29 september 2023

Suvelõpu puisniidul

September on olnud suisa suvine. Veel tänagi +20 kraadi. See jääb küll vist nüüd siiski viimaseks taoliseks päevaks. Aiatöödele sekka sain üleeile õhtul korraks ka puisniidule käima. Tahtsin näha kuidas raitosjad (Equisetum telmateia) seal hakkama saavad. Nii juuli alguse satsu üks taim on elus, samuti septembris toodud lisa. Uued võsud küll muidugi enam täisealiseks ei jõua saada, enne tuleb ikkagi sügis peale. Juba ootan väga uut kevadet-suve, et kui siis osjad löövad lõkendama... Nojah. 


                                                      Equisetum telmateia

Sealsamas Metsaema männi ümber haljendavad kuningosmundad (Osmunda regalis) veel suviselt. Olen neid ühest taimest sinna jaganud tervelt viis tükki. Kas need aga seal ka sedasi ohtralt isekülvi taimi hakkavad andma nagu metsaaia tiikide ääres, selles ma natuke kahtlen. Osmundad tahavad eoste idanemiseks ikka päris märga keskkonda, tundub.

                                            Osmunda regalis

Samavõrd niiskuselemb on ka Eesti looduse suur haruldus kobarpea (Ligularia sibirica). Ju liigse kuivuse tõttu mul tervelt kolm puisniidule istutatud taime hääbus. Üks aga jäi. See üks viljus ilusasti. Jõudsin veel viimasel hetkel, vaid varre tipus polnud vilikonnad laiali lendu läinud. Külvasin need nüüd maha. Sedakorda tegin lapikese väga niiskele kraaviservale, rookisin loim-vesipaunikat ja tarnu eest. Ehk läheb selles kohas külv ometigi õnneks.


                                                        Ligularia sibirica

Soopuisniidu ehteks on jätkuvalt sinised emajuured (Gentiana pneumonanthe). Osalt hakkavad õitsemist lõpetama, ent siiski leidub veel silmarõõmuks mõningaid õisi. Enam need aga ei avane.

                                            Gentiana pneumonanthe

Tagapuisniidu pilgupüüdjaks on aga alpikann. Ei ole mul alpikannidega õnne olnud, mitte ei ole. Kaks varakevadel õitsvat Cyclamen coumi on nüüdseks peagu hääbunud. Cyclamen purpureadest on vaid üks, Tenno järve äärest Alpidest 12 aasta eest toodu, elus. Ta teeb suve teisel poolel ikka stabiilselt paar-kolm õit, ent suurt edenemist pole märgata. Praegu õitseb aga veel naapoli alpikann (Cyclamen hederifolium). Ka tema on mul üks ja ainuke, kes oma liigist alles jäänud. Ei tea, kas see hõbelehine vorm on hästi vastupidav või talle samune kuusejuure kõrval olev koht sobib, igatahes on tema ainuke mu alpikannidest, kes korralikult igal suvelõpul-sügisel teeb päris mitu-mitu õit. Alpikannid mu arm. Ehkki alpikannid mind ei armasta. Ma ei tea, mis siin Nõmbal viga on, et vaatamata korduvatele katsetustele, igasugu eri paikade proovimisele, ei lehe mul siin nemad kohe mette. Ja samas Mandri-Eestis vohavad mõnel aias terved alpikanniväljad. Ohh...

Õhtu tuli peale, kippus hämarduma, sestap plõkasin osa pilte juba välguga. 



                                               Cyclamen hederifolium


28 september 2023

Nõmba püha männisalu

Veebruarikuus olin väga Nõmba vanade mändide lainel. Kirjutasin toona ka artikli Targu Talita jaoks, ent kuidagi jäi mul see seisma. Nüüd saatsin ära, ilmub ehk detsembris suures Targus. Et teema ja fotodega uuesti tegelesin, siis tasuks ka siinkohal asi üle valgustada. Veebruari keskel ma veel ei blogistanud, ainult feisbooklesin. Niisiis väike ülevaade. 

Algas see värk Nõmba Kabli männi asupaiga otsimisega. Puu ise on hävinud, juba rohkem kui 50 aasta eest. Ent siiski arvan, et toonase asupaiga leidsin. 40 meetrit maanteest ja abiks 1955. aasta õhuvaade. Oli toona alles huvitav männipuisniit siin! Vabalt kasvavad laiavõralised männid võisid luua lausa savanliku meeleolu... Kõigepealt 1904. aasta postkaart. Vasakpoolne elujõuline puu on kindlalt Kabli mänd. Milline neist kuivavatest aga oli Miili mänd, milline Tõrvamänd? Seda enam kindlaks teha pole võimalik.


Ning kaks ülesvõtet Kabli männist hilisemast ajast. Esmalt 1960. aastal ilmunud foto Hiiumaa turismiraamatukesest, seejärel pilt 28.1.1958 Nõukogude Hiiumaa artiklist, autoriks E. Maadik. Kabli mänd võeti Hiiumaal esimese põlispuuna kaitse alla.



Olgu siia juurde ka artikkel, mis ilmus Hiiumaa ajalehes 2. aprillil 1960, autoriks H. Vain, rubriik Kodusaare haruldusi, pealkirjaks Kablimänd.


 Nõndaks. 16. veebruaril käisin siis jahil. Abiks 1955. aasta õhuvaade, kõrvutuseks lisan õhuvaate tänapäevast. Ikka väga kinni on kasvanud see männisalu. 1955. aasta vaate alumise kolmandiku vasemal servas on näha tumendav männilaik - see puu on maantee ääres elus tänini. Ning sealt ida-kirde suunas on näha teine sarnane võrapall. Võras väike sälk sees - Kabli mänd oli kaheharuline, sestap võra mitte täiesti täidetud.



Jah, ning selle praeguseni elus oleva männi taga välul ma arvatavasti leidsin üles tolle müütilise Kabli männi asupaiga...

Selle laiavõralise männi taga ongi kunagise Kabli männi asupaik.


Kunagise Kabli männi asupaik 16. veebruaril 2023.

Natuke kurb, et mina seda arvatavasti 300-aastast mändi oma ihusilmaga näha ei saanud. Kui me 1990. aastal Nõmmba kolisime, oli see pühapuu juba paarkümmend aastat tagasi tormituultes hävinud. Ning üldse on see pühamännik na kinni kasvanud, vanade mändide alumised võraoksad seetõttu kuivanud, enamasti. Ning üks maaomanik võttis kahjuks mõned vanad ilusad männid ka maha. Teisalt on aga põhjapoolsem männisalu serv vääriselupaikade registris. 




Ning siia lõpetuseks mõni pilt Nõmba Koolimännist. Sõja ajal hävitasid venelased Nõmba koolimaja, ent mänd jäi alles. Sajanditaguse fotoga võrreldes polegi puu justkui väga palju muutunud. Eks muidugi ole ikka tüsedamaks paisunud. Tänu hoovipuuks olemisele on ta ümber avarus säilinud, mistap võra saanud vabalt kasvada ning säilitanud oma haljuse. 





Selline põgus ülevaade siis. Sügis tungib vägisi peale, kaugel see lehtpuude raagumine enam. Siis hakkavad taas hingepidet pakkuma igihaljad männipuud.


25 september 2023

Viivuks suveõhtusel Pühajärvel

Pühajärv... Kuidagi nii kuulus ja üles haibitud. Kas just seepärast, aga seni polnud ma tema kaldaile jõudnudki. Vaid bussiga mööda vuratud viie aasta eest, kui sihiks oli Sangaste pool kasvav vana valgepöögimets. Üldse oli Otepää kõrgustik mu jaoks kaua valgeks laiguks kaardil, kuhu polnud sattunud. 

No ja siis nüüd see Pühajärv. Sai seal sel 12. augusti õhtul natukese promenaadil promeneeritud ning lihtsalt oldud. Mõtisklesin, et aastakümnete eest nägi paik ehk uhkem välja. Kui kõik järveümbruse nõlvad ei olnud veel nii metsa kasvanud, avades paremini maapinnavorme. Aga muidu, mis mulle sealt siis nüüd meelde jäi? Rahu. Lausa tihkelt rambe meeleolu õhtupäikses. Üksikud jalutajad, üksikud suplejad, üle kõige suisa kummastav suur kõikehõlmav rahu. Ja see oli hea, lausa teraapiline.




Kiikasin üle jäänuksopi ka Pühajärve Sõjatamme suunas. Küll suure haru kaotanud ja vitsad peale saanud, ent ikka veel püsti ja elus. 

Muide, Valgamaal on veel teinegi Sõjatamm, Koiva soodi ääres, seda sai mullu maikuus kaemas käidud. Pühajärve Sõjatammeni ma aga nüüd otseselt ei jõudnudki. Sest ees ootas tee läände. Veel põgus pilk pargi uhkele lehisepuule ning mööda ohtlikult hüplevaid-kurvlevaid teid õhtupäiksele järele!



21 september 2023

Ilus suvepäev ja tarnatiigi niitmine

 Et sügisese pööripäeva eel säherdune ehtne suvi veel valitseb, on vist üpris enneolematu. Päike siras, varjus +22 kraadi ning tuul kuivatas rohtu. Ometigi kuiv ilm, viimased kaks kuud on olnud üks rõskus rõskuse otsa. Nüüd sai normaalselt niidukiga taas rohtu niita. Aga kõigepealt eksprompt väikse tiigi niitmine. Esmalt sahmasin vikatiga suure tiigi äärest viljunud orhideede rohustu maha, aitab kah neist seal. Ning siis hetke ajel vikatiga väikse tiigi manu. Olin mõelnud, et ehk hekikääridega sealt kuidagi va laiutavat tarna lõigata. Ent selgus, et vikatiga on täiesti tõhus! Vees olevad tarnad on pehmed, vikat lõikas nagu võid. 


Kuna tiik nii pisike, siis sai kaldailt küünitades kõik maha, isegi vee alt lausa niitsin. Riisusin selle jama välja ning järsku avanes pilt peagu kui aastate eest, kui sesse tiiki veel va pudeltarn  (Carex rostrata) polnud sisse tunginud. Vast ta nüüd vastu sügist uuesti vohama ei pista.. Olenevalt sügissadudest võib tiigipind tõusta liivarannani, isegi selle uputada. Siis näeb väike tiik muidugi veelgi parem välja. Mõned pildid tänasest:




Rannikuvaade viigipõõsaga (Ficus carica) kah:


Ning võsavõtu järel kaldakünkal ilusasti väljapaistvast parukapuust (Cotinus coggygria) pildike samuti:


Ja olgu siis otsa autoportree kah. Peale niitmist higisena soojas septembripäikses oma taas korraks ilmunud väikse tiigi veepeegli juures poseerimas.



20 september 2023

Lehter-kukeseene supp

 Tänane vihmane päev sujus lehter-kukeseeneliselt. Lehter-kukeseened (Craterellus tubaeformis) asustavad mu kodumetsas üht kindlat piiratud ala, olen neid seal juba aastaid täheldanud. Aga esmalt pidasin mingiteks juba omadega läbi seenteks. Pealtnäha siuksed pruunid imelikud, esmapilgul ei pane teisi õieti tähelegi. Altpoolt avanevad aga ilusad oranžid jalad, eoslate ala kontrastselt hallikas. Korjasin need nüüd ära, lisaks üksik ussitamata kuuseriisikas ka.





Nõndaks. Supitegu algas. Esmalt pannile praadima peekonitükid. Siis lisasin sibula, seejärel seened. 

Potti keeduvette läksid eile külakostiks toodud värsked valged oad. Siis tükeldatud porgand, siis kartulid. Natuke valget riisi pealekauba. 

Ja ega muud olnudki kui praetud kraam potti kallata ja keeta mõnda aega veel. Musta pipart maitseks otsa kah. 

Tulemus sai üllatavalt maitsev. Selline mahe ja tummine, mõnusa tuntava, ent mitte pealetükkiva seenemekiga. Ma söön seeni üldiselt väga harva, aga no sellist toitu tasuks aasta pärastki taas teha!



18 september 2023

Killuke mereranda sisemaal


 Aastail 2005-06 valdas mind muuseas suur klibustamise vaimustus. Eks see oli just tulnud suurem mood, kus peenravaibale kuhjati kiviklibu või kruusa ja sedasi ilustati istutusalasid. Mul kujunes asi natukese teistmoodi. Kuhjasin mäekünka, milleks pinnase sain süvendatavast väiksest tiigist. Siis laotasin kiled ning peale kohalikud paemunakad, sekka maakive ja kruusa. Taimestasin loopealsete ja rannikuliikidega. Isegi merikapsas, merihumur ja rand-seahernes olid mul seal olemas. Nüüdseks on rannikutaimedest alles üks kiduv ogaputk ning hõbetav liiv-vareskaer. 

Paraku ilmus tiiki pudeltarn. Tagantjärgi mõeldes on see suur viga, et kohe seda välja ei kaevanud. Ning siis oli juba liiga hilja. Ühel suvel küll katkusin sealt koos juurestikumatiga välja, ent kõike ei saanud. Ning nüüdseks on tarn jõudnud juba saviga tembitud kallaste serva, kuni liiva all paikneva kileni. 



Ma polnud juba vist mitu aastat klibutaimla alumist osa rohinud. Ei tundunudki justkui vajadust olevat. Nüüd aga asja kallale asudes - oli ikka küll! Ma ei mäletanudki kui laialdaselt ja alla välja olin ikka kiled laotanud ja pealsed kivikestega katnud. Nüüd ilmus kui nõiaväel nähtavale algne kujundus. Ega päris kõike umbrohtu kätte saagi, roomava marana hiidsammasjuured on kileaukudest vms sügavikku tunginud, on end sisse söönud muuseas ka leesikavaipa. Üldilmelt siiski jääb tulemus ilus. Kui vaid seda vastikut pudeltarna seal poleks...


Vaatab, hekikääridega annaks ehk ära lõigata, et ajutiseltki tiigi veepind välja tuua. Kuigi seal sügavjärsus ukerdamiseks oleks vaja samust kalüpsoülikonda või kuidas seda nimetataksegi.

Hilissügisel tõuseb aga tiigi veetase kõrgele, kevadise lumesulamise järel ajab lausa üle ääre. Siis võib va pudeltarnad hetkeks ära unustada.

Lõppu üks viigipuu pilt kah. Seal klibutaimlas on üks Ficus carica aias kõige lopsakamana säilinud. Igal aastal võtab talv muidugi maani maha, ent võsub siiski taas.



Läänemaa kummalised orhideed

  Taimeinventuur Läänemaal päädis sel 8. juuli õhtu poole sootuks imeliste orhideede küllusega. Esmalt viidi mind Noarootsi. Et vaataks veel...