30 august 2023

Palmiline Saksamaa

 Palm on justkui lõunamaa sümbol. Tegelikult on karuspalmid (Trachycarpus) võimelised välja kannatama ka soojema parasvöötme kliimat. Eestile lähimad palmimaad on Norra ja Saksamaa, Taani Kopenhaagen kah. Aga ikkagi oli kuidagi üllatav näha karuspalmide säherdust vohamist seal Reini jõe ääres. Ja ei ehitata neile seal kaitsvaid majakesi talveks, kuhu küte sisse pannakse (nagu nt Heltermaa sadamas Hiiumaal), vaid nad saavad hakkama täitsa niisama. 

Kölni botaanikaaias kasvavad triiphoone seina ääres karuspalmid vist juba õige ammusest ajast, igatahes päris kõrged udjakad teised. Pilt ei saanud aia tagant eriti hea, renoveerimise pärast on traattarad ees ja päris ligi ei pääse.

Aia uhkuseks on aga 30 karuspalmi allee. Stendil on näha see paik 2009 talvel:


Sellised vaated avanevad aga nüüd:





Nagu näha on puud hoogsalt kasvanud. Tüved juba üle kolme meetri kõrged, sekka paaril vaat et nelja meetri poole kiskumas. Tunne nagu kusagil vahemerelises kuurordis!
Üks poolkohustuslik endel kah:



Karuspalmiline on ka Bonn. Juba Poppelsdorfi poole suunduval alleel paaris eesaias võis palmi näha. Ning siis muidugi botaanikaaias. Kuid seal pole peen disainitud lilleline allee nagu Kölnis, vaid karuspalmid kasvavad lihtsalt metsapargis teeraja kõrval puudevahelisel välul. Sedasi mõjusid nad kõige paremini. Kuidagi nii troopiline tunne valdas. Kas pole?





Aga vat nii pealiskaudseks ma selle postituse jätangi. Lihtsalt peamine mõte oli ilusaid palmipilte üles lükkida. Bonni botaias kasvavad lisaks ka lumepalmid (Rhapidophyllum hystrix), mis tundub kuidagi huvitavamgi teema. Aga jäägu see mingiks järgmiseks korraks. 

29 august 2023

Kohtumine püsiksannikatega

 Püsiksannikas (Swertia perennis) on emajuureliste sugukonda kuuluv taim. Liik on laialt levinud: lisaks Euroopale Ida-Aasias ning läänepoolses Põhja-Ameerikas. Eestis jõuab püsiksannikas oma Euroopa osaareaali põhjapiirile. Kui Lätis ja Leedus on ta üliharuldane, siis Eestis näikse talle sobivaid kasvumaid olevat rohkem - sannikas armastab lubjarikkaid liigniiskeid alasid, eeskätt kasvab ta allikalistes soodes. Siiski peetakse seda liiki meil nõnda ohustatuks, et on arvatud rangeimasse kaitsekategooriasse. Sestap täpseid leiukohti ei avalikustata.

                                                      Swertia perennis'e soo Tartumaal 11. augustil 2023

Ent isu sannikat näha oli mul nõnda suur, et peilisin detektiivitööga siiski ühe koha välja. Tõsi, ka viie aasta eest Tatra orus sai mõnd taime nähtud. Kuid too Lähte lähiste allikasoo Tartust põhjas on üks sannikalisemaid maalappe Eestis. Üldse jäävad peamised sannikamaad just Tartumaale. 

Vaevu kolmehektariline soolaik on silmnähtavalt kaldu - nõlva allikasoo. Valdavad sepsikamättad, sekka helendas tol 11. augusti lämbeniiskel päeval seal ädalalilli. Ning siis sannikad. Üksteise järel jäi neid ette, justkui polekski mingi suur haruldus. Oli just täpselt nende õitseaeg. Valdavalt põlvekõrgusi varsi troonisid pöörisjad õisikud, milles avanenud lillakassinised tähtjad õied. Sannikad kasvasid siin üksi-kaksi, vahel isegi neljakaupa koos, siin-seal hajusaid rühmi moodustades. Märt loendas poolsada õievart. Tundub päris palju. Tegelikult aga 2014 loendati ses soos koguni 492 õievart. Mis tundub ikka lausa uskumatu kubisemisena! Eks tänavune kuiv suve esimene pool tekitas n-ö ikalduse ja sestap sannikaid seal õitsemas tavapärasest vähem. 




Õitsvad püsiksannikad Tartumaa allikasoos. Sepsikamättalt laotuvad sannikalehed sarnanevad suure teelehe omadega, ehkki taimed pole üldsegi omavahel suguluses.

Sannikas kasvab muuseas ka Tartu botaia Eesti taimede osakonnas. Sealt pärit seemneist on mu kodusel Soopuisniidul tärganud mõni väike sannikataim. Näis kuis nad seal edenema pääsevad. Põuased suved ei ole sel muidu ajuti liigniiskel puisniiduvälul sannikatele just mitte meelepärased. Aga kui samas kõrval loim-vesipaunikad laiali vohavad, siis võiks seal ehk ka püsiksannika edenemist loota...


28 august 2023

Valgepöögiheki pügamine

 Aastatega on valgepöögiheki pügamisest saanud päris tõsine töö. Mõtled küll, et mis see paarkümmend meetrit hekki ära ei ole, aga ikka on nagu küll. Liialt kõrgeks on ta tegelikult mul lastud, üle pea küünitamine on päris vaevarikas. Väravakaare kujundamise jaoks peab pingile ronima.

Valgepöögid (Carpinus betulus) on üles kasvatatud hiiumaisest seemnest. Korjatud Vaemla pargi puudelt millalgi sajandivahetuse paiku. 2006 istutasin heki paika. Lisaks olen kaks jupikest valgepööki pannud kasvama ka Aadria õue, nö kulissid seal, et pakuks pisut privaati.

Siinkohal alustuseks pildid hekist enne oksakääridega ründamist:




Ja siin erinevad tööjärgud:



Ning siin eilne lõpptulemus:




See vaev ikka tasub ennast ära. Tulemus justkui kuskil peenes Inglismaa aias. Aga tegelikult ikka siinsamas oma kodus, Hiiumaal. Võib täitsa rahul olla!



25 august 2023

Mediterraanne Bonn

 Bonnis tekkis tunne kui oleks kusagil Vahemeremaal. Või siis pehme kliimaga Inglismaal. Eeskätt muidugi botaanikaaias. Ent juba eelnevalt, teel raudteejaamast Poppelsdorfi lossi juurde jäi ette üks eksootilise moega eesaed, teoreetilise filosoofia keskuse maja ees. Esindatud olid nii küpress, karuspalm kui ka loorber (Laurus nobilis). Viimane küll külmakindlama 'Aurea' sordi näol.


 Ning siis juba lossi juurde. Igasugu igihaljad Aasia liigid, nagu villpööris, osmantus, aga ka ameerika tammed etc jätan ehk üheks teiseks korraks. Ka palmidest tuleks eraldi kirjutada. Sedakorda veel üks palm ning seal taga lossinukas paistab Saksamaa kõige suurem iilekstamm.


Istutatud on see Quercus ilex aastal 1950. Näib, et algul ei usutud tema eriti perspektiivsusesse, sest puu on nüüdseks paisunud õige suureks, pressib juba vastu lossiseina. Kõrgust on sel iilekstammel 12 m, tüve ümbermõõt 50 cm kõrgusel enne hargnemist 284 cm. Muuseas, üsna ta kõrval kasvab ka värvitamme (Quercus coccifera) põõsas, ent seda ei osanud seal sel hetkel tähele panna. Niisiis see rekord-iilekstamm:


Kohe ümber nurga võttis vastu aga igihaljas Magnolia grandiflora. Tegemist küll mittevahemerevööndilise Ameerika liigiga, ent mediterranos on see haljastuses väga armastatud ning pistkem ta siinkohal sekka vahele. Tegelikult kasvab seal mitu suureõielist magnooliat. See on aga Saksamaa igihaljastest magnooliatest üks suuremaid, tüvejämeduselt lausa teisel kohal - 117 cm rinnasümbermõõt. Ja samas istutatud alles 1991. aastal. Ning juba 12 m kõrgune! Täpsemini on tegu sordiga 'Galissonniere'.


Märdi jaoks oli ega elus esmakordseks sündmuseks noppida iseoma käega viigipuult vilja. Maitses täitsa enamvähem. Kuigi Bonnis elav grusiinist sõber teatas seepeale, et mis, ei siin küpse nad heaks, vaat kus Gruusias on ikka magusad viigid!



Lossiesisel avaral välul kasvab ühtteist vahemerelist veel. Suur kreeta tselkva ja peaks olema ka Acer sempervirens, ent seda ei leidnud sealt. Küll aga tervitas ligi 2 m kõrge püstine rosmariinipõõsas:


Ning seal läheduses kerkis üle nelja meetri kõrgune maasikapuude tihnik. Liigiliselt Arbutus unedo. Istutatud aastal 2011. No säherduse vägeva kasvuga?! Vahest istutati kohe suured põõsad, võib arvata. Tüved on igatahes juba täitsa tüvede nägu. Ja okstel hulgakaupa kerajaid vilju. Veel rohelised, aga ju need sügiseks punaseks-küpseks saavad. Muide, Saksamaa suurim maasikapuu kasvab sama botaia lähedal üle tee ühes teises eksootilises aias, kuhu aga ei jõudnud. Seal on ka Saksa kõige suurem loorberipuu.




Suure hõbedase atlase seedri ees leidsime stüüraksipõõsa. See oli mu jaoks tore kohtumine, meenutus 2014. kevade matkadest Rhodose saarel, kus stüüraksid olid ühed tavalisemad põõsad, õitsedes nii avamaastikus kui ka kreeta männi-küpressi metsades. Styrax officinalis levib Kesk-Itaaliast Jordaaniani. Tema vaiku on juba iidsetest aegadest hinnatud. Meditsiinis ja viirukiks. Bonnis kasvab 2013. aastal istutatud stüüraksipõõsas hästi. Õitseb ja ka viljub.




Samas stüüraksipõõsa juures kasvab aga neljameetrine lepalehine tamm (Quercus alnifolia). See Küprose endeemne igihaljas tammeliik kasvab Troodose mägedes kuni 1500 m üle merepinna ja taluvat Saksamaal vähemalt -20 kraadi. Bonni on ta istutatud 1979. aastal. Aeglasekasvuline lepalehine tamm on suutnud siin sirguda neljameetriseks. Ümarad läiklehed on vägagi kaunid, lisaks lehealuste kuldne värvus. Inglismaal kurdetakse, et seal kujuneb kuldne lehevärvus välja ainult kasvuhoonetaimedel, avamaal mitte. Bonni puul aga täitsa kullendamise moodi! Miskipärast see tammeliik hakkas mulle vägagi meeldima. Kas ta aga Hiiumaal vastu peaks, kahtlane... Ju kiduks maadjalt tagasikülmuvana nagu iilekstamm. Niisiis lõppu Quercus alnifolia vaated:



No kas ta pole mitte nägusa lehestikuga puu, mh, ah?

22 august 2023

Saksamaa suurimad puueksoodid Bonni botaanikaaaias

Bonni Poppelsdorfi lossi ümber asuvas botaanikaaias kasvavad mitmed Saksamaa rekordpuud, või siis ka n-ö edetabelis üsna kõrgel kohal olevad eksoodid. Saksa kõige suuremast Zelkova abeliceast, kaukaasia tselkvast, Umbellularia californicast, aga ka ühest uhkeimast Diospyros lotusest sai eelmistest postitustes juba kirjutatud. Võtan käsile nüüd mõne järgmise.
Saksamaa kõige suurem raudpuu (Parrotia persica) on üks tõsine kõrge ja lai mütakas. Vanuseks antakse 139 aastat, kõrgust on 22 m, võra läbimõõt 21 m, tüve ümbermõõt enne hargnemist 60 cm kõrgusel on 317 cm. Milline vägev jurakas! Päris kadedus tuleb peale. Eriti kui mõelda, et ka Sõrves ja Tartu botaaias kasvavad parrootiad hästi, samas kui mul Nõmbal kiduvad. Bonni parrootia 22 m kõrgus paneb küll pisut kahtlema, kui vaadata mõõduks olevat Märti selle ees. Aga ju siis asjatundjad ikka teavad paremini. Olgu pealegi 22 m. Väidetavalt võivat parrootia sirguda max 30 m kõrguseks, mis tundub selle pigem harulise põõsaspuu liigi kohta päris ulmelisena.





Saksamaa kõikse suurem taivani ambrapuu kasvab samuti Bonnis. Silt teatab, tõsi, et tegu on varieteediga: Liquidambar formosana var monticola. Tema tüve rinnasümbermõõt on 141 cm. Muud andmed aga paraku puuduvad. Ei tea kõrgust ega istutamise aega. Igatahes ilus sihvakas puu. Erinevalt teistest ambrapuuliikidest on tema lehed kolmehõlmased. Paistis kerajaid vilju. Piltidel alustuseks vaade üle silla, ambrapuu paistab paremal.






Saksamaal napilt teisele kohale jääv kalifornia pähkeljugapuu (Torreya californica) on täielik talse palgipuu. Puu on istutatud umbkaudu 1900. aastal. Kõrgust 17 m, võra läbimõõtu sama palju. Sihvaka tünntüve rinnasümbermõõt on 299 cm. Üks väga ilus puu on see. Rippu laiade läikivate okastega oksad lisavad teatavat graatsiat. Nii pagana kahju, et 2019 Kopenhaagenist korjatud seemnelaadungist pole mul Nõmbal tärganud ainsamatki kalifornia pähkeljugapuud...





Saksamaa suuruselt teine sassafras (Sassafras albidum) jäi aga mul kahjuks kahe silma vahele. Seal Lõuna-Ameerika osakonnas vaatasin, et nt igihalja kaselehise lõunapöögi ümber on sassafraseseemikuid. Kahjuks ma ei juurelnud seal üldse - no kõike lihtsalt ei jõudnud ses eksootide paradiisis! Nüüd kodus hakkasin seal klõpsitud fotosid üle vaatama ja leidsin tükikesi sellest puust isegi piltidel üles. Araukaaria tagant paistab uduselt tüvi ning üldvaatel tšiili araukaariate kohale kerkib hästi vaadeldav sassafrase latv. Puu on istutatud 1935. aastal ning seitsme aasta eest mõõdeti tüve rinnasümbermõõduks 199 cm. Muide, Nõmba sassafrasepõõsas ei külmunud siiski täiesti tagasi, nagu kevadel tundus, ent arusaamatult õrnuke on ta siin mul sellegipoolest.



Sassafras albidumi tüvi ülemisel pildil paremal araukaaria taga ning sassafrase latv alumisel pildil vasakul araukaariate kohal.

Muide, esiplaanil araukaariate ees vohab kaunisti andi säsibambus (Chusquea culeou). Taluvat -20 kraadi. Oleks huvitav siin põhjamaalgi katsetada...

Ning lõppu pildikesi ranniksekvoiadest. Bonnis leidub Saksamaa suuruselt kuues Sequoia sempervirens. Ka 11. ja 12. koha puud kasvavad selles botaias. Too 6. koha puu üllatab eeskätt oma äärmiselt kiire kasvuga. 1967. aastal istutatud puu näib juba vägagi põlise moega. Tüve rinnasümbermõõt küünib 445 cm-ni. Puu kõrgust paraku öelda ei oska. Kusjuures kõrval nõlval kasvav, varem istutatud ranniksekvoia 'Pendula' vormi esindaja on saledama tüvega. Ja läheduses kerkiv samuti viiejalase tüveläbimõõduga (nagu too pisut üle poole sajandi vanune ranniksekvoia) mammutipuu (Sequoiadendron giganteum) on istutatud koguni 1895. aastal. Ikka palju aeglasem! Samas kui ranniksekvoiad võivad elada kuni 2000-aastaseks, siis hiidsekvoiadel pole probleem kaks korda kauem vastu pidada...




Ranniksekvoiade otsa ka see mammutipuu (Sequoiadendron giganteum) tüve pilt:


Muide, ses okasmetsa tükikeses kasvavad jugapuud (Taxus baccata) olid nii tüsedatüvelised ja võimsad, et näisid kah natukese sekvoiadena. Ja varjukast puudealusest välja jõudes leidsime selle sildi, mis pajatab enne jääaega Reinimaa metsades elanud okaspuudest:


Bonni botaias jagub nii palju huvitavat, et vähemalt üks postitus tuleb sealsest veel kindlasti teha.



Koerakäppade (Anacamptis pyramidalis) maailma põhjapiiril

  Püramiid-koerakäpp (Anacamptis pyramidalis) on Eesti kõige värvikirkam orhidee. Seda liiki polnud ma siiani oma ihusilmaga näinud. 2018 su...