Ma ikka imestan oma kunagist usinust, töökust ja haaret. Olin noorem ja õhinapõhine ja leiutasin omale me üle kolmehektarilisel maaribal aina uusi tegevusi. Üheks suurimaks oli puisniidu taastamine. Me ma tagaotsas hakkas mind ühel hetkel paeluma padrikusse kasvanud ala suurte haabade, mõnede sookaskede ja sangleppadega, lisaks okaspuid, noori vahtraid jne. Ilmselgelt oli aimata, et muiste oli see ala puisniit. Veebruaris 2016 hakkasin seal võsa raiuma. Paakspuupadrikust jätsin alles vaid mõned põõsad, nooremad kuused kõrvaldasin sealt enamuses. Tükati tasandasin maad. Istutasin sinna juurde pärnasid, valgepööke jne, et ikka laialehisem oleks. Aga niitmiseni jõudsin seal alles 2018 suvel, kui olin eelnevast raiest jäänud kännutüükad maani kõrvaldanud. Algul kutsusin seda paika puisniiduks, ent edaspidi Tagapuisniiduks. Sest veidi maad kodule lähemal taastasin teisegi metsaheinamaatüki. Kuna madalam, ajuti vesine, sai see nimeks Soopuisniit. Seal kasvavad musueas lubjalembesed vesihaljad tarnad, lubikad ja veidi pääsusilma. Hulga lodukannikesi ka.
Soopuisniit oli tänu liigniiskusele, mis ei lubanud kuuskedel hästi kasvada, säilitanud oma algse ilme märksa paremini. Veel 1955 aastal oli kogu see ala kasepuisniit, nüüdsed kuused on valdavas osas hiljem juurde sirgunud. Tõttöelda päris esimese lapi puhastasin seal kuuskedest-võsast juba 2015 detsembris. Nimelt avastasin sealt porsad (Myrica gale). Hiiumaa soistel aladel on see vürtsikalõhnaline põõsas sage. Mulle meeldib ta miskipärast vägagi. Niisiis sai kõik neli porsalaiku seal valguse kätte päästetud. Kaks klumpi on emastaim, kaks isastaim.
Suurem võsavõtt Soopuisniidul oli 2017. aasta hilistalvel. Kevadel tasandasin maa ära ning juba samal suvel tegin vikatiga esimese niitmise. Algul oli seal varjuline ning rohukasv hõre. 2018 "jõulukingiks" võeti lõunakaarest mets maha ning see lisaks hooldusele tingis rohustiku aina tihenemise. Nüüd on seal niitmine paras tõsine töö. Eriti raske on vikatiga maha saada sinihelmikat ja kastekaera, nende kõrred on nagu traadist. Lubikat ja jussheina võtab vikat hõlpsamini. Muide, jussheina (Nardus stricta) peetakse meil väheneva arvukusega liigiks. Pusiniiduhooldus on aga tema arvukust seal kasvatama hakanud.
Tavaliselt jõudsin heinaniitmiseni ikka kuskil 20. juuli paiku. Tänavu ei jõudnud mitte. Olid botaanikaaias praktikal käimised, koolitööd ja kooli lõpueksamiteks õppimine. Niisiis jõudsin oma vikatiga sinna alles 17. augustil. Alustasin Soopuisniidust. Hein sai maha kolme päevaga. Aga ära see kuivada ei saanudki. Viskas siin lausa 80 mm ühe ööpäevaga. 25-26. augustil riisusin selle niiduse na märjana kokku ja kuhjasin risuhunnikule ning võssa. Kahjuks, mis parata. Nii et kuiva heina talvine põletamine jääb seal ära.
26. augustil kasutasin tehnikat. Muruniidukiga sai kogu pikk tee ära niidetud, seda madalat kõva rohtu vikatiga rapsida pole tõesti mingit mõtet. Ning siis 27-29. augustil niitsin vikatiga ülejäänud Tagapuiusniidu ära. Kui Soopuisniidult saaks täitsa loomasöödaks sobilikku heina, siis seal on puistu tihedam ning rohustus ohtralt maikellukest ja kilpjalga, lisaks lamanduvat palu-võnkvart. Langi pool avaramates oludes on jäneskastikuväli. Vaateid Tagapuisniidult:
Jälle sajab. Eks pean sellegi kraami lihtsalt kuskile võssa vms silma alt ära koristama, põletuskuivaks see mitte ei saa. Eile käisin vihma järel seal Tagapuisniidul ja tegin mõned ülesvõtted. Kui niidus koristatud, saaksid vaated veelgi ilusamad. Vast homme on vihmatum päev, siis võtan selle töö ette.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar