Tähk-roodjalad (Blechnum spicant) laiendavad Nõmbal levikut

 Tähk-roodjalg (Blechnum spicant) on natukese müstiline sõnajalg. 1969. aasta herbaarlehelt avastati roodjalg, näidis korjatud kuskilt Hiiumaa Pühalepa kiviaialt. Loodusest hiljem seda ei leitud. Pigem on roodjala levikupiir ülemere Rootsis, viie aasta eest sai neid nähtud vohamas Bornholmil Almindingeni metsas. Nüüdseks on Eestis siiski leiukoht olemas, Võrumaa põhjaservas Kärgulas. Ehkki kahtlustatakse, et võibolla on see kuskilt aiataime eosest pärit. Mine sa tea.

Kesk-Hiiumaal Nõmbal on tähk-roodjalg aga ilmselgelt metsistunud. Algus oli raske. 2001 saadud roodjalg hukkus 2006 paljaskülmatalve tagajärjel. Ega ta seal lubjakas Karbon-kiviktaimlas ka ehk õnnelikuim ei olnud. 2001. aastal soetasin uue roodjalataime. Elas natukese aega metsaaias, kuniks umbes 2015 kolisin ta kaheks jagatuna metsa uue Silistari joakese kõrvale. Koht neile meeldis, vohavad seal rõõmsasti.

Kohe nii meeldis, et kukkusid seal eostest paljunema. Umbes nii neli taime. Madalal kraaviäärel kiiresti edenevad, järsakul kiduvad. Kuid see pole sugugi kõik. Muuseas, metsaaias, kust roodjala minema viisin, jäi ilmselt maha eoseid ja nii on ka seal jugapuu all ja tiigikaldal olemas roodjalad:

Kuid see pole ikka veel sugugi kõik. Üks võimas leid oli 2018. aastal, kui avastasin roodjalahakatise oma poole versta kauguselt puisniiduteelt. Kasvas otse liival rattaroopa servas. Kuna koht põuane ja pidev ülesõitmise oht, siis olin sunnitud ta paar sammu eemale kuusiku serva istutama. Siinkohal pilt suvest 2018, kui see roodjalg kasvas veel oma algses kohas, kus ise eosest tärganud:

Ja ikkagi pole see veel kõik. Sest eile avastasin veel trobikonna uusi tähk-roodjalgu. Sedakorda metsas Silistari joast vahetult ülesvoolu, no miski viis-kuus taime vähemasti. Üks juba eoslehe moodustamiseni jõudnud, üks päris tilluke veel. Kõik seal vee kohal rippuval mullarandil, mis kraavikaevamisest tekkinud. Kuna ma viimased paar-kolm aastat ei ole seal eriti hooldust-rohimist teinud, siis nõnda need uued roodjalad olid kahe silma vahele jäänudki. Igatahes vägev naturaliseerumine, peab ütlema! See hapu-ja niiskelemb sõnajalaliik tunneb Nõmbal end ülimalt koduselt. Sel lõunasse avatud kraavipangal talusid hästi nii mullust põuda kui tänavuse jaanuari -15...-21 kraadist külma. Mingi õrn lumekihike seal siiski pidi küllap kaitseks peal olema. Kraavipanga uued roodjalad:

Ning ometigi pole see veel ikka kõik. Sest üks äge leid oli eile veel. Ikka sealsamas Silistari joakese juures, kus vaatas vastu pruunistunud imelik leht. Näed sa: kuningosmunda (Osmunda regalis) kah sinna ise jõudnud! Paarsada meetrit eemal metsaaias on ühestainsast osmundast eostunud kümneid uusi taeimi tiigikallastele. Nüüd siis äkitselt üks kanda kinnitunud tükk maad eemale. Äge! Kuningosmunda looduslikud leiukohad asuvad meist võrdlemisi kaugel: Lõuna-Rootsis ja Lõuna-Poolas.

Siia otsa veel üks pilt. Ikka sealt metsa Silistari joalt: nood kaks istutatud tähk-roodjalga ja nende kohal üks tore kivi. Tolle rahnu leidsin 2015. aastal täpselt oma sünnipäeval sealtsamast maa seest ja ubisin uhkesti püsti. Muidu seal liivamaal kive sama hästi kui üldse pole. Too graniitne hele rahn sai mõistagi nimeks Sünnipäevakivi.

Veel üks taimelaar Tšehhimaalt

 Põhjus, miks taaskord sai sealt Tšehhimaa e-shop Tropik'ikust tellitud on selles, et mullu novembris jäi mul seal nimekirjas kahe silma vahele Acer macrophyllum. Suurelehine vaher Põhja-Ameerika läänerannikult, keda olen ammuilma ihanud. Noh, ja ühtlasi siis ikka midagi muud kah. Taimed on seal odavad, kuna pisikesed, postikulu pole kah väga hull. Siiski läks kuue istiku peale kokku taas 70 euri ära. Nüüd olgu pikaks ajaks igasugu raha eest hankimistega lõpp! Taimed olid jällegi eeskujulikult pakendatud, potid kiletatud-teibitud kinni ja karp lõhnavaid õlgi täis. Ladusin kraami terrassile ülespildistamiseks. Kahjuks on mitmed istikud juba kasvu alustanud, nende maikuuni hoiustamine on seega keeruline, sest kõvu öökülmi tuleb kindlasti veel.

Natuke lähemalt, mida siis seekord soetatud sai. 

Acer macrophyllum juba mainitud. Tema jaoks on mul koht Oregoni allee Kalifornia mäel olemas. Iseenesest olevat vägagi külmataluv liik. Ainus mure varakevadised päiksepäevad vaheldumisi külmade öödega. Isegi kodumaised vahtrad ei pea siin Nõmbal sellele vastu, mis siis veel samusest eksoodist rääkida..

Pteroceltis tatarinowii on huvitav reliktne liik Kesk-Hiinast, enne jääaega olid need huvitavate litterviljadega puud Maal laialt levinud, nüüdseks säilinud vaid see üks liik. Looduses olla lubjarikaste muldade tunnusliik. Kodumaal hinnatud käsitööpaberi valmistamisel. Tüvedel huvitav kestendav koor. Taluvat kuni -27 kraadi.  Istutaks tiigi äärde Karbon-kiviktaimlasse, ehkki seal on päikest vähevõitu. Näis.

Euptelea pleiosperma. Loeti varem Trochodendraceae hulka, nüüdseks omaette perekonnas, kus vaid kaks liiki. Tulikalaadsete (Ranunculales) selts. Omapärased on punased tuttõied. Olla suht lühiealine põõsaspuu. Taluvat suisa -30 kraadi. Eelistab jahedamat niiskemat mulda. Ilmselt koht olemas ta jaoks metsaaias ida-ambrapuu naabruses.

Cercocarpus montanus. Kuni 5 m kõrge roosõieline puukene Kordiljeeridest. Taluvat suisa -38 kraadi pakast. Aga kasvukoht peab olema hea drenaažiga. Huvitavad pikad uduurvaviljad tulevad selle prk liikidel. Arvatavasti istutan Moosese heinamaale. 

Cephalotaxus harringtonii. Olen kaua aega unistanud pea- ja pähkeljugapuudest. 2019 sügisel korjasin Kopenhaageni botaiast hulgim seemneid, üles ei tulnud paraku ainsamatki idu. Sai nüüd siis lõpuks ometi üks peajugapuukene siia Nõmmba. Tegelikult imelik, miks peajugapuid Eestis seni pole peagu üldse kasvatatud. Põhimõtteliselt peaks see C. harringtonii olema täitsa vastupidav, selle liigi madalam vorm levib põhjas lausa Hokkaido saarel. Kuna varjutaluv, läheb ta ilmselt Pöögialleele. Seal on neutraalne või lubjakas muld, mis peaks just sobima hästi. Märtsipealelõunapäikse eest peab vähemalt esimestel aastatel arvatavasti varjutama.

Quercus phillyreoides. Kuna Tropikus väidetakse tegu olevat ühe maailma külmakindlaima igihalja tammega, siis proovin selle ära. Kui Q. ilexi taluvuseks annavad nad -21 kraadi (on mul kuidagi hinges püsinud üle 10 aasta, kuigi selle talve -21 võttis paraku pruuniks), siis selle Hiinast ja Jaapanist pärineva tamme taluvuseks antakse suisa -25, isegi vbl -28 kraadi. Paraku on igihaljuse miinuseks see, et päris avatud kohta ei saa istutada. Ometigi tamm ju suvist päikest ikka tahaks saada. Ehk topin metsaaeda, kus hilistalvise pärastlõunapäikse eest tuleb paraku varjutama hakata.

 Ning siia lõppu näide eelmisel sügisel tellitud Persea palustris'est. Tundub ikka nii õrnukese välimusega, külmataluvus olla kuni -23. No eks siis paistab...

Istutamiseks võiks minna aprillikuus. Aga kuna mitmed samused potipuukesed-põõsad juba kasvu alustanud, siis on hiliskülmade kahjurisk paraku suur. 

Kevadlõketamine

 Tunamullu võttis arborist maja tagant maha kolm ohtlikku kuuske. Oksarisu kuhjus tohutus koguses. Päris maja juurest sai seda sodi korra jaanilaupäeval koristatud. Põletada aga toonase põuaga ei saanud. Nii need sinna taha metsaserva hunnikusse jäidki. Samas hoovi peal losutas hulk okstekuhje ikka jätkuvalt. Pikk lumine talv on nüüdseks läbi ja kuuskede kuhjad hakkasid järsku karjuma. Ei, pidi end kätte võtma ja nendega võitlusse asuma. Täna ründasin kõige suuremat. Kaenlas tassida oli liialt väsitav, tuli jälle kärutäisi komplekteerima asuda. Lõkkeplatsini heinamaal on üksjagu maad, sestap kärutamine ikka parim lahendus.

Osati on oksad märjad, sestap ei tahtnud tuli algul hästi vedu võtta. Katkusin siidpöörise puhmast heinalaadset hakatust, lisasin paar tõrvamännipakku. 

Tuli võttis vedu. Põles tugeva leegiga, ole ainult mees ja käruta käbedasti toidet peale! Sestap seal miskit tulenautlemist ei olnud, hea, et fotolegi jäädvustatud sai. Edasi-tagasi siiberdamise sekka silmasin: näed sa, lumikellukesed puhta õied välja ajanud...

Lumikellukesed jäid pildile püüdmata. Ning kuuseoksakuhje jäi maja taha endiselt mitu. Osalt veel jääkeltsas. Eks pea millalgi taas lõketama hakkama.

Selline suvaline tuleteoreportaaž tema siin sai..