2. august 2025
Tee viis lõuna poole, Koiva jõe lähistele. Siit leidsid Rainar Kurbel ja Toomas Hirse mullu juuli lõpul Eestile täiesti uue orhideeliigi. Eestikeelne nimi on sel kuidagi lamedavõitu: sale tanukeel, ladina keeli kõlab hoopis paremini: Hemipilia cucullata. Ise kipun teda nimetama kas cucu või kukukeel. Juba mullu oli mul privileeg neid näha, aga targu neist siis veel ei kirjutanud. Toona oli kah just täpselt 2. august, siis olid aga juba õitsemise lõpul. Vihmajärgsed õhtupildid ei tulnud suuremad asjad. Nüüd säras aga hommikupäike metsa alla, kuid taas jäid pildid enamuses na imelikud. Nojah, see selleks. Põhiline on need käpad ise. Lillad väiksed õied loovad õisikus tükati eksitavalt kanarbikusarnase ilme. Kanarbiku õitseaeg on kah just nüüd. Siiski on selle orhidee õisikud natukese suuremad ja hõredas metsaaluses üsna hästi silma torkavad. Peamine kasvuala asub vana männiku künkal, kus mõni alusrinde tamm, üksikuid tungib ka allapoole, kus taimestik lopsakam, teisal mõni söakam mustikate vahel. Lakklehed viljunud, viljavarred nagu orhideed. Ja palju igihaljaid talvikuid siin-seal. Ning üksikuid öövilkeid, veel osaliselt õitsemas. Kuus öövilget ma kokku leidsin, ju neid mõni kuskil naabruses lisakski.
Peamised on need kukukeeled ehk tanukeeled. Küllap see sajune aasta on neile olnud hea, sest neid on tõesti palju. Ja just paras õitsemise kõrghetk käes. Üksikuil esimesed õied närbunud, enamusel veel ülemised õisikuotsad nuppus. Samblal võis silmata ka nende lehti. Paarikaupa, tumerohelised ja üsnagi suured.
Kuna olen sel aastal orhidede kokkulugemise lainel, siis üritasin siingi seda teha. Asi oli keeruline ja karta on, et mõnes servas lugesin topelt. Igatahes õievarte arvuks sain 374. Üks Euroopa paremaid populatsioone! Nojah, Leedu tuhandeisendilise asurkonna vastu muidugi ei saa. Euroopa liidu piires esineb Hemipilia cucullatat vaid neljas riigis: Kirde-Poolas 1-2 leiukohta, Leedus üle kümne, Lätis 3 (neist kaks leidsid Käoraamatu mehed mullu) ning Eestis see ainuke. Muidugi pole välistatud, et seda käpalist võib olla veel kuskil lõunapiiri lähiste männimetsades.
Oma üldareaalilt on tanukeel pigem aasialane. Lisaks eelpool nimetatud riikidele on Valgevenes ja Ukrainas, põhiliselt aga üle Venemaa ja Himaalaja Hiinasse, lisaks Jaapani saartel. Kuramaal jõuab liik oma levila äärmisele läänepiirile, Eestis kasvavad aga maailma kõige põhjapoolsemad Hemipilia cucullatad.
Kuid see polnud veel kõik. Kui juba sealkandis, siis tegime põike ka Lätti. Sealgi kasvab kukukeeli. Kuusesegune alusrinde tammede ja vahtratega männik ei ole küll nii põline kui Eesti poole oma, lisaks on Läti RMK seal raiet teinud millalgi, oksaräga vaaluna maas.
Siin on kukukeeli vähem, enamasti üksikult või paarikaupa. Erandiks kolme kuuse alune koht, kus neid kubinal 24 õievart. Lugesin kokku 69 Hemipilia cucullatat ses metsas. Jällegi võib olla, et pakkusin pisut üle ja vahest on neid nii kümnekonna võrra vähem.
Järgmiseks tagasi Eestisse ja tee viis meid Karisöödile. Siin tabas mind nostalgia. Ses kandis käisin oma esimese ja seni ainsa korra oma sünnipäeva paiku, maikuus 2006. Kõmpisin toona palju jala ja telkisin Kalkahjul. Nüüd aga sutsti mugavalt autoga kohale. Esmalt juhatas Erko meid metsarägasse, et siin on üks kanjon. Koht tundus mulle natuke tuttavlik. Jah, muidugi, siin Paepäälsel ma ju käisin 19 aasta eest ise ka. Metsaservas on lapike loopealset, kus toona paljastus paeklibu. Nüüd on kõik lopsakam. Metsas lõikus Peetri jõe poole järsakulõhe. Siinseal pärnapuid. Alumine paeplokkidest-plaatidest joakeseastang - seda ma olen näinud jah. Vesi sirises räästailt alla. Suurema vee ajal tore veidi üle jalakõrgune juga!
Aga ma üldse ei mäleta sellest ülevalpool olevat astangut. Võibolla oli see toona rusu all peidus? Nüüd igatahes paistis seal õhukestest paeliistakatest moodustunud trepistik. Ka seda võib tinglikult joaks nimetada. Kõrgust vast midagi üle kahe jala? Ei vaadanud seal arvulise pilguga. Puhastasin astangut varisenud rusust, lootuses mõnd langevat veeniret tekitada. Siiski libiseb vesi sel trepistikul pigem kosesarnaselt. Igatahes oli nii tore jõuda Lõuna-Eesti devoni paekiviavamusele.
Kalkahju on aga lukku pandud. Ses mõttes, et teeotsas keelumärk ja tõke ees. Ja ei mingit viita. Nii et jah, kui eraomanik tahab, võib avalikkuse eest sulgeda isegi nii olulise paiga nagu Eesti esinduslikuim looduslik devoni paepaljand. Tegelikult on seal panku lausa kolm, nagu 2006 maikuus jõekaldal kõndides leidsin. Nüüd aga on veeseis vihmase suve tõttu väga kõrge, Peetri jõgi tormitses vastu pangajärsakut, nii et panka ennast me õieti ei näinudki. Piilusime järsakult mis piilusime, aga suurt essugi ei silmanud.
Pangapealse niidulapil olid 2006 aastal puitlipikud käoraamatu ja emajuure nimedega. Südame-emajuuri (Gentiana cruciata) me tõesti nüüd seal nägime. Seitse taimepunti. Sinakad õied paraku veel nuppus. Tänavu on kõik ikka üsna hiline. Nagu oleks need taimed siia istutatud, nii kummaline näeb see liik välja. Eestis levib peamiselt Saaremaal, Lääne- ja Põhja-Eestis, Kagu-Eestis vaid üliüksikud leiukohad. See oli nüüd mu kolmas kohtumine südame-emajuurega looduses. 2018 sai nähtud Lõuna-Läänemaal, alles mõne nädala eest Muhu Püssina pangal ning nüüd siis siin, peagu Eesti lõunatipus. Muide, Karisöödi lähistel on kogu Lõuna-Eesti ainus tõmmu käpa (Orchis ustulata) leiukoht. Kas ta veel seal alles on, ei tea. Nüüd oli juba hilja minna otsima, õitsemisaeg selleks aastaks ammuilma läbi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar