29 aprill 2023

Käopäkkade külv õnnestus!

 Käopäkk (Lathraea squamaria) on üks igavesti eriline salutaim. Sellised lillad "käbid" paeluvad kusagil ette jäädes alati erilist tähelepanu. Tegelikult on see taim aga üks paras koletis. Elutseb suuremas osas maa-alusena ja imeb oma niitjate juurtega puujuurtelt kõik eluks vajaliku. Ühesõnaga: täisparasiit. 

Aga ometigi meeldib see elukas mulle. Hiiumaal ei ole ta sage, ent vahel ikka ette jäi. Kõpus ja Nõmbalt läänes Kapastos. Ning naaberkülas Lojal kasvab käopäkka ka, koos Hiiumaal haruldase kopsurohuga. 

Ometigi oli mulle sellest vähe. Ihaldasin käopäkka ka oma kodumetsa. 2016 tõi tuttav mulle terve hunniku käopäka viljunud varsi, kusagilt Palade-Soera vaheliselt sarapikukünkalt. Külisin seemneid kõikvõimalikesse kohtadesse. Alates metsaaia sarapuude ja valgepöökide alustest kuni Tagapuisniidu sarapuude, sangleppade ja haabade juurte vahele välja. Ning jäin ootama. Väidetavalt võtab kümme aastat, kuniks käopäkad on piisavalt jõudu kogunud ja parasiteerinud, et siis lõpuks õievarred välja pista. Seega aastal 2026, oma 50. sünnipäevaks loota...

Aga ei. Eile õhtul Tagapuisniidule minnes sain suure üllatuse ja rõõmu osaliseks: KÄOPÄKK! Seega külv õnnestus! Vähemalt selles ühes kohas, kus maapind sanglepa (ja kase) juuri tihkelt täis. Ning nüüd siis seal kolm heleroosalillat õievart nagu mingid ilmutised. Nad sobivad valendavate võsaülastega kokku nii ilusasti. 

Muidugi ei saanud ma teisiti kui uhkelt end käopäkkadega koos ühisele pildile sättida. 

Ja ikka käopäkast eraldi portree kah. Ning üldvaade kasvukohast seal Tagapuisniidul, pildi alaservas on käopäkad näha, kui hästi silma teritada. 




Näis, kas mujalgi mõni külvatud käopäkk end ilmutab. See ei pea juhtuma tänavu, vabalt ju veel aega aastat paar-kolm. 

26 aprill 2023

Hiiumaalt Rhodosele

 Meenutuseks päevikumärkmeid ühest erilisest laevasõidust. Ilmusid Hiiu Lehes 27. ja 30. mai 2014

14. aprillil 2014

Andis ikka kõmpida ümber sadama. Pireuse sadam on arvatavasti maailma suurim reisisadam. Milline ahvatlev valik siin avaneb: laevad on ärasõiduvalmis Kreetale, Lesbosele, kuhu iganes sellesse saarestikuputru Egeuse merel. Meie sihiks on kaugeim saar, Rhodos (kui veel kaugemal asuv tilluke Kastellorhizo välja arvata).
Värav E1, laev Blue Star 2. Vestides ja kikilipsudes naeratavad stjuuardid vastas, juhatati iga nuka pealt edasi, lõpuks kaarduvast laevatrepist üles. Titanicu tunne tuli peale.
Väljume hilinemisega, kell 8 õhtul. Päike paistab, ent ülemine tekk on vihmast märg. Tubli sadu oli enne.
Istume laevalael, vahime valevat Pireuse majade-džungli panoraami. Sadama akvatoorium meenutab Helsingit – asend, kuju. Aga tegelt, oh, ei jõua pärale, kus ikka oleme. Ees ootab me elu pikim merereis, mingi 14 tundi ja 340(?) km. Mu seni pikimad on olnud neljatunnised otsad Roomassaare–Ruhnu ja Mõntu–Ventalinna (Kuramaa) vahel. Kui poleks nii hirmus magamata (kolm ööd liinibussides läbi Mandri-Euroopa), oleks palju vägevam tunne. Praegu on vaid vaikne ajuti tekkiv rõõm. Tulin Hiiumaalt praamiga mandrile, siis läbi terve Euroopa bussidega, nüüd palju suurema praamiga kaugele Aasia ranniku lähedale.
Kahel ülemisel tekil on räpasevõitu (alumistel puhas ja peen), nagu kõrts. Jutumelu on kõva, tubakatoss levib kõikjal. On siis Euroliit või ei ole?? Ei taha selles möllus ja tossus olla. Ülal õues aga korstnatomu ja ajuti langeb musti tahmaräitsakaid. Ohh, kujutlesin paremat. Rikkurid lösutavad juba kajutite pehmes kois, siin ülemistel tekkidel on kohalik saarte rahvas. Ei tea, mis see kajutipilet maksab? Üsna palju küllap. Juba meie odavaim tekipilet on 60 euri.
Kell on 8.30 idasuveaja järgi. Hämardub. Sõidame kuukettale peagu vastu. Täna on täiskuuöö. Täiskuuööl Egeuse merel, teel Aasia ranniku suunas, sihiks ambrapuude saar Rhodos. Pea on uims, vein hakkab kähku pähe. Suureline mõte tuli: seilame ajamasinaga tagasi. Ehk siis Tertsiaar-Euroopasse, jääajaeelsesse aega, kui veel näiteks Saksamaa alalgi vohasid ambrapuud. Magnooliad, soosekvoiad, nüssad etc on Euroopa loodusest täiesti kadunud, kuid ambrapuud peavad seal Euroopa ja Aasia piiril vastu. Kipun kahjuks sellist romantilist suureltmõtlemist kaotama. Mugavnemine, argine vananemine, uudsuse jõu kadumine.
Kohalik mood: väga suur hulk noori mehi on habemikud, torkab juba silma. No ja kreeka naiste ninad. Kisuks nagu Iisraeli poole.
— Panime telgi välisteki tuulevarjulisse nurka üles. Järsku valjuhääldist naisehääl seletama. Ja äkki ujus teki päästepaatide tagant välja sätendav tuledekogum. Ühe tuletäpilise mäe otsas linnus, teisal kirik. Terve linn, rannas majademüüri ees autode voor, elu sigin-sagin. Palju rahvast läks siin maha. Erko ütles, et tegemist olla ülikoolisaarega, nimeks Syros. Sätendav tuledekogum nagu galaktika. Teisal teised saartegalaktikad, nendeni laev ei läinud. Kuid ees on veel ööpeatusi (Patmos ja Leros). Nii imelik/imeline kogemus on selline Euroopas ainulaadse rahvarikka saarestikuelu nägemine. Millega nad kõik siin tegelevad? Turism ei saa ju olla ainus eluspüsimise allikas, midagi peaks justkui veel olema. Meil aga surevad loodusressurssidelt rikkad (vesi, mets, tasased põllumaad) saared välja, voolavad inimestest tühjaks. Miks on Kreeka saared nii inimrohked? Eks ajalooliselt ole juba nii olnud ja…. Oh, ei viitsi unise peaga targutada. Üks mu elu tipp-reise igatahes kestab: öine Egeuse mere valgussaarte “galaktikate” laevareis. Itta, vastu täiskuule, Aasia suunas. Mööda muistset kuulsat antiikmerd. Tumedad saarekoonused siin-seal, merel sillerdab täiskuurada.
Telkimine Egeuse merel – eksootika!


15. aprillil 2014

Umbes kuus tundi sai magatud. Ärkasime valjuhääldi peale. Mõtlesin, et olemegi Rhodosel. Aga ei, Kosil hoopis. Ilgemalt vooris rahvast peale, elab siin saartel ikka inimesi!
Linnusemüüri juures on sadamakai. Norfolki araukaariate allee, datlipalmid. Valgemajalise linna kohal kerkib metsase turjaga mäemassiiv. Tulime läbi väina, mis on vast vaid 4 miili lai. Euroopa ja Aasia piir. Türgi pool on ohtralt valgeid maju, see seal on Bodrumi poolsaar. Tegelikult vanad kreeklaste alad.
Kell 7.35 suveajas väljusime Kosilt. Pserimos etc saared on teravikud vees, ilmselgelt näha, et üleujutatud mägismaa. Tegelikult looduslikult on siinsed saared juba Väike-Aasia osa.
Kosi lõunapoolmik on täitsa metsatu, rohune (või hoopis gariig?), kaljune. Üksikud puudetukad näitavad, et tegelt võiks siingi metsad olla. Saare idatipu rohusele kaljule on värvitud suur Kreeka lipu kujutis. Piirivalvekaater kimas mööda.

                                             Kosi saare panoraam.

                                             Väin Kosi ja Väike-Aasia vahel.

                                             Aasia. Datca poolsaar.

Kulgeme lõunasse. Paremal Kreeka saared, vasemal kõrgub sinihägune Väike-Aasia mägede siluett. Väga lähedalt möödub mandri Datca poolsaar, seal on juba ambrapuude org ja (nagu Bodrumilgi) kreeta datlipalmide looduslik levila.
Datca vastas on Kreekale kuuluv Nisyros – vulkaanisaar. Tõesti, kogu seitsmeverstase läbimõõduga saar on üksainus koonus, mille ülemine osa on ära rebitud. Praegune tipp ulatub 698 m üle merepinna.
Kell saab 9 hommikul. Neliteist tundi kestnud merereis hakkab lõppema. Sõidame piki Rhodose rannikut. Põhja pool, üsna lähedal, on Väike-Aasia – paljavõitu, puude-põõsaste träpsudega. Vasakul väga paljas Kreeka kaljusaar Symi. Tolle tippudes on siiski üsna roheline, küllap küpressimetsad.
Rhodos on ikka väga metsane, roheline saar. Kontrast Symi ja Aasia rannikuga on tugev. Meri on alla vaadates veidralt tintjas-koobaltsinine. Sõidame ümber Rhodose põhjatipu, mis on väga karpmaju täis lükitud.
Viis päeva reisimist Hiiumaalt Rhodosele saab läbi. Oleme kohal.

                                             Rhodose saare põhjatipp.

                                          Kohal! Turist Tapio uudistamas Rhodose vanalinna.

20 aprill 2023

Pleionede lainel

 Ei muud pole suurt ütelda kui et Pleionede laine jätkub. 

Täna hommikul oli maa härmas, ikka tegi va öökülma ära. Kuidas küll Pleione õied selle üle elasid? - muretsesin. Alles pealelõunal jõudsin tagaaeda, ühtlasi kääride ja saagidega relvastatult, sest oli vaja pealseid lõikuda ja puid-põõsaid kujundada. Pleione õis uhkeldas täies ilus vastu, et polnud asigi! Ja kõrval on oma täpilise huule välja ajanud teinegi õis. Mis tore ja natukese uskumatugi on see värk ikka! 

Kas tõesti on abiks sealne mikrokliima: künkanõlv tiigiveest ümbritsetud poolsaarel? Või oli see öökülmake üsna leebekene? Või on Pleione õied lihtsalt vintskemad ehk külmataluvamad kui ma arvasin?

No eks see paistab. Huvitaval kombel on esimene õis kestnud juba üle nädala. Ja ei näita väsimise märkigi. Vahest kui nt maamesilane üle tolmutaks, siis närbuks ülesande täitnult kiiremini? Kes seda teab...

Selleks soojaks nädalavahetuseks lähen ära itta, Mandri-Eestisse. Loodetavasti naastes saab imetleda juba kolme orhideeõit.

Lõppu kaks ülesvõtet tänasest õhtust. Sellised alt üles vaated mõjuvad iseäranis uhkelt ja mägiselt. Nagu oleks ei tea kus, aga mitte siinsamas põhjamaise Hiiu saare keskel.




18 aprill 2023

Orhideehooaeg on alanud

 


Orhideehooaeg on tõepoolest alanud. Iseasi, kuidas seda hooaega arvestada. Näiteks jumalakäpa leherosett ilmus maapinnale juba sügisel, nagu sel liigil kombeks. Ja eile avastasin päikselisel tiigikaldal halli käpa torus lehealged ning balti sõrmkäppade noorte nooljate lehtede pundid.

Esimeseks õitsejaks on aga Pleione grandiflora. Eks see natukese sohk ole. Tegu on Himaalaja, Yunnani ja Indo-Hiina kõrgetest mägedest pärit orhideega, kes meie oludes talvitub väljas vaid hoolika katmise korral. Tänavuse lumerikka ja temperatuuride poolest pehme (min -11) talve elanuks nad ka siin kesk-Hiiumaal täitsa vabalt üle. Aga iial ju ei tea, milline talv tulla võib, eksole... Pealegi sain ma need kolm rohelist mugulat alles detsembris ja talvitusid nemad külmkapis. 

Paraku tikkusid nad kole vara tärkama. Hoiustasin nende totsikut päeviti õues, õhtuti tõstsin esikusse. Võrsed muudkui arenesid. Hakkasin seni kuiva turbasammalt mugulate ümber niisutama. Ilmusid juurealged. Ja esimene Pleione avas ühtäkki oma õie. Siinkohal pilt 13. aprillist:


 Nüüdseks on öökülmad taandunud. Ja võtsin kätte ning istutasin nad täna maha. 

Ainus kõlblik kasvukoht on metsaaias Hoorni neeme nõlval. Looduses kasvab Pleione grandiflora varjukatel järsakutel, mis püsivad alaliselt niiskena, ent sademeveed nõrguvad jalamaid ära. Noh, see kõdu- ja samblamätastest kunagi kuhjatud küngas võiks täitsa sobida. Ehkki pärastlõunapäikest paistab sellele põhjanõlvale ikkagi. Ja kole niiske tundus pinnas praegu... No näis. Sel künkal kasvab muuseas punast turbasammalt. Ja päris künka harjal elutseb juba aastaid hästi kuradikäpp, õitseb, et pole asigi. Tegelikult on mul seal niiöelda Lõuna-Ameerika osakond. Nothofagus antarctica põõsas vohab hästi. Ja kõikjale roomab laiali Gunnera magellanica. Katkusin Pleionesid istutades gunnera risoome vähemaks. Ära aga ei viska. Tallinna botaias see liik puudub, nii et saab sinna viia. 

Üldvaated Pleionede kasvukohale:




Ja lisaks Pleione grandiflorade lähivaated:



Kuidagi kohe täitsa rõõm valdas neid seal nüüd loomulikus kasvukeskkonnas nähes. 

Aga... Just nüüd teatas ilmahuviline sõber, et nädala pärast ründab loodest meid uus jääaeg. No mida!? Muidugi, karta ju oli, et ega nii vara öökülmad lõppe. Aga ikka lootsid ju parimat. Kergema külma vastu aitaks ehk kasvukoht, on see ju veest ümbritsetud, mis nüüd soojenedes võiks sealset mikrokliimat mahendada. Aga ei tea, ei pole mitte see kindel. Kas peab hakkama igal õhtul sinna taha metsaaeda kattelooridega kohale lehvima? Paraku on sellisel veeäärsel nõlval see looritamine natukese keeruline. Ju siis paistab, mis saama hakkab või saama ei hakka.

Seniks üritan naudelda. Lubatakse sooja nädalavahetust, mis meelitab küllap teised kakski õit avanema. Saab või üürikestki Pleionede ilu näha...

11 aprill 2023

Ja ongi päris kevad kätte jõudnud


 Lõpuks ometi on kevad käes. Esimene kevadpäev oli 7. aprill. Sestpeale +10 kraadised päevad ja üha päiksesira. Täna hetkel juba suisa +15 kraadi. Ööd on olnud küll jätkuvalt miinustes. 

Kevad tähendab muidugi, et laisklemise aeg on läbi ja üks töö ajab teist taga. Sekka tuleb siiski fotoaparaat kah kätte võtta. Igal kevadel valdab justkui mingi paaniline jäädvustamise maania. Kõik need esimesed õied on vaja pildile püüda, sest peagi need ju kaovad. Üleeilne Tagapuisniidul käik valmistas siiski pisukese pettumuse. Ega seal peale lumikellukeste ja paari puhkenud sinilille miskit teab mis vaadata veel ole. Lepiklilled alles piiluvad, näsiniin lillades nuppudes ning ülastest pole õiget märkigi. Muuseas, õhtul varjus sinililli pildistada ma teps ei oska. Õied jäävad ebaloomulikult kirgassinised. Üks heledam vorm tuli siiski rahuldavalt välja.


Sinililled ja lumikellukesed olen ma mõne aasta eest Tagapuisniidule ise istutanud. Sinililled on hakanud seal päris kenasti järglasi laiali külvama.

Aias kestab krookuste valitsemine. Sieberid küll läbi. Chrysanthused jätkavad ning puhkenud on vernalised. Viimased on ikka vägevad. Suured ja erivärvilised.

                                                       Crocus chrysanthus 'Cream Beauty' ja 'Blue Pearl'




Crocus vernalis 'Flower Record' ja 'Yellow Mammoth' metsaaias. Igirohelised pukspuud loovad neile seal ilusa tausta.



Eile puhkesid esimesed kuldtähed. Seal Fuji mäe jalamil, päikselisel soojal nõlval. Kollane kuldtäht (Gagea lutea) on vist üldse ainus me looduse sibullill? Väikest kuldtähte loetakse naturaliseerunuks, seda aga pärismaiseks. Kaevasin kunagi mõne sibula omale Kärdla rannapargist. Nüüdseks on nad klibutaimlast rõõmsasti end eemale mahaleb-kirsipuu alla laiali külvanud. 




 Rõõmu teevad ka kirgaslilled. Tiigi äärsel Abhaasia kaldal on väga soe nõlv, sestap esimesena saavad just seal hoo sisse roosad kirgaslilled. Chionodoxa forbesii 'Pink Giant', kui päris täpne olla. Torkisin nad sinna juudapuulehiku alla maha juba mitmete aastate eest. Erinevalt põhiliigist, mis mujal külviga laamendab, nemad siin juurde ei paljune. Vahest on pinnaolud liialt kuivad-karmid? 


Ega siin miskit suurt tarka oskagi seletada. Lihtsalt oli tahtmine päris kenasid lillepilte üles laadida. Ja kõikse lõppu näide pealsetelõikusest. Ehk siis mu lavendli "põld". Lavendleid on mul mitmel pool, annavad pidevalt isekülvi. Ma nimelt lõikan viljunud varred ära alles kevadel. Nii on seemnetel aega pudeneda maa ja ilm. Liigiliselt peaks olema tegu Lavandula latifoliaga. Erinevalt tähklavendlist levib see Vahemeremail madalamal, rannikupoolsemas vööndis. Ometigi on siin põhjala saarelgi vastupidavaks osutunud.



04 aprill 2023

Käblik, külmad ööd ja väike kahjulugu

Käblikuloo juurde sai pilt joonistatud. Pole ma suurem asi kunstnik, ent korraliku püüdmisega tuli asi siiski täitsa rahuldav välja. Kuid pilte oleks nagu veelgi juurde vaja. Sestap üks tuur aia tahaotsa, et paar risuhunnikut üles võtta. Tore oleks ju mõelda, et käblik ehk risulind on sinna vahest oma pesagi teinud, aga ega see vist eriti tõenäoline ole.  Igatahes on käblik mu selle kevade avastus. Need valjud trillerdused kuuluvad justnimelt sellele pisikesele kirjule sulepallile. Arvasin varem punarinna lauluks, ent kui üks tegelane otse mu juurde sauna otsaviilule esinema tuli, sai pilt selgeks. Mis tore linnuke! Ja isaslind on paras Casanova. Võib pesitsushooajal saada pesakondi koguni kolme emasega. Seejuures aitab jõudumööda tibusid ka toita. 



Nojah. Linnukevad vaikselt areneb. Eile hommikul kostus akna taga esimest metsvindi laulukatsetust, õhtul üritas talvike sii-siitada. Kuid ilmad on ikka päris nirud. Hommikul näitas kraad -6. Täna ei sula enamus tiike lahti. Siin-seal laiub ikka veel eelmist lund. Ning täna öösel tulevat uut lumelisa. Oeh.




Esimene külmakahju on paraku juba kah sündinud. Sieberi krookus 'Tricolor' on väga õrnukene. Just jõudsid nende õiepundid avaneda, kui juba on jama käes. Tänane külm võttis enamuse neist õitest külili. Sellal Crocus chrysanthused on vastupidavad. Ja Crocus vernalised kah. Tumelilla sort 'Flower record' on oma suured küünlad metsaaias välja ajanud. Vägagi soliidsed teised, sellise siidise läikiva pinnaga ja üldse. 'Yellow Mammoth' nende kõrval pole veel tärganud. 



Selline pisike exprompt ülevaatekene tänasest päevast. On justkui nagu kevadine, ent õiget kevade tunnet ikkagi pole. Mõne päeva pärast pidada juba aga 10 soojakraadi tulema. Siis ehk siginevad ka need tunded ja puha...


                   Ja lõppu üks niisama endel sirmbambuse (Fargesia murielae) tihnikust.

03 aprill 2023

Kanakoolmeaeg on alanud

 Nüüd on siis osad vahetunud. Siin Lääne-Eestis sirab päike ja on väikene plusskraad, sellal kui Idas miinus ja sajab lund. Aga ega siingi veel paradiisi ole. Tugev tuul on tõsiselt lõikav ja läbitungiv. 

Väliselt on aga kõik ilus, nagu olekski täitsa kevad käes. Käblik laulab nõnda kõlavalt. Ja täna hommikul kostus esimese metsvindi laulu. Ning aiamaal õilmitsevad kanakoolmed (kasutan meelega sellist käändevormi). Aastaid oli kanakoole üks mu kevade lemmiklilli. Haruharva paotus esimene õis juba jõulude paiku. Üldiselt siiski näeb esimesi kuldseid õietätraid alates märtsikuust. Kanakoole on efemeroid. Ehk siis üürikese maapealse olekuga kevadlill. Soojal sügisel ilmuvad esimesed lehed, kevadel õitseb ja viljub käbedasti ning peagi on tema kogu täiega kuivanud, jäädes pisikeste mugulatena maapõues järgmist aastat ootama.

Paraku ei ole ma kanakoolmest enam säärases vaimustuses kui varemalt. Peale seda kui ta koduaias on hakanud aina agressiivsemalt käituma. Aiamaa on vallutatud, sigineb igale poole mujalegi. Ja nagu ikka, kui midagi on liiga palju, siis... Nojah, ning pealegi võib tegu olla siin üldse võõrliigiga. Arvatakse, et Hiiumaal sai ta levik alguse Suuremõisa aiast-pargist. Eks inimesed istutasid teda omale kodu juurde ilutaimeks, aga ju läks ta liikvele ka muidu. 

Kanakoolme kõikemattev ülimahlane lehestikuvaip ei lase kevadel muul rohul üldse tärgata. Ning tema muruniidukiga niitmine on üsna vaev. Mätsib niiduki kinni. Sestap olen viimastel aastatel kõige kanakoolmelisemad kohad maikuus vikatiga üle käinud. 

Kanakoolme süstemaatiline kuuluvus on segasevõitu. Teagi, on ta siis nüüd üldtunnustatult tulikaks tehtud või mitte? Ehk siis Ranunculus vicaria. Mõnes allikas on jätkuvalt Ficaria verna. Varemalt arvati aga üldse varsakapjade sekka: Caltha hiranoi. Eks ta täitsa meenuta tõesti miniatuurset varsakapja.



Põhjus, miks sinna aiamaale täna läksin, ei olnud tegelikult kanakoolmed, vaid artikli juurde oli õunapuudest pilte vaja teha. Eile siis sai õunapuude lõikusega ühele poole. Viimase, suure 'Nõmba Sweet' puu hooldus vajaks tegelikult klappredelit, mida mul aga pole ja naabrilt laenama minna kah ei viitsi. Nõnda küünitasin nii kuidas sain, kõik oma 6 jalga ja 6 tolli kasvu, pluss käte siruuulatus. Tehtud sai, hoolimata jahedast ilmast. Tänase lõikava tuulega oleks seal tõmbekoridoris tegutsemine hoopiski kahtlane. Nojah, nagu öeldud, tehtud! Seks aastaks see töö. Tulemus jäi muidugi ilus, sellised niksis-naksis võrad, natukese Jaapani aedade kujundatud puid meenutavad. 





Aga see on alles algus. Ees ootavad kõiksugu pealsetelõikused ja pakkudevedu ja okstehunnikute koristused ja puudelõhkumised ja nii edasi. Siinkohal lõppu pilt tagasilõikust ootavast hiina siidpöörisest. Sordinimi on 'Nishidake'. Tore varakult augusti algul päid loov sort, paraku nii suureks kasvanuna kipub iga vähegi vesisema ilma korral lamanduma. 




Koerakäppade (Anacamptis pyramidalis) maailma põhjapiiril

  Püramiid-koerakäpp (Anacamptis pyramidalis) on Eesti kõige värvikirkam orhidee. Seda liiki polnud ma siiani oma ihusilmaga näinud. 2018 su...