Narritav talv ei mõtlegi taanduda

Seekordsele talvele ei oskagi varasemast võrdlust tuua. Algas tema poolest novembrist ja ei taha ikka veel kuidagi lõppeda. Suurem osa Eestist on viimasest lumetamisest pääsenud, vaid loodeserv ja Hiiumaa kaeti taas. Justnagu algaks uuesti jääaeg. Siis ju Skandinaavia liustikud siitkaudu Eestisse kandusidki. Loode-läänepool tundub talv veelgi tigedam olema. Nii sadanud Ahvenamaal maha koguni 20 cm paksune lumekiht ja Uppsalas olnud -14 kraadi. Hmh, ja ometi Stokholmi-Uppsala kant on meist pigem mahedamate talvedega...

See pikk talv oli miinimumtemperatuuride poolest aga lausa uskumatult soe. Talverekordiks jääbki -11 kraadi (16. detsembri õhtul). Märtsikuu külmalaine ajal langes kuni -10 kraadini (9. märtsi hommikul ja õhtul). Niisiis Siberi pakased Eesti saartele ei jõudnudki. Õnneks! Ida-Eestisse aga küll. Eesti talve rekordmiinimum saadi kirja 10. märtsil Mustveelt: -26 kraadi

Lund uputas detsembris ja märtsis. Vahepealseid soojaperioode jagus kah. Mil lumi täitsa ära sulada jõudis. Jah, aga nüüdseks on see lõputu tõmblemine tõsiselt närvidele käima hakanud. No ei oska rõõmustada vahepealsete soojemate päevade üle kui tead, et kohe keerab jälle talveks tagasi. Selline kevad-talv-kevad-talv tundub nii mõttetuna. Ja väsitavana. Ning ka aprilli algusse ei ennustada veel midagi head. Jätkub samasugune nulli ümber võnklemine. Ja ikka uut lund kah.

Üleeile viskas mul tõsiselt üle. Võtsin õunapuude lõikamise käsile. Kuid jalamaid asendus päike lumega. Tegin, kuniks läbi ligunesin ja käed külmast kohmetusid. Ja nii kui tuppa sain, tuli päike taas välja. Tänagi kestab samasugune ilm. Päike ja lumi segamini. Lisaks null-kraadine temperatuur. No ei ole tore, mitte ei ole. 

Nii et... mis muud kui käisin lihtsalt fotoaparaadiga aias ringi ja klõpsutasin sürrealistlikke vaateid üles. Justkui kevad, siin-seal miskit õitseb, on sulanud vaba maa ja vee oaasikesi, kõrval aga nagu kriitvalge igilumemaa. 

     Räästast tilkunud purikad läikiva tuhkpuu hekil. Sel on muide pungad juba puhkenud ja leheotsad väljas!

                                                      

                                                       Aadria õue vaateid (ülal) ja metsaaia vaateid (all).

                           Sel tillukesel saarel kasvavad isetekkelised tarnad, linalehine maasapp ja männihakatised.

                      

                                                       Vaade Montisola (pool)saarele.

                   Kodune Lõuna-Ameerika. Ülal Hoorni neem, all vaade Tulemaalt. Lõunapöögivitsu võib aimata kah.

                                     Jaapani nõiapuudel on päris palju õisi, rahuldavalt tuli välja aga vaid üks lähivõte.

                                                       Märtsikellukesed lumes.

                                                                   Krookused lumes. Esiplaanil 'Blue Pearl'

Harilik kopsurohi (Pulmonaria officinalis) on ootamatult välja ilmunud! Justnagu mingit tulnukat meenutab. Mullu samal ajal kopsurohi juba õitses...

Lilled ja suurvesi

 

Kunagi oli see vist mu lemmikuim aeg aastas üldse. Kui lumi oli minemas, siin-seal kahanevate laikude ja siiru-viirudena, ümber aina enam vabanevat maad. Ning kohe need esimesed kevadlillekesed kõrval puhkemas. Ja peakohal lõõrib lõoke. Ja loodad, et nüüdsama teeb esimene liblikas oma laperdava lennu. Ja nii edasi.

Aga... See kõik on olnud. Juba nii palju kordi. Ei ole enam säärast värskust ja rõõmusööstu hinges. Vaatasin ja pildistasin eile lumikellukesi (kiiskavas päiksepaistes ei tulnud suuremad asjad pildid) ja mõtlesin, et siin tema nüüd on, jälle lumikellukeste aeg. Kuid kuhu jääb rõõm? Või vähemalt rahuolu? 

Siiski nagu nõiaväel ilmunud Crocus chrysanthus 'Blue Pearl' päästis natukese päeva. Mis toredad sinised õieküünlakesed! Ja kõrval 'Cream Beauty' ajab kah õiekesi välja. Seevastu Crocus sieberi kasvukoht on veel lumelaigu all. Neist kolmest varasest krookusest sai vähemalt üks lookene Targusse kirjutatud. Tunnen end ajutigi sekka vajalikuna ja teenin oma rahapiskut. Mis, tõsi, võimalikust töötu abirahast on pisut suurem summake. Nii et leivata-veinita ma veel ei jää. Ning kaugemale tulevikule püüan mõtlemist vältida. Liigne ette muretsemine ei too midagi head. Elan tasapisi, ilma suurte ambitsioonideta.

Selline n-ö enesepaljastus siis. Õnneks mitte liiga süvitsi minev. Parem siinkohal kõne all olnud lillede pilte:

Aias oli eile väga ilus, eriti piltide peal näeb lausa super välja. Tegelikult hingas päris külm loodekaare tuul peale ja kraadike vaevu kuskil +4 juures. Kuid abiks seegi. Mis siin ikka viriseda. Alles kümnekonna päeva eest valitses ju selline jube Lapimaa, et oi-ai-jaa.

Lume sulamine on siia nõlvaaeda toonud suurvee. Paiguti lirtsub nagu luhal, mitmel pool lohkudes tiigikesed-jõekesed. Tegelikult meenutavad need miniatuursel kujul Koiva jõe äärseid soote. Ma ei tea, mis värk mul selle Koivaga on. Suuresti lätlastele kuuluv jõgi, ent pean seda justki natukese omaks. Mullu maikuu algul sai üle aastate taas Koiva jõe äärde, alustuseks Eesti poolsele kaldale, kus ma polnud käinudki. Vaitka puisniit oli imeline, samuti Kõrgeperve telkimiskoht. Ja need kikkapuud olid ägedad. Eksoot. Loodusliku levila põhjapiir ju seal asubki.

Tagasi kodus, avastasin, et kogu mu maaparandatud metsaaed oma tiigiribade ja künkavallidega meenutab Koiva-äärseid. Ja kikkapuud on mul kah olemas. Üks põõsas algselt Kuramaalt toodud, ülejäänud Kärdla rannapargi põõsa seemneist külvatud. Nüüd on need juba päris korralikuks põõsaspuuks sirgunud. Ehkki varakevadel miskit erilist kikkapuudes ei paista, on nad ometigi toredad. Just see teadmine, et mul nad kah siin kasvavad. Kõige muu, palju eksootilisema kraami seas. Siinkohal kaks vaadet koduaia servas kasvavatele kikkapuudele:

          Harilikud kikkapuud (Euonymus europaeus) Nõmbal. Näeb ju välja justkui soodiniit kusagil Koiva ääres?

Nojah, mis siin ikka heietada. Parem lisan veel kolm pilti eilsest aiast, fotogeeniliselt suurvesist. Siin nemad on:

Igatahes, elame veel! Hmh, see on see Prillitoosi hüüdlause. Aga miks ka mitte, üks väegade kena hüüdlause ju. Ja küll tuleb ka neid rõõmsamaid päevi veel...

Kevadlõkked puisniidul

 

Viimaks ometi on kevadtööd pihta hakanud. Töid ja toimetusi ootab ees kõvasti. Esimese asjana said puisniiduheinad käsile võetud. Ehk siis mullune suur töö ja vaev on vaja ära põletada. Ega neid heinu kellelegi maha ärima ju ei hakka. Pealegi head heina saab sealt vaid Soopuisniidu osast. Tagapuisniidul vohab liialt palju kilpjalgu ja piibelehti, mis loomadele teps mitte head pole.

Niisiis sammud sinna 700 m kaugusele Tagapuisniidule. Osa sellest näeb jätkuvalt jõle välja. Detsembrikuine sigade rünnak oli enneolematu, samblasemad alad on kohutavalt segi paisatud. Nõnda kulus täna üksjagu aega selle songerpasa kinnitampimisele. Tulemus ei näe välja kaugeltki selline ilus kui enne, aga ikkagi sai pilt pisut parem. 

                                          Sigade laiad songerdused näevad tõsiselt jõledad välja!

Oeh, nüüd õhtul siin klõbistades kohe täitsa väsinud. Pole ju talv läbi harjunud ennast kehaliselt liigutama. Sestap viskan vaid mõne suvalise lause. 

Tegin seal taga langiservas kaks lõket. Sai vaheldumisi kummassegi heina peale visata ja edasi-tagasi siiberda, pikk tokk käes, et segada ja tuld kohendada. Piltidelt näeb üsna ohtlik välja, puha langiserva kastikukulu kõrval. Tegelikult tule laiali leviku ohtu polnud. Maa lõkke ümber vesine ja igaks juhuks sai ämbriga vett lisaks lajatatud. 

                                                       Mis uhked tossud, eks ole?

Ja siia otsa lihtsalt mõni Tagapuisniiduvaade väikse tossulisandiga.

Selle aasa nimetasin ma Karvatammeväluks. Sest siia panin kasvama kaks karvast tamme (Quercus pubescens). Üks pruunlehine siin vasakul paistabki. See pärineb Slovakkiast. Teine on toodud tosina aasta eest Manerbast, Garda järve äärest.

Mälestusena maaparanduseelsest ajast on Tagapuisniidul säilinud üks lodusoon, mis lumesulamiste järel ajuti veega täitub. Selle kõrval kasvab muuseas üks ilus vana sanglepp. 

Nii see päevake seal kulges. Lõkete vahel saalides. Sekka seajama tampides. Ning tormides ja raskelumes murdunud oksi koristades. Päris korralike rontegi tuli minema vedada. Öeldakse küll, et elurikkus, aga no iga notti ma niidule ikka vedelema kah ei jäta! Kolm-neli seenetavat-sammalduvat n-ö elurikkuse puud seal olen siiski säilitanud. Paar rõhtsat kasetüve täidavad päris kenasti pingi aset. 

Lõpupoole sai viimaks puhkepausiks ka veidikeseks maha istuda. Siin selle viimase pildi peal Tapio istubki ja vahib oma lõkkeid:

See oli heintepõletuse esimene etapp. Suurem laadung ootab alles ees, seal Soopuisniidul. Ning sigade sigaduste silumist jagub kah veel parasjagu...

Kodukootud loopealse taimestik

 Üks mu lemmikkohti aias on mu loopealsemägi. Algselt kuhjasin selle vulkaanikujulise künkana, andes suureliselt nimeks Fuji. Hiljem rüütasin selle aga paekividesse. Alla kiled, peale paelahmakad ja -munakad. Kujundasin suisa sisemaise rannikupangakese sinna. Mäepealsel asub väike platoo. Sellest sai iselaadne loopealne, kuhu alt klibutaimlast igasugused kodumaised alvaritaimed ise kohale kolisid. 

Ma imestan, kui vintsked võivad ikka olla mõned taimeliigid. Sealne kilepealne paekiht on ju hullem kui kõige karmim loopealne. Suviti kõrbeb see alatasa läbi, ent ometi ei heiduta see kukeharju, võsu-liivsibulaid, nõmm-liivateesid ega haisvaid kurerehasid. Isegi metsataim piiphein on sinna kohale ilmunud! 

Paar auku tegin kile sisse kah. Ühes sellises on juba ligi 20 aastat vastu pidanud rand-teeleht (Plantago maritima). Tunamullu külvasin sinna kõrvale aga mägi-kadakkaera. Seeme pärineb Tallinna botaiast. Mägi-kadakkaera (Cerastium alpinum) ainsad reliktleiukohad Eestis asuvad Lasnamäel. Kuid see huvitav arkto-alpiinne liik vääriks juba omaette juttu. Igatahes on kadakkaerad külinud end ka kilepealsetesse kivi-kruusa pragudesse. Näib, kuis need seal vastu hakkavad pidama.

Eilses pärastlõunapäikses oli seal mäetipul õite mõnus istuda. Ja tänases enne pilvinemist hajuspäiksepaistes sain hunniku häid fotosid sealsest alvaritaimestikust. Ega's muud kui lükin neist mõned järgnevalt siia.

                                                      Fuji pangamägi Nõmbal.  Ehitatud aastetel 2005 kuni 2007.

             Näeb välja kui päris ehtne looduslik paepank! Jalamile on trüginud võsu-liivsibulad (Jovibarba sobolifera).

      Pangapealsele on 2021. aastal külvatud mägi-kadakkaera (Cerastium alpinum), kes juba omakorda isekülvi annab.

                                Üks suurepärane Ordoviitsiumi ajastu fossiil, mis kahjuks ära lagunema on hakanud.

                                                              Võsu-liivsibulad haisva kurerehaga pangapealsel.

                 Haisev kurereha (Geranium robertianum) on talihaljas kaheaastane taim, kes siin seemneist pidevalt uueneb. 

               Valge kukehari (Sedum album) on tõeline lihaktaim. Teda kasvab looduslikult mitmel pool Hiiumaal. 

                                                            Nõmm-liivatee (Thymus serpyllum) paeplatool.

 

Keelikurohi (Carlina vulgaris) on tore loopealsete ohakaline. Kaheaastase taimena peab ta saama pidevalt seemnest uueneda.

                Mullused kuivanud keelikurohu varred on ikka veel ilusad vaadata. Hetkel puistavad nad viimaseid seemneid.

                 Valge kukehari ja haisev kurereha kaljupraos, ülal paistab rand-teelehe (Plantago maritima) mulluseid varsi.

                                                                   Võsu-liivsibulad mäetipul.

Isegi piipheinad on pangamäele siginenud! Piipheinad on mulle segaseks jäänud. See kõige tavalisem peaks olema karvane piiphein (Luzula pilosa). Ometigi pole nad üldsegi karvased, kui siis vaid puhkedes. Hiljem aga täiesti siledate talihaljaste lehtedega. Nii et mis paganama karvane ikkagi, aru ma mitte ei saa...

Tselkvamaania

                   Jaapani tselkva (Zelkova serrata) Bornholmil Döndaleni dendropargis 14.10.2019. Näha on ka vilju.

 

Imelik lugu on mul tselkvatega. Enamuse jaoks näivad need ühed täitsa tavalised suvalised rohelised lehtpuud. Ja tegelikult on nad Eestis pealegi sama hästi kui tundmatud. Tallinna botaanikaaias kasvab kolm jaapani tselkvat, kes paraku suurte tseltiste jt alla varju jäänud. 

Kolm jaapani tselkvat (Zelkova serrata) Tallinna botaanikaaias: 16. juunil '22 ja ilusas sügisvärvis 2.10.2022

Eks tselkvaid ole meie oludes ka külmaõrnadeks peetud. Seevastu nt Lääne-Euroopas hinnatakse neid haljastuses vägagi, sest arvatakse olevat jalakasurmale vastupidavad. Mis aga paraku ei pea täielikult paika. Nii mainis üks mu Hispaania tuttav, et tema kaukaasia tselkva ikkagi hukkus selle vastiku haiguse tõttu. Nii et mine sa tea...

Üks peamine põhjus, miks tselkvad mind lummavad, on nende arengulugu. Mõne miljoni aasta eest olid tselkvad ühed põhjapoolkera laialdasema levikuga puud, moodustades väga olulise osa toonastes liigirikastes metsalaamades. Järgnev jääaeg ja kliima kuivenemine mõjus sellele jalakaliste sugukonna perekonnale aga laastavalt. Tänapäevani on elus kõigest kuus liiki. Neist Ida-Aasias olevad kolm liiki (Zelkova serrata, Z. schneideriana ja Z. sinica) on jätkuvalt üsna laia levilaga. Lääne pool on pilt aga nukram. Kaukaasia tselkva (Zelkova carpinifolia) areaal on praeguseks väga tükeldunud. Suuremad osalevilad püsivad Gruusias Kolhises ja Kaspiast lõunas Hürkaania metsades. Muide, nimi TSELKVA on tulnud gruusiakeelsest murdesõnast: DZELKVA.

             Suurejooneline jaapani tselkva (Zelkova serrata) Kopenhaageni Landbohöjskoleni dendropargis. 19.10.2019

Ausõna, Tapio ei pissi seal tselkva all!

Kaukaasia tselkva võib kasvada päris hiiglaslikuks puuks, kõrgusega kuni 40 m ja sileda heleda tüve läbimõõt küündivat suisa 3-4 meetrini. Ja iidsemate puude vanus ulatub üle 800 aasta. Kahjuks ei ole ma neid puid nende kodumaale vaatama jõudnud.

Kaukaasia tselkva (Zelkova carpinifolia) salu Kopenhaageni botaanikaaias 20.10.2019. Paraku on puud üsna kõverikud. Arvatavasti seetõttu, et jäänud hoogsamakasvuliste kaukaasia tseltiste varju.

Küll on aga käidud Kreetal kreeta tselkvaid (Zelkova abelicea) kaemas. Sellest reisist saab lugeda eelmisest blogist. Kreeta tselkvad jõudsid Kreetale võibolla juba kusagil 30 miljoni aasta eest. Hoolimata kliima jätkuvast kuivenemisest ja ülekarjatamisest on nad seal suutnud vastu pidada tänini. Huvitav on see, et ilma inimese ja kariloomade vahelesegamiseta moodustaksid kreeta tselkva metsad sealsete mägede puudekasvu ülapiiri. Kreeta looduslikest puudest on tema kõige jahedalembesem. 

Omaette imelugu on sitsiilia tselkvaga (Zelkova sicula). Ta avastati loodusest alles 1991. aastal (Bosco Pisano). Teine kasvukoht leiti 2009 (Ciranna). Sitsiilia kuiv kliima ei sobi tegelikult tselkvale enam üldsegi. Veel 20 000 aasta eest, enne jääaja viimast maksimumi, levis see liik Sitsiilias üsna laialdaselt. Nüüd need kaks viimast jäänukkohta asuvad niiskemas paigas, vee vahetus läheduses. Cirannas lausa ojakese kaldal, kus leidub kuni 6-7 m kõrgusi puukesi. Kahjuks on mõlemad kloonid aegade jooksul idanenemisvõimeliste seemnete moodustamise kaotanud, paljunevad ainult vegetatiivselt. 

Sitsiilia tselkva mõlemad kasvukohad on mul kaardil lokaliseeritud ja üks suur soov oleks seda maailma üht haruldasimat puuliiki kord ka looduses näha. Eks see paista.

Oma koduaias-metsas olen seni saanud kasvama panna kolm tselkvaliiki. Omalose platoolt toodud kreeta tselkva juurpistikuist kahjuks ei saanud asja. Muide, üks kreeta tselkva kasvab Taanis Charlottenlundi dendropargis. 2019 sai seda seal nähtud, ent paraku fotosüüdistust mul sellest pole. 

                                                      Zelkova schneideriana Hörsholmi arboreetumis 18.10.2019

Zelkova schneideriana Kopenhaageni botaanikaaias 19.10.2019. Sellelt puult korjatud viljadest tärkas Nõmbal Hiiumaal 2020. aastal hulk seemikuid, mis on seni üllatavalt vastupidavaks osutunud.

                            Zelkova schneideriana hakatised Hiiumaal Nõmbal oma kolmandal kasvusuvel 6.8.2022

Tselkvaliigid Nõmba botaias:

Jaapani tselkva (Zelkova serrata), aastast 2015, istik Lätist. Paraku vilets kloon, ei lõpeta kasve sügiskülmadeni, mistap võrsed külmuvad alati mingil määral tagasi.

Kaukaasia tselkva (Zelkova carpinifolia), aastast 2016, saadud Aavikuemanda kaudu. Pikk vibalik vajas kaua toestamist. Puuhakatisel pole veel kordagi tagasikülmumist esinenud, lõpetab sügisel varakult kasvu ja talvitub ilusti. 

Schneideri tselkva (Zelkova schneideriana), aastast 2019, seemned korjatud Kopenhaageni botaanikaaiast. Metsavälul  pidevniiskel mullal on mõned seemikud päris jõudsalt edenema hakanud. 

Kaukaasia tselkva (Zelkova carpinifolia) Nõmbal Aadria õues septembris '22 ja 12.10.22. Aastatepikkune vibaliku tüve toestamine on lõppenud ja edaspidi on lootust ilusa sihvaka tselkvapuu sirgumiseks. Kui just erakordset pakasetalve ei juhtu tulema. Paraku võib see tselkva jääda tulevikus kõrval kõrguva pöögi varju. 

Võib arvata, et ehk mujal Eestis kaukaasia ja Schneideri tselkvaid ei kasvagi? Ei ole nad paraku kollektsionääridegi seas eriti populaarsed. Nõnda siis ka see kirjatükk arvatavasti enamikku ei kõneta. Kuid mis seal's ikka. Elan oma seletamatut tselkvamaaniat siin kasvõi lihtsalt enda jaoks välja.

Ja siia lõppu veel natukese tselkvatepilte:

                                                        Kaukaasia tselkva lehestik Nõmbal 11. juunil 2022

Eesti rahvusliblikas pääsusaba (Papilio machaon) puhkab Nõmba Aadria õue kaukaasia tselkva ladvas, 22. juuli õhtu 2022

    

 Peagu ülepea tselkvamaanias... Tapio Kloostrimetsas jaapani tselkva sees 16. juunil 2022