Aprill teeb aprillinalja

 Suur osa Eestist on kaetud lumevaibaga. Nõnda ka Hiiumaa. Ei tea, kas olen vanaks ja tuimaks jäänud, aga ei morjendagi see õieti. Harjumuspärane talvine olemine jälle tagasi.. Noh, ja kevadine värske lumi olla maale väetiseks. Nüüd sai seda väetist küll üsna palju. 

Ei saanud teisiti, kui ikkagi haarasin fotoaparaadi ja klõpsisin aias mõned fotod. Peamiselt ümber tiigi. Suur tiik on jäävaba, justkui oaas. Pühkisin teejoomiseks platsi seal kreeta tselkva juures, misjärel linnukesed kohe sinna nokkima tõtlesid.

                                            Betula chichibuensis

                                             Cydonia oblonga

                                            Carpinus betulus'e hekk

                           Carpinus betulus'e kulissid, Pinus nigra, Thuja occidentalis'e grotta

Kreeta tselkva (Zelkova abelicea) lumekaldalise tiigi ääres. Täitsa nagu talv Omalose platool Kreetal.

                                 Üks portree endast kreeta tselkva vitsakesega kah siia otsa.

Tõmbleva aprillikuu õitsejaid

 Üpris tõmblev on see aprillikuu. Mandril on kontrastid veelgi võimsamad, seal saadi aprillikuu algul lausa kuni +26-kraadini küündivat kuumalainet naudelda. Siin Hiiumaal on olnud pisut mõõdukam, kõige soojemaks jäi 9. aprilli +18. Nüüd on aga juba nädalajagu vinget külma tuult. Isegi lumekirme tuli täna maha, mujal Eestis saadi ikka vist täitsa korralikku lund. Lumevaiba all on ka nii kauged kohad nagu Riia ja Jelgava. Hakkab meenutama 2017. aasta külma kevadet see tänavune.

Samas, selline külmkapitemperatuur on konserveerinud parajasti õitsvad kevadlilled. Ühest küljest toregi see, saab nende ilu kauem naudelda. Nojah, "naudelda" on vale sõna. Säärase kaka-ilmaga ei taha õues õieti ringi liikuda, rääkimata siis veel mingitest aiatööde tegemistest. Ses lumelögas tunduvad need lilled kuidagi võõrkehana, hinges on sootuks november. 

Siinkohal mõned koduaia õitepildid läinud esmaspäevast, 15. aprillist.

Puškiiniad (Puschkinia scilloides) meeldivad mulle praegu vist kõige rohkem. Pildil tiigikaldal viltja kirsipuu all. Maja juures künkapealsel laamendavad nad iseäranis, on end külinud igalepoole laiali.

Tiigikalda kirgaslilled ( Chinodoxa forbesii) 'Pink Giant' elavad mul tiigikalda juudapuu all juba oma 15 aastat. Juurde nad seal miskipärast ei paljune. Aga vähemaks neid kah ei jää. Täitsa toredad. Fotol nende kahvaturoosalilla küll hästi välja ei paista.

Kuldkollased krookused (Crocus chrysanthus) kaukaasia tselkva all hakkavad nüüdseks läbi saama, sel nädalatagusel pildil näitavad oma parimat vormi. Ka nemad ei ole seal miskipärast eriti paljuneda tahtnud. Aga piisab neistki mõnest väiksest kollasepommist seal.

Kollased kuldtähed (Gagea lutea) seevastu tunglevad umbrohuna laiali. Istutasin neid kunagi klibutaimlasse, nüüd on usinalt mururohu sisse külvunud. Ju sipelgate abil. Üks igatepidi tore kodumaine sibullill!

Märtsikellukesed (Leucojum vernum) püsivad varjulises metsaaia servas kauem kui lagedal, praeguste külmadega tundub, et panevad maikuuni välja!

Üks sinilillepilt (Hepatica nobilis). Ja ühtlasi üks punane sinilill ka. On täiesti ise tekkinud sinna eemale. Esimese hooga imestasin, et mis kirev täpp. Ikka sinilill. Läheduses koduaias punaseid sinililli ei ole. Seda ootamatum ilmutis tema on.

Näh, nüüd läks pildiallkirjade järg natuke käest ära. Lisan pildi ja siis klõbistan selle alla:

Kopsurohi (Pulmonaria officinalis). Nõmbale toodud Kõpust juba sajandi algul. Olen sealt metsaaia sarapuu alt teda ka puisniidule jaganud, ent kõige paremini tunneb end ikka selles esialgses kohas. Hiiumaal on kopsurohi haruldane. Üks meeldiv leid oli naaberkülast Lojalt aprillis 2017. Seal kasvavad kopsurohud niiskes nõlvaaluses salukuusikus.

Paiseleht (Tussilago farfara) tunneb end metsaaia kuhjatud küngastel suurepäraselt. Õisi ehk nii hirmus palju polegi, küll aga suviseid lopsakaid lehti jagub liigagi ohtralt. 

Jaapani nõiapuid (Hamamelis japonica) sain ma kunagi Järvseljalt ühes potis kogemata kaks tükki. Nüüd õitsedes ilmneb, et mõlemad on üsnagi erinevad. Ühel on õienarmad heledamad sidrunkollased, teisel aga kuidagi suuremad ning sootuks tumekollased.

Selline üpris kirev ülevaade. Kõiki õitsejaid sesse valikusse ei mahtunud, aga mis siin ikka liiga üle kuhjata, eks ole. 

Oli soe kevadpäev...

 Vihma tuiskab, +2 kraadi. Suur kevad on selleks korraks läbi. Eile veel oli +16. Siinse saare kohta kõva tulemus. Sellal kui Kagu-Ida-Eestis +21, sellal kui rannikul aga +5. Igatahes suur tiik vabanes jääkattest. Paljastades paraku enneolematu pildi: kümnete viisi surnud vähke, väikseid ja suuri, kaldavees. Veerand sajandi jooksul pole sellist asja siin veel kunagi juhtunud. Isegi madalveelisena, pika karmi 2003 talve järel ei olnud taolist mass-suremist. Imelik ja kurb lugu. 

Rõõmsamal poolel on muidugi lillede õitsemine. Lumekuppude ja alpikannidega siin ei õnnista, aga krookustele meeldib vägagi hästi. Noh, lumi-ja märtsikellukesed muidugi ka. Mõned pildikesed siinkohal.

       Tiik vabanes 1. aprillil jääkattest, ilustuseks mõned märtsikellukesed kaldapealsel.

                                           Crocus chrysanthus 'Cream Beauty'

 Märkus: Arvasin, et on tegu Crocus chrysanthus 'Blue Pearl' tegelasega, ent kommentaaris juhiti tähelepanu, et võib olla hoopis Sieberi krookuse sort. Arvatavasti ongi; Crocus sieberi ja sordiks ilmselt 'Firefly'. Igatahes ebasieberlikult pikalt õitsev ja kevadkülmade suhtes vastupidavam kui 'Tricolor'.

                                           Crocus vernus 'Jeanne d'Arc' esimene õis avanes

Crocus sieberi 'Tricolor' kasvab nagu mõned teisedki krookused samal kohal juba aastast 2006. Ilus, aga kiirest läbiõitsev. Ja kevadkülmaõrn ka, arvatavasti peagi saabuvad miinuskraadid võtavad õied ära.

                                            Topelt- ja tavalisi lumikellukesi Aadria õues.

                                            Uhke lumikellukeste punt aiamaal.

                            Märtsikellukesed põõsasmarana all, täitsa ise sinna tekkinud.

Puschkinia scilloides, lõunaseina ääres kohe puhkemas, ehkki saabuv külm lükkab õite avanemise edasi.

Taimedega vangerdamisi oli eile pisut ka. Nimelt oli vaja alles mullu suvel saadud kreeta tselkva (Zelkova abelicea) ümber kolida. Ma ei tea, miks talle algset kohta tehes ma eriti ei arvestanud elektriliini kaitsetsooniga. See on ilmatu lai, 10 m kummalegi poole, mistap suur osa Aadria õue väärtuslikust alast peab olema puudevaba. Põõsad ja lilled muidugi saavad seal olla. Igatahes targu kolisin tselkva eemale, tiigi poole. Siin on üks hea koht, kunagi vedasin lubjasavimoreenile kärutäite viisi mulda. Paraku ees roos 'Blütenzauber'. Muide, tänavuse paljaskülmatalvega said mitmed roosid kõvasti pihta, nii see kui nt ka vahepeal rinnuni sirgunud 'Rhapsody in Blue' nn sinine roos tuli täiesti maani tagasi lõigata. Noh, rebisin selle roosi kiviaia serva, ajutine koht seal, eks näis, mis hiljem saab. Ja asemele tselkva. Tselkva asemele tõin aga mandlilehise pirnipuu (Pyrus amygdaliformis, syn spinosa). Bulgaaria Kresna seemnest. See jääb madalaks, võib seal 6 m liinist olla igatahes. Kreeta tselkva võib aga sirguda puuks. Kas ka siin? Igatahes praegu tundub tselkvavitsake täiesti elus olema! Säärase vastiku talve järel! Oo, oleks imepärane kui see Omalose platoo reliktliik siin Nõmbal perspektiivseks osutuks! Tõsi, Cydonia oblonga puu on küll üsna lähedal, aga miskit pole parata. See oli tõesti ainus hea koht, kuhu kreeta tselkva teisaldada. Ootan pikisilmi juba tema taas lehte puhkemist...

Kreeta tselkva (Zelkova abelicea) uus kasvukoht Aadria õues, nüüd valgepöögikulisside ja Cydonia oblonga vahel, suure tiigi kalda lähedal.