Viimane praktikanädal Tallinna botaanikaaias

 Sel aastal juba neljandat korda käisin Tallinna botaanikaaias praktiseerimas. Ühtteist teada tuttavaid töid, mõnda aga ka uudset. Näiteks oli nüüd üks kõrge sammaskaktus (Echinopsis sp.) oma ladva alla otsustanud heita ja see vedeles maas nagu üks roheline ogaline palk. Saagisin selle juppideks, torkisin hargi otsa ja tõstsin prügikasti. 

Üksjagu tööd oli Lõuna-Peruust pärineva nõelja rullkaktusega (Austrocylindropuntia subulata). See on nõeljas tigedik, samas tema noored mahlased moodustised vartel on hapukad ja söödavad. Üsna habras taim. Tema tugevaks tagasilõikuseks kasutasin pikka teleskoopsaagi, käes paksud nahkkindad ning lõigatud varrejupid tõstsin ürgsete puidust pintsetijurakate abil prügikasti. Rullkaktus enne ja pärast lõikust:

Tore tegevus oli orhideede siirdamine oksarondile. Esmalt olin Jaanil abiks ühe taimepusa tegemisel. Puu otsast oli alla kukkunud taimekogumik, mis koosneb helme- ja pärlkaktustest ja dendroobiumist. See sai nüüd kohaliku palmi kiulataka sisse mässitud, sekka koorepurusegu samusesse pessa, siis aiatraadi ja kotiriideribaga kinni köidetud, lõpuks veel riputustraadiga kinnitatud. Oksarondile läksid aga orhideed Catleya ja Dendrobium. Niiskusehoidjaks juurte juurde tüvele turbapätsitükikesi, lisaks turbasammalt ning traadi ja kotiriideribaga kinni. Selline epifüütsete orhideede istutamine siis:

Samas Jaani n-ö tööruumis oli siiasinna taimepottidesse end ise külvanud raagraigas (Psilotum nudum). Kunagi ma hirmsal kombel tahtsin seda taime omale saada. Peeti üheks maailma ürgseimaks taimeks, meenutab väga algelisi Devoni ajastu psilofüüte. Tegelikult on nüüd jõutud järeldusele, et on hoopis redutseerunud ehitusega eostaim, kuulub Tmesipterisega koos maokeeleliste (Ophiglossaceae) hulka, meie kodumaistest taimedest on samas sugukonnas maokeel ja võtmeheinad. Kasutasin nüüd juhust ja küsisin raagraigast omale. Jaan katsus pottidest koukida, aga sai vaid väga väikseid risoomijuppe mullast kätte. Juuri sel taimel pole, miskid mikroskoopilised pruunid karvakesed siiski paistsid - risoidid arvatavasti, nagu sammaldel. Raagraigas on levinud maakera soojemas kliimavöötmes, on sageli epifüüt. Euroopas kasvab teda siinseal Andaluusias. Meie oludes muidugi toataim. Mul polnud kodus oma toas enam ühtegi potitaime, sain nüüd siis taas ühe. Jaan segas savipotikesse segu kruusast ja turbasubstraadist. Minu raagraigas botaia riietusruumi akna peal:

 Ühel pikaleveninud lõunapausil tegin tuuri botaia välikollektsioonides. Üllatas paari huvitava liigi viljumine. Ja kohe tekkis ahvatlus tulla sügisel siia neid korjama. Ehkki olen endale lubanud, et nii vanas eas (olen nüüd poolsada aastat vana) ma enam ei hakka puude-põõsaste seemnetest külvamisega mässama - sest millal ma üldse tulemust näen... Eks siis paista. Igatahes alpi türnpuud (Rhamnus alpina) viljuvad tänavu ilusasti. Neil on toredad vaomustrilised lehed. Samas kui kõrval palju lopsakamate vaomustrilehtedega madalakasvulisem balkani türnpuu kahjuks ei vilju. Niisiis portree Rhamnus alpinaga:

Ägeda lehestikuga on pirnlehine lodjapuu (Viburnum cassinoides), läikivad ja nahkjad, nagu igihaljas, tegelikult siiski heitlehine. Pärineb Põhja-Ameerika idaosast. Ja viljub siin botaias tänavu. Kiusatus oleks oma Arkansase aias sellist omada...

Ning siis märkasin silti: sitsiilia tuhkpuu (Cotoneaster nebrodensis). Väääoo, või lausa Sitsiilia! Levib tegelikult üle Itaalia mägiste alade, Sitsiiliast kuni üles Alpide ligi välja. Iseenesest üsna tuhkpuu nagu tuhkpuu ikka, meie hariliku tuhkpuu hiiglasemakasvulisem variant, laiuv põõsas julgelt üle pea. Vilju täis. Oeh, jälle üks ahvatlus mu jaoks...

Nii, aga tagasi tööde juurde. Troopikaosakonnas tegin viigipuudele kujundust. Mullu talvel juba neid lõikasin, taas padrikuks vohanud. Seekord lasti mul tegutseda täiesti iseseisvalt. Pikavarrelise teleskoopsaega saagisin ladvad maha, tegin muidu tugevat lõikust. Vaated sükomoori-viigipuule enne ja pärast lõikust:

Eriti lahmaklehine on lüüra-viigipuu, tema äralõigatud oksi sai iseäranis vägev lasu. Nüüd saavad kohvipuu ja teised taas vajalikku valgust. Aednik Eevi oli väga rahul, et õhku ja valgust taas seal nüüd. Niisiis lüüra-viigipuu enne ja pärast lõikust:

Ründasin ka bugenvilleat. See on eriti vastik pikaastlaline liaan. Meenutas kodust Maclura pomifera lõikamist. igatahes natukese kriimuliseks ma sain. Ehkki värviliste kõrglehtedega õisikud näevad efektsed välja, siis soojal maal elades mina seda taime omale küll kindlasti aeda ei tahaks!

Üks vihmatibaline hommik Lasnamäe kanalis, ootasin bussi, et botaeda minna:

Botaias ootas nagu igal hommikul Peetja. Naljakas lind, teeb kõikvõimalikke hääli ja pealelõunati hõikas mulle: "Koju-koju!"

Minu viimaseks tööks botaanikaaias sai suurekasvuliste püsilillede osakonnas ühe istutusala laiendamine. Vuliseva arõki kohal kulgeb nõlv ülespoole, selle servas tee kõrval otsustati nüüd mururiba üles harida. Kuna kõike ma käsitsi tegema ei pidanud, edenes töö üsna hõlpsalt. Avo oli juba kopaga enamuse kamarat üles võtnud:

Mina haarasin labida ja kaevasin ülejäänud mättad välja, kiskusin üles eriti vintsked tarnajuured. Seejärel tõi Avo kaks koormat mulda:

Nüüd läks terrassi kuivmüüri ehitamiseks. Kohapealseid paelatakaid vähevõitu, sestap kärutas Pille mulle kive aina juurde. Ja mina muudkui ladusin. Koduaias olen paemüüre ja kiviaedu teinud piisavalt, sestap tuttav töö. Aga aega võttis see kivide passitamine sellegipoolest üksjagu. Igatahes täitsa kena tulemus sai. Ja mis peaasi, kannatab pealeastumist hästi, kivid ei jäänud logisema-kõikuma. Tihendasin müüritisetaguse mulla kõvasti ära. Tulemus:

Mulda jäi kõvasti üle, kuhjasin selle tee pealt ära objekti teise otsa, selle ala lõpetab Pille ise ära. Ja uuele alale istutatakse kuke- ning kanaharjad. Seda lõpptulemust tahaks oma silmaga näha.

Ja ongi kõik, kahel aastal botaanikaaias praktiseerimas-tööl käimist on sellega läbi. Toredad ajad olid. Need tööd ja kollektiiv ja üldse. Mälestused jäävad kustumatud, nagu öeldakse. Kinnitati, et olen alati tagasi oodatud - vabatahtlikuna. Eks me näe...

Jälle botaanikaaias

 Praktikakohustuse täitmine muudkui jätkub. Taaskord Tallinna botaanikaaeda. Eks seal need tööd-tegemised hakka juba üksjagu korduma, kas lugejal enam teab mis huvitav ongi. Aga kirjutan siin sellegipoolest, pärast endal mugav praktikapäeviku-esitamise tegemisel siit vaadata. 

Esimene objekt oli valge maja külastuskeskuse talveaia puude hooldus. Suur lambiharjapuu (Callistemon) oli araukaariat ahistama hakanud. Iseenesest ilus nagu igihaljas leinapaju, aga tagasi kärpima peab, Ega's midagi, teleskoopkäärid-saed ja peale plaanipidamist hakkasime kolmekesi pihta. Vaated enne ja pärast lõikamist:

Tegelikult sai vist veelgi hõredam, aga juba nende kahe pildi võrdlusel mingi vahe siiski märgata on. Peale selle lõikusin tagasi hibiskuseid ehk n-ö toakaski. Lähenesin päris julmalt, lopsakatest põõsastest jäid alles tüükaharvikud. Aga hibiskused vohavad tagasi väga kiiresti, neile peabki jõuliselt lähenema. Pildid enne ja pärast:

Sekka klaasialusele kaesin veidi ka välikollektsioone. Mägiaias, seal kus nüüdseks on hävinud Pätsu-aegne pöökpuu, peavad sõnajalad nüüd hakkama saama lauspäikses. Palju on seal ogaseid astelsõnajalgu, seevastu odast astelsõnajalga (Polystichum lonchitis) aga üks punt. Mulle väga meeldib see liik. Eesti looduses üliharuldane. Mullu Muhumaal käisin neid otsimas ja leidsin ka. Mul endal seda toredat talihaljast sõnajalga aga pole kahjuks tänini. 

Palmimaja esisel väljakul kirendab väike niidulapp kodumaiste suvikutega. On kummelit, varesjalga ja rukkilille, valitsevad aga moonid:

Kasvuhoone ees Eesti osakonnas paelusid väga lopsakad verevad kurerehad (Geranium sanguineum):

Väga palju, lausa katvalt on seal nõmmnelki (Dianthus arenarius). Lausa tihke vaibana, on end laiali sillutisepragudesse külvanud ka. Hakkasid juba õitsemist lõpetama:

Aga tööd ikka siseruumes. Üheks ettevõtmiseks sai Monstera deliciosa lõikus. Vohab troopikaosakonnas kui sõge, on rünnanud mööda tuge väheldasemakasvulise-lehelise Monstera obliqua peale. Saagisin suuri lehelahmakaid, Jaan jupphaaval vart maha. Osad lehed läksid kõrvalepanekuks ühele tekstiilikunstnikule. Koos varrega tuli maha kolm kopsakat käbisarnast vilikonda. Nagu nimi ütleb, on selle monsteraliigi viljad maitsvad, täiesti söödavad. Varre poolt juba natuke kollendasid, läksid botaia kööki järelvalmima, ühe neist viisin Hiiumaale koju kaasa. Küpsedes pealmised n-ö soomused tulevad lahti, paljastub valkjas pehme sisu. Väga lõhnav, magus ja nämmi. Paraku sisaldavad imelikke justkui klaasikiude, mis panevad keele veidiks ajaks kipitama. 

Monstera enne ja pärast lõikust ning korjatud viljad, koos kohaliku papaia viljaga:

Muide, ülejäävad monsterajäätmed toppisin prügikasti, vedisin selle õue ja kallasin kärusse. Koputasin kasti puhtaks. Paraku oli seal põhjas ühest viigikaktusest jäänud kiht kollakaid udupeeni karvu-astlakesi. Need lendusid kergesti, hea, et silma ei läinud. Lõuna-Ameerikas jäävad vahel lambad nende kaktuste vahel lausa pimedaks. Jõle taim! Hakkasin igatahes kihelema. Hiljem kodus Hiiumaal avastasin, et käsivarred on mul punasetäpilised. Ju need vastikud udukarvakesed need põletikulised täpid tegid:

Muide, ka monstera mahl võib lõikamisel nahale halvasti mõjuda, eriti päikselisel päeval. Sellega läks mul siiski õnneks. Nojah, siis üheks vahetööks oli palmimaja seintelt näitusepiltide maha võtmine, ladusin need suured raamitud lõuendid eest ära. Sildid seintelt kah ära, kleepisin need ükshaaval iga pildi tahaküljele. Uue näituse pani üles juba kunstnik ise.

Siis saabusid austraalia lepatriinud. Jahutatud kastis pudeleis vastsed ning sedakorda ka neli karpi valmikuid. Küll need aga sagisid ja krõbistasid seal sees!

Neid biotõrje-triinusid tuuakse botaeda ikka väga sageli. Triinud jaotati osakondade vahel laiali, me Hellega läksime esmalt palmimajja laotama. Valmikud-triinud tõttasid karbi avanedes kohe laiali. Helle sai neilt hammustada, ma õnneks mitte. Karpi lehtedele üleval rõdul sättides kukkus see alla. Tõin tagasi üles. Muist triinusid lendas juba ringi. Pudeliga ronisin kõrgel mööda treppe, sealt saputasin sisu alla. Tatrakestade seas seekord palju valgekarvjaid vastseid. Pudelisisu haises imelikult. Ju vastsete elutegevuse hais, neid peaks ühes pudelis olema koos sadu.

Troopikas võtsin ette pool osakonda, hakkasin järjest minema, saputasin pudelite sisu lehtedele ja leherosettidesse. Triinuvastsed hakkasid kohe usinalt ringi roomama, toidupoolist otsima - villtäisid. Lisaks olin kõrbeosakonnas Jaanile redelihoidjaks, kui ta oma hoolealuste taimede ladvarosettidesse samust biotõrjet saputas.

Palmimaja viigipuid lõikasin viimati mullu veebruaris. Nüüdseks olid nad taas tihelopsakaks kasvanud. Niisiis taas teleskoopkäärid ja hiiglamapikk teleskoopsaag. Bengaali viigipuu tilkus kõvasti piimmahla, prille ma seekordse soojaga ei tahtnud kanda, aga sai ilusti hakkama, kui vaid paar lõikekohast tilkunud piimmahla plärtsu kiilale pealaele välja arvata. Hoopis suurem töö oli Ida-Austraaliast pärit Ficus rubiginosa lõikus. Nii kõrge teine. Saagisime-lõikusime Jaaniga, Ingrid koristas langenud oksi ja kiitis, et küll saab palju valgust nüüd. Jajah, võra sai vägagi ažuurne. Peale selle köndistasin inglitrompeti kah ära. See vohab ilgelt kiiresti. Vaated enne ja pärast lõikust, see kõrgem kaardoksine on Ficus rubiginosa:

Üheks väikseks tööks oli palmimaja esiväljaku peenral oleva installatsiooni ära koristamine. Väga mõjus kompositsioon oli: datlipalmitüvedel taimepotid (bromeeliad jms) ja värvitud lauguvilikonnad etc. Tasandasin peenra. Palmitüved ja taimed kasti, sõidutati kraam maja taha, ladusime seina äärde, kuhu omanik neile peagi järgi pidi tulema. Sain veelkord kinnitust, et ei palm ole miski puu, tüvi koosneb vaid miskitest kiududest, on lagunev ja pehmo, mingist puidust pole juttugi. Pilti ma sellest kompositsioonist paraku ei märganud teha.

Ei pääsenud ma kastmisetööst seegi kord, isegi kõrbeosakond vajab vett. Suvel kord nädalas vähemasti, eriti just taladel olevad turbapätsid oma taimestikuga. Kui need pätsid peaks päris läbi kuivama, on nende uuesti niiskeks saamine keeruline. Niisiis ma kastsin ja kastsin ja kastsin, turbapätse edasi ja tagasi ja uuesti ja veelkord, lisaks seinal olevad bromeeliad etc. Ja üldse enamvähem kogu krundi ka. Reguleerisin juga, kaugemale survet tugevamaks, lähemale vähemaks. Tillandsiakardinad said kah üle pihustatud. Tõstsin sekka vooliku järgmisse veevõtukohta, kinnitasin ja kastsin, kastsin, kastsin... Teraapiline mõnus tegevus.

Valik mu kastetud alasid:

Läksin peale enda puhtaks pesemist veel kõndima, klõpsasin siit ja sealt mõne pildikese. Väike endel kesksuvisest džunglist:

Kui varemalt Peetja ikka karjust juba lausa hommikust peale: "Koju-koju!", siis viimastel aegadel enam mitte. Teeb muid häälitsusi, kui viitsib. Olgu siis lõppu üks Peetja portree ka:

Taas praktikal botaanikaaias

 Maikuu kulus käest ja alles juunis sain taas Tallinna botaeda praktikale minna. Alustuseks tillandsiatega tegelemine. Ehk siis habetillandsiad (Tillandsia usneoides) tuli palmimajas konksude otsast rippumast alla võtta. Äge hallide parukate või pokude rivi sai seal palmimaja pingil. Välja õue suvitama tuli viia käeotsas, kärusse kuhjamisel läheksid need kõik segamini nagu Kört-Pärtli särk. Riputasin nad nöörile rivisse, nägid seal välja nagu kuivama pandud lõngavihud. Sealne suvitusala on ülevalt kaetud varjutuskangaga, et ereda päikse eest veidi kaitset pakkuda. Samas on ka välja toodud erinevad orhideed. 

Seejärel pihustasin tillandsiaparukad voolikust veega üle. Märjaks saades tõmbuvad hõbedased karvakesed lidusse ja taimed omandavad üsna rohelise tooni. Samas pidev märg ei ole tillandsiale hea, lidus karvad liibuvad õhulõhedele ja sedasi pikema aja jooksul võib juhtuda, et taimed lämbuvad ära.

Järgmiseks segas Jaan kokku väetiselahuse. Üsna rõvedahaisuline Delfan Plus, 10 liitrise ämbri kohta 5-10 ml väetist. Jaan grammidega ei mõõtnud, sortsutas ämbrisse natukese tunde järgi. Üldse tehakse päriselus asju rohkem tunde järgi või umbes, samas seal bladi portfoolios nõutakse ilgeid gramme ja millimeetreid taga. Aga ma parem ei hakka seda jõledat portfooliondust siinkohal kiruma.. Väetiselahust tuli ilgem laar. Asusin väetama. Võib ka nimetada leheväetamiseks. Valasin lahust pumbatavasse pritspudelisse ja aina pritsisin. Kõik need õue viidud tillandisaparukad märjaks, kõik muud tillandsiad ja orhideed seal varjukanga all aedikus. Lisaks kasvumajas tillandsiad ning erinevad orhideed said kah. Orhideedele nii lehtedele kui ka juurtele. Nt vandade juured tõmbuvad niiskust saades hallikast roheliseks.

Omaette meeldivaks tööks oli seemnete korjamine. Voltisin paberist ümbrikke, mida mulle juba 1995. aastal siinsamas Kloostrimetsas botaias õpetati. Ning siis kõrbeosakonda triiphoones, kus Jaan näitas, mida korjata ja mina siis korjasin. Näiteks Puya mirabiliselt. Ning Agave filiferalt ja Begonia carolinaefolialt. Kahel viimasel tuleb korjata kui viljad pole veel avanenud, vastasel juhul võib hiljaks jääda ning seemned juba laiali lennanud. Paberümbrikes lastakse neil järelvalmida ning hiljem tuleb seemnete puhastamine.

Üheks mu põhiliseks tööks botaia triiphooneis on saanud puude (harvem põõsaste) tagasi- ja kujunduslõikus. Nüüd suunati mind rooshibiskide manu. Kui mullu talvel tegin neile tugeva lõikuse, siis nüüd oli asi keerulisem. Kuna hibiskid õitsesid hooga, siis soovitati pigem jätta õitega võrsed alles. Nojah, lihtne öelda.. Puhastasin tüved vesivõsudest, hõrendasin võrasid nii hästi kui sain. Paratamatult langes kääride ohvriks siiski ka mõni õitsev oks. Eks nad pisut veidrad välja nägid, muidu trimmis võrad, aga siis sellest mõned õieoksaudjakad üles turritamas. Valgeõielise rooshibiskiga oli veelgi keerulisem. Ta on oma loomult hõredam, samas oksad ikkagi na risti-rästi. Eks siis tegin korrektuuri ka tema kallal. Sel sordil on huvitav omadus, et mõni oksa taandareneb esivanemaks, tekkivad roosad õied. Nii ka siin oli seda näha. Lisaks ühel oksal kummaline õis: pool õiest valge, pool roosa.

Aga siis tuli OP oma kaamerate ja mikrofonidega sinna, ronisid täitsa kohe külje alla, ehkki nad troopikaosakonda poleks nagu pidanud mette tulema. Väegade ebamugav oli seal toimetada, korjasin oma riistad kokku ja tegin sääred. 

Ingridi käe all tegelesin tsümbiidiumite (Cymbidium) ümberistutamisega. Tavaliselt istutab ta neid ümber kolme aasta tagant, vahel ka kahe aasta tagant. Ning enamasti samasse potti, vaid vana substraat juurte vahel saab asendatud uuega. Pidevalt suurematesse pottidesse istutamisel läheksid need potid ju aina raskemaks. Ja samas, veidi näljapiiril kitsamates oludes õitsevad need orhideed tegelikult rikkalikumalt.  Vast raskeim osa on juurepalli potist kättesaamine. Savipotti tuleb tagurpidi koputada vastu lauaäärt. Plastpotiga on lihtsam: pott külili maha ja jalaga peal rullida. Lisaks on potti pandud sekka savipotikilde, need juurte vahel aitavad pusa kergemini laiali harutada. Sikutasin-harutasin juurepusa lahti mitmeks, ebasibulate ümbert tirisin vanu soomuseid ära. Õitsenud või ka veel õitseva varre ära lõikamisel peab iga erineva taime lõikamisel käärid piirituse seest läbi kastma. See aitab vähendada viiruste ühelt taimelt teisele levimist. Ja samas, peale seda kui orhideesid on hakatud suveks välja viima, on tegelikult viiruste rünne vähenenud. varem lehed kuivasid koledasti, nüüd enam mitte nii väga. Eks õueoludes saavad taimed õhuliikumist ja karastumist etc. 

Istutamisel pidin sättima vanemad ebasibulad pigem keskele, nooremad väljapoole, sest kasv toimub pigem välimises ringis. Käega pealsetepundist kinni, teise käega aitasin kaasa juurepusa uuesti potti panemisel, keerates. Põhja veidi kildu ja substraati, Juurepusa ja poti serva vahele ning pusa keskele substraati, mõni potikild sekka kah. Pulgaga surusin substraati allapoole. Siis kops-kops potti vastu lauda koputada, see tihendab, nii saab veel veidi substraati lisada. Sildid pidin panema potiservaga risti. See näitab, et taim on hiljuti istutatud ja saab mõnda aega vähem kastmist. Miski aja pärast lähevad sildid paralleelselt potiservaga, siis tuleb juba tavarežiimil kastmine.

Ühe päeva sain ka väljas tegutseda. Ehk siis Anu Kauri objektidel. Viimane talv oli väga raske isegi mitmetele heitlehistele põõsastele. Praktikant Kristoga lõikusime ligustreid. Hokkaido liguster oli rõlgelt pihta saanud, kõik ülelume oksad enamvähem kutud, välja arvatud üks. Lavastasime seal mu portfoolio jaoks juhendamise pilti, et ma siis näitan, et ära seda lõika:

Nojah, rangelt võttes ma midagi seal ei õppinud, need tagasilõikamised ju ammu endal igatemoodi tehtud, nii koduaias kui mullu botaias ka.

Hokkaido ligustrid enne ja pärast tagasilõikust:

Kirjulehine harilik liguster enne ja pärast lõikust:

Hoopis halb lugu oli deutsiatega. Kui mullu pidi neid seal A. Niine mälestustahvli ümber kärpima, et tahvel padrikust näha oleks, siis nüüd vaatasid vastu vaid üha kuivad sagris põõsad. Näiteks Deutzia discolorid pidin kõik maapinnalähedale tagasi lõikama. Alt midagi noori kasve siiski hakkab tulema. Lõigatud kuhil sai vägev:

Kõigi tegutsemiste sekka sain siiski mahti ka veidi botaia maa-alal ringi käia. Seal on Castanea sativa ilusti talve üle elanud, mul kodus aga suur puu kuivab.. Jalakasurm laastab masendavalt seal botaias. Jaapani tselkvale pole nakanud. Ka Ulmus pumila ilus. Üllatas üks magnoolia. Millised mega lehed! Samas õitsvatel okstel väiksemad. Silti ei olnud. Tundub, et peaks tegu olema kuriili magnooliaga (Magnolia obovata). Milline äge liik! Ka mul Nõmbal on metsaaias ta olemas, viskab kenasti kõrgust, aga noor veel, pole õitsemiseni veel jõudnud.

                          Arvatav kuriili magnoolia (Magnolia obovata) Tallinna botaias.