Olen sel kevadel oma talvel oksteile liimitud puuvõõrikute (Viscum album) seemneid korduvalt käinud kaemas. Peale harvu vihmu on suur osa seemneist roheliseks värvunud, seega elus. Täna, vaevu tunnikese eest, avastasin maja ees viirpuul kahel seemnel idud. Lähemal vaatlusel, eriti fotosuurenduselt, on näha, et need meenutavad tillukesi kombitsaid, üks neist juba puukooreni paindunud. See teeb rohkem rõõmu kui kevadlillede õitsemine või puude-põõsaste lehte puhkemine. Ikkagi midagi täiesti esmakordset oma silmaga näha, seega väga põnev.
Muidugi läksin siis kaema kuidas mujal lood on. Kuid ei õunapuudel, vahtratel ega pärnadel polnud veel seemnete idanemise märke näha. Noh, aega on.
Eks võib ju mõelda, et selline puuvõõrikute külvamine rikub ära loodusliku levikupildi. Seni on Eestis kõik leitud puuvõõrikukerad kasvamas üksikult, ikka mitukümmend km igaühel vahet. Kahekojalise liigina seega need üksiktaimed meie mail viljuda ei saa. Erinevalt Kuramaast ja Edela-Soomest, kus puuvõõrikud on looduslikul teel suutnud luua isendirohked asurkonnad. Kuidas see Eesti siin vahepeal selline poolvalge laik siiani on, tundub naabrite puuvõõrikuohtruse kõrval suisa natuke imelik. Aga varem või hiljem tekib mõni puuvõõriku looduslik asurkond ka Eestisse, kindel see.
Muide, jõulude ajal Soomest Turust toodud puuvõõrikukimp, millelt marju sain ja seemneid oksteile liimisin, on mul siiani alles. Üsna ära kuivamas küll viimaks.
