29 juuli 2023

Heinatöö sai tehtud



 

Aasta üks suuremaid töid sai tehtud. Tänavu alustasin heinateoga nädalajagu varem, 13. juulil. Ja täna siis finaal. Eks põhivaev oli seal puisniidul vikatitöö. Kuivuse tõttu rohi õige vintske sel aastal, kastekaeru vms ikka andis äsada, vikat pidi kogu aeg hästi terav olema. 

Rohukasv oli tänavu mõistagi tagasihoidlikum kui mullu. Ikka kuivuse pärast. Muidugi, ega saagikus ei ole siin oluline, peaasi on puisniidumaastiku hooldus. Teistpidi jama tuli hoopis siis kui heinad maas: lõpuks need muidu taimestikule nii vajalikud sajud. Mis tähendas aga juba krõbikuivaks saanud heina märgumist. Ning Tagapuisniidu lõpuniidused jäid üldse roheliseks, jõudmata kuivamiseni. 

Kuna tulevaks nädalaks lubatakse üha sadu ja sadu, siis tuli nui neljaks niidus kokku saada. Keskmetsavälu ja metsatee rohi ning Tagapuisniidu varjukamate paikade maikellukeseline rohi sai lihtsalt metsa minema visatud. Säärast asja juhtus mul siin esmakordselt, muidu on ikka ilmadega vedanud. Paar kuivemat päeva võimaldas Soopuisniidu ja langiserva heina siiski enamvähem kuidagi (ehkki tükati ikkagi nätske) kolme väiksesse kokka saada. Need lähevad talvel põletamisele. 

Aga jah, enne vihmu oli hein ikka täitsa hein, lõhnas maarjaheina ja iseäranis mõnusalt mündi järele. Nüüd aga... Hüva, töö on tehtud, niidimets korras ja edaspidi võib sealsest ilusast maastikust lihtsalt rõõmu tunda. 






Muuseas, see niitmine on tükati paras täppistöö. Jätan seal hilisemaid õitsejaid kasvama. Näiteks vesikanepi. Jah, tõin selle umbrohu kunagi omale Lääne-Hiiumaalt täitsa vabatahtlikult. Saare idaosas Eupatorium cannabinum'it ei kasvagi, lähim leiukoht Määvli taga soosaarte servas. Seni pole vesikanep veel laamendama hakanud. Mõnel aastal olen õitsenud varretipud ära noppinud, et vältida seemendamist. 



28 juuli 2023

Kobarpea õitseb

Harilik kobarpea (Ligularia sibirica) on Eestis haruldane ja aina haruldasemaks jääv liik. Hiiumaal teda looduses ei kasva, kobarpea leiukohad jäävad peamiselt Lõuna-Eestisse. 
Oma kodusele puisniidule sai aastate eest istutatud mitu Järvseljalt soetatud kobarpea taime. Algul need õitsesid ilusasti, ent siis hakkasid hääbuma. Kahtlustan peamise mõjurina kõrval tehtud lageraiet, mis avas niidu lauspäiksele ja sestap pinnas kippus suiti liialt kuivama. 
Nüüdseks on alles jäänud vaid üks kobarpea. Ju siis veidi niiskemas mikrokohas või kes teab. Igatahes elas tänavuse põuase mai-juuni hästi üle ja on nüüd õide puhkenud. Võrreldes looduses leiduvate udjakatega (nt Tartus Anne luhal olid enne seal välja suremist lausa kahemeetrised!) on siinne päris pisike, vaevu põlvekõrgune. Seda enam suuremana tunduvad tema õied. 


                                                              Ligularia sibirica. Nõmba, Hiiumaa, 28. juuli 2023


Aga mis siin ikka oskan rohkem seletada. Lisan HLs ilmunud artikli, muljelise, kuumast juulikuust 2018, Valgamaalt.


                     Ligularia sibirica Valgamaal, Eesti kõige isendirohkemas kobarpea asurkonnas. 16. juuli 2018


Harilik kobarpea (Ligularia sibirica) on korvõieliste sugukonda kuuluv boreaalse kliimaperioodi jäänuk­liik, kes nüüdseks on taandumas kogu läänepoolsest Euroopast. Võiks arvata, et midagi ei meeldi talle nüüdses kliimas, olles ju ikkagi kontinentaalset päritolu liik.
Nagu nimigi ütleb, asub ta päriskodu Siberis, kust jääaja taandudes levis Euroopasse. Idas ulatub areaal aga kuni Ohhoota mereni. Teisalt on Euroopast taandumise põhjus ka inimene. Kobarpea armastab eeskätt soiseid ja lamminiite. Kui aga inimene need ära kuivendab ja kultuur­heinamaad peale teeb, polegi kobarpeal seal enam asu. Kobarpea hääbub ka liiga tihedas võsas ja metsas, ehkki hõredates soometsades saab siiski hakkama.
Eestis on kobarpead leitud kaguosast ja idapoolselt Virumaalt. Kasvukohti on vähemaks jäänud ning taimigi üha vähem ja vähem. Sel sajandil on kobarpea välja surnud näiteks Tartus Anne luhal. Arvatakse, et tõeliselt elujõulisi ja tulevikus kindlasti püsima jäävaid asurkondi on kõigest kolm: Mulgimaal Õisus, Tartumaal Sootagas ja Valgamaal Tagulas. Tagula on Eesti kõige rikkalikum kobarpea kasvuala, kokku on seal loetud suisa 2000 isendi kanti.
Tänuväärne on, et Eestis pakub Järvselja taimeaed harilikku kobarpead müügiks. Olengi sealt omale soetanud mitu taime. Istutasin need kodusele soopuisniidule ja plaan on hiljem nende seemneid maha külvata – ehk sedasi kujuneb isegi tore väike asurkond siin Hiiumaalgi, oma levilast väljaspool.
Kuid uudishimu ei andnud rahu. Nii väga tahtsin näha kobarpead ka looduses kasvamas. Millistes valgus- ja niiskusoludes, kes on sealsed kaaslevad taimeliigid.
Lihtsaimaks osutus Valgamaal Tagula küla mail asuva kobarpea kasvuala leidmine. Ühel hõõguvkuumal heinakuu keskpaiga päeval olingi kohal. Tee äärest algas puisniidu ilmeline ala, nüüdseks küll üsna kinni kasvanud. Pajurägastik laiutas, angervaksalapid ja üksikud kased asendusid peagi varjuka kaasikuga. Silma jäi näsiniint ja laialehist neiuvaipa.
Juba avardus ees niit. Kaskede ja põõsaspajude sõõris üsna avar teine. Ja taamal, kus pinnas niiskemaks muutub, ka kobarpead, palju kobar­päid. Nii ohtralt, et üle lugeda ei jõudnudki. Mõnedel kollased õisikuküünlad juba uhkeldasid, paljud olid aga veel nuppus. Hakkasin hoolsalt kõiki kobarpeade seltsis kasvavaid taimi üles tähendama: põldosjad, harilikud härgheinad, sookurereha lillasid õietähne, täpilehega sõrmkäppi, villohakat, seaohakat, kortslehte, suurt käopõlle, laialehist neiuvaipa, sinihelmikat, kastikut, peetrilehte, värvmadarat, tedremaranat, hiirehernest, karvast tarna, kerakellukat, harilikku käokanni ja näe, ka kullerkupp on olemas! Imelikul kombel puudus siin aga peagu täiesti angervaks. Hea on, et puudub. Tänu sellele see niit nii kirev ja liigirikas üldse ongi. Peaehteks, peaväärtuseks ja tooniandjaks siiski kobarpead. Enamasti ühe õievarrega, toekamatel taimedel aga pundis kuni viis, erandina suisa kaheksa õievart. Mitmed taimed on vegetatiivsed. Õievarred küündisid kuni nabani. Muide, Anne luhal, enne hääbumist, pingutasid sealsed kobarpead end suisa kahe meetri kõrguseks. Siin sääraseid gigante ette ei jäänud.
Põhja pool läks juba väga lirtsvesiseks, seal kasvasid koos peamiselt kobarpead ja konnaosjad. Tükati oli kobarpeade kolmnurkseid vakstujaid lehti lausa pinnast­katvalt.
Siin ta siis nüüd oli, Eesti kõige-kõigem kobarpeaniit. Südasuve leitsakus, alles täisõitsengu alguses. Tuul sahises ladvus, ent siia alla ei toonud see pisematki jahutust. Selles lõõmas saagisid hoogsalt rohu­tirtsud, sekka kostis kärbse­sumin, taamalt silk-solk-linnu laul ja rästakädin.
Võinuks ju pikemalt viibida sel haruldasel niidul, ent kaua sa ikka seal jalgupidi vees seisad ja aju päikeses praed. Võiks arvata, et lehtpuuvõseriku taga on ehk veel kobarpea välusid, ent… aitas sellestki siin täiesti. Pole tarvis liiga ahneks minna.

25 juuli 2023

Aadria õue kesksuvine õitepidu

Metsahenamaa on niidetud, ent vihmapäevad ei lase kuivanud mündi- ja maarjaheinalõhnalist heina kokku panna, vaid muudkui niisutavad neid. Niisiis sunnitud puhkepäevad. Väsinud kerele on seda muidugi väga vaja. Eile ei teinud midagi tarka, kui Aadria õue õitsvate vaadete jäädvustamine välja arvata. Esmalt sain lõpuks ometi pihta sahinlilledele. Nemad hoiavad õisi lahti vaid hommikupoolikul ja keset päeva, pealelõunal juba sulguvad. Sinine sahinlill (Cathananthe caerulea) pärineb Katalooniast ja Provencei'st, seega annab Nõmba Aadria õuele ehtsat vahemerelise niidu ilmet. Liik on lühiealine, ent kuna ma talveks pealseid ära ei lõika, siis on külvist andnud järjepanu uusi taimi. Muide, algselt sain Maretilt Käinast valgeõielise vormi. Selle järglased aga arenevad tasapisi põhiliigi poole tagasi. Päris valget mul enam polegi, on helehele lillakassiniseid, üks päris sinise moodi kah.





 Üldiselt valitsevad lilleaasal aga karikakrad ja metsporgandid. Mõlemad on toredad. Metsporgandi (Daucus carota) pidamine nõuab natukese eritingimust. Nimelt tuleb kindlasti lasta vähemalt mõnedel taimedel maha niitmata püsida kuni seemnete valmimiseni. Sest tegu on kaheaastase taimega, kes peab saama seemneist pidevalt uueneda. Tänavusel kidural rohukasvuaastal olen ma suurema osa Aadria õue niitmata jätnud, nii et ka porgandiilu jagub seal üksjagu. 



Käes on ka lavendlite õitsemise haripunkt. Nõmbal peaks olema usutavasti liik Lavandula latifolia, vähemalt nii oli 2005 ostetud seemnepakil kirjas. Seega Vahemeremaade madalama vööndi liik kui L. angustifolia. Ometigi vastupidav, ohtralt isekülvitaimi andnud. Õhtupäikseline lavendlinõlv, taustal plaatanipuu - pole mingit vajadust kuskile kuumalaines vaevlevasse Provence'i vms minna! Kodus palju mõnusam.





Vahest kõige enam meeldib mulle seal praegu aga hobumadar (Galium verum). Põhja- ja Lääne-Eesti lubjarikastel niitudel on ta mu jaoks üks kõige-kõigem südasuvine tunnustaim. Lõuna-Eestis kohtab hobumadarat harva. Ja ega mu kodukülaski teda vist ole. Igatahes hulga aastate eest tõin kuskilt loopealselt omale taime ja istutasin vastrajatud klibutaimlasse. Hobumadar kohanes ja kosus. Peagi tekitas omaette kasvukoha Fuji pangamäe harjale. Seal on ta kõige uhkem, tõeline ilutaim. Eks paras umbrohi samas ka, nii et osa võsusid tuleb kivide vahelt välja kiskuda. Aga muidugi mitte kõiki. Hobumadar on looduslähedases aias üks "must be" taim! 

Muide, paekivimäelt alla niidule ei ole hobumadar aga senimaani levinud. Ei tea, miks, seal ju kah lubjarikas pinnas ja puha. Kuid ei. Niidul kasvavad hoopis valged madarad. Taga puisniidul elavad aga värvimadarad. Nemad on seal juba maha niidetud, neist mul pildinäidist lisada polegi.




Viimase pildi rakurss sai väegade häste õnnestunud. Sedasi tundub nagu päris ehtne looduslik paepank, igatahes! Kuigi oma pisikeste käekestega ehitatud. Aastal 2006.

Valge madara pilt kah otsa:

Nojah, hobumadara kollase lööb siiski üle üks võõrliik. Nimelt värvi-leetpõõsas (Genista tinctoria). Põõsa oksad ei näi pikaealised, tänavu on jäänud kuivanud harud ikka veel maha lõikamata. Aga põõsas on alati hästi taastunud. No kas pole hull kollane, mis?





23 juuli 2023

Ilmutuslik moon

 Moonid on ühed imelikud lilled. Siginevad ei tea kust. Hea küll, looduslikud liigid veel küll. Nad on aeda tulnud juba aastate eest. Arvatavasti tegu põldmooniga (Papaver dubium). Aga ehk on ka liivmoon (Papaver argemone) siin esindatud. Polegi neid täpsemalt uurinud. Lasen lihtsalt elada oma elu ja seemendada. Liivakaslubjases kiviktaimlas lavendlinõlval ja metsaaia liivasusskünkal, kus isegi viigikaktuse jaoks on liialt kuiv ja lahja, ent moonid saavad hästi hakkama.

Tänavu suvel ilmutas end aga sootuks teistsugune moon. Aadria õues, mullu tehtud lapikesel, kuhu külvasin musta tuhkpuud. Mulda tõin sinna kõrvalt metsa alt. Tuhkpuud esimesel aastal ei tärganud. Küll aga põlluumbrohte, näiteks harilik piimalill. Ja kaks mooni. Algul ei pööranud ma neile suuremat tähelepanu. Kui aga õitsema pistsid, siis aga küll. Säherdused topeltõielised, nagu väiksed pojengid. Ja lehed varrel täitsa isemoodi. 

Ju tegu unimooni ehk oopiumimooniga (Papaver somniferum). Eesti aedades kasvatatakse neid ammusest ajast, igasugu sorte kah. Kuidas aga siia sai? Hüva, emal aastate eest oli peenras üks moonisegupaki seemnete külv. Aga seda maja juures, kümneid meetreid eemal. Ja hiljem pole nende sarnaseid aias enam näha olnud. Kuniks nüüd äkiste plaks kohal. Tõesti nagu ilmutus. 

Pildistasin neid moone 20. juuli ennelõunal. Selgus, et viimasel momendil. Sest juba pealelõunaks olid moonid kõik õielehed maha poetanud. Muidugi jätan taimed püsti, lase küpsetavad seemneid ja poetavad laiali. Ehk siis tulevikus saab neid kauned "pojengimoone" taas siin näha. Karikakardega koos mõjuvad nad eriti uhkesti.





18 juuli 2023

Eucryphia ja Pilgerodendron Nõmbal

 2016. aasta elu esimene ja seni viimane reis Inglismaale sai tehtud eeskätt hankimaks lõunapoolkera taimede seemneid. Üks UK paremaid lõunapoolkera liikide kollektsioone asub Wakehurstis. Mõistagi on sealne kliima pehmo, üldsegi mitte võrreldav Hiiumaaga, esiti saare keskel asuva Nõmbaga. Ent ühtteist katsetada ikkagi tasub. Toonasest seemnelaadungist läks mõndagi aiataha, see tähendab, et kui ka tärkasid, siis ei jäänud siin ellu. Näiteks vürtskoorepuu (Drimys winterii) on siin ilmselgelt lootusetu. Mõne talve kuidagi hingitsesid, ent ei nad puitunud korralikult ega midagi. Lännu.

Lõunapöökide edenemisest või mitteedenemisest kirjutan ehk hiljem. Siinkohal aga juttu kahest liigist.

Eucryphiad on üks iselaadne perekond Cunoniaceae sugukonnas, jänesekapsalaadsete seltsist, peamiselt igihaljad ilusad õitsvad põõsad-puukesed. Ainsana on heitlehine ja ehk kuidagigi meil mõeldav Tšiili vihmarikastest metsadest pärit Eucryphia glutinosa. Imetillukestest seemnetest kasvatasin mõne taime, kellest nüüdseks alles neli tükki. Jah, nad on ellu jäänud, ent väga väikesed ja kipuvad tagasi külmuma. Ega neist vist ikka miskit suurepäralist tule... Aga ikkagi loodan! Siinkohal suurima eukrüüfia taime ülesvõtted Nõmba metsast:



Hoopis paremini käib aga maailma kõige lõunapoolsema okaspuuliigi käsi. Wakehurstist sai korjatud ms ka Fitzroya seemneid, neist ei tulnud midagi üles. Kuid Pilgerodendron uviferumi seemned idanesid. Mitu talve potitasin taimi talvel jahedas siseruumis. Lõpuks istutasin maha. Kasvukoha valik oli hoolega valitud. Valgusküllases männikus niiskes lohus, kus aga hea drenaaž. Kasvupaiga katsin samblapolstriga. Kannatamatult istutasin sealt pisitaimekesi ka mujale, ent kõik need hukkusid. Alles on vaid need seal lohus, 17 taime. Nädala eest sinna kaema minnes täitsa üllatusin: kõrgemad juba üle vaksased! Kusjuures seni pole ühelgi talvel neil mingit kahjustust esinenud. Tundub uskumatu loona. Eks millalgi peab hakkama pilgeripuid sealt hõredamaks istutama. Ainus võimalus on sedasama nõokese jätku nende jaoks korrastada. Kodumaal kasvab ka lausa soodes, ent meie kliimas poleks liiga märga ehk mõtet toppida. 

Pilgeripuu areaal ulatub 40st kuni 54 lõunalaiuskraadini, eeskätt sademeterikkas Tšiilis, veidikese ka Argentiina poolel. Väidetavalt ulatub levila Tulemaani, selle Tšiilile kuuluvasse ossa. Puu kasvukuju on kitsassammasjas justnagu 'Stricta' küpressil. Ka vanad, kuni 20 kõrgused puud on ikka taolise kiitsaka võraga. Nii et üks omapärane tegelane igatepidi. Ka okastik on täitsa iselaadne. Siinkohal pilgeripuud Nõmba metsas 11. juulil 2023:


Siia otsa aga pilt Nõmba pilgeripuude esivanemaist Inglismaal 2016. aasta oktoobris. Paremal paistab Fitzroya, kelle seemned ei idanenud. Ja olgu lõppu ka artikkel, mis ilmus HLs "Wakehursti eksoodid" sarja neljanda osana. 


Pilgerodendron uviferum & Fitzroya cupressoides. Wakehurst, UK, oktoober 2016. Foto: Tapio Vares



"Meie teekond Wake­hursti metsapargis jätkus üha lõunapoolkera lainel.
Ette jäi rühmadena istutatud Lõuna-Ameerika peamiselt igihaljaid lõunapööke. Et lugejat vähem tüüdata, loetlen siinkohal üles vaid nende nimed: Notofagus glauca, N. nervosa, N. dombeyi, N. alessandrii, N. obliqua ja N. x leonii. Viimane hübriidliik eristus teistest kahvatuhallide tüvedega lõunapöökidest oma punaka-lillakalapilise koore tõttu, ümarad lehed meenutasid aga pööki.
Huvitav põõsaspuuke on Eucryphia glutinosa. See Kesk-Tšiili vihmametsadest pärit liik on oma perekonnas ainus heitlehine ja kõige külma­kindlam. Sulgjate läikivate lehtede vahel puhkevad veidi kibuvitsa meenutavad kollase südamiku ja nelja valge kroonlehega õied võivad arvatavasti õige pilkupüüdvad olla. Nüüd paistis lehe­rohelusest vaid mõni ilmetu pruunjas kupar, mille muidugi ahnelt ära noppisin. Olin ju Inglismaale tulnud eeskätt seemnejahile!
Silmale avanes õhtupäikses kümblev kitsas org, traktor põhjas rohuaasal ukerdamas. Oru taustal turritas oma oksi tšiili araukaaria. See isepäine ürgne okaspuu on Euroopa soojemas osas haljastuses teada-­tuntud. Minu peatähelepanu köitsid aga läheduses sootuks haruldasemad okaspuud. Näiteks viieteistkümne jala kõrgune puuke, soomusjate okastega võrsed omapäraselt rippu. Tegemist on fitsroiaga (Fitzroya cupressoides). Kodumaal Tšiilis ja Argentiinas kannab ta nimetust alerke. Vähesed röövraietest pääsenud puud olla kuni 3000 aasta vanused ja suursugused 150 jala ehk 50 meetri kõrgused isendid. Väliselt meenutavad nood hiidsekvoiasid ja nii kutsutaksegi fitsroiat ehk alerket ka Lõuna-Ameerika mammuti­puuks.
Samas fitsroia kõrval sirutus üles kadaka moodi sammasjaid okaspuid, okkad aga iseäralikult paksud. Need on pilgeripuud (Pilgerodendron uviferum). See on kogu maakera kõige lõunapoolsem okaspuuliik, mille levila ulatub lõunas kuni Tulemaa saarteni. See kodumaal hiidkadaka moodi sihvakas puu ei taha Euroopas hästi edeneda, kuna nõuab ühtlast jahedat ookeanilist kliimat. Inglismaal kasvab pilgeripuu paremini jahedate suvedega sajuses lääneosas. Wakehurstis edenemine on erandlik, kuna siin on Kagu-Inglismaa sajuseim piirkond.
Nii pilgeripuud kui fitsroia pudistasid ohtralt valminud seemneid, lausa nõudes kaasa korjamist.
Üks tore okaspuuke jäi seal veel ette: Saxegothea conspicua. Pärineb temagi Tšiilist ja kuulub ürgsesse kivijugapuuliste sugukonda. Välimuse poolest on ta nagu lühikeste ja peente okastega jugapuu.
Taas kohtasime vürtskoore­puid (Drimys winteri). Neid piklike rodo moodi lehtedega igihaljaid magnooliate sugulasi. Siin jagus neid lausa paari­kümne jala kõrguse võsana, kujult liigile omaselt üsna sammasjad. Üks isend oli täis sinimustjaid marjakobaraid. Ahnitsesin neidki kaasa. Ehkki liigi levila hõlmab Ameerikat troopilisest Costa Ricast Tšiilini, taluvat areaali lõunaotsast Tulemaalt pärit puude järglased 20 miinuskraadi. Seega Hiiumaa jaoks napilt liiga külmaõrn, ent katsetada tasub sellegipoolest. Võiks arvata, et lumealuse igerikuna võiks vürtskoorepuu meil siiski elus püsida?
Ja lõpuks nägime sealsamas ära ka kaselehised lõuna­pöögid (Notofagus betuloides). Siin olid nad terve saluna ja oma 30 jala kõrgused hästi edenevad puud. Pisikesed tumerohelised igihaljad lehed lõid õhulisi mustjana näivaid võrakoonuseid. Just seesama liik loob Lääne-Tulemaal liustike taustal igirohelisi metsi, manades silme ette kummaliselt elava pildi sellest, milline võis Antarktika välja näha enne lõplikku jääkilbiga kattumist.
See koht siin oli nüüd mu jaoks nagu reisi tipp. Kuldses õhtupäikses tumendas lõunapöögisalu, servas hele­rohelises lopsakas lehes vürtskoorepuud. Just sellist kooslust võib kohata lähis­antarktilisel Tulemaal, maailma kõige lõunapoolsemates metsades. Oleks väga tahtnud selle puudetuka meeleolu endasse pikemalt lasta, ent kell oli armutu, peagu pool kuus ja kell kuus pannakse Wakehursti suur park kinni. Kogu oru vastaskülg jäi meil üldse käimata. Kiirustasime minekule.
Väravast väljas, tekkis mure, kuhu enne pimenemist telk üles lüüa? Läheduses oli üks väike karjavärav kutsuvalt poikvel ja silt teatas, et tegu on rekreatsioonialaga. Olid pingid-­lauad suurte niidu­serva tammede all. Küllap on seal varemgi telgitud? Ses mõttes tekkis seos Luua dendropargiga, kus on olemas ametlik telkimisplats.
Tammejuurtel ja niiduki eest kaitsva võrkaia servas rohetas iileksihakatisi. Olime ju ikkagi iileksite kodumaal, kus see meile eksootiline igihaljas puu on tavaline võsapuu."

15 juuli 2023

Jälle heinaaeg

 Heinaaeg on kõikse raskem aeg aastas mu jaoks. Metsateed ja välud ning taga päris korralik puisniidutükk, kõik vaja kord aastas vikatiga üle käia. Trimmerit ma ei armasta. Vikatiga on kõva rassimine küll, ent ei mingit müra ega tehnikaga jändamist. 

Tavaliselt olen alustanud kusagil 20. juuli paiku, ent tänavu juba 13. juulil. Et siis saab ehk pisut lõdvemalt võtta, puhkepäevi sekka. Kaks päeva vehkisin, täna ongi puhkepäev. Võtsin hoopis fotoka ja tegin puisniidul väikse sessiooni. Justnimelt liblikate pärast, jutu juurde oli pilte vaja. Ma pole varem tähelepanu pööranud, milline liblikapidu sealsetel soo-ohakatel (Cirsium palustre) käib. Täitsa võrdväärne aia lavendlinõlvadel toimuvaga! Aias alles lavendlid hakkavad õitsemist alustama, ent puisniidul on ohakad juba pikalt õitsenud, esimesed viljatutidki tekkinud. Mis tähendab seda, et neid maha niites saavad nad taas seemneid külida ja soo-ohakate ohtrus jääb niidul tulevikuski kestma. Ega ma soo-ohakast suuremat pea, on üks üsna ilmetu udjakas, vahel isegi üle mu pea, vaat et 7 jala kõrgune, tänavu küll kuivuse tõttu madalamad. Aga et liblikad soo-ohakate järgi nõnda hullud on, see on tore vaatepilt. Arvan, et tänavu niidan ennem muud alad ära ja jätan ohaka-aasa viimaseks. Jätku nektarit, liblikad!




Liblikate tundmises olen ma väga andetu. Valitsevad seal oranžikad tipitäpilised laperdavad tegelased. Arvasin algul, et luhatäpikud, ent peale mõningast uurimist ilmnes, et siiski rohetäpikud (Argynnis paphia). Noh, tore tuttavaks saada!



Puisniidu hein on tänavu tükati üsna kidur, ent niitmata siiski ei saa. Mis kõrrelised seal aga kõik on, mnjah... Kastikuid ja kastekaera ma tunnen, lubikat muidugi ka. Eile avastasin sealt paar uut jussheinatutti lisaks. Aga see udupealine rohi, mis seal valitseb? Ei tea. Tarnade vahet tegemine on mu jaoks palju lihtsam. Kõrrelised on miskipärast nii keeruline teema.

                                                  Mu jaoks tundmatud kõrelised...

Mõne aasta eest Loja seemneist külvatud harilik härghein (Melampyrum nemorosum) on puisniidule püsima jäänud. Igal heinaajal üritan mõned taimed niitmata jätta, et nad viljuda ja seemneid külvata saaksid. Härgheinad on üheaastased taimed, sestap iga-aastane seemendamine on järelkasvuks väga oluline. Eestis on harilik härghein väga tavaline, ent Hiiumaal levib vaid mõnes paigas, rohkem idaservas. Nõmbal teda ei olnud, sestap siia naaberkülast introdutseerisingi.

Ahjaa, alpi nurmikad (Poa alpina) vohavad puisniidul kah uhkesti. Eesti loopealsete haruldus, leiukohti pigem jääb vähemaks. Mu taimede algupära on Lasnamäe Paeväljalt 2020. aastast. Nüüdseks on nad kividevahelise kruusapeenra täitnud. Kas aga ka mujale puisniidule tungivad? Saab näha...


Alpi nurmikad (Poa alpina) tunnevad end Hiiumaale toodult vägagi hästi, paljunevad isekülviga.


11 juuli 2023

Kesksuvine mosaiik

 Oma koduaias ja metsas tuuri tegemine on kui rännak teab kuhu kõikjale ja kaugele. Täna võtsin selle ette koos fotoaparaadiga. Ja unustasin end lausa tundideks. Eks siit-sealt sekka kitkusin natuke rohtu ka ja nii see aeg kulus.

Alustuseks karikakralised niiduvaated. Jätan suured alad muruniidukist puutumata ja praegu on siis käes lilleaasade meeleolukaim aeg. Muidugi peaks ütlema nende läti rahvuslillede kohta härjasilm, aga mu jaoks kuidagi tobe nimi. Karikakar jäägu ikka karikakraks!

              Karikakraniit ja valgepöögi (Carpinus betulus) hekk mõjuvad kokku kuidagi Inglise  aia moodi.

                                                  Karikakrad põldvahtra (Acer campestre) all.

                  Karikakraline Aadria õu, esiplaanil Carpinus orientalis, taga kõrgub Platanus x acerifolia


Metsas õitsevad veel viimased sõrmkäpad. Arvatavasti on tegu kuradi-sõrmkäppadega (Dactylorhiza maculata), aga päris kindel selles olla siiski ei või. Nende vööthuultest eristamine on kole keeruline.


Torelugu on halli eerika (Erica cinerea) edenemine. Vähelumistel talvedel on ta tagasikülmumist saanud, ent tänavu mitte ja läheb teine juba päris laiaks. Õied on nii ilusad, kohe ikka tõsiselt ilusad mu meelest. Üllatav, et seal kõrgel kraavikaldapangal on kõdupinnas praegu täitsa niiske. Samas kuskil kaskede ümber, ka madalal maal, muld puhta kuiv. 



Tegelikult sai see tänane käik ette võetud niidu-kuremõõkade (Gladiolus imbricatus) pärast. Kas on veel seal Soopuisniidul õides? Veel osaliselt on. Kuremõõgaga ei ole mul lood ehk kõige paremad. Hiiumaal teda looduslikult pole, nõnda ostsin kunagi kolm mugulat ja istutasin sinna maha. Need elavad ja üks neist on isegi päris kena puhmikukese kasvatanud. Kuid tuttavalt saadud seemnelaadungiga läks nihu. Külvasin nii 5 aasta eest seal kõik kohad täis, ilmus palju tõusmeid, ent paraku ei jäänud need püsima. Niisiis kolm gladiooli mul puisniidul on, üldsegi mitte loodetud suurt gladioolivälja. Aga abiks nemadki. Muide, kuremõõk on suht raske pildistusobjekt, suure klõpsimise peale vaid paar fotot tuli enamvähem norm välja.



Suur rõõm, et lemmelill (Tofieldia calyculata) on täitsa elus ja priske tervise juures. Arvasin, et ta on loim-vesipaunika (Hydrocotyle vulgaris) lopsakusse lämbunud vms. Nüüd oli pikk õisikuvars üles virutanud ja kollane nuiakene paistis juba kaugelt silma. Näpsisin vesipaunikat ümbert vähemaks. Välja ilmus päris mitu lehekestekimpu. Tasapisi puhmakene arenemas! Lemmelill on levikukaarti uskudes Lääne-Eestis täitsa tavaline, samuti Saaremaal. Hiiumaa on aga valge laik. Ei ole see kaunis liik mette siia saarele looduslikul teel jõudnud. Mu taim pärineb Austria seemnete külvist, saadud Riho Teraselt.



Eks õitse muudki värki küllaga, piltegi sai tehtud. Aga et siinset postitust mitte liialt kirjuks ajada, panen sedakorda punkti. Punkt.




Läänemaa kummalised orhideed

  Taimeinventuur Läänemaal päädis sel 8. juuli õhtu poole sootuks imeliste orhideede küllusega. Esmalt viidi mind Noarootsi. Et vaataks veel...