'Tapio' ülased õitsevad

 Ülaste aeg kestab. Võsaülased on muidugi need põhilised, jagub ilusate õievaipadena kõikjale. Tagapuisniidul on neid palju, samuti metsaaias, kus kunagi kujundatud tiikidevahelistel küngastel aasta-aastalt oma kasvuala laiendavad. Kollaseid ülaseid on koduaias aga vähe. Vaid väike laiguke, 2000. aastal Nõmba bussipeatuse tagan lehtmetsast tõin neid. Seesama puisniiduilmeline mets on üldse rikas erinevate ülaste poolest. Mullu kevadel kirjutasin sellest siin blogis pikemalt, eeskätt hübriidülastest. 

Sellest lehtmetsast on muuseas pärit ka üks kollase ülase sort. Taavi Tuulik ta kunagi leidis ja nüüd müüakse välismaal mitmel pool. Sordinimeks pani 'Tapio' Ilmselgelt minu järgi. Aga mina ei teadnud sellest midagi. Alles 2020. aastal postitas Katrin Mäeots Tartu botaanikaaiast mulle sünnipäeva õnnesoovi sealsete 'Tapio' ülaste pildiga. Ja lisas, et see sort on natukese pikatoimeline, ehk siis aeglasem paljuneja, aga et paari aasta pärast saab ehk juba jagada.

                  Anemone ranunculoides 'Tapio Tartu botaias 2020, foto: Katrin Mäeots

Läks veidi rohkem aega. Viimaks mullu sain väikse nutsaka. Eks kasvuajal ümberrebimine, kaugelt Tartust toomine pani taimenääpsud põdema. Mullu õit näitas siiski. Tänavu on pilt juba ilusam. Ilmunud on neli õit. Võrreldes põhiliigiga on need õied justkui veidi väiksemad. Või alles kosuvad ikkagi ja hiljem ilmuvad suuremad õied? 

  

                          Anemone ranunculoides 'Tapio' Tapio kodumetsas Nõmbal

Nagu näha, on tegemist üsna täidisõielise ülase vormiga. See täidilisus tekib muundunud emakatest ja tolmukatest ja neid nimetatakse ebaõielehtedeks ehk petaloidideks. Sarnaseid kollase ülase sorte on Taavi Tuulik nimetanud mitmeid teisigi, Nõmbalt on ta "tekitanud" kokku neli erinevat kollase ülase sorti. Mullu kevadel käisin seal metsas otsimas, aga ei silmanud imelike õitega kollaseid ülaseid ainumatki.

                         Anemone ranunculoides 'Tapio' Tapio kodumetsas

Ülastel esineb kahjuks mitmeid seenhaigusi. Nii ka mu 'Tapio' ülaste naabruses on paar imelikku roostetäppidega ülaselehte, ei saa aru, kas sellesama sorditaime omad või kõrvalt võsaülase lehed. Tegemist võib olla ploomipuu-leheroostega (Tranzschelia pruni-spinosae), ühel ülemisel pildil on taustal uduselt näha nakatunud leht. Peaks minema need lehed ja ehk ka risoomijupid ära hävitama. Igaks juhuks...

Samas jugapuu juures metsaaias õitsevad ka hübriidülased (Anemone x lipsiensis). Mullu ikka samast Nõmba bussipeatuse tagant tõin kaks pundikest. Seal metsas on nad suured ja mullu õige kollast värvi õitega. Nüüd siin tärganud on väheldasemad (ju pole nii hea niiskerammukas salumetsamuld) ja õied on heledamad kollased, pigem klassikalise hübriidülase tooni. Igatahes hirmus ilus ülane on hübriidülane mu meelest.

Nõmba hübriidülased (Anemone x lipsiensis), need tõin kodumetsa samast oma külast.

Aprilli lõpul sain Suuremõisa aiast veel ühe ülasesordi, nimelt kollase ülase 'Fuchsis Traum'. Kuivale jäänud potis olid vaid hädised lehelibled. Ehk järgmisel kevadel näitab õisi. Õied täidis-tutsakad, aga netipiltidel tunduvad üsna väikesed. Eks siis ole 2027. aasta kevadel näha... 

Teekond Tagapuisniidule

 Üle kolme nädala võtsin vaevaks kodusele Tagapuisniidule kõndida. Esmalt metsas jäi pilk õitsvatele eerikatele, Põhiliselt möllab punane eerika (Erica carnea), aga ka värdeerikad (Erica x darleyensis) on seekord üsna kenasti talvitunud. Seda tänu paksule lumikattele, Lume alla paindunult püsis lausa haljana ka iilekstamm (Quercus ilex). Kui paljude  üle lumepiiri kõrgunud igihaljaste okaspuude ja lehtpõõsaste seis on nukker, siis iilekstamm pakub veidikest lohutust. 

                           Punane eerika ehk Erica carnea

                            Iilekstamm ehk Quercus ilex

Kahjuks sai tuju kohe rikutud, sest samas naabruses oleval pisarmännil (Pinus wallichiana) on hiljuti latv ära hammustatud. Kurradima sõralised! Samas see metsakeskkond on pisarmännile kui õige nõudlikule eksoodile ainusobilik koht. Aga ulukite tõttu peaks ta olema lausa aastaringselt kaetud. Nojah, niisiis pesrspektiivitu nii või teisiti, ei jõua ma kaitsekontstruktsioonide ehitamiseni...

Keskmetsas hakkavad juudapuulehikud (Cercidiphyllum magnificum) taas õitsema, nii isaspuukesed kui emane juudapuulehik. Pilti aga ei teinudki. Lase jõuavad täisõitsenguni. Kui siis muidugi õigel ajal sinna metsa satun...

Soopuisniidul üritasin pildistada porsa (Myrica gale) emasõisikuid. Need lillapunased pintslikesed on uskumatult kirkatoonilised. Aga väga pisitillukesed. Proovisin nii ja naa, kõik kaadrid jäid udused. Juba aastaid üritan neid tulutult fotole saada. Kustutasin samused udukogud viimseni ära.

Siinseal õitsevad lodukannikesed (Viola uliginosa). Põhimass neist ilutseb kraavis ja selle pervedel. Mingi aeg oli lodukannikesi üle puisniidu päris palju, nüüd aga harvemaks jäänud. Võibolla on süü selles heinaniitmisega aastatega tihenev rohukamar?

                       Lodukannike ehk Viola uliginosa

Tagapuisniit tervitas ülastevaibaga. Ikka need võsaülased (Anemone nemorosa). Kunagi viisin sinna kollaseid ülaseid ka, ent ei meeldinud neile seal, on sootuks kadunud.

Viimasel pildil on näha me puisniidu tagant mullu RMK poolt maha võetud metsa lagedus. Kole tuuline on seal kogu aeg. Nii ka täna, na vilu oli. Ei taha ma seal enam eriti olla, kuidagi on selle puisniidu lummus hääbunud... Tegin väikse fototuuri, jõin kaasavõetud tee kähku ära ja tulin tulema. Mida seal klõpsatuist esile tuua? Üksikud lepiklilled (Chrysophyllum alternifolium) ikka veel õitsevad:

Karpaadi hammasjuured (Cardamine glanduligera) on aga juba peagu läbi õitsenud. Kuidagi harvaks on nad seal jäänud, mõne aasta eest pakkusid lopsakamat pilti.

         Cardamine clanduligera ehk karpaadi hammasjuur ehk näärmekas jürilill

Möödaminnes klõpsakas ruskusest (Ruscus hypoglossum). Nagu näha, on ta mullu õitsenud, aga jällegi ei sattunud ma siis õigel ajal peale. Õied keset lehte - leht on tegelikult muundunud, laiaks kasvanud võrse ehk kladood. Selle erilise ruskuseliigi seemned korjasin 2015 aastal loodusest, Kagu-Bulgaariast Strandžast. Miski neli taime on senini elus.

                          Ruscus hypoglossum

Tagapuisniidul ei saa kevadel ümber käopäkkadest (Lathraea squamaria). Nondest 2016 külvatuist ja esmakordselt 2023 kevadel maa peale ilmunuist. Lepa ja kase vahel on nad praegu täisõitsengus ja vägagi ilusad:

Seevastu sarapuu all neid tänavu polegi, ainsamatki õievart mitte. Imelik lugu. Küll aga tabas üllatus naabruses samblatüvelise sanglepa juures: tervelt 28 käopäka vart, lisaks üksik sarapuu all. Veel mullu polnud neist märkigi, on alles 10 aastat peale külvamist end nii äkki ja massiliselt ses kohas ilmutanud. Siin lõunapäiksele avatumas paigas on nad juba natukese väsima hakanud:

Nii et mine sa tea, ehk võib kuskil mujal puisniidul tulevikus veelgi käopäkaüllatust loota?

Puuvõõriku seemned idanevad!

 Olen sel kevadel oma talvel oksteile liimitud puuvõõrikute (Viscum album) seemneid korduvalt käinud kaemas. Peale harvu vihmu on suur osa seemneist roheliseks värvunud, seega elus. Täna, vaevu tunnikese eest, avastasin maja ees viirpuul kahel seemnel idud. Lähemal vaatlusel, eriti fotosuurenduselt, on näha, et need meenutavad tillukesi kombitsaid, üks neist juba puukooreni paindunud. See teeb rohkem rõõmu kui kevadlillede õitsemine või puude-põõsaste lehte puhkemine. Ikkagi midagi täiesti esmakordset oma silmaga näha, seega väga põnev.

                     Hariliku puuvõõriku (Viscum album) idanevad seemned keskhiiumaisel viirpuul

Muidugi läksin siis kaema kuidas mujal lood on. Kuid ei õunapuudel, vahtratel ega pärnadel polnud veel seemnete idanemise märke näha. Noh, aega on. 

Eks võib ju mõelda, et selline puuvõõrikute külvamine rikub ära loodusliku levikupildi. Seni on Eestis kõik leitud puuvõõrikukerad kasvamas üksikult, ikka mitukümmend km igaühel vahet. Kahekojalise liigina seega need üksiktaimed meie mail viljuda ei saa. Erinevalt Kuramaast ja Edela-Soomest, kus puuvõõrikud on looduslikul teel suutnud luua isendirohked asurkonnad. Kuidas see Eesti siin vahepeal selline poolvalge laik siiani on, tundub naabrite puuvõõrikuohtruse kõrval suisa natuke imelik. Aga varem või hiljem tekib mõni puuvõõriku looduslik asurkond ka Eestisse, kindel see. 

Muide, jõulude ajal Soomest Turust toodud puuvõõrikukimp, millelt marju sain ja seemneid oksteile liimisin, on mul siiani alles. Üsna ära kuivamas küll viimaks.