Maastik piimalilledega

 Igavas talves rändasin mõttes korraks Kanaaridele. Sai seal matkatud märtsis 2018 lausa kolm nädalat. Ning kõige huivitava ja ilusa finaaliks jäid kanaari piimalilled. Siinkohal mu artikkel, mis ilmus HLs 16. aprillil 2019. 

Buss vuras Santa Cruzist piki Tenerife kagurannikut edelasse. Vaatasin ümbritsevat ja tundsin korraga, et liiga palju on siin seda poolkõrbelist maad oma lagedate kiviräbunõlvade ja kidurate põõsakestega.
Taas tekkis imestus, kas tõesti on kusagil sel saarel nõrgniisked lopsakad metsad? On. Ennist pealinnas Cruzis olles paistsid taamal Anaga kohal paksud pilve­vallid, matmas mäeharja.
Ent nüüdseks olime nende imeliste metsadega lõplikult hüvasti jätnud.
San Isidro nimelises asulas astusime bussist maha. Ette jäi Super Dino Hypermarket. Kõige kallim asi, mis ostukorvi sigines, oli kahe­eurone kolmveerandkilone vorstilatt. Paljud veinidki olid odavamad, maasikakilo kaks euri, juustukilo kolm… On vast maa!
Taamal paistis kutsuv kahe­tärnihotell. Pressisime Erkoga end kõigi hiidseljakottidega lifti. Vastuvõtulauas küsiti lahkesti meilt broneeringut. Mõistagi meil säherdust asjandust polnud ning kuna järjekordne hotelli­pääs selle täismaja tõttu luhtus, tuli öö harjumus­päraselt telgis veeta.
Ründasime asula servast tühermaale. Õnneks pole seal veel päris kõike täis ehitatud. Sammusime õhkkergel, ent teraval vulkaanilise pimsi ja muu säärase räbuväljal, sekka läbi tolmava kruusliiva. Kuid taimestik polnud üldsegi troostitu. Siin kasvas tükati liitunud tihnikuna isegi veidi üle pea kõrguvaid kitsalehiseid harvade kollaste õitega piimalillepõõsaid. Sekka madalamaid laiema, 8 millimeetri laiuse lehega räsakaid piimalillepuukesi (Euphorbia balsamifera), kes kujult meenutavad miniatuurseid draakonipuid. Murdsin kaks oksakest näidiseks kaasa ja haavadest purskus jalamaid valget mürgist piimmahla.
Piimalilledele tõid vaheldust madaraliste sugukonda kuuluvad roheliste longus raagudega 2 meetrit kõrged Plocama pendula põõsad ning taamal paistsid kanaari piimalille valkjad õieli sambapuntrad. Ikka veel ei jõudnud me otseselt nendeni. Manjaana! See tähendab, et homme.
Telgikoht piimalillepõõsaste vahel oli leitud. Istusime veini trimbates kruusasel mättal ja mulle torkas pähe, et Islandi metsa nali kehtib ka siin Kanaaride mere­lähedastel aladel. Mida teha, kui metsas ära eksid? Tõuse püsti!
Mulle tõsiselt meeldis see piimalillede maastik. Küll suvekuivuses raaguv ja üsna karmiilmeline, ent praegu veel kevadiselt haljas ning õitsev ja üldse ülepea täiesti isemoodi. Euroopas sääraseid piimalillepõõsastikke ei leidu.
Magistraal aina mühas, autode vool ei lakanud öö saabudeski. Pidevate tõusvate-laskuvate lennukite voorimine siiski harvenes. Peagu täiskuu hiivas end peakohale ja säras võimsalt kui vägev latern. Paraku tähendas öö siin ranniku lähedal, et taas hakkasid õhku täitma priginad-präginad. No mis paganama kajakad need küll säärased on?!

                                            Kanaari piimalill/ Euphorbia canariensis

Järgmisel, 30. märtsi enne­lõunal saime lõpuks siis ligi ka kanaari piimalilledele. Seal karjääri niiskes põhjas sirgus kaktuse moodi sammaste padrik suisa üle pea. Kuivematel rahnulistel nõlvadel aga jäid nad madalamaks, olles nii kolm-neli jalga kõrged. Nii erilised olid need vaated helerohelistele nurgelistele sukulentsetele sammasnuiadele. Väiksed ogad olid neil küljes ka, ent katsudes tulid need lahti. Kanaari piimalilled näitavad juba selgesti, et Kanaarid kuuluvad Aafrikasse. Õitsesid kanaari lavendel ja põõsas­kassitapp (Convolvulus floridus), ei puudunud ka mu lemmikuks saanud turdoksised kleinia puukesed.
Tugevas tuules lennu­jaama poole rühkides kerkis me ette datlipalm, kelle tüvest lähtumas mitu omaette haru. Okstega palm?! Tema jäi meile viimaseks üllatavaks leiuks Kanaaridel.
Ülejärgmisel päeval, 1. aprillil olin jääpudrusel Väinamerel. Hiiumaa nihkus lähemale. Kui madal, kui metsane – tabasin end pomisemas. Nii ülierinev Gomerast, kus merest kaljud kõrgusse sööstmas, olles nii paljad, nii tühjad, vaid pilveparv kaugel mäeharjal metsa lubamas. Ja kui vähe on siin asustust. Ehkki Gomera 20 000 püsiasukat Hiiumaa mõne aja taguse 10 000 vastu polegi teab mis vahe. Kuid seal on muud rahvast ohtralt lisaks. Tenerifest ei maksa üldse rääkidagi.
Hiiumaa. Mitte miski pole siin sama, kõik on Kanaaridest nii erinev, isegi männikud. Aruküla avaralt alvarilt otsis mu silm piimalille­puukesi. Kadastikudki pole sedamoodi kui Gomeral. Vanad kadakad ja suvised soopiimalille põõsad on vist ainus asi, mis pisutki Gomeral ja Tenerifel nähtut meenutaks. Ei, see erinevus pole halb. Lihtsalt sedasi on ja mis seal’s ikka. Kolm nädalat Kanaaridel oli meeltesse oma sügava jälje jätnud, millest välja ning ümberkohanemiseks kulus tibake aega. Ikka väga äge reis oli see mullune märtsikuu reis!
Siin püsis ilm jätkuvalt külm ja kõle, Nõmbal metsad ja heinamaad samamoodi muutumatult lume all. 2. aprilli hommik tervitas uue värske lumelaadungiga, mida tuli rookima hakata. Tagasi Põhjalas.

Talv läbi lehes tammed. Oaks with leaves through the winter

                         Autoportree austria tammega (Quercus cerris). Nõmba, 9. jaanuar 2024
 

Tegelikult peaks hoopis ilmast kirjutama. Aga ei taha eriti. Mainin siiski ära, et see aasta esimene nädal oli ilma poolest ikka väga vastik. Aastavahetusel keeras külmaks. Vinged ida-kagutuuled uhasid, termomeeter pidevalt mingi -15, sekka kuni -17. Täiega rott paljaskülm! 4.-5. jaanuaril tuli õnneks lund. See oli väga abiks. Sest 7. jaanuari hommikuks oli termomeetri näit langenud -21 kraadini. Nii külm polnud siin ka viimasel koletalvel 2018! Siis oli min -20. Eks kevadel näe, mis eksootidest saanud on..

Actually I should write abot the weather. The first week of the year has been nasty. Cold eastern and south-eastern strong winds, -15 or even -17 degrees and bare land, no snow to protect plants. Then came some snow. Luckily! Because in the morning of 7th of January here in Nõmba temperature dropped to -21. Even the last cold winter in 2018 did not have so much, then was -20. We shall see in spring how serious damages exotic plants got here...

Sel nädalal on hingetõmbepaus, täna tõusis termomeetri näit suisa +2,5 kraadini. Ja päike paistis. Lõpuks ometi sai aeda kõndima minna. Pildistasin artikli tarbeks üles erinevaid tammi. Just neid, kes hoiavad oma pruuni lehestikku talv läbi küljes. Sellised tammed on suurepärane vaheldus igavas raagus talves. Ka mõnel kodumaisel tammel püsib pruune lehti oksteil, ent valdavalt käituvad sedasi tammede võõrliigid.

This week brought relief. Today was even +2,5 degrees and low January sun was shining. At long last I could take a nice walk in garden. Took several photos for my article. Just these oaks which keep brown leaves on through the whole winter. I like such oaks very much! Even some our native Quercus robur specimens keep some leaves on. Mostly fully brown-leaved are several foreign oak species.

                                            Harilik tamm/ Quercus robur

                                            Kivitamm / Quercus petraea

                                            Karvane tamm/ Quercus pubescens

Itaaliast toodud kivitamme ja karvase tamme hübriid. A hybrid of Quercus petraea and Q. pubescens, brought from Italy.

                                            Austria tamm/ Quercus cerris

                                                      Liibanoni tamm/ Quercus libanii

                                                      Pärsia tamm/ Quercus macranthera

                                            Sindlitamm/ Quercus imbricaria

Ning lõppu pajulehine tamm/ Quercus phellos. Nagu näha, siis täitsa roheline veel. Paraku on see Ameerikamaa liik Nõmbal osutunud üpris külmaõrnaks, kasvab madala, osaliselt tagasi külmuva põõsana. Willow-leaved oak is even green at the moment. Unfortunetely this American oak species is not hardy here, grows as a small shrub, gets often winter damages.