Kreeta tselkvate pelgupaik Omalose platool

2016. aasta aprillikuise Kreeta reisi kõige meelipaeluvam ja olulisem osa oli mu jaoks Omalose platoo. Kus on säilinud reliktse kreeta tselkva kõige laialdasemad kasvualad. Siinkohal kogun kokku oma neli artiklit, mis ilmusid Hiiu Lehes 18.10 - 1.11.2016

Joonistasin nüüd siia juurde ka n-ö aardekaardi, millele märgitud me Omalosel leitud tselkvate kasvukohad.

                                                                    Zelkova abelicea kasvukohad Omalose platool.

Hommikune suur välismaiseid matkajaid täis liinibuss ronis aina kõrgemale. Kreeta maa ja meri vajus üha sügavamale.

Teeserpentiinid kiskusid lausa võimatuseni sõlme, sundides bussi edasi-tagasi vingerdama. Ikka üles. Ilmusid madalad küpressimetsa tukad. Ja esimesed kreeta vahtrad.
Olime verstakõrgusel mere­pinnast. Viimaks keeras buss üle mäeharja ja kogu muu Kreeta saar kadus. Ees avanes lame org, mille ümber mägedevall. Ilmelt nagu üks hiigelsuur vulkaanikraater.
Samas justnagu Arthur Conan Doyle’i “Kadunud maailm”. Üks kõrgel ja eraldatuses asuv maalapp, just sobilik pelgupaik iidsetele jäänuklikele tselkvatele. Jalakaliste sugukonda kuuluv kreeta tselkva (Zelkova abelicea) kasvab looduses ainult Kreeta mägedes, olles siingi harv, enamasti kariloomade poolt madalaks näritud. Omalose platoo piirkonnas kasvavad liigi kõige suuremad isendid ja siit võib leida maailmas ainsaid kreeta tselkva metsariismeid. Ning nüüd, kevadel 2016 olime reisi­kaaslase Erkoga jõudnud siia kohale.
Kuigi selline mägedest piiratud org võinuks ehk ahistavalt mõjuda, tundsin miskipärast, justkui oleksin koju jõudnud. Ei tea, miks õigupoolest Omalos mulle nii meeldima hakkas. Ühest küljest oli see mu jaoks Kreeta reisi kõige olulisem sihtkoht. Teisalt oli ta selline lihtne ja tuttavlik. Olin peagu kaks nädalat enda ümber näinud vaid igihaljaid õlipuuterrasse, igihaljaid jaanikaunapuid, igihaljaid eukalüpte, igihaljaid palme ja nii edasi. Siin aga tervitas järsku parasvöötme moodi kevad. Viirpuud olid valges õievahus ja küpressinõlvad ümber tundusid mägede kuusikuna. Kodusust lisas ehk seegi, et Omalosel on vaid mõni üksik maja, selline eestilik hõreasustus. Platoole on õunaaedu istutatud. Kõikjal valendas lambaid. Lambad on Omalose valitsejad. Nad vedelesid ülbelt tee peal ja buss pidi peatusi tegema, kuniks nad oma kepsud kõhu alt välja suvatsesid ajada. Lai asfalttee oli üleni tumedalapiline-nireline – lammaste paksu ja vedelaga üle võõbatud.
Uhke maantee sai Xyloskalo külastuskeskuse juures otsa. Meie bussile järgnes veel teinegi välismaalasi täis liinibuss. Kärmelt osteti võileibu, mugiti, rüübati kohvi ja pandi ajama. Ikka viieeurone pilet ja kuueteistverstasele matkale läbi Samaaria kuru, 1200 m allapoole, sihiks Liibüa mere rannik. Mulle aitas reisi alguses olnud Richtise kurus ronimisest. Võib-olla oleks Erkole meeldinud see matk ette võtta, kuid ma ei tahtnud säärasest otsast isegi mõelda. Ehkki jah, kui Kreetal üldse metsa moodi metsi näha tahta, siis Samaaria oleks selleks õige paik. Piirdusime vaid alla sügavikku kiikamisega. Seal tumendasid küpressidega kaetud järsakud, veel edasi peaks ilmuma kreeta männid…
Kuid ei, meie peaeesmärk ja palverännaku siht olid ju tselkvad. Paar tükki kasvas külastuskeskuse juures, üks otse maja ees. Kogu sellest rahvamassist ei heidetud tselkvale pisematki pilku. No mis silmad kinni matkamine see olgu!
See oli päris korralik isend. Oma 8 m kõrge ja üle jalase tüveläbimõõduga. Piki­ribadena kestendavad hallid koorelatakad tekitasid erilise ilme. Lehed okstel aga olid nii pisikesed. Võib-olla veel kevade tõttu, ent üldiselt ongi kreeta tselkva lehed sageli õige väiksed ja puu võra seetõttu õhulise moega.
Olime kohal jah. Kell oli 9 hommikul ja temperatuur siin kõrgel jahe, vaid +9 kraadi. Päike aga kõrvetas kuis jaksas. Ikkagi ju 35. laiuskraad, sama, mis Põhja-Aafrikas. Tõesti, kohal. Kuid ei mingit ohkimist ega vaimustust. Lihtsalt järsku olime tselkvate maal. Mesilased sumisesid pisikeste kolmehõlmaliste lehtedega kreeta vahtrate tagasihoidlikel rohekatel õitel. Samas olid mõnel puul juba ehteks punased tiibviljad. Kuigi selle vahtraliigi nimeks on antud igihaljas vaher (Acer sempervirens), on siiski tegu eksitusega, puu on pigem heitlehine. Tõelised igihaljad vahtrad kasvavad Euroopast väljapool.
Asutasime end tagasi Omalose platoo poole laskuma. Esimene mulje tselkvatest: katastroof! Üksteise järel madalaks näritud, justkui viirushaiged kärbunud moodustised. Pidage kinni need kuramuse õgardid! – hüüdsin ma kelli kõlistavate lammaste suunas. Teisalt on nad aga loonud imekauni maastiku. Kõike lambad siiski süüa ei jõua. Ja ei saa ka. Astlalised viirpuud, pirnipuud (Pyrus spinosa) ja kreeta kukerpuud on üsna hästi kaitstud. Ja vahtrad löövad massiga – mõni ikka äranärimisest pääseb.
Põikasime tee kõrvale orgu. Paeklibul lösutasid madalad ümarad kukerpuupõõsad, täis kollaseid õisi ja mesilaste suminat. Pirnipuud hõbetasid, viirpuud lõhnasid valgetes õites. Ümarate vahtrate haljus. Nõlval tumerohelised igihaljad värvitammed ja peagu mustjad küpressid. Aga tselkvad? Vaesed näritud äbarikud. Kahe meetri piiril võib märgata mütakate otsast tõusvaid suurema lehega ladvaudjakaid – üritavad ablaste lammaste lõugade eest üles põgeneda.
Tegelikult olid siin õnneks ka juba närijatest ammu pääsenud puud täitsa olemas. Näed, teeveerel jalase tüveläbimõõduga 7 m kõrge õrnas kevadroheluses tselkvapuu. Ja siis veel üks. Ja veel paar tükki. Ning see oli alles algus.

Zelkova abelicea Xeropotamose ülemises tselkvasalus, tüve poolest meenutas meie läänesaarte vägevaid pooppuid.

Xyloskalo-Omalose-Kalergi teeristi lähedal algas tõeline tselkvate maa. Lisaks üksikpuudele lausa paarikümnetüveline salu. Sukeldusime terava päikse eest kaitsvasse varju tillukesse tselkvametsa.

See pakkus erilist pilti: kestendavad looklevad tüved kivisel järsakul, juured roomamas kaljude vahel ja üle kivide. Õhulised mattrohelised puudeladvad küünitasid oma 10 m kõrgusele. Ja see on kreeta tselkva puhul juba üsna tubli kasv. Kõrval jagus ka värvitammesid ja kreeta vahtraid, ent nemad on tselkvatest pigem madalamad. Meenus Saarnaki Pärnamäe ränk – teatav sarnasus on neis maastikes tõepoolest.
Kohe lähedal teeristi juures tuli veel ligi paar­kümmend tselkvat. Neist kõige uhkem 10 m kõrge ringutavate harudega puu, mille roomavad juured andnud juba mitu nooremat. Emapuu üks haru oli murdunud, kuid enne tüve hargnemist, 1 m kõrgusel maapinnast, saime mõõdulindiga ta ümbermõõduks 260 cm.
Põikasime korraks ristist itta, Kalergi mäe teele. Teele jäid aina tselkvad, järjest suisa 30 puud. Paar-kolm neist ligi 10 m kõrged ja jalase tüveläbimõõduga. Mitmel puul olid ootamatult lopsakad lehed. Tegin päevikusse lehtede jäljendeid, suuremad neist 2 tolli ehk 5–6 cm pikad. Muidu lehed märksa väiksemad, kariloomadest näritud isenditel sootuks tibatillukesed.

Zelkova abelicea lehtede suurus varieerub tohutult. Siinkohal kõige pisemate lehtedega oksakestel võib näha ka tselkvaõisi.

Näidised korjatud Omalose platoolt aprillis 2016.

Tselkvaid oli ses kandis tõesti palju, ei jõudnud me kõiki läbi käia ega üles lugeda. Järgmisena põikasime teeristist läände. Kutsuv kõrvaltee keeras edelasse piki kiviklibust vägevat jõesängi. Jõe nimi on Xeropotamos ehk Kuivjõgi. Kuiv oli ta tõesti. Isegi võimsa tammi taha ei jagunud piiskagi vett. Viimane talv oli Kreetal erakordselt soe, mistõttu Lefka Ori mägedes olid aprilli lõpuks vaid lumeriismed alles ja seetõttu ka vooluvesi siin üleval otsas. Sellest oli kahju.
Väga eriline olnuks paisjärve veepeegel, ümber kevad­roheluses madal mets. Omalose peenelehised liigivaesed ja rässakad metsa­hõrendikud meenutavad maailma kõige lõunapoolsemaid lõunapöögi metsi Tulemaal Lõuna-Ameerika lõunatipus. Seda puht­väliselt, liigid on muidugi sootuks teised.
Kõikjal kerkisid ette traattarad ja nii mitmegi tselkvarühmani me seetõttu ei pääsenud. Õnneks osutus parimaks tselkvateeks Xeropotamose kuiv klibune säng, mis oli siledaks lükatud, näides maanteena. Ülespoole minnes kadusid ka segavad tarad.
See põhjakirdesse laskuv Xeropotamose org osutus tõeliseks Tselkvaoruks. Klibu­valevuse taga paistis väga kutsuv ümaravõraliste puudega salu. Puud osutusid seninähtuist vist vanemaks, sest nende tüvekoor oli pikirõmelise korbaga, oksad aga üsna siledad.

                                                      Xeropotamose oru alumine suurte tselkvate salu.

                   Xeropotamose alumine tselkvasalu, kus pildil tagumise tselkva rinnasümbermõõt küünib 2,2 meetrini.

Kõrgemale minnes tuli üha tselkvaid, küll peenemad, ent lausa hõreda vahtrasegametsana, ühes kohas väikse klibul haljendava puhtpuistunagi. Kolm platsi on seal traattaradega eraldatud – kaitseks ablaste lammaste eest.
Ronisime kuni 1300 m kõrgusele merepinnast, siis läks edasipääs raskemaks. Tõdesime, et imelikult segamini on Kreetal kõik – parasvööde ja lähistroopika ning isegi nii kõrgel merepinnast.

                                                      Xeropotamose ülemine suurte tselkvate salu.

Xeropotamose alumise tselkvasalu kõige vägevam Zelkova abelicea: 70 cm kõrgusel harunemiskohas tüve ümbermõõt 465 cm; kaks haru on surnud, elus haru ümbermõõt 1,5 m kõrguselt 282 cm.

Telkima jäime alumisse tselkvasalusse. Selleks, et lambamurulist telgiplatsi kätte saada, tuli kõigepealt kõvasti kiviräbu ja pabula­krobudikke eest koristada. Kaigastega pabulate eemale virutamine tekitas iseäraliku golfimängu meeleolu. Peagi kablutas lambakari kuiva jõesängi vastaskaldale ja põrnitses meid küsivalt kaua-kaua. Ju olime hõivanud nende lemmikööbimisplatsi.
Selliseid kreeta tselkvaid nagu Xeropotamose orus ja ta naabruses mujalt Kreetalt ning üldse kogu maailmast ei leia. Idapoolsel Kreetal on suuri tselkvaid alles väga vähe ja selles on süüdi intensiivne karjatamine. Kui saaks suuremaid alasid kari­loomade eest taradega eraldada, pääseks madalaks näritud äbarikud ehk sirguma ja tselkvasalusid kasvaks ka Ida-Kreetal.
No tõesti, miks peavad need pudulojused kõikjal valitsema?

Öö läbi kõlas ümbruse mäenõlvadelt Arsise kelladekontsert ehk siis lambakari, kellad kaelas kulisemas.
Millegipärast oli tunne nagu Kaukaasias. Ka seal on oma, küll märksa võimsakasvulisem ja lopsakalehisem tselkvaliik. Meie telkisime aga siin nende palju haruldasemate, põliste kreeta tselkvate all.
Kolid koos, asutasime end mööda Xeropotamose kuiva sängi allapoole astuma. Paaris kohas trehvasime luude­rohulist puutüve. Luuderohi kasvab Kreetal pigem madalamal, lopsakates plaatani­kurudes. Ka üksik kibuvits jäi me teele ette, roosavalged õied puhkemas. See lammaste poolt kujundatud maastik oli tõeline iluaed, kus eriliselt paistsid silma fantaasiarikkad topiaarskulptuurid. Lambad pügavad eriti just värvi­tammed tihe-tihedalt ära ja need saavad igaüks täiesti kordumatu vormi. Aednikud leiaks siit lõputult inspiratsiooni!
Piki maanteed pöördusime läänekaarde. Tselkvad hakkasid otsa saama. Nüüd siginesid niitudele lisaks mandlilehistele pirnipuudele (Pyrus spinosa) harilikud pirni­puud. Väga omamoodi pildi lõi kilpjalaniit segus heledas õies toone­liiliatega. Palju on istutatud õunapuid.
Õhk oli sel aprillilõpupäeval soojem ja ümbruses levis mõnus mesilaste suminat täis rahu. Hea oli olla ära Omalosel. Ümber sõõrina justkui seda väikest maailma kõige muu eest kaitsev mäevall. Ilmnes mõningane seaduspära – heitlehised puud koondusid platoost lõunasse ehk siis niiskematele põhja avanevatele nõlvadele, läänes valitsesid küpressid segus värvi­tammedega, idas ja põhjas peamiselt küpressid. Tundus, et mets üritab tasapisi kaotatud alasid tagasi võita ja Kreeta näikse vaikselt metsas­tuvat. Seda küll vaid mõnes paigas, ent siiski. Muide, siin levib vahemere küpressi looduslik liik (Cupressus sempervirens var. horizontalis), mitte mujal läänepoolsetel Vahemeremaadel inimese poolt levitatud küpressi sammasvorm.
Keset lagedust paistis eemal kaks ovaalse võraga kaharat puud. Erko kahtlustas: tselkvad? Olidki jah. Ja veel millised! Kaks uhket puud, jämedam kindlasti 12, aga võibolla ka 14 m kõrge. Madalama rinnasümbermõõduks saime 201 cm, kõrgemal 320 cm.

                                     Kaks tselkvat Omalose platool. Tagumise puu kõrgus küünib 12(14?) meetrini.

                                Samad tselkvad lähivaates. Esimese puu rinnasümbermõõt 201 cm, tagumisel 320 cm.

Kuigi pilt olematu kvaliteediga, on n-ö dokumenteerimiseks siiski oluline: needsamad kaks suurt tselkvat. Esiplaanil see 320 cm tüveümbermõõduga 12-14 m kõrgune puu - Xeropotamose hiiu järel võimsuselt teine me reisil kohatud Zelkova abelicea! 

Too jäi meie tselkvareisi esinduslikuimaks isendiks, Xeropotamose osaliselt kuivava hiiu järel. Puutüvedel eendusid iselaadsed kõvad koorelatakad, andes mõõtmisel ehk liigsuurt tulemust.
See oli imetore koht. Eraldi künkal väike salu nende kahe põlispuuga, kaaslaseks nooremaid tselkvaid ja kukerpuupõõsastik. Meeleolult nagu maakerkel sisemaale jäänud Lääne-Eesti laid. Ümber mere asemel niidud kilpjalgade ja padjandiliste torkivate leetpõõsastega. Põliste tselkvate tüvesid kattis tükati kohev samblavaip. Küll siia olnuks tore telkima jääda! Kuid õhtu polnud veel käes ja nii suundusime edasi.
Tee laskus künkast alla. Vastu läikles ümar järvikusõõr, vastaskaldal kolmejalase tüve­läbimõõduga värvitamm. Läänes, niiskes orundis, mõne maja juures, haljendasid plaatanid. Ka üks tehislikuma moega suur tiik oli teeveeres, kajakad kiljumas selle kohal. Ümberringi aga mahlakalt mürkroheline rohi. Siia nõkku valguvad kokku kõik ümbruse mägede suurveed ja sellal on järvikuid rohkem. Kuid kus on Omalose platoolt väljavool? – imestasin. Hiljem kodus Kreeta raamatust lugesin, et taolistelt mägiplatoodelt ei lähtugi ojasid, vaid vesi imbub ära karstilõhede kaudu. Kui peaks aga tulema maavärin ja need sulguvad, võib orgusid üleni täita järvevesi. Kunagi olnudki Omalos järv, ka Lasithi platool laius veel veneetslaste valitsusajal avar veekogu. Seega ohtlikud kandid elamiseks või mis?
Sel pärastlõunal polnud mul aga mingist võimalikust tulevikus taastekkivast järvest aimugi. Kõmpisime risti läbi selle natukese ehk igavakski kiskuva tasandiku. Õunapuudel roosatas veel mõni viimane õis. Midagi tuttavlikku ja turvalist oli ümberringi. Meeletu sulnis rahu, täiesti teraapiline olemine. Miks küll tervel Kreetal just see karmivõit maalapp mulle nii hinge puges? Tundus nagu oleks ma kunagi siin juba olnud…

Omalose asundus platoo kirdenurgas pole asula tavapärases mõistes.

Vaatad eemalt, et pood, ent see osutub tavernaks. Järgmises poe moodi majas on jälle taverna. Ja kolmas ja neljaski on ikka taverna, teisel korrusel hotell. Ka ridaelamu osutub hotelliks. Nõlval on siiski ka mõni elumaja, ent kasutusel nähtavasti pigem suvilana. Nii tore, kui Omalosel oleks aastaringne väike küla oma minimarketiga ent kreeta­laste jaoks on siinsed talved püsiasustuse jaoks liiga karmid, sageli võib platoo mattuda läbipääsmatusse lumme.
Ronisime asula idaservas loodesse avanevale mäe­nõlvale. Jalamaid hakkasid pihta tselkvad. Ikka veel ja veel. Kohati rühmana, sekka värvitamme ja kreeta vahtrat. Üks vaher oli oma liigi kohta esinduslik: ligi 10 m kõrge ja tüvi jalase läbimõõduga – ilus keraja võraga puu.
Siingi levib kivine puis­karjamaa, pealekauba kerkivad võimsad varemetemüürid. Kas nii vägevad karjuseonnid olid muiste? Nüüd näikse ses paigas karjatamis­koormus nõrgem olevat ja näib toimuvat taasmetsastumine. Puud on üsna noored veel, tselkvate tüved läbimõõdus pool jalga või vähem. Siiski on paljudel kõrgust juba 5–6 m, pikemad suisa 8 m. Siingi olid värvitammed imeviguriteks pügatud. Kummelivaibad lõhnasid astumise all.

Kujunev tselkvamets (Zelkova abelicea) Omalose asunduse kohal. Esiplaanil on segus näha värvitamme (Quercus coccifera). Taustal olev mägi taasmetsastub küpressidega (Cupressus sempervirens var. horizontalis). 

Selles lootustandvas noores tselkvametsas oli me niiöelda hüvastijätuõhtu, siia jäime telkima. Hüvastijätt nii tselkvapuude kui üldse Omalose platoo ja selle ümbruse erilise taimestikuga. Ümbrust kuldas mahe õhtupäike. Kukerpuuõied kollendasid. Lammaste määgimine ja kellade kõlin.  All asunduses laste hõiked.
Avastasin kivivareme kõrvalt, õitsvate piima­lillepadjandite (Euphorbia acanthothamnus) vahelt alla jala kõrguse igihaljaste lehtedega põõsakese. See osutus küngas-näsiniineks (Daphne sericea), mille lillad õied olid juba ära õitsenud. Põõsas kasvab kuni kolme jala kõrguseks.
Oma kivivaremete, ohtrate igihaljaste värvitammedega ja tselkvaokste eriti pisikeste lehtedega nägi paik välja kuidagi “vahemerelisem” kui senised tselkvakohad.
Kribasin oma päevikusse: “Kokkuvõtteks. Neil kahel päeval ilmnes, et tselkvate olukord siin Omalosel on pigem lootusrikas. Lammaste pügamisulatusest pääsenud puid on vägagi palju ja näiteks siin Omalose asunduse juures kujuneb suisa tselkvamets. Küll segus teiste liikidega, ent siiski.”
Järgmisel varahommikul ootasime all asunduses sahisevate lopsakate paplite all bussi. Lisaks oli siin leina­paju ja tuul tõi heinamaalt viirpuuõite lõhna. Metsviina­puu turnis aial. Mõtlesin, et miks nad kaske ei istuta? Teisal kasvas kolm harilikku kuuske, mis nägid välja õige nirud. Kas selle põhjuseks on liigne talvesoe või hoopis suvine kuivus? Nõlvul igihaljendasid värvitammed ja küpressid, rõhutades, et pole siin nii külmkarm kõrg­mäestik midagi.
Üks neljameetrine tselkva sirgus otse peatuse juures. Lehed olid tal ülimalt kribud ent see-eest paistsid õied! Sellised rohekad, pisitillukesed. Hüvasti, tselkvad! Vaevalt kunagi enam neid looduses näen.
Läksime bussi peale ja see ronis üle kraatriliku valli. Oehh, milline sügavik nüüd kaugele alla mereni avanes, kui kole kõrgel me seal platool ikka olime olnud! Algas laskumine mööda serpentiine. Õige ruttu ilmusid me vaatevälja igihaljad õlipuud ja eukalüptid ning me ümber oli taas tavapärane lähis­troopiline Kreeta.

Ambrapuude retked Rhodose saarel

2014. aasta aprillikuu reis Rhodose saarel, ida-ambrapuude  otsinguil. Põhineb kahel Hiiu Lehes ilmunud artiklil, millele nüüd uusi lõike täienduseks juurde kirjutasin.

Petaloudes, org Rhodosel, on muudetud massiturismi osaks. Sinna veetakse bussitäite kaupa ekskursioone, millel osalejad saavad viieeurose piletihinna eest läbi kapata oru jalgraja. Kõigi sihiks on liblikad (Euplagia quadripuntaria), kes suvise leitsaku ja põua eest sinna massiliselt varju tulevad.
Kindlasti on puid vaibana kattev liblikatemeri võimas vaatepilt, kuid tegelikult on Petaloudes veelgi ainulaadsem varjupaik ühele teisele liigile. Nimelt ida-ambrapuule (Liquidambar orientalis). Enne jääaega levisid ambrapuud Mandri-Euroopaski, näiteks Saksamaa alal. Nüüd on nad säilinud vaid Edela-Türgis ja Rhodose saarel. Tänapäevasel netiajastul on kummaline, et Rhodose ambrapuude kohta pole peagu üldse mingit teavet. Kirjutatakse vaid aina Petaloudesest kui Euroopa ainsast ambrapuude kasvualast. Siiski pole see õnneks tõsi, Rhodosel on teisigi ambrapuuorgusid. Paari neist jõudsime ise kohale. Kuid esimeseks sai teada-tuntud Petaloudes, mis on saare kõige rikkalikum ambrapuude kasvuala. Ja nüüd olime teel sinna.

                                                       Ida-ambrapuu (Liquidambar orientalis) lehestik.

Õhtu jõudis kätte. Ületasime Profitis Iliase mäeharja ning laskusime tillukese kloostri juurde. Petaloudes oli siinsamas, ent kindlalt traattara taga. Tulla nii kaugelt kohale ja mitte jõuda ambrapuudeni?! Öösel telgis nägin õudusunenägu, et viimasel hetkel olime millegipärast siit Petaloudese servalt tagasi Eestisse sõitnud. Ahastasin: miks küll?? Millal ma enam sinna kaugele Rhodosele pääsen? Väga veidral kombel nägi reisikaaslane Erko samasisulist und.
Õnneks olime ärgates ikka sealsamas Rhodose saarel. Tõusnud päike ujutas üle maasikapuude punased tüved. Mesilased sumisesid früügana õites. Hele-hele-koobaltivärvi väina taga sinetasid Kreekale kuuluv Symi saar ja nüüd Türgile kuuluvad Väike-Aasia mäed. Vanasti oli seal tegelikult samuti Kreekamaa, enam paraku mitte.
Tee laskus mööda serpentiine aina allapoole, aina lähemale meie sihtmärgile. Ilmus teine kohalik okaspuu-metsaliik: laiuv harilik küpress. Ilmelt nagu sünge sagris seeder või kalifornia ebaküpress või… Kuid küpressidesse süvenemine pidi ootama. Sest siinsamas olid ju ambrapuud.
Ja kell 8.10 hommikul, neljapäeval, 17. aprillil 2014 jõudsime oma palverännaku sihile: otse tee servades ilmusid äkki AMBRAPUUD. Kohal!
Puud olid juba täies lehes. Tumekorbalised tüved kandsid rässakakujulist, peenelt lõhestunud lehtedega mattrohelist võra. Lehestikust tumendas pruune mulluseid seemnepalle. Kõrval pladises kalju seest välja allikanire, ümber juusadiantumid. Kõrval, liiga tee servas kasvav ambrapuu oli maha raiutud, ent jonnakalt võsus känd uuesti. Nii püha see jääajaeelne relikt seega pole, et viimne kui üks võiks puutumatult vohada. Muljusin lehti, küünistasin koort. Loodetud magusa viirukilõhna asemel jäi kleepuvatele näppudele külge tärpentiinilõhn. Tjah, kujutlesin paremat aroomi ette. Kuid oma välimuse poolest ületasid ambrapuud mu ootusi. Arvasin, et on teised üsna vahtra moodi, kuid siiski on ambrapuu täitsa omaette tegelane. Vahtratega pole tal mingit sugulust, kuulub hoopis koos raudpuu, võlupõõsa ja nõiapuudega nõiapuuliste (Hamamelidiaceae) sugukonda. Tõsi, uuem süstemaatika on tekitanud hoopis Altingiaceae sugukonna, kuhu ambrapuud on pistetud...
Võtsime ambrapuuallikast vett ja astusime seejärel lahtisest väravast sisse. Et liblikahooaeg polnud veel alanud, saime tasuta. Ka oli turiste veel hõredalt.

Iseenesest oli siin ju igati uhke. Ainult, et kuidagi üle kujundatud... Tahtsin metsikut loodust, mitte nii välja ehitatud ala. Ja seda me saimegi.

Kõndisime turismimagnetist eemale, allapoole. Ette jäi militaarala hoiatavate siltidega. Ent kuna pauke ega miskit kosta polnud, astusime vapralt edasi. Oo, siin läks vägevaks! Ojaorg oli siin madaldunud ja võrdlemisi tasandikulist, isegi puisniidulikku maastikku kaunistasid üha aina ambrapuud. Sekka mõni plaatan kah. Ühel haljal välul vuliseva oja kaldal tegime hommikusöögipikniku. Ja pärast oli nii mõnus lebada ning vahtida peakohal ambrapuude lehestikku. Mida need mulle küll meenutasid? Ei, vahtrat kindlasti mitte. Siis ühtäkki taipasin: need rässakad tumekorbased tüved ja viisnurk-tähtlehed - justament nagu kalopaanaksid! Nojah, ent see on vaid näiline, kalopaanaks kuulub ju hoopis araalialiste sugukonda. Imelikul kombel on ambrapuude lehed väga eri tüüpi: valguse käes sügavalt lõhestunud, varjus aga märksa täidlasemad. Nõnda, et ausalt öeldes ida-ambrapuu ja ameerika ambrapuu vahel erilist vahet küll pole. Ainult niipalju, et üks kasvab siin Euroopa ja Aasia piirialal, teine kaugel ookeani taga. 

                                                      Ambrapuude vilus.

                                                           Tapio paneb ambrapuu vilus kõik kirja!

                                                                   Ambrapuudemaastik Petaloudesest allavoolu.

Edasi kõndides lummasid üha aina ambrapuud, lagedal täisvalguses kasvavad kahara laia krooniga justnagu tammepuud. Kuid miilijagu Petaloudesest allavoolu sai siiski ambrapuude ala otsa, asendudes plaatanite galeriimetsaga. 

                                                       Ida-ambrapuu (Liquidambar orientalis) viljakerad.

 19. aprillikuupäeval jõudsime saare teise tähelepanuväärsemasse ambrapuude kasvupaika. Ka Salakosel on oma Petaloudes ehk Liblikaorg. Oru kohale on välja ehitatud meeldiv pinkide ja varjualusega puhkeala, kuid õnneks on siinne org massiturismist veel pääsenud. Ei mingeid tarasid, keegi ei nõua piletiraha. Orus viibimisel ei kohanud me ainsamatki teist inimhinge.

Ambrapuid on Salakoses tegelikult suisa kolmes eri kohas. Külapoe väga suhtlemisaldis müüjanna, kes sekka leti tagant väljus ja raadiost kõlava kohaliku muusika saatel mõne tantsuringi tegi, päris, et mis meid Salakoses huvitab, kuhu läheme? Mainisin kreekakeelset ambrapuu nime zitia, lootuses, et ehk ta teab mõnd juhatada. Müüjanna aga kehitas arusaamatuses õlgu. Ei, mingitest zitia tree’dest ei tea tema midagi. Parem öelgu ma, kuidas meile meeldib praegu kõlav kreeka muusika? Tjah, olin Rhodosel imestanud, kuivõrd türgilikult kaeblik on valdavalt kreeklaste laululooming, ei mingeid kaasahaaravaid toredaid sirtakisid. Loomulikult ma seda talle ütlema ei hakanud. Poetasin vaid mokaotsast, et “interesting”, ehk huvitav. Ise samal ajal juureldes, et kas kohalikud siis tõesti ei tunne oma erilist ambrapuud?
Asi oli seda imelikum, et veidi hiljem jäi otse külamajade kõrval veenirelise ojaveeru kohal ja Profitis Iliase kaljumäe maalilisel taustal ette kaks suurt ilusat ambrapuud. Looduslikud või istutatud?
Mõni päev hiljem silmasin bussiaknast Salakose põhjaservas mööda vilksatavaid tähtlehiseid puid. Just seal, kus maantee teeb enne asulat järsu kurvi. Ambrapuud!
Siiski kõige peamisem ambrapuude ala jääb Liblikaorgu. Lasime end juhatada sildist: “Petaloudes. Butterflies”. Puittrepid aina laskusid. Ojavesi solises kuristikus, ümber vohas rikkalik rohelus. Mida kõike siin leidus: suuri värvitammesid, harilikke maasikapuid, vahemere türnpuid, juudapuid, viigipuid, stüürakseid, mürte, õlipuid, karvaseid tammesid, metsistunud tsitruseid, mastikspistaatsiaid, loorberipuid, idaplaataneid… Oeh, üks lõputa rikkalik segapudru, nagu tohutu suures põhjamaise botaanikaaia kasvuhoones! Tagatipuks ripnesid okstelt veinipuude ja teiste liaanide väädid.
Kuid see polnud veel kõik. Järgmisena lisandus kõrgele üle pea sirutuv mürditihnik, hiigelsuur jaanikaunapuu, ogaliste smiilaksiväätide kardinad. Veidi lagedamates veeruhäiludes õitses raagjaid spartsiumipõõsaid. Tohutud luuderohud laiutasid plaatanitel nagu troopilised viigipuud: ronivad mööda plaatanitüve üles ja ajavad seal võras oma oksad laiali. Siiski luuderohi, erinevalt viigipuudest, oma tugipuud surnuks ei kägista. Luuderohi kasvab seal orus ka suisa 2–3 m kõrgete ise püsti seisvate puukestena.
Muuseas jäi ette imelikke heitlehiseid tammesid. Arvatavasti on tegu boisseri tammega. Nagu karvane tamm, on ka see liik Rhodosel haruldane, levides vaid saare põhjaosas. Karvaseid tammesid kasvab Salakose Liblikaoru kohal aga suisa ilusa niiduserva palistava rühmana.
Peale pikka laskumist ilmusid lõpuks ambrapuud. Tükati lausalise puisturibana, sekka plaataneid. Üks paeluv joake vahutas jämeda tumekorbalise ambrapuu juurte kõrvalt alla.

                                                                    Kosk ambrapuu all Salakose Petalousese orus.

Tükati tekkis mulje nõiutud metsast, kus peagu horisontaali vajunud ambrapuude tüved võnklesid pahiseva oja kohal. Metsikust lisas hiidroog, 6 m kõrged mürdid. Maapinnal valendas varisenud stüüraksiõisi.
Jah, Salakose Liblikaorg on üks Rhodose kaunimaid pärle. Üldse on Salakos üks saare kiidetumaid paiku. Kindlast mitte asjata! Siin võiks täitsa elada...
Plaanisime õhtuks tulla Liblikaorgu tagasi. Tundus väga ahvatlev telkida siin nende reliktsete ambrapuude all. Kuid päev oli pikk ja õhtu leidis meid hoopis kümmekond versta vastassuunast, Nani järve äärest.

22. aprillil jõudsime Rhodose kolmandasse suurepärasesse ambrapuude paika. Malona on apelsiniistanduste piirkond. Suundusime piki Kapi oja põhja poole. Paraku otse ojani pääsu takistasid esialgu aina traattarad. Kuid siis: esimene ambrapuukroon paistis! Ja veel üks. Edasi lausa kuuepuuline rühm. Vahepeal pausi, siis jälle neid toredaid tähtlehiseid puid. Sel üle verstasel lõigul loendasime päris mitukümmend ambrapuud. Kolmkümmend? Ei, kindlasti rohkem! Järg kippus sassi minema. Noh, ühesõnaga: päris palju! Kusjuures tundub, et ambrapuud laiendavad siin oma kasvuala. Palju on noori, käsivarrejämeduste tüvedega puid. Mõnus oli paljajalu jahedas madalas ojavees kahlata, kahel pool kõrge hiidroopadrik ja ikka need ambrapuud. 

                                                                          Ambrapuud Malona Kapi oja ääres.

Kirjutasin seal päevikusse: "Siin Malonas on me ambrapuuotsingute lõpp. Käimata jäi Petaloudesest edelas ojakuristikes (küllap üliraske kui võimatu oleks seal turnida), Dimylias, ja ei lähe me ka vaatama, mis sai Laerma 2008 põlengu piirkonda jäänud ambrapuudest. Apollonas käisime, kuid ei leidnud ambrapuid. Seevastu väga rõõmustavad on ka need kolm kohtumispaika nende jääajaeelsete reliktidega: Petaloudes, Salakos ja Malona. Uskumatuna tundunud elu tippreis on teoks saanud. Oleme ambrapuude saarel, ühes ambrapuude orus, ikka veel."

Päike loojus kolaki alla, ei mingit libisemist mäeharja mööda. Lõunamaa värk, 36. põhjalaiuskraad ikkagi. 

Ja siis, veidi enne kella seitset ilmusid nõmedad sääsed lagedale. Võehh! Murdsime kumbki ambrapuult oksakese nende vehkimiseks. No see oli ikka ülimalt eksootiline sääsetõrjeviht! Omapäraselt tärpentinilõhnaline pealekauba.

Põhjamaa märtsikuu

 Iga talv on isemoodi. Seekordne suutis jällegi üllatada. Algas pihta juba novembri teises pooles, detsember kostitas hullu lumeuputusega. Hiljem sigines siin Hiiumaal sekka juba meeldivamaid vahepause. Jaanuari lõpp oli suisa kevadine, päike paistis ja aasad haljendasid. Kuid lumi ja miinuskraaadid naasid. Veebruari keskel taas maa mõneks päevaks vaba. Ent siis uuesti talv jällegi. Veebruari lõpu ja märtsi +5 kraadised päiksepäevad viisid mõtted juba tõelisele kevadele, kuid selle nautimise rikkus ilmaprognoos, mis midagi head ei ennustanud. 

Ja läkski nii. Lund aina kuhjus. Eile oli ikka päris jõle valge olluse möll. Täna hommikul näitas termomeeter -10 kraadi. Siiski on talverekord esialgu löömata: detsembris oli Nõmbal -11 kraadi. Mis on muidugi uskumatult leebeke number. Viimati sai nii pehme rekordiga läbi 2008 erakordselt soojal talvel. Vaatame, mis meid veel ees ootab...

Täna särab päike üle kiiskavvalge maa ja lumeehteis puude. Iseenesest ju ilus. Aga no selline Lappi märtsikuus, ja kestab ei tea kui kaua... Igatahes fotosüüdistusi tuli ikkagi teha. Sumpasin aias ringi ja klõpsisin siit ja sealt, nii- ja naapidi vaateid. Siinkohal mõned näited.

                                            Vaade Aadria õue.

                                             Elupuugrotta ja must mänd (Pinus nigra).

Hiigelelupuudel (Thuja plicata) on mingi latvade ja võrsete kuivamise tõbi kallal. Tegelikult peaksid esiplaani elupuud olema juba sama kõrged kui too tagumine.

                                            Valgepöögi (Carpinus betulus) hekk.

                                            Männiallee all on lund vähem.

                                                     Metskits käis lehise alt süüa otsimas...

                                             Sarapuud ja tammed.

           Sirmbambuse (Fargesia murielae) leheroheline on nii teretulnud ses sinivalges lumekõrbes.

                                            Pöögiallee (Fagus sylvatica).

                                                      Verev tuliastel (Pyracantha coccinea).

                                                  Viirpuu (Crataegus).

                          Jugapuud (Taxus) näevad lumerüüs välja nagu pildike kusagilt Lapimaalt.

                                            Valgepöögisalu (Carpinus betulus).

                     Pool-lörtsine lumi on kivitamme (Quercus petraea) jälle looka vajutanud...

                                             Pukspuud lumes.

                                          Haljas luuderohi tundub ses igitalves lausa imena.

                   Katsume ikka ära kannatada selle talverünnaku kevade eel...

Duino Rilke rajal

Katkendeid mu Itaalia reisikirjadest, mis ilmusid Hiiu Lehes juunis 2011. Siinkohal teen teksti mõningaid muudatusi.

Monfalcone-Sistiana-Duino kant on olnud mu jaoks erilise tähendusega. Just siin nägin ma esmakordselt elus vahemerelist karstitaimestikku, see oli aprillis 2008. Ning siia teistkordselt tagasi jõudes, aprillis 2011, tabas mind veider meeleseisund. Tulnud Sistianas rongilt, kõmpisime Erkoga tasapisi mere suunas. Aina tugevamaks muutus tundmus: ma olen siin juba olnud, kunagi ammu, palju kordi, ehk suisa elanud siin… Maastik tahtnuks minust justkui esile tuua lapsepõlvemälestusi, mida mul selle kandiga seostuda ei saa. Hakka või tõesti uskuma seda eelmiste elude värki. 

Sistiana kandi teeb huvitavaks ka see, et tegu on kakskeelse piirkonnaga, tänavasildidki on kahes keeles: itaalia ja sloveeni. Eks maakaarti vaadates ju imelik see ribake tõepoolest ole - kitsas maismaa äralõige, mis eraldab Sloveeniat Aadria merest. Ju on säärase põhjus selles, et sõja järel uute piiride tõmbamisel otsustati valdavalt itaaliakeelne Trieste linn Itaaliale jätta ning et mitte eraldi eksklaavi luua, jäeti Trieste ja muu Itaalia vahele kitsuke ühendav maariba.

Vaade Trieste ja Sloveenia suunas. Kaljudel punavad noori lehti tärpentinipistaatsiad (Pistacia terebinthus) ja paistab õissaarte (Fraxinus ornus) kreemjaid õisikuid. 

 Ronides Sistiana/ Sesljani lahe äärset metsa kasvanud nõlva mööda üles, paelus meid selle lopsakas, džunglisarnane ilme. Ülarindes valitsesid uhked õisi täis põldvahtrad, nende all igihaljas möll loorberite, fillüüreate ja luuderohuga. Ette jäi tore karvik-astelsõnajala lehter. Vastu juhtus iilekstammi, ogalisi nahkjalehiseid smiilaksivääte jne. Üle kõige meelitasid mind siiski platooserva süüria männid (Pinus halepensis). Nende õhuline, kollastest tolmlevatest isaskäbikestest värvikas välimus, nende tugev magusmõrkjas lõhn – olin sel hetkel valmis taas kinnitama, et justnimelt süüria mänd on mu lemmikuim männiliik üldse. Kodus kasvab mul kolmeaastane Cresi saarelt pärit süüria männi hakatis. Paraku potis, sest Eestis välitingimustes ta vist kaua vastu ei pea. Sellest on kurjavaimu kahju. Jõudsime Rilke raja algust märkiva stendini. Tegemist on miilipikkuse jalgrajaga, mis kulgeb 90 m ligi kõrguvate rannakaljude harjal, sisemaa poole jääb metsaala. Säärane otse ranna piiril asuv looduslik paradiis on säilinud küllap vaid tänu sellele, et oli varemalt sõjaväe suletud territoorium. Duino looduspargi tähtsaim taim on Centaurea kartsciana – kohalike kaljude endeemne jumikas. Sümbolloomaks loetakse kaunist kiilsisalikku (Algyroides nigropunctatus). See väidetavalt üsna varjatud eluviisiga väheldane sisalik levib vaid Aadria mere idaranniku piirkonnas – Sloveenia-Itaalia piirialadelt kuni Kreeka Peloponnesose poolsaare ja Joonia mere saarteni. Heaks eristustunnuseks on kevaditi isaslooma türkiissinine kurgualune ja oranž kõht. Duinos jõuab areaali piirile ka kassmadu, samuti paar linnuliiki, näiteks sametpeapõõsalind. Stendi allosa kirendas igasugu keelumärkidest, mida ei tohi looduspargis teha. Huvitaval kombel puudus aga telkimist keelav märk. Seega – mis pole keelatud, on lubatud? 

                                                      Tapio oma kompsudega Rilke rajal.

Raske on siinkohal kokku suruda Rilke rajal mind vallanud emotsioone: rahulolutunnet, vaimustust, rõõmu millestki nii kaunist. Jah, see oli kõige ilusam loodusmaastik, mida ma olen eales näinud. Rada on saanud nime Prahast pärit poeedi Rainer Rilke järgi, kes käis siin sajandi eest oma Duino eleegiate jaoks inspiratsiooni kogumas. Igatahes, midagi veel mõttelendu soodustavamat on raske leida. Esiteks juba asukoht: selja taga Kesk-Euroopa, ees lõunasse kaduv türkiissinine sätendav Aadria meri. Seal kuskil veevälja taga, ümber Itaalia saapakontsa on juba Aafrika… 

                                               Sarikhernes (Coronilla emerus) õitseb. taamal paistab Duino kindlus.

                         Prantsuse vaher (Acer monspessulanum) võib kasvada päris uhkeks kaharavõraliseks puuks!

Duinos on koos Kesk-Euroopa ja vahemerelised taimeliigid. Parukapuud ja viirpuud, humalpöögid, prantsuse vahtrad, karvased tammed, sekka igihaljaid iilekstammi, laialehist fillüüreat ja vahemere lodjapuid, lisaks kirss-kontpuid ja kibuvitsu, siis veel kiviroosikuid ja mägi-piparrohtu ning alpikannilehti. Helesinise mere taustal lõid sakilised valkjad Kriidi ajastu lubjakaljud justkui suurejoonelise kiviktaimla, millele andsid värvi noores punavas lehes tärpentinipistaatsiad ja kuldsetes liblikõites Coronilla emeruse ehk sarikherne põõsad. Ning õissaartel olid puhkenud kreemvalged õisikupahvakad. Mõni miniatuurne väänlev parukapuu kaljudel näis kui inimese poolt kujundatud, kusagilt hiina aiast. 

Algselt koosnes siinne mets vaid lehtpuudest. Hiljem istutati juurde musti mände. Kuid minu meelest annavad need niigi rikkalikult kompotile veel erilise lisavõlu lisaks. 

Õhus lendles meile tundmatuid triibuliste tiibadega liblikaid. Üks suur paks must madu põõnas eemal päiksesoojal kaljul. Ning siis ilmus lagedale looduspargi vapiloom ise: kaunis kiilsisalik! Nõnda nii julge, et ronis krabinal mu varvastele. Küünised tegid mu nahka puudutades kõdi. Sisalik oleskles varvastel natukese aega niisama. No ütle nüüd seda issanda loomaaeda! Viimaks lasi ta siiski jalga, kadudes ühte kaljuprakku.

Duino kaljud ja mets olid kogu me reisi tippfinaal. Istusime sumedal jaheneval õhtul rannakaljudel ja nautisime olustikku, mis meenutas mõneti juuniõhtuid kusagil Saaremaa pangal. Tuul sahistas nii koduselt õissaarte lehestikus. Taamal Trieste ja Istria poolsaare pool süttisid aina uued tulukesed. Itaalia järel paistis Sloveenia rannik ning uduselt juba ka Horvaatiat märkiv maanukk. Kõik see seal polnud aga enam meie jaoks. Juba järgmisel päeval pidime asuma tagasiteele põhja.

Pukspuud Box Hillil

Mu Box Hilli artikli algvariant ilmus 4.4.2017 Hiiu Lehes, siinkohal tegin sellesse parandusi-täiendusi.

 Pukspuu on Eesti põhjamaistes oludes üks lõuna­maiseimat efekti andev igihaljas lehtpõõsas. Saartel on ta osutunud peagu täiesti külmakindlaks.

Iseäranis tähelepanuväärne, et näiteks Kärdlas leiab suuri pukspuupõõsaid, kes kasvavad lagedal, elades katmata üle ereda varakevadise päikse rünnaku. Ka mu koduaia vahemereliste liikidega Aadria õues on pukspuud piisavalt suureks sirgunult nüüd võimelised elama ilma hilistalvise päiksepaiste eest varjutamiseta Kõige ilusamad, sügavrohelised, on pukspuud siiski suurte puude osalise turbe all. Pukspuu on üks varjutaluvamaid põõsaid üldse.

Pukspuu looduslik levila jäi minu jaoks kauaks mõistatuseks. Alles hiljuti avastasin, et netti on siginenud väga korralikud materjalid Buxus sempervirensi loodusliku leviku kohta. Areaal on tohutu ulatusega, ent tükeldatud. Kasvab nii Kaspiast lõunas Hürkaania metsades kui Kaukaasias, siis üksikute leiukohtadena aina lääne poole, kuniks Itaalias juba üsna kena osaareaali loob. Peamised pukspuumaad asuvad aga Püreneede ja Provence'i piirkonnas. Sealt ulatub levila keelena välja Saksamaani, väidetavalt suisa Belgiani. 

Ja pealekauba suisa ka Lõuna-Inglismaal. Dorkingu linnakese põhjaservas Box Hillil ehk otsetõlkes Pukspuukünkal asub Inglismaal ainulaadne pukspuude kasvuala. 2016. aasta oktoobrikuus veetsime reisikaaslase Erkoga sealkandis enne Eestisse naasmist mitu päeva.
Dorking on tüüpiline punaste tellismajadega tore Inglise linn. Eriliseks teeb paiga linnaservast algav küngaste vahelist orgu täitev veinipuude istandus. Tegu on Inglismaa suurima selletaolisega ja siin tunned end järsku nagu kusagil Määri­maal või Ungaris. Sügis oli tume- ja salatrohelises toonis istanduseväljal mõne lapi silma­torkavalt punaseks ning oranžiks tooninud. Laialdased veinipuudealad jagunevad kahe veinitalu vahel. Veinipuuridade seas kulgevad avalikud matka­rajad. Tjah, muidugi ei suutnud me kiusatusele vastu panna ja noppisime mõne tumeda venimarja, natukese heledaid ka. Maitsvad olid…
Ümbritsevatel nõlvadel haljendasid metsad, mille servas oli muuseas metsistunud igihaljas vahemere lodja­puu, ja ühes tukas kerkisid ranniksekvoiade punased tüved. Teisal laiutasid pruunil kuluvälul seedripuud. Künkailt avanesid vaated lausa lõpututele metsalaamadele. Nii lähedal hiid-Londonile – ja säärane metsarikkus nagu Eestis!
Metsad on meist muidugi sootuks erinevad. Valitsevad tammed, saared, pöögid ja harilikud kastanipuud (viimane on inimese poolt algselt sisse toodud), igi­haljast tumedust lisavad ohtrad jugapuud. Box Hillil leidsime lausa jugapuude puhtpuistut. Jagus iilekseid. Puutüvedel laiutasid luuderohuoksad. Ka põldvaher ei puudunud. Huvitaval kombel aga kogu reisil nägime väga vähe valgepööke. Miks? Ju siis erinevalt tootlikust pöögist teda ses kandis eriti ei istutata. Valgepöögi loodusliku leviku põhjapiir ulatub Šotimaale välja, pöök piirdub vaid Inglis­maa kaguosaga.
Leidsime ka pärna ja kaske, viirpuid ja sarapuid, kontpuid ning ligustreid. Võsades väätis punaviljalisi taamuseid.
Ent jah, need pukspuud. Box Hill on ainus koht Britannias, kus pukspuud loetakse looduslikult esinevaks. Teisalt leidub viide, et 700-1000 aastat tagasi istutas algselt siiski inimene nad siia. Kuid sajandite jooksul on nad kodunenud ja ise edasi levinud.

                                     Pukspuud Dorkingu Box Hillil on sirgunud kuni 20 jala ehk 7 meetri kõrguseks.
                                     Foto pärineb Tapio ja Erko 2016. aasta sügisreisilt.

Ukerdasime mööda aste­kive üle Mole’i jõe ja vastas­veerul hakkasidki kohe pukspuud pihta. Neid kasvas seal õige palju. Inglismaal oli meil juba raske millegi igihalja peale üllatuda, ent pukspuumets oli midagi sootuks uutmoodi. Kui lagedal moodustab pukspuu meile teada-tuntud tihe-tiheda mütaka, siis siin metsavilus meenutasid nad oma hõreda kasvukuju poolest vana kadakat või harvade alla rippuvate okstega sootuks mingit lõunapööki. Jah, nood kuni 20-jalased (7 m) ja kuni seitsmetollise tüveläbimõõduga isendid nägid tõesti puukujulise kadaka moodi välja. Okstel leidus avanenud kupraid. Taolisi väikseid kolme “sarvekesega” vilju võib ka meie pukspuudelt leida. Ent taolisi puuks sirgunud isendeid veel kahjuks mitte. Eks nad ole meil ju na noorukesed veel. Pukspuu on paganama aeglase kasvuga, ent elab see-eest väga kaua, 700aastaseks.

                                             Buxus sempervirens'i looduslik levila. (Kaart: Wikimedia Commons)

Üks eriti tore koht ootas meid teispool seljandikumetsa. Pukspuutunneli otsas avanes karjaväravast vaade, mis pani mu mõneks ajaks lihtsalt istuma ja vaatama. Kuldses õhtupäikses kummus vastas teine niiduseljandik oma viirpuude ja laiuvate jugapuudega, orutäis lehtmetsa, paar üksikut maja ja kostus kauge maantee müha puude taga. Samas jalge ees aga kulune nõlv mõne valgetüvelise kasega, sekka pukspuumütakaid segus valgete pihlakatega, mõni niiduserva tamm kah.
Sulnis oruvaade meenutas natukese Rõuget Võrumaal, ent siinne oli avaram, sügavam, lehtmetsasem. Seal sel hetkel tõdesin taas, et Inglismaa lainetavad maastikud oma vahelduvate metsade ja niitudega on nii väga minu maitse järgi. Suisa ideaal­maastikud.