Kodukäpaline suvi

 Sel suvel ei jõua ma õieti kuskile orhideid kaema. Kuu aja eest Sarve valgeid tolmpäid sai kaemas käidud ja see ongi kõik. Kuid samas on oma kodukülas, lausa enda maal käpalisi piisavalt. Hallid käpad ja suured käopõlled on ammuilma ära õitsenud. Nõndasamuti pruunikad pesajuured ja kõdu-koralljuured. Viimaseid on me maa tagaservas kraavipervedel tänavu vähe, vaid neli vart. Lõpetanud on tiigikalda sõrmkäpad, metsas veel mõned õitsevad, seal peaks tegu olema kuradi-sõrmkäppadega. Aga täpsem uurimine fotode järgi jäägu millalgi hilisemaks. Veel kestavad muguljuured tiigikaldal, ligi 40 õievart. Üks juunikuine pilt neist:

                              Muguljuured (Herminium monorchis)

Väga kiiresti õitsevad läbi soo-neiuvaibad. Algses kohas tiigikaldal on miski 130 õievart. Kõrvale külvunud taimi räsis aga vesirott. Lisaks teada koht metsatiigi kaldal. Tänavu aga olen neid leidnud siit mitmest uuestki kohast: suure tiigi Aadria õue poolsel kaldal kaks õievart, Aadria õue kiviaia taga kolm õievart ning taga metsaaias lõunapöögikaldal üks õievars. Tunnevad end siin ikka õige koduselt!

                    Soo-neiuvaibad (Epipactis palustris)

Hetkel on tumepunaste neiuvaipade õisteaeg. Neid kõiki ei hakka ma kokku loendama. Kui maja juures liivapõndakul mõned juba lõpetamas, siis tiigi taga Aadria õues täies õies. Majahoovis on paar tumepunast neiuvaipa huvitavalt heledamate õitega. Siinkohal pilt tavalisest tumepunasest neiuvaibast ja heledamate õitega vormist:

                                  Tumepunased neiuvaibad (Epipactis atrorubens)

Õitsemist lõpetavad käoraamatud. Tänavu on neid Aadria õue niidul veidi vähem kui mullu, kokku neli õitsvat taime. Harilik käoraamat meeldib mulle väga. 

                             Harilik käoraamat (Gymnadenia conopsea)

Läbi on saanud ööviiulite õitseaeg. Ehk siis kahelehine käokeel. Neid on siin me maal vägagi palju. Metsas ja puisniidul. Puisniidul küll sead tapavad neid õitseajal tihtipeale ära, ent ikka aina ilmub uusi taimi. Mõni lausa gigant. Päris pundardena kasvab ööviiulit aga metsaaias, seal tiikide kaldail pean niidukiga imetrikke tegema, et neid säästa. Oma 200 ööviiulit on seal, isegi rohkem. Üks pilt neist metsaaias:

                    Kahelehised käokeeled (Platanthera bifolia)

Mu jaoks aga huvitavam on rohekas käokeel. Tema on siin uustulnuk. Esimene õitsev taim ilmutas end vast nii kümmekond aastat tagasi - suure tiigi taga. Ajapikku on neid seal rohkem saanud. Tänavu siiski õitsvaid taimi vähevõitu, kõigest neli. Kaks vaadet sealt tiigi tagant Aadria õuest:

                                  Rohekas käokeel (Platanthera chlorantha)

Kaltsifiilse liigina leidus neid just seal lubjarikkal niidul. Aga on huvitav erand, kolm rohekat käokeelt kasvab ka päris me maa tagaotsas, Tagapuisniidul. Ülemäärase lubjarikkusega seal just ei hiilga see pinnas, aga olemas nemad on. Pilti lisada paraku pole. Kuid järgmine tore leid juhtus eile. Niitsin maja taga muru ja vaatasin, et näed, üksik kahe varrega ööviiul. Varem oli neid õue peal mitmeid, ent põuased suved on nad ilmselt lõplikult hävitanud. Niisiis see üks, uues kohas. Aga... tegu polegi kahelehise käokeelega, hoopiski rohekas käokeel! Tegelikult on erinevus märgata juba kaugelt: roheka käokeele õied on kuidagi rammusamad, täidlasemad. Ning lähemalt kaedes saab kinnitust veelgi: polliiniumid asetsevad õies teineteisest eemal, mitte lähestikku nagu ööviiulil. Nii et jah, kui kahelehine käokeel on siin vana tuttav, teada ja tavaline, siis rohekas käokeel haruldasem ja seetõttu põnevam.

                              Platanthera chlorantha maja taga heki ääres.

Sarve valgeid tolmpäid kaemas

 Aasta on läinud ja taas läksin Sarve poolsaarele, et näha, kuidas mullu avastatud valge tolmpea (Cephalanthera longifolia) asurkonnal läheb. 5.50 am bussiga Nõmbalt Heltermaale ning siis kand ja varvas. Anemoonid lõpetavad õitsemist, ohtralt valevaid õietaldrikuid siiski veel. Palju põisrohte kõikjal, siin-seal mõned hallid käpad. Põikasin möödaminnes punase tolmpea (Cephalanthera rubra) kasvupaigast läbi. Lagedal esimesed õienupud lillatavad, varjukamal puisniidul pole sedagi. 

Aga täna olid valged tolmpead need kõige olulisemad. Kõndisin üle villpealaigulise karjamaa, kus kärbesõisi (Ophrys insectifera). Mullu samal ajal lainetas siin vesi, nüüd pääses läbi kuiva jalaga. Järgmine lage ala, murulaugud õitsesid, lubikad ja vesihaljad tarnad möllasid. Ja olingi tuttavas kohas. Ilmnes, et olin veidi hiljaks jäänud. Sest põhjapoolsemas kasvukohas õitsemine juba valdavalt läbi. Toekaimal valgel tolmpeal olnud lausa 24 õit (mullu oli 9 õit). 

Kokku 7 valge tolmpea õievart ses paigas, enamasti õige tillukesed. Kuid ühel paistab arenevat viljakupar:

Lõunapoolsemas kohas kadakasel mättakünkakesel ja selle ümber ilmnes veidi vähem õievarsi kui mullu. Lugesin kokku 8 õievart, lisaks paar-kolm vegetatiivset ning kadakavilus ebaselge, kas vegetatiivne või tuleb seal veel õisikut. Siin siiski tolmpeade õisi veel näha sai, kusjuures ühel tolmpeal kõrval mullune kuivikvars kupraga. On viljunud!

Üks kadakakaisus tolmpea sealt ka, ülejäänud poolõitsenuid ei hakka siia lisama:

Niisiis kokku 15 valge tolmpea õievart (mullu oli 19). Kuid see ei olnud siiski veel kõik! Andmebaasi on märgitud kõrvale padrikusse lisaks kaks taime. Äkki mingi viga? No säärases varjukas tihnikus ju ometi tolmpea ei kasva? Pressisin end rägast läbi ja vaid kolme-nelja sammu järel vaatas vastu tolmpea! Kolme õiega taim:

Siis kohe juba teine tolmpea. Tema on veel täies õies, viis õit varrel. Nii ilusad on varjulise koha tolmpead: lehed laiali, õied suured ja avali. Lagedal on rohkem kikkis olekuga ja õied kinnisemad. Igatahes mõni pilt sellest tolmpeast:

     

Ning taamal oli kolmas tolmpea, temal kaks õit varre tipus:

Ragistasin seal kadaka-sarapuu-paakspuu padrikus laiemalt ringi. Ja näe, lõunapool kuuse naabruses veel üks tolmpea:

Seega nende mu jaoks uute metsa-tolmpeadega Sarve leiukohas tänavu 19 valge tolmpea õievart. Võib igati rahule jääda. Peale selle lagedal alal palju kahkjaspunaseid sõrmkäppi (Dactylorhiza incarnata) ning üksi-kaksi, lausa 24 õievarrelise kollaka sõrmkäpa (Orchis ochroleuca) kogumik. Lisan neist ühe pildi kah:

Ja siis tagasi Heltermaa suunas. Väike peatus Soonlepa bussipeatuses, käies hakkas na palav, viskasin särgi seljast.

Kui mullu sai käidud valgeid tolmpäid kaemas ka Lääne-Hiiumaal ja Salinõmmes, siis tänavu jääb ilmselt ainsaks see Sarvel käik. 

Pesajuure saaga jätkub

 Tänavuse aasta orhidee pruunikas pesajuur (Neottia nidus-avis) kohe osati hästi valida, sest mullune sajune aasta andis neile tublisti hoogu juurde. Täna hommikul vara bussile minnes siin Nõmba külas nägin mõnd pruuni õievart otse maanteelt. Pealelõunal tagasi tulles põikasin kohe sesse metsatukka. Koht on mul tegelikult aastate eest tuttav, just siin oma  kodukülas ma neid orhideesid juba aastate eest vaid teadsingi. Neil on olnud siin paremaid ja halvemaid aegu, viimastel aastatel pigem halvem seis. Suisa nii, et vaid paar õievart ilmus. Nüüd aga avanes sootuks teine pilt. Ehk siis mitu pilti. Sest pesajuuri on siin ja seal, mõned päris lageda piiril ilutsemas, mitmed kopsakad varred aga männi-vahtrate vilus, kus rohttaimestik puhta puudub - ainult seentoidulised pesajuured. Lugesin siin täna kokku umbkaudu 60 pruunika pesajuure õievart. Täielik rekord!

Aga see polnud sugugi kõik. Sest täitsa uue pesajuure kasvupaiga leidsin ma täna veel. Sealsamas, teispool Kapasto teeotsa ja parklat, kus varemalt ikka ööviiulid mustikavarte vahel ilutsesid. Ööviiulid on sealt üsna kadunud, ent asemele on järsku ilmunud pesajuured. Mitme rühmana, kokku loendasin 31 õievart, muist üsna kribud. Siin liivapinnasel ja päiksepaistel on neile tegelikult täiesti ebatüüpiline kasvukoht, juba õied kärbatuvad. Aga olemas nemad siiski on. Pole siis ime, et 2022 sajuse mai järel samas üle maantee oma koduaias kolm pesajuure õievart ilmnes. Paraku järgnevad põua-aastad panid neile lõpliku põntsu. Aga või sel tähtsust, siinsamas mõne sammu järel on nad ju täiesti olemas - ja nii rohkearvuliselt!

Kuigi pruunikas pesajuur ei tundu mu jaoks nii väärtuslik kui tolmpead või koerakäpad, on nende hea edenemine siinsamas kodukülas igatahes rõõmustav. Kolmes leiukohas kokku vaat et 300 ligi õievart. Ju saaks kolmsada täis ka, kui siin veidi laiemalt ringi käia. Kuigi oma taga kodumetsas neid siiski pole, olen käinud kaemas. Nii et päris igas metsatukas pesajuurt siiski ei kasva...

Pruunika pesajuure uputus

 Pruunikas pesajuur (Neottia nidus-avis) on valitud Eesti tänavuseks orhideeks. Tõttöelda ega ma sellest liigist ülivaimustatud pole olnud, tundub kuidagi kummaline see pruun klorofüllitu seentoiduline tegelane. Aga samas teda kuskil metsas kohates väikestviisi sündmuseks on see ikka. Pruunikas pesajuur on Eestis võrdlemisi tavaline, ent iga leid väärib märkimist sellegipoolest. Siin Kesk-Hiiumaal Nõmbal teadsin aastaid üht kasvukohta otse Kapasto teeotsas, maantee kõrval. Parimatel aegadel oli seal isegi mitukümmend õievart. Põua-aastate tagajärjel on neid aga väheks jäänud. 

Üks tore üllatus oli 2022. aasta juuni algul, kui täieliku ilmutisena tekkis pesajuur otse koduaeda heki äärde. Oli kolm ilusat õievart. Ju sajune mai meelitas nad välja. Edasi järgnesid aga põuased kevad-suved ning rohkem pole pesajuur end ses kohas näidanud. Kardetavasti on hukkunud. Pesajuur eelistab pigem niiskemaid metsi kui siinseid künkapealseid liivasusse.

Eile õhtul istusin aiaservas ja hetke ajel põikasin üle mitme aasta naabri metsa. Et äkki on miskit käpalist seal. Noh, paar ööviiulit on. Aga siis, vahi kus: pruunikas pesajuur! Kohe mitu tükki kogumikus. Ja järgmine kogumik. Ja järgmine ja järgmine... Mõnes kogumikus hulk pesajuuri koos, muist päris pisikesed, mõni aga kopsakam ka. Just alustavad õitsemist. Samas ilmumas ka veel õisikumügarikke. Loendasin seal kokku 154 pesajuure õievart. Võimas! 

  

  

  

  

   

                        Pruunikad pesajuured siit ja sealt vaateis, Nõmba metsas

Täna läksin tagasi, et mõned fotod neist teha. Huvipärast kõndisin ringi laiemaltki. Eemal kiskus mets kuuselisemaks, ilmuvad mustikad, seega pinnas hapum. Tagasi eespool, heinamaa lähedal, kus valdab saluilmeline lehtsegamets. Maapinnal on pesajuurte kaaslaseks palju sinililli, on lillakat, ussilakka, aasosja etc. Üsna risune ja taas võsastuv mets, vahepeal oli see metsakarjamaaks. Selline viljakas-niiskem, risuräsumets pesajuurele meeldib kõige paremini, tundub. Ja näed, endise kraavi ümber, mõned sammud pealeiukohast - veelgi pesajuuri! 33 õievart. Nii et kokku on ses metsatukas tänavu maa peale ilmunud 187 pruunika pesajuure õievart. Pole ma eales näinud niisugust pesajuurte kubisemist! Ja mõelda, nad on siin aastaid olemas olnud, kõigest mõni meeter koduaia piirist. Siit moraal: vahel tasub ikka mõni samm tavatrajektoorist kõrvale astuda. 

                                 Tänahommikused lisaks leitud pesajuured

                                   Pruunika pesajuure õied lähivaates

Orhideeline pööripäev (ja Orchis anthropophora)

 See pealkiri kõlaks nagu juunikuust, et orhideeliine pööripäev. Tegelikult on ka juba talvisel pööripäeval võimalik käpalisi silmata. Muidugi mitte õisi, küll aga uusi lehti ja otsakesi. Kui Läänemaal on juba ammuilma kärbesõitel (Ophrys insectifera) uusi lehti, siis siinne ei kõssagi, pole seda kunagi teinud enne kevadet. Ka jumalakäpad (Orchis mascula) kasvatavat juba sügisel esimesi uusi lehti. Ei viitsi hakata Nõmba teise serva uurima minema. 

Alustades hilisematest tärkajatest, siis nendeks on kuldkingad (Cypripedium calceolus). Miski mõni nädal tagasi polnud veel märki, täna aga langenud lehtede vahele piiludes leidsin armsad kahvatud nubulad. Kuldkingade aeg on alanud, jee!

Vist juba septembrist on ilmnenud arukäpa (Orchis morio/ Anacamptis morio) lehed. Tema pole Hiiumaal looduslik. Õnneks on võimalik veebist osta erinevaid kultuuris kasvatatud käpaliste mugulaid. Sobivates tingimustes võivad need püsima jääda. 

Enim põnevust pakub mulle aga üks lõunamaine orhidee. Mullu suvel tellisin Püreneedest ainsa saadaoleva mugula, juba 8-aastane teine. Liiginimeks mehine käpp (Orchis anthropophora), varemalt mehine isakäpp (Aceras anthropophora). Vaatamata oma väga isasele-mehisele nimele on ta õitsemine pigem ikkagi naiseliku moega. Rohekaskollased väiksed õied püstisel õievarrel. Kuidagi omamoodi tore käpaline, ehkki mingi ülevoolava iluga ei hiilga. 

Orchis anthropophorat loetakse atlantilis-mediterraanse taimestikuregiooni liigiks. Levib Põhja-Aafrikast ja Vahemeremailt Lõuna-Saksamaani, levila põhjapiir Lõuna-Inglismaal. Vahemeremaisuse tunnuseks on juba sügisel uue leheroseti kasvatamine. Õitseb kevadel-varasuvel ning suvel pealsed kuivavad. Oma saadud mugulakese istutasin Aadria õue. Väiksele põndakule, et oleks hea drenaaž. Pinnas on seal lubjarikas, nagu see liik nõuab. Jäin väga huviga ootama tärkamist. 

30. septembril avastasin, et ongi tema end samblavaibast välja pistnud. Järgnevate kuude jooksul pildistasin taime edenemist, panen sellest siia kokku pisikese fotogalerii. Lõppu lisan täna klõpsatud pilte. Näeb nii ilus ja lootusrikas see käpp seal oma kolme lehega välja, peal huvitav hõbejas muster. 

                               Orchis anthropophora 30. septembril

                                Orchis anthropophora 10. oktoobril

                               Orchis anthropophora 15. oktoobril

                              Orchis anthropophora 4. novembril

Ning siis tänase pööripäeva pildid, 21. detsembril Aadria õues Nõmbal:

Loodetavasti ei tule see talv hirmsa paljaskülmaga ja suudab samune lõunamaine käpaline siin ellu jääda. Väga tahan tema õitsemist näha. Lõppu laenan pildi netist, õitsvast Orchis anthropophorast:

Punase tolmpea tuur läbi Ida-Hiiumaa

 Eilne taimetuur kulges peamiselt punase tolmpea (Cephalanthera rubra) lainel. Mullu jõudis minuni kuuldus Kirde-Hiiumaal asuvast punase tolmpea leiust. Nüüd saigi sealt alustatud. Esmalt liinikoridori rohumaalt kahe tolmpea avastamine. Sesse kohta neid kaardil märgitud polnudki veel. Need kaks on nüüd praegu teadaolevalt Hiiumaa kõige põhjapoolsemad tolmpead.

                           Hiiumaa kõige põhjapoolsem punane tolmpea.

Edasi põhileiukoht. Paraku täiesti teeäärse kinnistu nurgas. No ei saanud neid lähemalt vaatamata jätta, seega marssisin eesukseni ja koputasin. Keegi ei tulnud avama. Nii ma siis lugesin ja pildistasin käbedasti sealsed tolmpead üle. Natukese nigel sissetungija tunne ju oli, aga mis parata. Tolmpeahäda ei anna häbeneda.. Kokku lugesin seal 20 tolmpea õievart, eriti uhke oli neist seitsmevarreline rühm. Niidetava muruõue  kõrval on see nurk küllap harva niidetav, on aga võsast puhastatud. Mõelda millised uhked aialilled mõnel ikka on! Muidugi looduslikult need, mitte istutatud. Selle väikse asurkonna hea käekäigu tagab kindlasti just selline õueserva tähelepanelik hooldus.

                    Punased tolmpead hoovililledena.

Sõitsime vaevu meetrit kolmsada lõuna poole kui ma järsku karjatasin. Veel tolmpäid! Nagu orhideesafari, lihtsalt autoaknast vaatled ja leiad. See peaks täiesti uus kasvukoht olema! Niidetaval tee idaservaalal metsapiiril kaks punase tolmpea taime, ühe õievõsuline ning teine kolme õievõsuline. Pikimal õievarrel tosin õit. Tekkis tunne, et ehk on ses kandis veelgi neid. Aga edasisel sõidul siiski rohkem silma ei jäänud. 

                Ilmselt täiesti uus punase tolmpea leiukoht Kirde-Hiiumaalt.

Järgmiseks jõudsime Vahtrepa maile. Siit teeveerelt on kirjeldatud 10 aasta eest kuueisendiline punase tolmpea miniasurkond. Nüüdses kohas ei silmanud ma ainsamatki, teispool teed siiski täitsa olemas! Kokku kolm taime, üks ühevarreline päris kõrge (50 cm h), üks taimedest kahe õievõsuga (43 cm h), üks taim otse teeserva klibul (33 cm h). Siin varjukas kohas olid tolmpead alles nuppus. Kaaslaseks on neile käoraamatuid ja paas-kolmissõnajalga (Gymnocarpium robertianum). Viimane meie maal vaid läänesaartel ja Loode-Eestis. 

Punane tolmpea ja paas-kolmissõnajalad.

Edasi viis teekond Valipe küla maile. Postkasti juures olevat kolme punast tolmpead seekord vaatama ei läinud. Neid käisin kaemas 18. juunil. Ja siis oli nii väga tunne, et tolmpäid ses kandis kohe peaks veel olema, kõik ümbrus nii seda tüüpi. Ja tunne ei petnudki. Paari päeva eest meenus mullu saadud kaart, kus sesse piirkonda oli märgitud üks tolmpeade levikulaik. Nüüd siis sinna. Lagendiku leidmine oli lihtne. Selles ajuti ilmselt üleujuvas lohus leidub kümmekond muguljuurt (Herminium monorchis), mitmel pool on kärbesõisi (Ophrys insectifera) ja kaks valgeõielist käoraamatut. 

Aga see kõik oli üsna kökimöki, sest.. Oi ma hüüatasin ja ohkisin ja hüüdsin lausa Džiisöst appi! No see oli hullumaja. Lagendiku metsaservadest vaatas vastu täieline punase tolmpea uputus! Pisikesi paariõielisi, keskmisi ja igavesti uhkeid kõrgeid taimi, helepunalillakad õied avali. Ja mõnel nii suured, täiega troopilisi orhideid meenutavad. Nagu üle külvatud neist punatolmpedest kõik, ma ütlen! Tükati tihedamate rühmadena, tükati ükshaaval tipituna. Ja neid muudkui tuli ja tuli, näis et lõputult. Kõndisin ringi ja aina klõpsisin pilte teha (millest enamus jäid udujad), imetlesin ja ikka veel ahhetasin. 

Männimets on üsna hõre, ilmselt hõrendatud, lisaks tõrjutakse seal võsa. Palju on alles jäetud paakspuupõõsaid, seevastu juurevõsulist verevat kontpuud tuleb ilmselt tõrjuda peagu igal aastal. Niiskemais paigus lubikarohke, paiguti maikellukeselaike. Täitsa palju kärbesõisi. Mõelda, et ma olen sest peidetud aardest loendamatuid kordi mööda sõitnud või ka jalutanud, teadmata, mis imeline koht siinsamas olemas on. 

   

Tolmpeade üle lugemine tundus täiesti hullu ettevõtmisena. Kust kohast alustada, kuidas neid kõiki on võimalik üle lugeda? Siiski ma üritasin Lugesin lapikaupa, ajuti viskasin vihiku märgiks maha loendatud paiga lõpus, sellal lugesin kõrvalolevat ala. Sajad tolmpead kogunesid märkmevihikusse kirja. Võib karta, et muist ehk lugesin topelt. Kui ka sadakond läks liigselt lisaks, on suurusjärk siiski enamvähem teada. Sain kokku 967 punase tolmpea õievart. See sajurikas aasta on olnud tolmpeadele kindlasti soodne. Ja metssead pole siin veel tuhnimas käinud. Õnneks! Igatahes võib öelda, et ligi tuhat punast tolmpead. Andsin paigale nimeks Tuhande Tolmpea mets. Eesti rekord on Loode-Saaremaalt ulatuslikum metsaala, kus mitu tuhat punast tolmpead. Vormsil üsna piiratud alal on loendatud aga 700 tolmpea kanti. Siin on seega tegu Eesti ühe suurima punase tolmpea asurkonnaga ja küllap Hiiumaa kõige isendirohkemaga.

                       Punasee tolmpea kõrgekasvulised udjakad.

78 cm kõrge 23 õiega punane tolmpea.

Lõppu tegin ka paar endlit ühe eriti suurejoonelise tolmpeaga. 78 cm kõrge ja 23 õit, üks viljakupar moodustunud ka. Viljuma nad peavad siin hästi, kui nõnda palju laienevad-tihenevad. Muide, kellukaid õitses naabruses ka. Nimelt olevat tolmpeade viljumine parem kellukate läheduses. Kuna tolmpead on petturid ja tolmeldajatele midagi vastu ei anna, siis aitavad kõrval õitsevad kellukad tolmeldajate pead segi ajada ja juhuslikult põigatakse ka tolmpea õitele. 

Orhideevanik nagu Hawaiil!

Peale säärast Tuhande Tolmpea metsa ei oska Hiiumaa loodusest enam miskeid teisi orhideid tahta ega vaadeldagi. Kõik muu kahvatub selle ilusa uputuse kõrval üsna harilikuks.