Hüva rohelist jõulu! Merry green yuletide!

 Hüva jõulu ja ega siin oskagi miskit muud tarka kobiseda. Tants nulli ümber käib, sestap metsas on veel rohelisi samblaoaase kuuskede all, samas lagedal taas igav valge lumekihike. Siinkohal lihtsalt mõned pildid kodumetsa igirohelistest põõsastest, sekka tibakese muud kah. Praegusel lumeajal on kõik roheline eriti hinnas. Roheline värv annab hingepidet, elujõudu ja vastupidamist selles muidu üsna surnud aastaajas.

Have a good yuletide, what else much more wise to say. Temperature is dancing around zero, that is why we have here green mossy oases under spruce trees in forest yet. While in open areas the boring white snow rules again. Just some photos from my home forest, mostly about evergreen broadleaved shrubs. In the middle of this long boring white snowtime the lush green gives vigor to live through the season. 

Idapöögi esised loorberkirsipuud 'Otto Luyken' ja 'Rotundifolia', pontose näsiniin ja kolhise epimeedium. In front of Fagus orientalis: Prunus laurocerasus 'Otto Luyken' & 'Rotundifolia, Daphne pontica and Epimedium colchicum. 

Praha lodjapuu lehestik kannatab kuni -20 kraadi. Viburnum x pragense leaves stand to -20 degrees.

Pensilvaania mariporssade lehestik elas kuni -12 kraadise külma ilusasti üle. Morella pennsylvanica leaves could stand -12 degrees well.

Pontose rodo - Rhododendron ponticum

Harilik loorberkirsipuu - Prunus laurocerasus

Portugali loorberkirsipuu 'Angustifolia' on osutunud üllatavalt vastupidavaks. Prunus lusitanica 'Angustifolia' is surprisengly hardy here.

Jaapani õisküüvits kevade ootel õiepungadega. Pieris japonica 'Debutante' with its flower buds awaiting for new spring.

Kuriili saasabambus/ Sasa kurilensis

Tähk-roodjalg (Blechnum spicant) joakese ääres.

Üks pontose rodo Tagapuisniidul. Rhododendron ponticum in wooded meadow.

Üllatusega avastasin, et Tagapuisniidu väike 'Alaska' iileks on ootamatult esimesed punased viljad teinud! Ilex aquifolium 'Alaska' with its first fruits.

Liigavarane talv, tibake kevadehõngu ja plaatani pääsemine

 Ei tea, kas hakkavad juba novembris saabuvad talved kujunema uueks n-ö normaalsuseks? Muidu tuli saartel päris talv ikka alles jaanuaris. Nagu mullu, ründas talv ka tänavu juba novembris. Eellumekestele järgnes alates 24. novembrist enamvähem kolmenädalane periood, mil põhimõtteliselt sula ei olnudki. Samas pääsesime siin Kesk-Hiiumaal võrdlemisi mõõdukate miinuskraadidega. Mandri oli -20, isegi Saaremaal olnud nõnda palju. Siinseks miinimumiks jäi 26. novembri õhtu -12. ja 7. dets oli -11. Meenutuseks, et eelmise pika ja lumerohke talve miinimumiks Nõmbal jäi uskumatu -11 kraadi.

Igatahes kole mage igav talveaeg oli, ei olnud õues peale lume pühkimise miskit teha. Blogistada kah ei viitsinud. Paras vegeteerimine. Lõpuks tuli pääsemine. 16-19. detsember oli kuni +6 kraadi, sekka vihma ja suur osa paksust lumest sulas, paljastades taas rohelise maa. Päris ära sulada siiski ei jõudnud, hakkas eilsest taas kahutama ja eks ta siin nüüd nulli juures mängima hakka. 

Natukese pilte ka. Esimeseks kole sügavtalve vaade maja eest 26. novembril:

Järgmiseks aiamaa vaade, täis kitsede jälgi. Kitsed käisid lumest mahakukkunud õunu välja kraapima, tänu sellele said ka musträstad süüa. 11. detsember:

18. detsembril vabanes luuderohumännikus esimene suurem laik rohelist maad. Vaade kadakatele ja pukspuudele:

19. detsember jäi kõikse soojemaks ja rohelisemaks. Vaated Karbon-kiviktaimlale ja üle klibutaimla:

Tänasest mõni juba kahutanud maaga pilt. Esmalt foto Soopuisniidult, siis Metsaema männi alt niidulise metsa vaade ja üks laiali kistud heinakuhi sealt kah. Jah, kunagi varem pole kitsed vms metsloomad puisniidule talveks jäänud heinakuhjadest matti võtnud. Nüüd aga oli nähtavasti häda käes, et seal tuustimas käisid.

Metsa-puisniidu retkel sai klõpsitud erinevaid igihaljaid põõsaid, aga jäägu need sedakorda. Hoopis olulisem teema: plaatan. Ähvardati siin jälle liinialuste laiendustööga. Eestis olid viimase talvega ilgemad elektrikatkestused. Kuna märg lumi tuli novembris puudele, külmus ja jäi. Ka meil oli veidi katkestusi, ent pääsesime kergelt. Siinkandis on liinikoridorid juba mõne aasta eest laiendatud. Paraku mu plaatan (Platanus x acerifolia) on istutatud veel siis kui minu teada oli liini lage kaitsevöönd 7 meetrit liiniteljest kummalegi poole. Siis tuli aga see 10 m. Novembris rebisin igaks juhuks puid sealt Aadria õuest minema, ülepea liibanoni tamme kolimine oli ikka karm, kas ta seda juurte läbi raiumist üle elabki.. Plaatan on aga juba nii suur, et sellega ei ole enam midagi teha. 

Eile õhtul masin ründas mööda liinialust, raspeldas võsa, et puupilpad lendasid üle Aadria õue laiali. Siis aia taga aga peatus. Eks ma ju olin ka kirjutanud, et siin on aed ja me jälgime puude olukorda ise. Igatahes aeda ei rünnatud ja mu kallis plaatan pääses veel seekord. Vaadates täna tehtud fotot, siis ilmselgelt ei kujuta ta veel liinile vähimatki ohtu. Eks näis. Loota ju võib, et tulevikus liin õhukaablisse pandaks, siis väheneks ka kaitsevööndi laius. Niisiis vaade täna. Plaatan on pildi paremas osas:

Lõppu poseering oma armsa plaatanipuuga lagedaks raadatud liinimaa servas.

Bornholmi metshelmikas Hiiumaa metsas/ Melica uniflora from Bornholm to Hiiumaa

 Just sellise pealkirjaga lookese kribasin täna Targu ajakirja tarbeks. Kordan siinkohal pisut üle. Metshelmikas (Melica uniflora) on eeskätt läänepoolse Euroopa liik. Idas ei ole ta suutnud Poola pöögimetsadest kaugemale tungida, samas teispool Läänemerd on levinud piki Rootsi rannikut Ahvenamaani välja. Ka Ojamaal on tavaline. Siinpool, Baltimaades, teda looduses aga pole. Sellest on kahju. Üks vägagi kaunis kõrreline on ta. 2019 mais Ahvenamaal Höckböleholmeni tammelisel puiskajamaal ma metshelmikat ära tunda ei osanud, lugesin temast alles lahkudes stendilt. Samal sügisel Bornholmil kohtasin metshelmikaid aga juba teadlikult. Almindingeni pöögimetsas oli tükati ainsaks maapinna haljuseks justnimelt metshelmikas. Tõin sealt tutsaka kaasa ja istutasin Hiiumaal oma kodupuisniidule. Ta on tasapisi kosunud. Üks paganama ilus kõrreline mu meelest! Ehk isegi loob siia väikse asurkonna ajapikku? Loota ju ikka võib!

Metshelmikas Hiiumaal juunis 2023. Melica uniflora in Hiiumaa woodland, June 2023

Melica uniflora is a wide spread species in westernmost area of Europe. Eastern frontier has not been got farer from Poland beech forests. At the same time the species has travelled by Swedish coastal area to far north, it is native even in Aland/Ahvenanmaa archipelago. There it grows in Höckböle oak-tree rich wooded meadow for example. I was there in May 2019, but did not happen to recognise. In the same year, in October, on Bornholm, in Almindingen beech forest I saw Melica uniflora a lot, in some places it was almost the only species which can grow in such a shade. I could not resist the temptation to take one small plant with me. And planted on Hiiumaa into my home wooded meadow. Seems it has adapted here quite well. Such a beautiful grass I must say! Perhaps it will create even a little new population here? Why not. Not a bad hope at all!

Raske pildistusobjekt on paraku see metshelmikas, ainult üks foto tuli enamvähem hea välja, millel ka helmelised pähikud selgemini näha. Melica uniflora is quite a difficult object to take on photo, only one came out so-so, where the straw heads are visible better.

Hübriidlepad Tilga karjääris/ Hybrid alders in Tilga quarry

 Liiga vara saabunud talv kestab ja kestab. Oleks karu, jääks taliuinakusse. Inimeseloom seda aga paraku ei suuda. Tuleb siis katsuda elukest kuidagigi huvitavamaks teha. Sukelduda näiteks suvemälestustesse. 

Too early came the winter. If I were a bear, I would fall to hibernation. But for a human being it is impossible. So have to try to live on and try to make it as intrestenging as can. To dive into summer memories for example.

Hiiumaa on põhiliselt sangleppade (Alnus glutinosa) maa, mandril nii tavaline hall lepp (Alnus incana) on siin üsna haruldane. Ometigi annavad nad siin hübriide: karvane lepp (Alnus x pubescens). Tuntud on suur Heistesoo hübriidlepp Kõpus, kaitse alla võetud vist juba 1960ndate algul. See mitmeharuline puu on tänini elus. 

Hiiumaa is mostly Alnus glutinosa island, Alnus incana, which is very common on mainland, is rare here. But still they two may give sometimes natural hybrids here on Hiiumaa: hairy alder (Alnus x pubescens). Well-known is a hybrid alder in Heistesoo, Kõpu peninsula, protected since 1960s. It is still alive.

See kõige ilusam karvasem hübriidlepp Tilga karjääris. The most beautiful hairy hybrid alder in Tilga quarry.

Juunikuu lõpul silmasin Emmaste pool Tilga karjääris imelikke leppi. Enamasti hallid lepad, ent mõnel lehed täidlasemad, sanglepa moodi veidi. Hübriidlepad! Kusjuures üks oli eriti ilus, lehed pealt tuhkjakarvased, miskipärast meenutas isegi nagu tuhkpihlakat. See oleks tõeline ilupuu! Tasuks katsuda seda paljundada. Lepa pistoksad aga hästi ei juurduvat. Igatahes seni ma ei ole tegudeni jõudnud. Eks näis kunagi hiljem. Ja tõttöelda jääb ka see blogikene na pealiskaudseks. Pole kohe seda vaimu peal, mis teha...

Herbaarnäidis Tilga kõige karvasemast hübriidlepast. A herbarium example of the most hairy hybrid alder from Tilga.

In the end of June, close to Emmaste, in Tilga quarry I noticed some weird alders. Mostly Alnus incana, but some had broader leaves. Hybrid alders! One of them was especially handsome, leaves were hairy in both sides. A real beauty! It should be multiplated to grow the variety in gardens. Unfortunetely alder cuttings do not root well. And I haven't tried other ways yet. Perhaps later in future. And after all, seems that this blog remains short here today. To be honest, not the right spirit or mood...

Veel mõni vaade Tilga hübriidleppadele, kes pole küll nii silmapaistvalt karvased-ilusad kui see üks. Some more views to Tilga hybrid alders. Not as beautiful hairy than the one, but still nice.