Katkendeid mu Itaalia reisikirjadest, mis ilmusid Hiiu Lehes juunis 2011. Siinkohal teen teksti mõningaid muudatusi.
Monfalcone-Sistiana-Duino kant on olnud mu jaoks erilise tähendusega. Just siin nägin ma esmakordselt elus vahemerelist karstitaimestikku, see oli aprillis 2008. Ning siia teistkordselt tagasi jõudes, aprillis 2011, tabas mind veider meeleseisund. Tulnud Sistianas rongilt, kõmpisime Erkoga tasapisi mere suunas. Aina tugevamaks muutus tundmus: ma olen siin juba olnud, kunagi ammu, palju kordi, ehk suisa elanud siin… Maastik tahtnuks minust justkui esile tuua lapsepõlvemälestusi, mida mul selle kandiga seostuda ei saa. Hakka või tõesti uskuma seda eelmiste elude värki.
Sistiana kandi teeb huvitavaks ka see, et tegu on kakskeelse piirkonnaga, tänavasildidki on kahes keeles: itaalia ja sloveeni. Eks maakaarti vaadates ju imelik see ribake tõepoolest ole - kitsas maismaa äralõige, mis eraldab Sloveeniat Aadria merest. Ju on säärase põhjus selles, et sõja järel uute piiride tõmbamisel otsustati valdavalt itaaliakeelne Trieste linn Itaaliale jätta ning et mitte eraldi eksklaavi luua, jäeti Trieste ja muu Itaalia vahele kitsuke ühendav maariba.
Ronides Sistiana/ Sesljani lahe äärset metsa kasvanud nõlva mööda üles, paelus meid selle lopsakas, džunglisarnane ilme. Ülarindes valitsesid uhked õisi täis põldvahtrad, nende all igihaljas möll loorberite, fillüüreate ja luuderohuga. Ette jäi tore karvik-astelsõnajala lehter. Vastu juhtus iilekstammi, ogalisi nahkjalehiseid smiilaksivääte jne. Üle kõige meelitasid mind siiski platooserva süüria männid (Pinus halepensis). Nende õhuline, kollastest tolmlevatest isaskäbikestest värvikas välimus, nende tugev magusmõrkjas lõhn – olin sel hetkel valmis taas kinnitama, et justnimelt süüria mänd on mu lemmikuim männiliik üldse. Kodus kasvab mul kolmeaastane Cresi saarelt pärit süüria männi hakatis. Paraku potis, sest Eestis välitingimustes ta vist kaua vastu ei pea. Sellest on kurjavaimu kahju. Jõudsime Rilke raja algust märkiva stendini. Tegemist on miilipikkuse jalgrajaga, mis kulgeb 90 m ligi kõrguvate rannakaljude harjal, sisemaa poole jääb metsaala. Säärane otse ranna piiril asuv looduslik paradiis on säilinud küllap vaid tänu sellele, et oli varemalt sõjaväe suletud territoorium. Duino looduspargi tähtsaim taim on Centaurea kartsciana – kohalike kaljude endeemne jumikas. Sümbolloomaks loetakse kaunist kiilsisalikku (Algyroides nigropunctatus). See väidetavalt üsna varjatud eluviisiga väheldane sisalik levib vaid Aadria mere idaranniku piirkonnas – Sloveenia-Itaalia piirialadelt kuni Kreeka Peloponnesose poolsaare ja Joonia mere saarteni. Heaks eristustunnuseks on kevaditi isaslooma türkiissinine kurgualune ja oranž kõht. Duinos jõuab areaali piirile ka kassmadu, samuti paar linnuliiki, näiteks sametpeapõõsalind. Stendi allosa kirendas igasugu keelumärkidest, mida ei tohi looduspargis teha. Huvitaval kombel puudus aga telkimist keelav märk. Seega – mis pole keelatud, on lubatud?
Raske on siinkohal kokku suruda Rilke rajal mind vallanud emotsioone: rahulolutunnet, vaimustust, rõõmu millestki nii kaunist. Jah, see oli kõige ilusam loodusmaastik, mida ma olen eales näinud. Rada on saanud nime Prahast pärit poeedi Rainer Rilke järgi, kes käis siin sajandi eest oma Duino eleegiate jaoks inspiratsiooni kogumas. Igatahes, midagi veel mõttelendu soodustavamat on raske leida. Esiteks juba asukoht: selja taga Kesk-Euroopa, ees lõunasse kaduv türkiissinine sätendav Aadria meri. Seal kuskil veevälja taga, ümber Itaalia saapakontsa on juba Aafrika…
Duinos on koos Kesk-Euroopa ja vahemerelised taimeliigid. Parukapuud ja viirpuud, humalpöögid, prantsuse vahtrad, karvased tammed, sekka igihaljaid iilekstammi, laialehist fillüüreat ja vahemere lodjapuid, lisaks kirss-kontpuid ja kibuvitsu, siis veel kiviroosikuid ja mägi-piparrohtu ning alpikannilehti. Helesinise mere taustal lõid sakilised valkjad Kriidi ajastu lubjakaljud justkui suurejoonelise kiviktaimla, millele andsid värvi noores punavas lehes tärpentinipistaatsiad ja kuldsetes liblikõites Coronilla emeruse ehk sarikherne põõsad. Ning õissaartel olid puhkenud kreemvalged õisikupahvakad. Mõni miniatuurne väänlev parukapuu kaljudel näis kui inimese poolt kujundatud, kusagilt hiina aiast.
Algselt koosnes siinne mets vaid lehtpuudest. Hiljem istutati juurde musti mände. Kuid minu meelest annavad need niigi rikkalikult kompotile veel erilise lisavõlu lisaks.
Õhus lendles meile tundmatuid triibuliste tiibadega liblikaid. Üks suur paks must madu põõnas eemal päiksesoojal kaljul. Ning siis ilmus lagedale looduspargi vapiloom ise: kaunis kiilsisalik! Nõnda nii julge, et ronis krabinal mu varvastele. Küünised tegid mu nahka puudutades kõdi. Sisalik oleskles varvastel natukese aega niisama. No ütle nüüd seda issanda loomaaeda! Viimaks lasi ta siiski jalga, kadudes ühte kaljuprakku.
Duino kaljud ja mets olid kogu me reisi tippfinaal. Istusime sumedal jaheneval õhtul rannakaljudel ja nautisime olustikku, mis meenutas mõneti juuniõhtuid kusagil Saaremaa pangal. Tuul sahistas nii koduselt õissaarte lehestikus. Taamal Trieste ja Istria poolsaare pool süttisid aina uued tulukesed. Itaalia järel paistis Sloveenia rannik ning uduselt juba ka Horvaatiat märkiv maanukk. Kõik see seal polnud aga enam meie jaoks. Juba järgmisel päeval pidime asuma tagasiteele põhja.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar