Viivuks suveõhtusel Pühajärvel

Pühajärv... Kuidagi nii kuulus ja üles haibitud. Kas just seepärast, aga seni polnud ma tema kaldaile jõudnudki. Vaid bussiga mööda vuratud viie aasta eest, kui sihiks oli Sangaste pool kasvav vana valgepöögimets. Üldse oli Otepää kõrgustik mu jaoks kaua valgeks laiguks kaardil, kuhu polnud sattunud. 

No ja siis nüüd see Pühajärv. Sai seal sel 12. augusti õhtul natukese promenaadil promeneeritud ning lihtsalt oldud. Mõtisklesin, et aastakümnete eest nägi paik ehk uhkem välja. Kui kõik järveümbruse nõlvad ei olnud veel nii metsa kasvanud, avades paremini maapinnavorme. Aga muidu, mis mulle sealt siis nüüd meelde jäi? Rahu. Lausa tihkelt rambe meeleolu õhtupäikses. Üksikud jalutajad, üksikud suplejad, üle kõige suisa kummastav suur kõikehõlmav rahu. Ja see oli hea, lausa teraapiline.

Kiikasin üle jäänuksopi ka Pühajärve Sõjatamme suunas. Küll suure haru kaotanud ja vitsad peale saanud, ent ikka veel püsti ja elus. 

Muide, Valgamaal on veel teinegi Sõjatamm, Koiva soodi ääres, seda sai mullu maikuus kaemas käidud. Pühajärve Sõjatammeni ma aga nüüd otseselt ei jõudnudki. Sest ees ootas tee läände. Veel põgus pilk pargi uhkele lehisepuule ning mööda ohtlikult hüplevaid-kurvlevaid teid õhtupäiksele järele!

Ilus suvepäev ja tarnatiigi niitmine

 Et sügisese pööripäeva eel säherdune ehtne suvi veel valitseb, on vist üpris enneolematu. Päike siras, varjus +22 kraadi ning tuul kuivatas rohtu. Ometigi kuiv ilm, viimased kaks kuud on olnud üks rõskus rõskuse otsa. Nüüd sai normaalselt niidukiga taas rohtu niita. Aga kõigepealt eksprompt väikse tiigi niitmine. Esmalt sahmasin vikatiga suure tiigi äärest viljunud orhideede rohustu maha, aitab kah neist seal. Ning siis hetke ajel vikatiga väikse tiigi manu. Olin mõelnud, et ehk hekikääridega sealt kuidagi va laiutavat tarna lõigata. Ent selgus, et vikatiga on täiesti tõhus! Vees olevad tarnad on pehmed, vikat lõikas nagu võid. 

Kuna tiik nii pisike, siis sai kaldailt küünitades kõik maha, isegi vee alt lausa niitsin. Riisusin selle jama välja ning järsku avanes pilt peagu kui aastate eest, kui sesse tiiki veel va pudeltarn  (Carex rostrata) polnud sisse tunginud. Vast ta nüüd vastu sügist uuesti vohama ei pista.. Olenevalt sügissadudest võib tiigipind tõusta liivarannani, isegi selle uputada. Siis näeb väike tiik muidugi veelgi parem välja. Mõned pildid tänasest:

Rannikuvaade viigipõõsaga (Ficus carica) kah:

Ning võsavõtu järel kaldakünkal ilusasti väljapaistvast parukapuust (Cotinus coggygria) pildike samuti:

Ja olgu siis otsa autoportree kah. Peale niitmist higisena soojas septembripäikses oma taas korraks ilmunud väikse tiigi veepeegli juures poseerimas.

Lehter-kukeseene supp

 Tänane vihmane päev sujus lehter-kukeseeneliselt. Lehter-kukeseened (Craterellus tubaeformis) asustavad mu kodumetsas üht kindlat piiratud ala, olen neid seal juba aastaid täheldanud. Aga esmalt pidasin mingiteks juba omadega läbi seenteks. Pealtnäha siuksed pruunid imelikud, esmapilgul ei pane teisi õieti tähelegi. Altpoolt avanevad aga ilusad oranžid jalad, eoslate ala kontrastselt hallikas. Korjasin need nüüd ära, lisaks üksik ussitamata kuuseriisikas ka.

Nõndaks. Supitegu algas. Esmalt pannile praadima peekonitükid. Siis lisasin sibula, seejärel seened. 

Potti keeduvette läksid eile külakostiks toodud värsked valged oad. Siis tükeldatud porgand, siis kartulid. Natuke valget riisi pealekauba. 

Ja ega muud olnudki kui praetud kraam potti kallata ja keeta mõnda aega veel. Musta pipart maitseks otsa kah. 

Tulemus sai üllatavalt maitsev. Selline mahe ja tummine, mõnusa tuntava, ent mitte pealetükkiva seenemekiga. Ma söön seeni üldiselt väga harva, aga no sellist toitu tasuks aasta pärastki taas teha!

Killuke mereranda sisemaal

 Aastail 2005-06 valdas mind muuseas suur klibustamise vaimustus. Eks see oli just tulnud suurem mood, kus peenravaibale kuhjati kiviklibu või kruusa ja sedasi ilustati istutusalasid. Mul kujunes asi natukese teistmoodi. Kuhjasin mäekünka, milleks pinnase sain süvendatavast väiksest tiigist. Siis laotasin kiled ning peale kohalikud paemunakad, sekka maakive ja kruusa. Taimestasin loopealsete ja rannikuliikidega. Isegi merikapsas, merihumur ja rand-seahernes olid mul seal olemas. Nüüdseks on rannikutaimedest alles üks kiduv ogaputk ning hõbetav liiv-vareskaer. 

Paraku ilmus tiiki pudeltarn. Tagantjärgi mõeldes on see suur viga, et kohe seda välja ei kaevanud. Ning siis oli juba liiga hilja. Ühel suvel küll katkusin sealt koos juurestikumatiga välja, ent kõike ei saanud. Ning nüüdseks on tarn jõudnud juba saviga tembitud kallaste serva, kuni liiva all paikneva kileni. 

Ma polnud juba vist mitu aastat klibutaimla alumist osa rohinud. Ei tundunudki justkui vajadust olevat. Nüüd aga asja kallale asudes - oli ikka küll! Ma ei mäletanudki kui laialdaselt ja alla välja olin ikka kiled laotanud ja pealsed kivikestega katnud. Nüüd ilmus kui nõiaväel nähtavale algne kujundus. Ega päris kõike umbrohtu kätte saagi, roomava marana hiidsammasjuured on kileaukudest vms sügavikku tunginud, on end sisse söönud muuseas ka leesikavaipa. Üldilmelt siiski jääb tulemus ilus. Kui vaid seda vastikut pudeltarna seal poleks...

Vaatab, hekikääridega annaks ehk ära lõigata, et ajutiseltki tiigi veepind välja tuua. Kuigi seal sügavjärsus ukerdamiseks oleks vaja samust kalüpsoülikonda või kuidas seda nimetataksegi.

Hilissügisel tõuseb aga tiigi veetase kõrgele, kevadise lumesulamise järel ajab lausa üle ääre. Siis võib va pudeltarnad hetkeks ära unustada.

Lõppu üks viigipuu pilt kah. Seal klibutaimlas on üks Ficus carica aias kõige lopsakamana säilinud. Igal aastal võtab talv muidugi maani maha, ent võsub siiski taas.

Efedrate istutamine

Kui Tartu botaia eksoodid said enamuses kergesti aias uue koha, siis efedratega oli rohkem peamurdmist. Kuskile kiviktaimlasse ei ole Ephedra distachya hea mõte, sest aja jooksul laiutab ta igaveseks padrikuks. Samas kuskile mururohu sisse kohta teha pole kah mõtet, seal hakkab umbrohi raudselt lootusetult sisse tungima. Klibutaimlasse ehk sobinuks, kuid siis tulnuks sealt karukell etc kuhugi mujale rebida. Kuhu? No pole see klibutaimla kummist.

Õnneks koitis päris hea idee: Fuji kiviaia taha. See on mitmel põhjusel hea koht. Umbrohi seal ei näi olevat nii agressiivne. Drenaaž on seal künkal ja liivase kiviaiapõhja servas hea.  Ja mis eriti oluline: koht ei ole lauskõrvetavas päikses. Suvel paistab kõrgelt käiv päike kiviaia taha, kevadtalvel aga on seal mõningane vari. Ehk siis päiksekõrvetuse võimalus on väiksem. 

Pinnas on seal küll väga lahja. Liiv puha, sügavamal lubjasavimoreen. Kiviaia asemest eemal natuke huumust kah. Rohisin paraja laiusega riba ning tõin huumusrikast liivmulda. Kaks ämbritäit. Kummalegi efedrale üks. Aitab küll. Näis, katsetame. Kuigi jah, Ephedra altissima suhtes ma suuri lootusi ei hellita, tema on raudselt liialt õrnuke. No võiks ju ime sündida ja saaks see aafriklane siin Hiiu saarel hakkama, aga... Muide Tartus kasvatati see liik üles Vermigliast pärit seemneist. Itaalia rivieralt seega.

Ephedra distachya võiks aga hästi vohama pista. Isuäratavate "viljade" seemned tuleb kindlasti kah sinna samma kõrvale maha külida.

Täna seal tegutsedes sai ühtlasi ka kogu kiviaia ümbrus rohitud. Täiteks sai kuiva metsatiigi põhjast mitu ämbrit värsket liiva juurde toodud. Näeb igati ilus välja! Mõneks ajaks ikka.

 

Eksoodid Tartu botaanikaaiast

Tartu botaanikaaias kasvatatakse ikka igasugust imevärki. Sten Mandre katsetused näivad lausa uskumatud. Näiteks vohavad seal ülepea Asimina trilobad, on olemas isegi Gleditsia caspica. Täna saabus sealt eriti uhke saadetise ports, tänud Anni Ojale kohale toimetamast!

Mu jaoks ühed põnevaimad on efedrad, iselaadsed paljasseemnetaime-põõsad. Kuuluvad klassi Gnetales, seega sugulaseks näiteks velviitšia. Olen ammu tahtnud saada vähemalt harilikku efedratki (Ephedra distachya). See liik kasvas peale jääaega Eesti aladelgi, iselaadsetes tundra-stepi kooslustes. Nüüdseks on lähimad leiukohad Slovakkias. Tartust saadetud on emastaim, täis isuäratavaid punaseid "vilju". Neist tuleb seemned kindlasti maha külvata. Efedrad on kahekojalised, nõnda on "viljade" saamiseks vajalikud nii emas- kui isastaim.

Teine efedraliik tuli veel: kõrge efedra (Ephedra altissima). Tõsi, selle liigi levila on ülilõunamaine, laialdaselt Põhja-Aafrikas, lõunas Tšaadini, läänes Tenerife idaosas. Tartus on kõrged efedrad üles kasvatatud Ventimiglia seemneist. Rivieralt pärit seega. Kindlasti pean ta istutama kuskile kiviaia äärde kaitstud kasvukohta. Muide, nimi "kõrge" on nii ja naa. Võib küll kasvada kuni 2 m kõrgeks, ent enamasti on kahar pussakas, võib põõsail vist ka ronida.

Tuli ka teine sats raitosja (Equisetum telmateia). Esimesest sadetisest üks nääps läks igatahes kasvama, nüüd sai siis lisa. Istutasin ikka sinna tahametsa võimalikult niiskele välule Metsaema männi juurde.

Siis veel Smilacina racemosa juurikaid. Väga lopsakas varjuala lill on see Tartus. Levila USA West. Mul juba varasemast oli seda liiki, ent kidus vales kohas. Nüüd istutasin metsa Sekvoiavälule mammutipuude naabrusse. Näis, mis seal tegema hakkab. 

Ning siis kolme liiki glediitsiaid. Mullune Salaspilsi botaia kolmeastlalise glediitsia seemnete külv ebaõnnestus, kevadsuvi oli ju nii kuiv. Glediitsiad tahavad tegelikult head niisket mulda. Sestap mul varasemalt pole ka istikuga õnnestunud. Tahtnuks kõik istutada metsaaeda, ent seal on tulevik tume, sest vesirott künnab maad räigelt segi ja hävitab puid. Siiski jaapani glediitsia riskisin sinna istutada. Kolmeastlaline ja sooglediitsia läksid aga siiski Moosese heinamaale. Seal on niiskem lohk, mille serva nad paika panin. Nad sobivad sinna väliselt kuidagi väga hästi. Ehkki tulevikus hakkavad suuri Põhja-Ameerika lilli vist varjutama. Ju see paistab. Muide, sooglediitsia ei pea olema siiski päris soos, kui kirjandust uskuda. Kui kolmeastlalisel glediitsial tulevad hiigellatakad kaunad, siis sooglediitsial on kaunad lühikesed jupatsid. Foto glediitsiatest maja ees täna enne istutamist: esiplaanil Gleditsia japonica, taga väiksem Gleditsia aquatica ning kõige taga tumerohetab Gleditsia triacanthos.

Päris võlgu ma jääda ei tahtnud, nii sai Tartusse saadetud siitpoolt viis Zelkova schneiderianat.

Siniste emajuurte aeg

 Sinine emajuur (Gentiana pneumonanthe) on haruldane luhtade lill, kellel mõned leiukohad säilinud Ida-Eestis. Aga erinevalt näiteks püsiksannikast (Swertia perennis), kes veelgi haruldasem, ent keda olen kahel korral looduses näinud - siis sinist emajuurt ei olegi ma kunagi looduslikuna leidnud. 2017. aasta juulis sai küll Peipsi ääres Koosa jõe suudmealal vesises laapsitud, ent ei silmanud ainsamatki. Kuigi koht peaks õige olema. Ju oli liialt vara, see liik on nimelt hiline õitseja. Muide, Vasknarva kandis on mul kaardile küll täpp pandud, ent ei ole mette jõudnud sinna otsima. 

Sinist emajuurt nägin ma Tartu botaanikaaias. Novembris 2017 saatis Katrin Mäeots mulle sealt posu seemneid. Plätsisin need vesilägasele Soopuisniidule maha. 

2018 kevadsuvi tuli kuum ja põuane. Käisin vaat et ülepäeviti seal 600 m kaugusel, kummagi käe otsas vett täis ämber. Pisikesi emajuuretõusmeid tuli ju kasta! 

Juba septembris 2019 ilmus kaks esimest õit, väga noorest peast ikka! Edaspidi on õisi saanud sinna kolmele lapikesele palju. Nii ka tänavu. Viimati käisin puisniidul 18. augustil, siis juba õisi jagus. Eilsel ligi +24 kraadisel soojal suvisel septembripäeval jõudsin lõpuks taas sinna. 

Peab ütlema, et vaatepilt oli pisut lausa rabav või nii. Nende õiekellukate julge jõuline sügavsinine mõjub vaat et ebaloomulikult. Säärast värvi pole ühelgi teisel kodumaisel liigil!

Hiiumaal on sinine emajuur võõrliik, mul siia metsaheinamaale sisse toodud. Ei tea, kas Eestis peale Tartu botaia sinist emajuurt kuskil aias kasvabki? Olla ju üsna pirtsakas taim, tahab heaks kasvuks tublisti niiskust. Soopuisniidul (ehkki pole see miski soo tegelikult) näikse sinistele emajuurtele igati meeldivat. Olen ikka mõelnud, et võiks neid sealt külvilappidelt natuke rohkem niidu peale laiali istutada. Samas, see teeks heinatöö keerulisemaks. Juulikuisel heinaajal ei tohi ju emajuuri maha niita. Huvitav, kuidas nad ikkagi luhaheinamaadel hakkama on saanud. Või tehti neil hein nii vara ära, et seejärel uuesti võsudes jõudsid ikka suve lõpuks õitsema minna?

Ilus oli seal eile. Istuda, nautida sooja õhtupoolikut ning lasta silmadel puhata siniste emajuurte ülisinistel õitel. Päikse vajudes hakkasid need sulguma. Jättes hilistunud mesilase pika ninaga  - no ei pääsenud ta enam õitesisule ligi. 

Sinised emajuured õitsevad läbi septembri, ent mida sügise poole, seda lühemat aega on õied avanenud, kuni lõpuks end enam lahti ei teegi. 

Mägine Lõuna-Eesti

 Aastaid oli Otepää kant mu jaoks valgeks laiguks kaardil. Seda meeleolukamaks said avastused seal. Ikka jälle üllatun kui väga mägine seal maastik paistab. Paraku on Otepää teed hüplikud-kurvilised ning ei saanud teps mitte iga koha peal autot seisma panna ja pilte klõpsida. Näiteks Urvaste kiriku org oli igavesti vägev. Siinkohal vaid paar augustikuist kaadrit Sangastest ja kuskilt-miskist-kohast. Täitsa nagu lausa kusagil Sudeetides!

Päris vapustavad vaated avanesid aga Kärstna kabelimäelt. See jääb juba Sakala kõrgustikule. On Sakala kõrguselt kolmas mägi, ent erinevalt metsasest Härjassaarest ja Rutust katab seda kultuurmaastik, mistap näeb sealt kaugele. Erinevail andmeil on Kärstna kõrguseks merepinnast 136 või 138,5 meetrit merepinnast. Mäe suhteliseks kõrguseks antakse 60 m. Ent sama hästi võib öelda ka, et 100 meetrit. Nimelt asub idas Võrtsjärve ja Väikse Emajõe pind 35 m üle merepinna. Ja selle järel kerkib Otepää mägismaa. No tõesti need on mäed seal! Esmapilgul arvasin, et kauguse õhtusinas kulgeb horisondil pilvederant. Kuid ei, maismaa! See kerkib omakorda sadakond meetrit. Kui aga võtta Väikse Munamäe 208 m ü m p kõrgus, tuleb ära 170 meetrit. Ning kui arvestada otsa veel metsa paarikümnemeetrine kõrgus, saame ligikaudu 200 meetrit. Täiesti ehtne mägi seega!

Ka Kärstna mäelt põhjasuunes avardub vaade kaugusse, kuni Holstre kandini, kus kõrgemad tipud küünivad kuni 125 meetrit üle merepinna.

Kärstna kabelimägi ise on samuti huvitav. Siin on Anrepite perekonna kalmistu, kus on taas korda tehtud kivisild ja kabel. Tähelepanuväärne on rändrahnujurakas, mille otsas Uinuv lõvi. Ehk siis skulptuur, üks mitmetest 19. sajandi Uinuvatest lõvidest, mille teisikuid näeb Saksamaal, Tsehhis ja Poolas.

Aga nii põgusaks see postitus paraku jääbki...