Panoraamvaade Moosese heinamaalt. Kõik seal kasvavad eksoodid pole ühele pildile mahtunud ja ega täit ülevaadet siinkohal vast andma ei hakkagi. Küll aga peatun pisut mõnel siiski. Hakkasin täna huvipärast uurima, et kus oleks see ala, kus need puud-põõsad-lilled looduslikus areaalis koos kasvavad. Kui siiani rääkisin, et tegemist on US East osakonnaga, ehk siis Ühendriikide Ida, siis nüüd ilmnes üllatusega, et tuleks kasutada hoopis kohamääratlust US South ehk Ühendriikide Lõuna. Nimelt tõmbavad Maclura pomifera, Catalpa bignonioides ja Magnolia tripetala, ka Taxodium distichum n-ö raskuskeskme sootuks lõunasse. Uurisin ja puurisin, kuniks joonistus lõpuks välja vaid üks osariik, kus need, aga ka tulbipuu, amorf, lumepuu, glediitsiad etc kõik sama osariigi piires looduslikult esinevad. Niisiis on Nõmbal Arkansase aed. See nimi kõlab väga hästi, arvan, et hakkangi seda kasutama. Mõne aastate eest nimetasin ala küll ka Preeriaaiaks, aga see pole siiski päris sobiv, preeria kohta kasvab seal liialt palju puid ja üldse mitte preeriakõrrelisi.
Alustuseks sooküpress ehk soosekvoia (Taxodium distichum). Peagu 20 aastat tagasi istutasin selle oma sünnipäeval (2005). Puu on saanud karmidel talvedel näpistusi, ent erinevalt 2011-12 jõledate talvede tagajärjel hukkunud metasekvoiast jäi tema püsima. Paraku enam korralikku püstist ladvakasvu ei tulegi. Eile lõikasin liiga plänn-laiali valgunud puud rohkem trimmi. Vast hakkab see ladvakasvu stimuleerima? Äralõigatud oksakuhil tundub hirmuäratavalt karm, aga puu näib nüüd igatahes parem välja kui enne. Kõrgust 3 meetri ehk kümne jala ligi.
Arkansase aeda istutatud puudest on kõrgeimaks tõusnud tulbipuu (Liriodendron tulipifera. Istutatud juba 2004. aastal. Algul kiduv äbarik, ent ümberistutamise järel hakkas kosuma. Tema kõrval on trompetipuu (Catalpa bignonioides). On kasvanud stabiilselt tasapisi, külmad on harva vaid tipupungi näpistanud. Paraku on tulbipuu liialt lähedal ja võib tulevikus trompetipuud varjama hakata.
Varimagnoolia (Magnolia tripetala) on sinna istutatud umbes 2009. aastal. Koht on tegelikult suiti liialt kuiv, sestap ei ole puuhakatisel lehed just kõige lopsakamad. Ka on juurdekasvud viimastel aastatel kängunud. Samas ajab tänavu alt uut võsu, ehk lasekski teise haru juurde kasvada? Puukene on mitmel aastal õitsenud ja paaril korral viljunudki. Tänavu õitses ohtralt, ent vilju ei tulnud.
Igavesti uhkeks on paisunud amorf (Amorpha fruticosa) Kena liblikõieline põõsas, kuigi nimeks pandud kaunpõõsas küll ei õigusta ennast. Igatahes siin pole teinud ainsamatki kauna. Õitseb aga ohtralt, ehkki õied na kribud. Kuid huvitava tumelilla värviga.
Amorpha fruticosa
Amorfi laiutamine kipub varjutama kõrval olevat makluurat (Maclura pomifera). Paraku see huvitav mooruspuuline ei lõpeta sügisel kunagi õigel ajal juurdekasve ja saab pidevalt kõvasti näpistada. Tänavugi virutab vaat et meetrised kasvud, aga ega neist tulevaks kevadeks nagunii midagi järgi jää. Aga ehk siiski? Loota ju ometigi võib. Igatahes huvitav, et see liik siin üldse elus on püsinud. Tema looduslik jäänuklevila asub Oklahomas, Texases ja Arkansases.
Maclura pomifera
Üllatav, et ka virgiinia lumepuu (Chionanthus virginicus) levib kaugele lõunasse, ka üle Mississippi Arkansase osariigis, lausa Floridaski. Nõmbal on olnud kasv aeglane, ent stabiilne. Paaril viimasel varasuvel on ka õitsenud.
Mullu sain ka Ameerika kahe glediitsia liigi omanikuks. Nii Gleditsia triacanhos kui G. aquatica. Mõlemad on veel väiksekesed, eriti kribu sooglediitsia. Mõlemad liigid kasvavad looduslikult ka Arkansases.
Puid-põõsaid on seal heinamaalapil veelgi ja needki puha levivad ka Arkansases: suureviljaline tamm (Quercus macrocarpa), hõbevaher (Acer saccharinum), hilistoomingas (Prunus serotina), humalapuu (Ptelea trifoliata), karoliina valgepöök (Carpinus caroliniana) ja ka lääneplaatan (Platanus occidentalis). Viimane on aga kräbal vitsake, alles tänavu sinna Moosese heinamaa servale kolitud. Lisaks veel punane aroonia (Aronia arbutifolia). Seevastu välu-naistepuna (Hypericum frondosum) levib hoopis Arkansasest lõuna pool. Moosese heinamaal on ta olemas, põõsas hakkab aga vist vanaks jääma, hõreneb. Selle seemneist kasvab järglasi lisaks metsaaias.
Püsikutega on aga nii, et Arkansaseni ulatuvad servapidi vaid kaelus-vaigulill, arkansase maruhein ning siidaskleepias. Neist esimene on võimas ülepea jurakas, Nõmbal aastast 2015. Maruheina sain Maretilt Käinast aga alles paari aasta eest, selle õitsemiseani läheb veel aega. Siidaskleepias on ilgem juurevõsundiline umbrohi, õnneks seni on niitmisega vaos hoitud. Õitseb hullult, lõhnab hästi ja meelitab putukaid. Õnneks viljunud ei ole, seega seemnelevi ohtu pole.
Siiski ka piiskenelas ja missuuri kuningakepp levivad Arkansases, ilmnes praegu levikukaarte uurides! Piiskenelas on põõsalaadne püsik. Missuuri kuningakepp avab oma latakad õied varasuvistel õhtutel ja on siis vägagi vaatamist väärt.
Põhjapoolsema levikuga on hiigelpäevalill ja napalill. Viimasel on peamiseks vaatamisväärsuseks lopsakad kämmaljad lehed. Lehtdekoratiivne on hiigel-päevalill, meie oludes siin õitsemiseni sügisel ei jõua.
Nõndaks. Selline ülevaade. Heinamaal on natuke veel ruumi, tahaksin sinna kolida ka pisikesed sindlitammed (Quercus imbricaria). 2020 Tallinna botaia puu tõrudest on mul 5 taime. Ka sindlitamme levila ulatub edelaservapidi Arkansaseni.
Lõppu pildike tänasest Arkansase aiast. Oma erilise soosekvoia ehk taksoodiumi alt. Kraadiklaas kerkis peagu +24 juurde, nii et särgita seal USA Lõunas poseerida oli täitsa asjakohane!
P.S. Õhtul sai seal kodukootud Arkansases istutud ja täitsa meeleolukaid pilte juurde klõpsitud. Muist pikkisin blogi sisse, lisan siia otsa veel kolm vaadet. Üldpanoraami ning tulbipuuloojangu.
Kesk-Hiiumaa, Nõmba, 28. august 2024
