2016. aasta aprillikuise Kreeta reisi kõige meelipaeluvam ja olulisem osa oli mu jaoks Omalose platoo. Kus on säilinud reliktse kreeta tselkva kõige laialdasemad kasvualad. Siinkohal kogun kokku oma neli artiklit, mis ilmusid Hiiu Lehes 18.10 - 1.11.2016
Joonistasin nüüd siia juurde ka n-ö aardekaardi, millele märgitud me Omalosel leitud tselkvate kasvukohad.
Hommikune suur välismaiseid matkajaid täis liinibuss ronis aina kõrgemale. Kreeta maa ja meri vajus üha sügavamale.
Teeserpentiinid kiskusid lausa võimatuseni sõlme, sundides bussi edasi-tagasi vingerdama. Ikka üles. Ilmusid madalad küpressimetsa tukad. Ja esimesed kreeta vahtrad.Olime verstakõrgusel merepinnast. Viimaks keeras buss üle mäeharja ja kogu muu Kreeta saar kadus. Ees avanes lame org, mille ümber mägedevall. Ilmelt nagu üks hiigelsuur vulkaanikraater.
Samas justnagu Arthur Conan Doyle’i “Kadunud maailm”. Üks kõrgel ja eraldatuses asuv maalapp, just sobilik pelgupaik iidsetele jäänuklikele tselkvatele. Jalakaliste sugukonda kuuluv kreeta tselkva (Zelkova abelicea) kasvab looduses ainult Kreeta mägedes, olles siingi harv, enamasti kariloomade poolt madalaks näritud. Omalose platoo piirkonnas kasvavad liigi kõige suuremad isendid ja siit võib leida maailmas ainsaid kreeta tselkva metsariismeid. Ning nüüd, kevadel 2016 olime reisikaaslase Erkoga jõudnud siia kohale.
Kuigi selline mägedest piiratud org võinuks ehk ahistavalt mõjuda, tundsin miskipärast, justkui oleksin koju jõudnud. Ei tea, miks õigupoolest Omalos mulle nii meeldima hakkas. Ühest küljest oli see mu jaoks Kreeta reisi kõige olulisem sihtkoht. Teisalt oli ta selline lihtne ja tuttavlik. Olin peagu kaks nädalat enda ümber näinud vaid igihaljaid õlipuuterrasse, igihaljaid jaanikaunapuid, igihaljaid eukalüpte, igihaljaid palme ja nii edasi. Siin aga tervitas järsku parasvöötme moodi kevad. Viirpuud olid valges õievahus ja küpressinõlvad ümber tundusid mägede kuusikuna. Kodusust lisas ehk seegi, et Omalosel on vaid mõni üksik maja, selline eestilik hõreasustus. Platoole on õunaaedu istutatud. Kõikjal valendas lambaid. Lambad on Omalose valitsejad. Nad vedelesid ülbelt tee peal ja buss pidi peatusi tegema, kuniks nad oma kepsud kõhu alt välja suvatsesid ajada. Lai asfalttee oli üleni tumedalapiline-nireline – lammaste paksu ja vedelaga üle võõbatud.
Uhke maantee sai Xyloskalo külastuskeskuse juures otsa. Meie bussile järgnes veel teinegi välismaalasi täis liinibuss. Kärmelt osteti võileibu, mugiti, rüübati kohvi ja pandi ajama. Ikka viieeurone pilet ja kuueteistverstasele matkale läbi Samaaria kuru, 1200 m allapoole, sihiks Liibüa mere rannik. Mulle aitas reisi alguses olnud Richtise kurus ronimisest. Võib-olla oleks Erkole meeldinud see matk ette võtta, kuid ma ei tahtnud säärasest otsast isegi mõelda. Ehkki jah, kui Kreetal üldse metsa moodi metsi näha tahta, siis Samaaria oleks selleks õige paik. Piirdusime vaid alla sügavikku kiikamisega. Seal tumendasid küpressidega kaetud järsakud, veel edasi peaks ilmuma kreeta männid…
Kuid ei, meie peaeesmärk ja palverännaku siht olid ju tselkvad. Paar tükki kasvas külastuskeskuse juures, üks otse maja ees. Kogu sellest rahvamassist ei heidetud tselkvale pisematki pilku. No mis silmad kinni matkamine see olgu!
See oli päris korralik isend. Oma 8 m kõrge ja üle jalase tüveläbimõõduga. Pikiribadena kestendavad hallid koorelatakad tekitasid erilise ilme. Lehed okstel aga olid nii pisikesed. Võib-olla veel kevade tõttu, ent üldiselt ongi kreeta tselkva lehed sageli õige väiksed ja puu võra seetõttu õhulise moega.
Olime kohal jah. Kell oli 9 hommikul ja temperatuur siin kõrgel jahe, vaid +9 kraadi. Päike aga kõrvetas kuis jaksas. Ikkagi ju 35. laiuskraad, sama, mis Põhja-Aafrikas. Tõesti, kohal. Kuid ei mingit ohkimist ega vaimustust. Lihtsalt järsku olime tselkvate maal. Mesilased sumisesid pisikeste kolmehõlmaliste lehtedega kreeta vahtrate tagasihoidlikel rohekatel õitel. Samas olid mõnel puul juba ehteks punased tiibviljad. Kuigi selle vahtraliigi nimeks on antud igihaljas vaher (Acer sempervirens), on siiski tegu eksitusega, puu on pigem heitlehine. Tõelised igihaljad vahtrad kasvavad Euroopast väljapool.
Asutasime end tagasi Omalose platoo poole laskuma. Esimene mulje tselkvatest: katastroof! Üksteise järel madalaks näritud, justkui viirushaiged kärbunud moodustised. Pidage kinni need kuramuse õgardid! – hüüdsin ma kelli kõlistavate lammaste suunas. Teisalt on nad aga loonud imekauni maastiku. Kõike lambad siiski süüa ei jõua. Ja ei saa ka. Astlalised viirpuud, pirnipuud (Pyrus spinosa) ja kreeta kukerpuud on üsna hästi kaitstud. Ja vahtrad löövad massiga – mõni ikka äranärimisest pääseb.
Põikasime tee kõrvale orgu. Paeklibul lösutasid madalad ümarad kukerpuupõõsad, täis kollaseid õisi ja mesilaste suminat. Pirnipuud hõbetasid, viirpuud lõhnasid valgetes õites. Ümarate vahtrate haljus. Nõlval tumerohelised igihaljad värvitammed ja peagu mustjad küpressid. Aga tselkvad? Vaesed näritud äbarikud. Kahe meetri piiril võib märgata mütakate otsast tõusvaid suurema lehega ladvaudjakaid – üritavad ablaste lammaste lõugade eest üles põgeneda.
Tegelikult olid siin õnneks ka juba närijatest ammu pääsenud puud täitsa olemas. Näed, teeveerel jalase tüveläbimõõduga 7 m kõrge õrnas kevadroheluses tselkvapuu. Ja siis veel üks. Ja veel paar tükki. Ning see oli alles algus.
Xyloskalo-Omalose-Kalergi teeristi lähedal algas tõeline tselkvate maa. Lisaks üksikpuudele lausa paarikümnetüveline salu. Sukeldusime terava päikse eest kaitsvasse varju tillukesse tselkvametsa.
See pakkus erilist pilti: kestendavad looklevad tüved kivisel järsakul, juured roomamas kaljude vahel ja üle kivide. Õhulised mattrohelised puudeladvad küünitasid oma 10 m kõrgusele. Ja see on kreeta tselkva puhul juba üsna tubli kasv. Kõrval jagus ka värvitammesid ja kreeta vahtraid, ent nemad on tselkvatest pigem madalamad. Meenus Saarnaki Pärnamäe ränk – teatav sarnasus on neis maastikes tõepoolest.
Kohe lähedal teeristi juures tuli veel ligi paarkümmend tselkvat. Neist kõige uhkem 10 m kõrge ringutavate harudega puu, mille roomavad juured andnud juba mitu nooremat. Emapuu üks haru oli murdunud, kuid enne tüve hargnemist, 1 m kõrgusel maapinnast, saime mõõdulindiga ta ümbermõõduks 260 cm.
Põikasime korraks ristist itta, Kalergi mäe teele. Teele jäid aina tselkvad, järjest suisa 30 puud. Paar-kolm neist ligi 10 m kõrged ja jalase tüveläbimõõduga. Mitmel puul olid ootamatult lopsakad lehed. Tegin päevikusse lehtede jäljendeid, suuremad neist 2 tolli ehk 5–6 cm pikad. Muidu lehed märksa väiksemad, kariloomadest näritud isenditel sootuks tibatillukesed.
Kohe lähedal teeristi juures tuli veel ligi paarkümmend tselkvat. Neist kõige uhkem 10 m kõrge ringutavate harudega puu, mille roomavad juured andnud juba mitu nooremat. Emapuu üks haru oli murdunud, kuid enne tüve hargnemist, 1 m kõrgusel maapinnast, saime mõõdulindiga ta ümbermõõduks 260 cm.
Põikasime korraks ristist itta, Kalergi mäe teele. Teele jäid aina tselkvad, järjest suisa 30 puud. Paar-kolm neist ligi 10 m kõrged ja jalase tüveläbimõõduga. Mitmel puul olid ootamatult lopsakad lehed. Tegin päevikusse lehtede jäljendeid, suuremad neist 2 tolli ehk 5–6 cm pikad. Muidu lehed märksa väiksemad, kariloomadest näritud isenditel sootuks tibatillukesed.
Näidised korjatud Omalose platoolt aprillis 2016.
Tselkvaid oli ses kandis tõesti palju, ei jõudnud me kõiki läbi käia ega üles lugeda. Järgmisena põikasime teeristist läände. Kutsuv kõrvaltee keeras edelasse piki kiviklibust vägevat jõesängi. Jõe nimi on Xeropotamos ehk Kuivjõgi. Kuiv oli ta tõesti. Isegi võimsa tammi taha ei jagunud piiskagi vett. Viimane talv oli Kreetal erakordselt soe, mistõttu Lefka Ori mägedes olid aprilli lõpuks vaid lumeriismed alles ja seetõttu ka vooluvesi siin üleval otsas. Sellest oli kahju.
Väga eriline olnuks paisjärve veepeegel, ümber kevadroheluses madal mets. Omalose peenelehised liigivaesed ja rässakad metsahõrendikud meenutavad maailma kõige lõunapoolsemaid lõunapöögi metsi Tulemaal Lõuna-Ameerika lõunatipus. Seda puhtväliselt, liigid on muidugi sootuks teised.
Kõikjal kerkisid ette traattarad ja nii mitmegi tselkvarühmani me seetõttu ei pääsenud. Õnneks osutus parimaks tselkvateeks Xeropotamose kuiv klibune säng, mis oli siledaks lükatud, näides maanteena. Ülespoole minnes kadusid ka segavad tarad.
See põhjakirdesse laskuv Xeropotamose org osutus tõeliseks Tselkvaoruks. Klibuvalevuse taga paistis väga kutsuv ümaravõraliste puudega salu. Puud osutusid seninähtuist vist vanemaks, sest nende tüvekoor oli pikirõmelise korbaga, oksad aga üsna siledad.
Xeropotamose oru alumine suurte tselkvate salu.
Xeropotamose alumine tselkvasalu, kus pildil tagumise tselkva rinnasümbermõõt küünib 2,2 meetrini.
Kõrgemale minnes tuli üha tselkvaid, küll peenemad, ent lausa hõreda vahtrasegametsana, ühes kohas väikse klibul haljendava puhtpuistunagi. Kolm platsi on seal traattaradega eraldatud – kaitseks ablaste lammaste eest.
Ronisime kuni 1300 m kõrgusele merepinnast, siis läks edasipääs raskemaks. Tõdesime, et imelikult segamini on Kreetal kõik – parasvööde ja lähistroopika ning isegi nii kõrgel merepinnast.
Xeropotamose ülemine suurte tselkvate salu.
Xeropotamose alumise tselkvasalu kõige vägevam Zelkova abelicea: 70 cm kõrgusel harunemiskohas tüve ümbermõõt 465 cm; kaks haru on surnud, elus haru ümbermõõt 1,5 m kõrguselt 282 cm.
Telkima jäime alumisse tselkvasalusse. Selleks, et lambamurulist telgiplatsi kätte saada, tuli kõigepealt kõvasti kiviräbu ja pabulakrobudikke eest koristada. Kaigastega pabulate eemale virutamine tekitas iseäraliku golfimängu meeleolu. Peagi kablutas lambakari kuiva jõesängi vastaskaldale ja põrnitses meid küsivalt kaua-kaua. Ju olime hõivanud nende lemmikööbimisplatsi.
Selliseid kreeta tselkvaid nagu Xeropotamose orus ja ta naabruses mujalt Kreetalt ning üldse kogu maailmast ei leia. Idapoolsel Kreetal on suuri tselkvaid alles väga vähe ja selles on süüdi intensiivne karjatamine. Kui saaks suuremaid alasid kariloomade eest taradega eraldada, pääseks madalaks näritud äbarikud ehk sirguma ja tselkvasalusid kasvaks ka Ida-Kreetal.
No tõesti, miks peavad need pudulojused kõikjal valitsema?
Kaks tselkvat Omalose platool. Tagumise puu kõrgus küünib 12(14?) meetrini.
Samad tselkvad lähivaates. Esimese puu rinnasümbermõõt 201 cm, tagumisel 320 cm.
Kuigi pilt olematu kvaliteediga, on n-ö dokumenteerimiseks siiski oluline: needsamad kaks suurt tselkvat. Esiplaanil see 320 cm tüveümbermõõduga 12-14 m kõrgune puu - Xeropotamose hiiu järel võimsuselt teine me reisil kohatud Zelkova abelicea!
Too jäi meie tselkvareisi esinduslikuimaks isendiks, Xeropotamose osaliselt kuivava hiiu järel. Puutüvedel eendusid iselaadsed kõvad koorelatakad, andes mõõtmisel ehk liigsuurt tulemust.
See oli imetore koht. Eraldi künkal väike salu nende kahe põlispuuga, kaaslaseks nooremaid tselkvaid ja kukerpuupõõsastik. Meeleolult nagu maakerkel sisemaale jäänud Lääne-Eesti laid. Ümber mere asemel niidud kilpjalgade ja padjandiliste torkivate leetpõõsastega. Põliste tselkvate tüvesid kattis tükati kohev samblavaip. Küll siia olnuks tore telkima jääda! Kuid õhtu polnud veel käes ja nii suundusime edasi.
Tee laskus künkast alla. Vastu läikles ümar järvikusõõr, vastaskaldal kolmejalase tüveläbimõõduga värvitamm. Läänes, niiskes orundis, mõne maja juures, haljendasid plaatanid. Ka üks tehislikuma moega suur tiik oli teeveeres, kajakad kiljumas selle kohal. Ümberringi aga mahlakalt mürkroheline rohi. Siia nõkku valguvad kokku kõik ümbruse mägede suurveed ja sellal on järvikuid rohkem. Kuid kus on Omalose platoolt väljavool? – imestasin. Hiljem kodus Kreeta raamatust lugesin, et taolistelt mägiplatoodelt ei lähtugi ojasid, vaid vesi imbub ära karstilõhede kaudu. Kui peaks aga tulema maavärin ja need sulguvad, võib orgusid üleni täita järvevesi. Kunagi olnudki Omalos järv, ka Lasithi platool laius veel veneetslaste valitsusajal avar veekogu. Seega ohtlikud kandid elamiseks või mis?
Sel pärastlõunal polnud mul aga mingist võimalikust tulevikus taastekkivast järvest aimugi. Kõmpisime risti läbi selle natukese ehk igavakski kiskuva tasandiku. Õunapuudel roosatas veel mõni viimane õis. Midagi tuttavlikku ja turvalist oli ümberringi. Meeletu sulnis rahu, täiesti teraapiline olemine. Miks küll tervel Kreetal just see karmivõit maalapp mulle nii hinge puges? Tundus nagu oleks ma kunagi siin juba olnud…
Kujunev tselkvamets (Zelkova abelicea) Omalose asunduse kohal. Esiplaanil on segus näha värvitamme (Quercus coccifera). Taustal olev mägi taasmetsastub küpressidega (Cupressus sempervirens var. horizontalis).
Selles lootustandvas noores tselkvametsas oli me niiöelda hüvastijätuõhtu, siia jäime telkima. Hüvastijätt nii tselkvapuude kui üldse Omalose platoo ja selle ümbruse erilise taimestikuga. Ümbrust kuldas mahe õhtupäike. Kukerpuuõied kollendasid. Lammaste määgimine ja kellade kõlin. All asunduses laste hõiked.
Avastasin kivivareme kõrvalt, õitsvate piimalillepadjandite (Euphorbia acanthothamnus) vahelt alla jala kõrguse igihaljaste lehtedega põõsakese. See osutus küngas-näsiniineks (Daphne sericea), mille lillad õied olid juba ära õitsenud. Põõsas kasvab kuni kolme jala kõrguseks.
Oma kivivaremete, ohtrate igihaljaste värvitammedega ja tselkvaokste eriti pisikeste lehtedega nägi paik välja kuidagi “vahemerelisem” kui senised tselkvakohad.
Kribasin oma päevikusse: “Kokkuvõtteks. Neil kahel päeval ilmnes, et tselkvate olukord siin Omalosel on pigem lootusrikas. Lammaste pügamisulatusest pääsenud puid on vägagi palju ja näiteks siin Omalose asunduse juures kujuneb suisa tselkvamets. Küll segus teiste liikidega, ent siiski.”
Järgmisel varahommikul ootasime all asunduses sahisevate lopsakate paplite all bussi. Lisaks oli siin leinapaju ja tuul tõi heinamaalt viirpuuõite lõhna. Metsviinapuu turnis aial. Mõtlesin, et miks nad kaske ei istuta? Teisal kasvas kolm harilikku kuuske, mis nägid välja õige nirud. Kas selle põhjuseks on liigne talvesoe või hoopis suvine kuivus? Nõlvul igihaljendasid värvitammed ja küpressid, rõhutades, et pole siin nii külmkarm kõrgmäestik midagi.
Üks neljameetrine tselkva sirgus otse peatuse juures. Lehed olid tal ülimalt kribud ent see-eest paistsid õied! Sellised rohekad, pisitillukesed. Hüvasti, tselkvad! Vaevalt kunagi enam neid looduses näen.
Läksime bussi peale ja see ronis üle kraatriliku valli. Oehh, milline sügavik nüüd kaugele alla mereni avanes, kui kole kõrgel me seal platool ikka olime olnud! Algas laskumine mööda serpentiine. Õige ruttu ilmusid me vaatevälja igihaljad õlipuud ja eukalüptid ning me ümber oli taas tavapärane lähistroopiline Kreeta.
Tselkvaid oli ses kandis tõesti palju, ei jõudnud me kõiki läbi käia ega üles lugeda. Järgmisena põikasime teeristist läände. Kutsuv kõrvaltee keeras edelasse piki kiviklibust vägevat jõesängi. Jõe nimi on Xeropotamos ehk Kuivjõgi. Kuiv oli ta tõesti. Isegi võimsa tammi taha ei jagunud piiskagi vett. Viimane talv oli Kreetal erakordselt soe, mistõttu Lefka Ori mägedes olid aprilli lõpuks vaid lumeriismed alles ja seetõttu ka vooluvesi siin üleval otsas. Sellest oli kahju.
Väga eriline olnuks paisjärve veepeegel, ümber kevadroheluses madal mets. Omalose peenelehised liigivaesed ja rässakad metsahõrendikud meenutavad maailma kõige lõunapoolsemaid lõunapöögi metsi Tulemaal Lõuna-Ameerika lõunatipus. Seda puhtväliselt, liigid on muidugi sootuks teised.
Kõikjal kerkisid ette traattarad ja nii mitmegi tselkvarühmani me seetõttu ei pääsenud. Õnneks osutus parimaks tselkvateeks Xeropotamose kuiv klibune säng, mis oli siledaks lükatud, näides maanteena. Ülespoole minnes kadusid ka segavad tarad.
See põhjakirdesse laskuv Xeropotamose org osutus tõeliseks Tselkvaoruks. Klibuvalevuse taga paistis väga kutsuv ümaravõraliste puudega salu. Puud osutusid seninähtuist vist vanemaks, sest nende tüvekoor oli pikirõmelise korbaga, oksad aga üsna siledad.
Kõrgemale minnes tuli üha tselkvaid, küll peenemad, ent lausa hõreda vahtrasegametsana, ühes kohas väikse klibul haljendava puhtpuistunagi. Kolm platsi on seal traattaradega eraldatud – kaitseks ablaste lammaste eest.
Ronisime kuni 1300 m kõrgusele merepinnast, siis läks edasipääs raskemaks. Tõdesime, et imelikult segamini on Kreetal kõik – parasvööde ja lähistroopika ning isegi nii kõrgel merepinnast.
Telkima jäime alumisse tselkvasalusse. Selleks, et lambamurulist telgiplatsi kätte saada, tuli kõigepealt kõvasti kiviräbu ja pabulakrobudikke eest koristada. Kaigastega pabulate eemale virutamine tekitas iseäraliku golfimängu meeleolu. Peagi kablutas lambakari kuiva jõesängi vastaskaldale ja põrnitses meid küsivalt kaua-kaua. Ju olime hõivanud nende lemmikööbimisplatsi.
Selliseid kreeta tselkvaid nagu Xeropotamose orus ja ta naabruses mujalt Kreetalt ning üldse kogu maailmast ei leia. Idapoolsel Kreetal on suuri tselkvaid alles väga vähe ja selles on süüdi intensiivne karjatamine. Kui saaks suuremaid alasid kariloomade eest taradega eraldada, pääseks madalaks näritud äbarikud ehk sirguma ja tselkvasalusid kasvaks ka Ida-Kreetal.
No tõesti, miks peavad need pudulojused kõikjal valitsema?
Öö läbi kõlas ümbruse mäenõlvadelt Arsise kelladekontsert ehk siis lambakari, kellad kaelas kulisemas.
Millegipärast oli tunne nagu Kaukaasias. Ka seal on oma, küll märksa võimsakasvulisem ja lopsakalehisem tselkvaliik. Meie telkisime aga siin nende palju haruldasemate, põliste kreeta tselkvate all.
Kolid koos, asutasime end mööda Xeropotamose kuiva sängi allapoole astuma. Paaris kohas trehvasime luuderohulist puutüve. Luuderohi kasvab Kreetal pigem madalamal, lopsakates plaatanikurudes. Ka üksik kibuvits jäi me teele ette, roosavalged õied puhkemas. See lammaste poolt kujundatud maastik oli tõeline iluaed, kus eriliselt paistsid silma fantaasiarikkad topiaarskulptuurid. Lambad pügavad eriti just värvitammed tihe-tihedalt ära ja need saavad igaüks täiesti kordumatu vormi. Aednikud leiaks siit lõputult inspiratsiooni!
Piki maanteed pöördusime läänekaarde. Tselkvad hakkasid otsa saama. Nüüd siginesid niitudele lisaks mandlilehistele pirnipuudele (Pyrus spinosa) harilikud pirnipuud. Väga omamoodi pildi lõi kilpjalaniit segus heledas õies tooneliiliatega. Palju on istutatud õunapuid.
Õhk oli sel aprillilõpupäeval soojem ja ümbruses levis mõnus mesilaste suminat täis rahu. Hea oli olla ära Omalosel. Ümber sõõrina justkui seda väikest maailma kõige muu eest kaitsev mäevall. Ilmnes mõningane seaduspära – heitlehised puud koondusid platoost lõunasse ehk siis niiskematele põhja avanevatele nõlvadele, läänes valitsesid küpressid segus värvitammedega, idas ja põhjas peamiselt küpressid. Tundus, et mets üritab tasapisi kaotatud alasid tagasi võita ja Kreeta näikse vaikselt metsastuvat. Seda küll vaid mõnes paigas, ent siiski. Muide, siin levib vahemere küpressi looduslik liik (Cupressus sempervirens var. horizontalis), mitte mujal läänepoolsetel Vahemeremaadel inimese poolt levitatud küpressi sammasvorm.
Keset lagedust paistis eemal kaks ovaalse võraga kaharat puud. Erko kahtlustas: tselkvad? Olidki jah. Ja veel millised! Kaks uhket puud, jämedam kindlasti 12, aga võibolla ka 14 m kõrge. Madalama rinnasümbermõõduks saime 201 cm, kõrgemal 320 cm.
Millegipärast oli tunne nagu Kaukaasias. Ka seal on oma, küll märksa võimsakasvulisem ja lopsakalehisem tselkvaliik. Meie telkisime aga siin nende palju haruldasemate, põliste kreeta tselkvate all.
Kolid koos, asutasime end mööda Xeropotamose kuiva sängi allapoole astuma. Paaris kohas trehvasime luuderohulist puutüve. Luuderohi kasvab Kreetal pigem madalamal, lopsakates plaatanikurudes. Ka üksik kibuvits jäi me teele ette, roosavalged õied puhkemas. See lammaste poolt kujundatud maastik oli tõeline iluaed, kus eriliselt paistsid silma fantaasiarikkad topiaarskulptuurid. Lambad pügavad eriti just värvitammed tihe-tihedalt ära ja need saavad igaüks täiesti kordumatu vormi. Aednikud leiaks siit lõputult inspiratsiooni!
Piki maanteed pöördusime läänekaarde. Tselkvad hakkasid otsa saama. Nüüd siginesid niitudele lisaks mandlilehistele pirnipuudele (Pyrus spinosa) harilikud pirnipuud. Väga omamoodi pildi lõi kilpjalaniit segus heledas õies tooneliiliatega. Palju on istutatud õunapuid.
Õhk oli sel aprillilõpupäeval soojem ja ümbruses levis mõnus mesilaste suminat täis rahu. Hea oli olla ära Omalosel. Ümber sõõrina justkui seda väikest maailma kõige muu eest kaitsev mäevall. Ilmnes mõningane seaduspära – heitlehised puud koondusid platoost lõunasse ehk siis niiskematele põhja avanevatele nõlvadele, läänes valitsesid küpressid segus värvitammedega, idas ja põhjas peamiselt küpressid. Tundus, et mets üritab tasapisi kaotatud alasid tagasi võita ja Kreeta näikse vaikselt metsastuvat. Seda küll vaid mõnes paigas, ent siiski. Muide, siin levib vahemere küpressi looduslik liik (Cupressus sempervirens var. horizontalis), mitte mujal läänepoolsetel Vahemeremaadel inimese poolt levitatud küpressi sammasvorm.
Keset lagedust paistis eemal kaks ovaalse võraga kaharat puud. Erko kahtlustas: tselkvad? Olidki jah. Ja veel millised! Kaks uhket puud, jämedam kindlasti 12, aga võibolla ka 14 m kõrge. Madalama rinnasümbermõõduks saime 201 cm, kõrgemal 320 cm.
Too jäi meie tselkvareisi esinduslikuimaks isendiks, Xeropotamose osaliselt kuivava hiiu järel. Puutüvedel eendusid iselaadsed kõvad koorelatakad, andes mõõtmisel ehk liigsuurt tulemust.
See oli imetore koht. Eraldi künkal väike salu nende kahe põlispuuga, kaaslaseks nooremaid tselkvaid ja kukerpuupõõsastik. Meeleolult nagu maakerkel sisemaale jäänud Lääne-Eesti laid. Ümber mere asemel niidud kilpjalgade ja padjandiliste torkivate leetpõõsastega. Põliste tselkvate tüvesid kattis tükati kohev samblavaip. Küll siia olnuks tore telkima jääda! Kuid õhtu polnud veel käes ja nii suundusime edasi.
Tee laskus künkast alla. Vastu läikles ümar järvikusõõr, vastaskaldal kolmejalase tüveläbimõõduga värvitamm. Läänes, niiskes orundis, mõne maja juures, haljendasid plaatanid. Ka üks tehislikuma moega suur tiik oli teeveeres, kajakad kiljumas selle kohal. Ümberringi aga mahlakalt mürkroheline rohi. Siia nõkku valguvad kokku kõik ümbruse mägede suurveed ja sellal on järvikuid rohkem. Kuid kus on Omalose platoolt väljavool? – imestasin. Hiljem kodus Kreeta raamatust lugesin, et taolistelt mägiplatoodelt ei lähtugi ojasid, vaid vesi imbub ära karstilõhede kaudu. Kui peaks aga tulema maavärin ja need sulguvad, võib orgusid üleni täita järvevesi. Kunagi olnudki Omalos järv, ka Lasithi platool laius veel veneetslaste valitsusajal avar veekogu. Seega ohtlikud kandid elamiseks või mis?
Sel pärastlõunal polnud mul aga mingist võimalikust tulevikus taastekkivast järvest aimugi. Kõmpisime risti läbi selle natukese ehk igavakski kiskuva tasandiku. Õunapuudel roosatas veel mõni viimane õis. Midagi tuttavlikku ja turvalist oli ümberringi. Meeletu sulnis rahu, täiesti teraapiline olemine. Miks küll tervel Kreetal just see karmivõit maalapp mulle nii hinge puges? Tundus nagu oleks ma kunagi siin juba olnud…
Omalose asundus platoo kirdenurgas pole asula tavapärases mõistes.
Vaatad eemalt, et pood, ent see osutub tavernaks. Järgmises poe moodi majas on jälle taverna. Ja kolmas ja neljaski on ikka taverna, teisel korrusel hotell. Ka ridaelamu osutub hotelliks. Nõlval on siiski ka mõni elumaja, ent kasutusel nähtavasti pigem suvilana. Nii tore, kui Omalosel oleks aastaringne väike küla oma minimarketiga ent kreetalaste jaoks on siinsed talved püsiasustuse jaoks liiga karmid, sageli võib platoo mattuda läbipääsmatusse lumme.
Ronisime asula idaservas loodesse avanevale mäenõlvale. Jalamaid hakkasid pihta tselkvad. Ikka veel ja veel. Kohati rühmana, sekka värvitamme ja kreeta vahtrat. Üks vaher oli oma liigi kohta esinduslik: ligi 10 m kõrge ja tüvi jalase läbimõõduga – ilus keraja võraga puu.
Siingi levib kivine puiskarjamaa, pealekauba kerkivad võimsad varemetemüürid. Kas nii vägevad karjuseonnid olid muiste? Nüüd näikse ses paigas karjatamiskoormus nõrgem olevat ja näib toimuvat taasmetsastumine. Puud on üsna noored veel, tselkvate tüved läbimõõdus pool jalga või vähem. Siiski on paljudel kõrgust juba 5–6 m, pikemad suisa 8 m. Siingi olid värvitammed imeviguriteks pügatud. Kummelivaibad lõhnasid astumise all.
Ronisime asula idaservas loodesse avanevale mäenõlvale. Jalamaid hakkasid pihta tselkvad. Ikka veel ja veel. Kohati rühmana, sekka värvitamme ja kreeta vahtrat. Üks vaher oli oma liigi kohta esinduslik: ligi 10 m kõrge ja tüvi jalase läbimõõduga – ilus keraja võraga puu.
Siingi levib kivine puiskarjamaa, pealekauba kerkivad võimsad varemetemüürid. Kas nii vägevad karjuseonnid olid muiste? Nüüd näikse ses paigas karjatamiskoormus nõrgem olevat ja näib toimuvat taasmetsastumine. Puud on üsna noored veel, tselkvate tüved läbimõõdus pool jalga või vähem. Siiski on paljudel kõrgust juba 5–6 m, pikemad suisa 8 m. Siingi olid värvitammed imeviguriteks pügatud. Kummelivaibad lõhnasid astumise all.
Selles lootustandvas noores tselkvametsas oli me niiöelda hüvastijätuõhtu, siia jäime telkima. Hüvastijätt nii tselkvapuude kui üldse Omalose platoo ja selle ümbruse erilise taimestikuga. Ümbrust kuldas mahe õhtupäike. Kukerpuuõied kollendasid. Lammaste määgimine ja kellade kõlin. All asunduses laste hõiked.
Avastasin kivivareme kõrvalt, õitsvate piimalillepadjandite (Euphorbia acanthothamnus) vahelt alla jala kõrguse igihaljaste lehtedega põõsakese. See osutus küngas-näsiniineks (Daphne sericea), mille lillad õied olid juba ära õitsenud. Põõsas kasvab kuni kolme jala kõrguseks.
Oma kivivaremete, ohtrate igihaljaste värvitammedega ja tselkvaokste eriti pisikeste lehtedega nägi paik välja kuidagi “vahemerelisem” kui senised tselkvakohad.
Kribasin oma päevikusse: “Kokkuvõtteks. Neil kahel päeval ilmnes, et tselkvate olukord siin Omalosel on pigem lootusrikas. Lammaste pügamisulatusest pääsenud puid on vägagi palju ja näiteks siin Omalose asunduse juures kujuneb suisa tselkvamets. Küll segus teiste liikidega, ent siiski.”
Järgmisel varahommikul ootasime all asunduses sahisevate lopsakate paplite all bussi. Lisaks oli siin leinapaju ja tuul tõi heinamaalt viirpuuõite lõhna. Metsviinapuu turnis aial. Mõtlesin, et miks nad kaske ei istuta? Teisal kasvas kolm harilikku kuuske, mis nägid välja õige nirud. Kas selle põhjuseks on liigne talvesoe või hoopis suvine kuivus? Nõlvul igihaljendasid värvitammed ja küpressid, rõhutades, et pole siin nii külmkarm kõrgmäestik midagi.
Üks neljameetrine tselkva sirgus otse peatuse juures. Lehed olid tal ülimalt kribud ent see-eest paistsid õied! Sellised rohekad, pisitillukesed. Hüvasti, tselkvad! Vaevalt kunagi enam neid looduses näen.
Läksime bussi peale ja see ronis üle kraatriliku valli. Oehh, milline sügavik nüüd kaugele alla mereni avanes, kui kole kõrgel me seal platool ikka olime olnud! Algas laskumine mööda serpentiine. Õige ruttu ilmusid me vaatevälja igihaljad õlipuud ja eukalüptid ning me ümber oli taas tavapärane lähistroopiline Kreeta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar