Vanaemaga väiksel tuuril 2.

 September 2022

Järgmiseks keerasime Viinistu poole. Mets kahelpool kitsukest asfaltteed muutus nii kaugel põhjas asuva graniitse maa kohta üllatavalt lopsakaks. Lõunapoolsed lubjarikkad setted siiani kuidagimoodi ulatuda ei saa. Ju siis on oma osa andnud taandunud mere limuste lubikodasid sisaldavad setted. Igatahes valdavad siin kased ja sanglepad, üksjagu sarapuid ka. 

Võib üsna kindel olla, et tegu on endiste puisniitudega. Peatust me siin siiski ei teinud. Aga kunagi tahaks küll tagasi tulla. Huvitav, mis salutaimi neis metsades leiduda võib? 

Viinistul kollendasid jalakad. Septembri keskpaik, aga juba säärased sügisvärvid! Küllap on need jalakad kunagistest hoovipuudest metsistunud järglased. 

Viinistult põrutasime peatumata läbi. Meenutasin siinset 2010 talvel kunstimuuseumis käiku ja kuis jala Turbuneeme suunas astuma hakkasin, avameri maha jäi ning jääkate kõrval merd valitsema sai ning ühed hollandlased või kes mu peale korjasid ja Loksale viisid.

Üks ilus kõrge neem ja rahnulise madalvee tagune Haldi saar lummasid nüüd pilku. Ent olgu sedakorda siis nii, jällegi peatumata mööda. Aga oluline oli, et saime neid paiku läbida praegu kolmekesi...

Loksa Lasnamäe. Ning ikka lõpuks ka käik surnuaeda. Vanaemal võttis veidi aega, et õige haud üles leida. Ta polnud siin juba mõnda aega käinud. Ei ole temast enam haua hooldajat. Õnneks poeg, mu lell, ja ta naine käivad siin. Lilled õitsesid mu vanaisa haual. 

Tegelikult ei tundugi see nii hirmus ammu, see juuli 1995, kui vanaisa matused olid...

Hauakivile on lelletütre kavandi järgi raiutud tükike malelauda ning kiri "Viimane käik". Vanaisa oli kõva malemängija. 

Ma ei armasta surnuaedu, pole kalmudel käimise kommet me perel, oleme ju alati elanud kuskil üsna eemal. Pigem on kalmuaiad mõjunud mulle rõhuvalt. Siin sel päikselisel septembripäeval tajusin aga üllatusega, et... Noh, ei mingeid negatiivseid tundmusi igatahes. Oli hoopis hea ja rahulik. Ma sain siin koos olla oma vanaemaga. 

Oli pühapäev. Kirikukell kutsus jutlusele. Sisse me siiski ei läinud. Mina olen alati paras ateist olnud ega hooli neist võõra rahva muistenditest, mille põhjal sealne jutt keerleb. Vanaema aga rääkis talle otsustaval moel, et temale see jumal-jumal-jumal jutt ei istu. Vaat Eenok Haamer, kes mattis 1988 ta ema ja mu vanavanaema seal Lohusuus, tema oskas ikka kõneleda millestki muust ka, tõi tavalist elu sisse oma sõnumisse. Jah, ma mäletan toda matust päris hästi. Too kirikuõpetaja viis mu, kergemeelse lapse, oma jutuga sügavasse meeleliigutusse. 

Mainisin, et tegelikult olen ma Loksa kirikus korra jutlusel käinud. See oli üle 40 aasta tagasi. Ma nuiasin toona oma teist vanaema, et lähme, ma nii tahan näha, kuidas kirik seestpoolt välja näeb. Saigi käidud. Aga kohutavalt igav oli. Nii kirik kui arusaamatu kõnekõma. Miskipärast jäi meelde, et jutlustaja pillas oma paberilehed laua (noh, hüva, kantsli) alla ja kadus neid kokku korjama. Ning kadunuks jäigi. Kindlasti oli kõik teisiti, ent selline mälupilt minusse jäi.

Kirikukell vaikis. Kõndisime kalmuaiast välja. Vanaema märkis kriitiliselt, et siin on kah lastud kõik liialt suuri puid täis kasvada. Talle meeldib ikka avarus...

Vurasime tagasi Uuele tänavale, sinna savitiikide vahelisse kortermajja. Vanaema oli vaja koju viia. Aga ega me sealt veel niipea minema pääsenud. Vanaemal oli meile ju veel nii mõndagi rääkida...

                                            Kaks pildikest Loksa kalmuaiast. 

                                    90-aastane vanaema ja 46-aastane lapselaps. 

                                                       Ning vanaisa haud.

Vanaemaga väiksel tuuril 1.

September 2022

 

Kollane Opel vuras läbi Loksa Uuelinna. Kuhu me õige suundume? Kalmistule? Ei, vanaema mõtles ümber. Eks jõua kord ka sinna. Lähme hoopis Suurpeale! Vat sealt kollase Mikiveri maja juurest keera paremale - juhatasin ma roolivat Märti.

Pööre. Peatänava ääres kõrgub lihtritsehh, täpselt sellise uhkena nagu see 1980-ndatel püstitati. Nüüdseks kulunum muidugi. 

Järgmiseks hakkas paistma Kirbits. Selle tagumine osa on lammutatud, ent maja esiosa on alles, ehkki väga troostitus olukorras. Selle esimesel korrusel oli toidupood ning teisel söökla, kus pärinevad mu ühed elu esimesed mälestused, aastast 1979. Hoone on ammu hüljatud, ent õnneks veel seisab püsti. Tegelikult tuleks see kohalikust tellisest maja kaitse alla võtta. Loksa bussijaam vist on muinsuskaitse all. Too 1930-ndate lõpul ehitatud tüüpprojekt-bussijaam jäi Eestis ainsaks, sest järgnev sõda tõmbas edasiste ehitusele kriipsu peale. Muide, on ikka väidetud, et pool Helsingi linna olevat Loksa tellistest ehitatud. Võibolla siis, kui üle lahe pealinn veel palju väiksem, oli sel ütlusel pisukest tõepõhja all? 

Vanaema meenutas aga Kirbitsat. Et 2019 kutsuti endised tellisetehase töötajad kokku, meenutamaks vanu aegu. Vanaema oli siis talle omase otsekohesusega karmilt küsinud, et miks te nii hilja selle kokkutuleku tegite? Puha surnud ju kõik! Et tema, üks Artur, kaks venda ja veel üks - ainult viis inimest kohal. Lugu igatahes ilmus, Ida-Harju lehes Sõnumitooja. Ehk küll selles kasutati sõnakuju "kirpitš". Mnjah, niipalju olen loksakas küll, et mina tean ikka "kirbitsat". Nii mu ümber räägiti ja nii ütleb ka vanaema siiamaani.

Loksa lõppes. Palumännik ja Lahemaa rahvuspargi silt. Siitkaudu tulime me Uuelt tänavalt vanade savitiikide vahelt ikka Suurpea randa. Kui emapoolsete vanavanemate juures Nahiimovi tänaval, siis käisime Nõmmel Loksa rannas. Isapoolsete vanavanemate juurrest aga alati Suurpeal. Kusjuures sedasi kujuneski mu ettekujutuses ainumõeldavaks rannaks korralik luitestik ja laineist rullitav liivapiir. Hiljem Hiiumaale kolimise järel imestasin Kärdla Paargu juures, et mis rand see ka sihuke on, rohune ja madal ja üldse. 

Nüüd sain aga teada huvitava fakti, et see Suurpea rand kuulub hoopis Pärispea poolsaare idarannikul asuva Kasispea küla maale. N-ö ametlik Suurpea algab põhja pool, kus tee kerkib mäkke ja randa kukub kõrge savijärsak. 

Suurpea on ilus küla. Ehkki vanaema leidis, et siin on liiga palju puid. Tema koduküla oli ikka lagedal. Eks 1930-ndail olid Eestis üldse palju avaramad maastikud. 

Mulle meenus aga 80-ndate lõpust siin mingis poolsuletud poes käik, lootuses miskit defitsiitset kaupa tabada. Kuidas me sinna üldse saime, kas oldi juba piiritsooni lõdvemaks lastud? Ei mäleta...

Teelahe. Viinistule või Pärispeale? Põrutasime otse edasi põhja, Eesti kõige põhjapoolsemasse külla. Olin siin käinud vaid korra. Ja selgus, et vanaema kah vaid ükskord, kunagi ammu jalgrattaga. 

Ikka edasi ja edasi. Silt teatas, et Pähklimännik. Juba 1996 siin käies imestasin, et mis "pähkli", sarapuid ei paista männimetsa all kusagil, heal juhul vaid pihlakaid. 

Viimaks tee lõppes. Pähkneem. Siin kerkib suur silikaatlobudik, kunagiste vene piirikate valdus. Seinu on püütud grafitiga elavdada. Vanaema astus vapralt välja. Mainides, et tal nüüd kepp, julgeb kindlamini ringi käia. Mis meenutas mulle ta ema, mu vanavanaema Lindat, kes kunagi nii kange naine oli, et esimest korda toodud kepi vihaga nurka virutas. See selleks.

Vanaema tähendas, et no siin pole tema küll kunagi käinud. Tjah, nüüd siis 90-aastasena jõudis lõpuks Pähkneemele. 

"Misasi see miski viir seal on?" küsis vanaema. Et uduselt miskit nagu näeb, aga...

"See on Juminda rand," seletasin. Ja põikasin korraks mere äärde. Eks see selline klassikaline Lahemaa rand ole. Hunnik kivilasu, tibake graniitliiva ja sekka lopsakaid rand-seaherneid. Tõin vanaemale lehe vaadata. Vastu päikest joonistub lihakatel lehtedel välja ilus roodudemuster, nagu nüüd kõik kolm üllatusega avastasime. Ja pehmete siidiste nuttidega kassiristikut tutvustasin vanaemale ka. Olen juba kord selline taimehull. 

Endal aga käis peast läbi veider tundmus. Et vahi kui kaugel põhjas me oleme. Vanasti oli Loksa juba peagu Soome. Siin sai vaadata Soome televisiooni ja puha. Ning vanaisa püüdis kord rannas kinni sealtpoolt lennanud kirevate piltidega sätendava õhupalli. Nüüd aga - alles üleeile olin ma olnud seal teiselpool vett, Helsingis...

                                    Pärispea Pähkneem. Silmapiiril paistab Juminda rannaviir.

                                                            Rand-seaherne lehemustrid.

                                         Vanaemaga Pähkneemel vana piirikalobudiku taustal.

 Loksalt, nostalgiaga September 2022

(Lugu, mis Hiiu Lehte enam ei jõudnud)

Loksa... Enamuse jaoks üks mõttetu koht. Viie aasta eest pälvis ta vaid niipalju meedia tähelepanu, et suures haldusreformi liitmises jäi kummalisel kombel iseseisvaks linnaks. Paljukest seal enam elanikke ongi, vaevu kaks ja pool tuhat. Vaat et kahe tuhande võrra vähem kui kolmkümmend aastat tagasi. Seejuures moodustavad linnakese rahvastikust enamuse venelased. Eestlaste osakaal oli 2004. aastal kõigest viiendik elanikkonnast, hiljem üllataval kombel siiski peagu veerandini kerkinud.

Aga nii või teisiti on Loksa üks unustatud koht. Kuigi võiks olla Lahemaa keskus. Ümberringi on ilus loodus, eestlaste külad, Kuusalu vald. Loksa tiksub paraku justkui omaette. 

Kuid Loksa on mulle oluline. Ikkagi sünnikoht. Ja mu esimesed mälestused pärinevad just sealt. Kirbitsa sööklast, kus emapoolne vanaema Heldi töötas. Hiljem, kui juba sügaval sisemaal elasime, olid Loksal käigud alati oodatud sündmuseks. Nojah, hüva, venelased, paplite ja kassikuse hais ühelt poolt, teisalt aga suguselts, luitemännikud ja liivane mererand. Veel 60-70ndail oli Loksa üsna arvestatav suvituskoht. Nõmme linnaosa rannas seisis Singapur, hiljem uuendatud Ankur - ehk siis rannarestoran. 

Siis hakkas kõik allamäge minema. 1983 pandi Kirbits kinni. Mäletan veel enne seda sinna kohale veetud savivälja. Muuseas, vana, savivõtust tekkinud tiikidejärvistu on Loksal endiselt alles. 80-ndatel ehitati Kirbitsa naabrusse suur laevaremonditehas ehk lihtritsehh. Ja pumbati venelasi Loksale aina juurde. Toonase alevi idaserva püstitati hulgaliselt karpmaju - kohalik Lasnamäe, nagu eestlased isekeskis nimetasid. Ning eestlased jäid veelgi suuremasse vähemusse kui seni. Ja uue Eesti aja tulles tehti muuseas rannarestoran maatasa...

Sellel sajandil olen Loksale jõudnud väga harva. Paar korda nullindatel, siis 2010 ning seejärel alles mullu. Ja tänavu septembris taas. Loksale on sugulastest jäänud elama vaid mu isapoolne vanaema Silvi. Tänavu sai ta juba 90-aastaseks. Tõesti häbiväärselt vähe olen Loksale sattunud. 

Iga kord saab külaskäik täidetud vanaema pikkade meenutustega. Ei ole enam palju neid, kes mäletavad isiklikult 1930-ndaid aastaid. Vanaema juttude tulv tundub põhjatu. Ja rääkida ta juba oskab! Kunagi ütlesin talle, et pane ometi kõik see kirja, saaks sihukese raamatu, et lase aga olla! Vanaema aga heitis talle omaselt käega. Nojah, tema naudib rääkimist. Peaasi, et vaid kuulajaid oleks. Nüüd ta ei kirjutaks enam ka tahtmise korral midagi. Sest silmanägemine kustub. Aga ta saab endaga ikka ilusti hakkama. Oli me tulekuks võileivalaua katnud ja puha. Ma küll, et ega me siia sööma tulnud, oleks pigem ise pidanud külakosti tooma. Aga kus sa pääsed. Niimoodi kenasti külalislahkelt on ta alati vastu võtnud.

Kes jõuab siinkohal meenutada kõiki tema seekordseid jutte. Need algasid 1930-ndate Tõdva-Kõnnust Virumaalt, kus ta Vabadussõjas võidelnud isa asundusmaa müügi järel poodi poodi pidas. Siis 1940-ndad ja väga raske elu Venemaal. Sinna jäid väikevend Leo ja isa Gustav. Kuid ema Linda jõudis kolme tütrega peale sõda Eestisse tagasi. 

Ning siis Loksa elu. "Kui ilus see alev kunagi oli!" on vanaema ikka alati kinnitanud. Eks too põhiliselt üks tänav oli, ääristatuna puumajadest. Nüüdseks on neist vaid mõni üksik alles. Enamus on tuleroaks langenud. Nii aastat kolmkümmend tagasi avastasime peagu igal Loksal käigul, et jälle on üks puumaja vähem, maha põlenud. Praegust Loksat valitsevad kivist kortermajad. Vaid ülejõe Nõmme on jäänud hubaseks eramupiirkonnaks. 

Tjah, vanaemal peaks hakkama sagedamini külas käima. Tema jutte on alati nauditav kuulata. Kõigist neist kunagi Loksal elanud värvikatest inimestest ja üldse muidu. Õnneks olen ma tema räägitust kunagi pudemeid ka kirja pannud. Meenutada näiteks Juss Kirssmanni nime all Hiiu Lehes kunagi ilmunud Ratsa-Roosi lugusid.

Sel külaskäigul võttis asi aga ootamatu pöörde. Märt pakkus ette, et mis oleks kui teeks ühe väljasõidu? Ja vanaema haaras sellest varmalt kinni. Kinnitas, et polegi enam ammu kuskile saanud, ainult lähemasse toidupoodi. Niisiis teele! Kollane Opel, 30-aastane Märt, 46-aastane lapselaps ehk mina ja 90-aastane vanaema.

Sünnipäevapilt 9. maist 2021. Loksa bussijaam oli ainus selle projekti järgi valminud jaamahoone, mis Eestis jõuti 1930-ndate lõpul valmis ehitada.

Kirbits. Ehk siis säilinud osa kunagisest tellisetehase hoonest. Esimesel korrusel oli toidupood, teisel söökla, kus mu vanaema Heldi töötas ning kuhu mindki aastal 1979 sageli kaasa võeti.