8 tundi aiatööd

 Ideel on käivitav jõud. Millegi uue aiaidee pähetorkamine tõmbab mind käima nagu varemalt. Jah, mullu jäi palju asju rohimata, aga ei ole kohe seda rohimise soont praegu, kui muld märg ja ilmad na jahedavõitu. Aga istutamisteks on praegu ideaalne aeg. Jäin üleeile vaatama metsaaia tagaservas olevat risuhunnikut. See sai alguse kunagi metsaaeda võsast raadates, hiljem lisandus kraami aina juurde, nüüdseks aga hakanud madalamaks vajuma. Mis oleks kui teisaldaks poolgi sellest teispoole mändi, krundi piirile? Ja istutaks asemele paar rodo?

Eilsel suurel reedel ajasin end lõunaks välja ja asusin risuhunniku kolimise kallale. Kui juba, siis kohe terve hunnik eest ära! Algul edenes hästi. Paraku ilmnes, et risuhunniku all polegi kõdupinnast, vaid hoopis auk, kust mädanemata oksi ja tüükaid aina tuli ja tuli. Ju ma kunagi risuhunniku sesse kohta seepärast tegingi, et alguses sügav lohk, kuhu oksakraami ja tüvenotte ja juurikaid kuhjata. Igatahes auk sai rõlge suur. Pilti sellest pole, fotokat polnud kaasas. Uus risuhunnik sarnaneb aga kopra pesakuhilale:

Uus suur auk vajas täidet, kõvasti täidet. Õnneks oli mul metsas olemas lasu kõdumättaid, mis pärit tunamullusest, mil tegin portugali loorberkirsipuudele istutusala, koorisin kõdu ja asemele paremat aiamulda viisin. Nüüd siis kulusid need kõdukamakad marjaks ära. Kärutasin ja kärutasin neid, va auk näis neelavat täidet lõputult. No vast ligi 15 kärutäit sai küll veetud. Mättad hakkisin labidaga peenemaks ja vajutasin kinni. Tegin eemale ka teise rodode kohakese. Nimelt Rhododendron ferrugineum'itele. Metsas külvilapil on nende edenemine kohutavalt aeglane, külvatud 2018. Kaevates ilmnes, et haava jämedad juured on seal peagu maapinnale end ajanud. Ühtlasi tõin ka suurelehise rodo istikuid, sama aasta külvist. Neid jäi sinna tohutu hulk alles. Vajaksid kõik laiali istutamist, metsas ruumi ju küll, ent iga istutuskoht vajaks mustikatest puhastamist ja edaspidi pidevat jälgimist esimestel aastatel, et mustikapuhmad neid ära ei lämmataks. Eks kunagi tulevikus näis...

                    Metsa külvilapile jäi rodosid alles veel ilmatuma hulk.

Rhododendron ferrugineum'ite uus istutusala. Kunagi, kui suuremaks kasvavad, tuleks enamus kuskile mujale teisaldada, seega selline vahevariant praegu.

Samuseid suurelehiseid rodosod tuli 19 tükki, nad on külvilapil tõesti tihkelt, juured enamasti pikad üksikud, sest pole neil ruumi hargneda. Muide, selle rodoga on omaette lugu. Kui Tallinna botaias seemneid korjasin, rõõmustasin, et saan Rhododendron maximumi seemneid. Silt põõsa all teatas, et tegemist just selle liigiga. Siis aga teispool põõsast avasasin, et on veel üks silt: Rhododendron campanulatum. Toona ma ülemäära ei süvenenud, et kummaga siis õigupoolest tegu. Millegipärast aastaid arvasin, et mul just kellukrodo ongi. Eile tegin lõpuks uurimustööd ja ilmnes, et ei ole siiski mitte Rhododendron campanulatum. Sel Himaalaja liigil on lehealused natukese südajad ning lehtede alumine külg kaetud pruuni villkarvastikuga. Minu rododel on lehed aga kiilja alusega ja miskit erilist karvasust pole märgata. Ju siis on ikkagi tegu Apalatšide Rhododendron maximum'iga. Igatahes väga tore rodo. Muidugi ei saa välistada ka hübriidsust, eri liiki koos kasvavad rodod võivad seemneist anda ristandeid.

                    Arvatav suur rodo ehk Rhododendron maximum

Nagu näha, on lehed osaliselt nagu pruunikalapilised. Ilmselt raske talve ja päikse koosmõju. Ehk küll sinna metsa külvilapile paistab päikest na napilt. Uus koht on hoopiski julge valik. Seal jagub päikest märksa enam. Aga kuna Rhododendron maximumil on külmade vastu lehtede rullikeeramise võime olemas ja üldse... noh, riskin. Eks näis. Varjutama ma neid seal muidugi ei hakka. Istutusala sai kole tihe, eks hiljem tuleb enamus seal enamus taimi kuhugi mujale teisaldada.

                   Uus rodode istutusala endise risuhunniku asemel.

                    Rhododendron maximumi tiheistutus

Nii seal eile toimetades ja väsimusega võideldes hakkas lõpuks hämarduma. Aga valmis ma selle kupatuse ühe pika päevaga jõudsin. Hea on, sest täna on sajune, ei saakski õues midagi teha. Käisin hommikul oma kätetööd pildistamas. Jõin seal rohelist teed ja olin igati rahul.

Pisarmännid Eestis

 Pisarmänd (Pinus wallichiana) on üks männi alamsektsiooni Strobi liikidest. Ehk siis viiekaupa kimbus okkad ja pikad suured käbid. Tuntuim neist on Põhja-Ameerika valge mänd (Pinus strobus), Euroopas Balkani mägedes on reliktina säilinud makedoonia mänd (Pinus peuce). Troopilistest võiks mainida guatemaala mändi (Pinus ayacahuite).

Pisarmänni levila ulatub Afganistanist üle Himaalaja Birmani. Kasvab 1800-3900 m merepinnast. Sageli koos himaalaja seedri ja himaalaja nuluga. Mõlemad viimased liigid on meil vist üsna lootusetult külmaõrnad. Pisarmänniga on aga nii ja naa. Kui okaspuude andmebaas https://www.conifers.org/pi/Pinus_wallichiana.php  annab külmataluvuseks vaid -12 kraadi, ehk tsoon 8, siis mõni teine allikas väidab lausa 5. tsooni liigiks, isegi 4. tsoon. Tundub vast liialdusena. Igatahes ise olen ma seda männiliiki ikka hellikuks pidanud. Kui 2021 oktoobris Sõrves Rannametsa arboreetumis nägin kahte pisarmändi, siis pidasin seda vägagi kõvaks sõnaks ja kirjutasin toona, et noh, Sõrve pehmes kliimas ju võib täitsa asja saada. Kuigi seal oli ühte puud räsinud koorepõletik, ent sellest taastununa moodustas tihe-tiheda põõsamütaka, kõrval teine, haigusest puutumatu, sirgus hõreda puukujulisena.

               Pisarmänd (Pinus wallichiana) oktoobris 2021 Sõrves Rannametsa arboreetumis

Mul endal on käsil vähemasti teine katsetus pisarmänniga. Esimene istikukribu kusti naabri koera poolt lihtsalt surnuks. Vast polnud koht üsna lagedal tuultele avatud Karbon-kiviktaimlas kah parim, pealegi muld na lubjakas. Pisarmänni nõudmised tunduvad olevat väga keerulised. Valgusküllane, ent tuulte eest kaitstud koht, hapukas liivakas muld, mis ei tohi läbi kuivada, samas ka mitte vettida. Kui 2024. aasta maikuus toodi mulle kingiks pisike pisarmänd, siis mõtlesin tükk aega, kuhu ta üldse sättida. Nõmbal pole võõrmändidega üldse tegelikult erilist edu olnud. Vaid must mänd (Pinus nigra) kasvab ilusasti ja näeb üsna hea välja, sellal kui makedoonia mänd, küll suht heakasvuline ja mullu tegi esimese käbigi, hoiab võrseil alles vaid viimase aasta okkaid, on sestap hõre ja üldse koltunudmoeline. Viga mullas? Ei tea. Igatahes metsa istutatud pisarmännikene on koha heaks kiitnud ja kasvab kenasti. Näis küll, mis tänavune karm talv sellele nääpsule teeb või ei tee...

                      Pisarmänd (Pinus wallichiana) Hiiumaal Nõmbal 2024. aastal

                               Pisarmänd (Pinus wallichiana) Hiiumaal Nõmbal 2025 sügisel

Nüüd jõuan aga põhjuseni, miks üldse hakkasin pisarmännist kirjutama. Nimelt nädala eest Tartu botaanikaaias avastasin klaasmaja eest metasekvoia naabrusest ühe korraliku pisarmänni! Huvitav, et ma teda sealt üldse varasemast ei mäletanud. Viimati suvel 2023 Tartu botaias käies keskendus tähelepanu eeskätt lehtpuueksootidele. Ja enne seda... Ju lihtsalt mälulünk. Igatahes seda ägedam oli nüüdne kohtumisrõõm. Alt vibuja tüvega pisarmänd on tõusnud juba oma 6 meetri kõrguseks ning ladva pool paistis kaks käbigi. Oh, nad teevad seal botaias imesid, üks erilisem eksoot teise järel aina vohab! 

  

  

  

  

                             Pisarmänd (Pinus wallichiana) Tartu botaanikaaias

Pisarmänd oma ripjate okastega on väga eriliselt ilus männiliik. Tartu botaias võisin seda nüüd kogeda. Teisalt, ladva pool nägi selle ripjuse tõttu pilt küll na hõre, isegi veidi rääbakas välja... Aga ju ma olin veidikese liiga kriitiline. Sest ilm oli kohutavalt külm, käed fotografeerimisest kohmas ja peagu liikumisvõimetud. Põgenesin klaasmaja troopikasse sooja. 

                        Tartu pisarmänni all

Kes rullib ja kes ei rulli

 Püsiv miinuskraadidega talv kestab ning edasisi prognoose keeratakse järjest karmimaks, nii et praegu tundub, et suurt sula ei näe me siin enne kevadet... Senine miinimum oli Nõmbal südaööl vastu 25. jaanuari: -17 kraadi. Kardetavasti ei jää see rekordiks.

Suur lumeuputus on aga madalamaks vajunud ning nõnda tegin täna sumamise läbi kodumetsa taha puisniiduni välja. Pildistasin eeskätt igasugu igihaljaid lehtpõõsaid. Mitmed rodod on tundmatuseni muutunud, rullides oma lehed pakasekaitseks kokku. Eriline meister selles on Rhododendron brachycarpun subsp. tigerstedtii. Tegemist on vahest maailma kõige külmakindlama suurelehise rodoliigiga, kes juba paari miinuskraadiga hakkab end usinalt rullima. Praegu näeb põõsas oma lehekriipsrullidega ikka kummaline välja:

                     Rhododendron brachycarpum subsp. tigerstedtii

Väiksemalehine Rhododendron carolinianum on end samuti väga-väga nõeljalehiseks pakkinud:

                     Rhododendron carolinianum

Tibakese vähem tihkelt on end rullinud Rhododendron anwheiense ja Rhododendron smirnowii:

                           Rhododendron anwheiense

                      Rhododendron smirnowii

Omamoodi niiöelda lohakalt vinti on katsunud lehti kokku tõmmata väiksemalehisem Rhododendron forrestii:

                     Rhododendron forrestii

Natukese lõdvapoolselt on lehti rullinud kaukaasia ja pontose rodo hübriidne sort 'Cunningham's White':

                            Rhododendron 'Cunningham's white'

Hoopiski vilets kokkurullija on Rhododendron ponticum. Seejuures on ta ka mõneti külmaõrnem. Alla -20 kraadi kipub lehtedele mõningaid kahjustusi tekitama. Samas on pontose rodol iselaadne kasvukuju, oksad vajuvad paljuski maadligi ja jäävad lume alla. Ilmselt kohastumus lumerohketele Musta mere äärsete mägede talvedele? Tegelikult pole ma selles kindel, lihtsalt oletan.

                            Rhododendron ponticum

Peale rodode on üks tubli leherullija ka Trochodendron aralioides. Nõmba metsas on ta heakasvuline ja seni täitsa külmakindlaks osutunud. Tõsi, ega siin peale ta istutamist alla -21 kraadist külma pole olnud. Selle külma puhul on lehtedele väikseid külmalaike tekkinud, ent tegelikult pole see midagi märkimisväärset.

                          Trochodendron aralioides

Kanarbikuliste seas on üks huvitav põõsas Kalmia latifolia. Üsna suured ümarad lehed meenutavad punase maasikapuu lehti. Seni on Nõmbal täiesti külmakindel olnud. Tema külmade talveilmadega lehti kokku rullima ei vaevu. Kui siis vaid õige veidi nagu longu vms laseb.

                      Kalmia latifolia

Loorberkirsipuudest Prunus laurocerasus vaid õige veidi käänab oma suurte lehtede servi allapoole. Üldmulje on siiski ka miinuskraadidega troopiliselt lopsakas:

                            Prunus laurocerasus

Lehti kuidagimoodi kokku pakkida ei viitsi ka portugali loorberkirsipuu. Tõsi, praegu suuremaks sirgununa on siin Prunus lusitanica väiksemalehine 'Angustifolia' variant:

                            Prunus lusitanica 'Angustifolia'

Täiesti muutumatult hoiab lehti õlipuuliste hulka kuuluv Osmanthus decorus. Tema lehed on nii paksud jäigalt plastjad, et põõsas ei suudaks neid kuju muutma panna parimagi tahtmise juures. Nii tugevad lehed ei paelu vist õnnenks ka sõralisi, kunagi korra vaid maitsti põgusalt.

                           Osmanthus decorus

Sekka luuderohust ka. Eriti lopsaklehine vorm laseb oma lehed vaid veidi längu:

                                 Hedera helix

Edasi jõuame juba väiksemalehiste tegelaste juurde. Ilex aquifolium ei muuda lehtede kuju või asendit talvel mitte grammigi. Sest need on nagu osmantuselgi väga jäigad paksud:

                                Ilex aquifolium

Igihaljastest kukerpuudest on üks toredamaid Berberis julianae. Siiski lehed üsna kitsad, nii et seal midagi nagu rullida õieti ei olegi. Hästi jäigad on ka tema lehed.

                               Berberis julianae

Pukspuu on meile kõigile hästi tuttav. Oma pisikesi pohlalikke lehti tema ei rulli ega liiguta kuidagiviisi, seisab täiesti samasugusena nagu keset suve:

                        Buxus sempervirens

Ning kõige lõppu midagi väga kauget ja eksootilist. Nimelt Tasmaaniast pärit igihaljas lõunapöök Nothofagus cunninghamii. 2016 UKst Wakehurstist korjatud seemneist tärkas mul üksainus. Hoidsin teda aastaid potitaimena, tuues talveks jahedasse siseruumi. Eelmise talve oli ta esmakordselt väljas. Oli erakordselt leebe talv, min -10,4 kraadi. Selle elas ilusti üle. Nüüd aga on juba -17 üle käinud. Selle liigi külmataluvuseks antakse min -15 kraadi. Nii et kahtlane värk. Praegu sügavkülmas olekus lehekesed oksteil veel küll haljendavad. Võiks ju loota imet, aga... nojah.

                    Nothofagus cunninghamii

 

Soulange'i magnoolia viljumine

 Imeline ennelõuna: päike paistab ja +7 kraadi. Jõin taga metsaaias teed ja vaatasin, et mis känkrunud lehed on Magnolia soulangeana põõsale jäänud. Aga ei, polnudki lehed, hoopis vilikonnad! Esmakordne viljumine tal siin üldse. Tõin fotoka ja klõpsisin mõlemast vilikonnast pilte. Siis puhastasin seemneid välja, kokku kaheksa seemet. 

  

                           Kolme seemnega vilikond

  

                               Viie seemnega vilikond

Mida nendega teha? Ega muud kui et tagasi sauna juurde, tõin labida ja tegin metsaaeda väikse lapikese. Ning külisin seemned maha. Samblakihi igaksjuhuks peale. Kui ka midagi tärkab, siis paraku mul pole enam heamullalisi kohti kuhu neid istutada. Eks pea vist tuttavatele ära jagama. Üks naesterahvas võttis end juba järjekorda.  Luigi... nüüd hakkasin mõtlema, et kas oleks pidanud need heledad seemnekestad seemnete ümbert ära puhastama? Või pole see vajalik?

                                     Soulangei magnoolia seemned ja langenud lehed

Soulangei magnoolia on saadud 2012. aastal. Hiljem, metsaaia lainedes istutasin ta tahapoole. Esmakordselt hakkas õitsema juba mitu aastat tagasi, siis tegi õied augustikuus, mis oli huvitav vaade. Tegelikult on ta õitseaeg ikkagi kevadel, uute lehtede puhkemise ajal. Olgu siinkohal pilt tänavu 26. maist:

Üritasin algselt sellest istikust puud kujundada, kuid rasked oksad ja latv murdusid, mistap ikkagi temast põõsalaadne moodustis on tekkinud. Ja ega seal nagu enam harvendada raatsi ka, sest kõikidel harudel on priskeid karvaseid pungi - neist tulevad uuel kevadel uued kaunid õied.

Virgiinia kadakate saabumine

 Virgiinia kadakas (Juniperus virginiana) on Põhja-Ameerika idaosas üks hästi tavaline puuliik. Valguselembene, samas pinnase suhtes vähenõudlik, nagu meie harilik kadakas ehk Juniperus communis. Kusjuures, Kanada Suure järvistu loopealseil, Ontario, Erie ja Huroni järve äärseil alvaritel, kasvavad koos nii virgiinia kadakas kui meie oma harilik kadakas. Luues kokku vaatepildi, mis meenutab Euroopa mediterraanseid lubjakiviseid saari (seal aga kasvavad hoopis koos Juniperus oxycedrus ja J. phoenicea). Kui vahemereline punane kadakas on laiuvaokkaline nagu siinne harilik kadakas, siis Juniperus phoenicea on soomusvõrseline. Just täpselt nagu on seda ka Juniperus virginiana. Välimuselt annaks virgiinia kadakaga asendada siin põhjamaal külmahella vahemere küpressi ehk Cupressus sempervirensit.

Kahjuks ei ole virgiinia kadakas siinmail absoluutselt mitte populaarne. Varasematest aastakümnetest ehk kuskil väga harva on teda olemas, ent nüüd on kaubandusest seda põhiliiki saada täiesti lootusetu. Aina pakutakse mõttetuid madalukesi sordikesi, nagu 'Grey Owl' või muud säärast. Miniaedadesse sobivad, aga võiks siiski ka suureks puuks kasvavat virgiinia kadaka põhiliiki pakkuda. Seda paraku ei ole. Ja nagunii ma sordikesi-tordikesi üldse ei armasta, eelistan põhiliike. Kust aga seda õiget virgiinia kadakat saada?

Üks võimalus oleks pistokstest paljundada. Helsingis Kumpula dendraariumis nt üks põhiliigi puu kasvab. Kuid ei ole ma väga vilunud vegetatiivne paljundaja, Pealegi, okaspuude pistoksad nõuavad omaette oskust. Ja varsti poole sajandi vanuseks saades olen kaotanud oma kannatliku ettevaatava meele. Tahaks kohe saada ikkagi istiku, mitte hakata kuskilt pistoksi või veel vähem seemneid jahtima. 

Nõnda tuli taaskord abiks Tšehhis asuv Tropiku puukool. Oli see nüüd juba kuues kord või vms, kui sealt septembris tellimuse ette võtsin. Ikka nende virgiinia kadakate pärast. Taaskord üks lootusetult ahvatlev ettekääne tellimiseks, ühtlasi siis võtsin juurde ka muud eksootikat. Muu saabunud kraam on Eestis täiesti katsetamata, ent seda enam huvitav. Virgiinia kadakas peaks aga meie kliimas olema täiesti vastupidav. Taluvat -40 kraadi pakast, seega võib vabalt istutada valgusküllasele avamaale, nagu see liik nõuab.

Eile saabus lõpuks pakk koju, siia Kesk-Hiiumaale. Jälle väga hoolsalt pakitud, lõhnavate, suve meenutavate õlgedega polsterdatud. Tegin õlgede eemaldamise järel pildi:

Ladusin potikesed uute eksootidega välja trepiastmele:

Liigid: Juniperus virginiana, Quercus hemisphaerica, Notholithocarpus densiflorus ning liaan Bignonia capreolata 'Tangerine Beauty'. Lehtpuud-liaani istutasin ümber suurematesse pottidesse, neid nääpse ei julge talve eel avamaale maha panna. 

Neist Quercus hemisphaerica, USA idaosa liik, peaks olema suhteliselt külmakindel, taluvat kuni -26 miinuskraadi. Kodumaal talihaljas. On lähedane igihaljale loorbertammele, ent taluvat kuivemat kasvupinnast. Mu jaoks meenutab küll väga Quercus phellos't, kes siin on aastaid elus püsinud, ent üllatavalt külmaõrnaks osutunud. Eks näis, mis selle liigiga saab. Muide, potis oli kaks istikut, ühel säilinud ka tõusmest jäänud tõru. Väga pisikesed on ikka selle liigi tõrud...

USA idaosast pärit bignoonialiaan taluvat kuni -24 miinuskraadi, kodumaal soojemas areaaliosas olla talihaljas. No näis, mis sellest saab. Liaanidega pole mul õnne olnud, ainus, kes siin hästi vohab, on luuderohi (Hedera helix). Luuderohi siin muideks on oma harjumuspärase sügisese õitsemiseni jõudnud.

Veelgi kahtlasem tundub Notholithocarpus densiflorus. Tema külmataluvuseks annab Tropik -22. Väga vähe, võiks arvata, et õrnem isegi igihaljast vahemerelisest iilekstammest. Aga proovida siiski tasub. Seda enam, et see söödavate tõrudega igihaljas tammede lähedane puu on mind paelunud aastakümneid. Üks väga väheseid igihaljaid lehtpuid, kes muuseas koos kohaliku maasikapuuga kasvab Põhja-Ameerika Vaikse ookeani lähiste kõrgekasvulistes okaspuumetsades. Aga õrn ta näib, tundub, et isegi pehmekliimalises Tšehhis saanud talvega pihta, tekitades nüüd kaks haruhakatist:

Aga kõige peamised mu jaoks on ikkagi virgiinia kadakad. Nemad istutasin eile Moosese heinamaa ehk Arkansase aia nurka juba kuu eest valmis märgitud kohtadesse maha. Valgust seal jagub, muld on liivakas ja hea drenaažiga, ehkki nüüd sajulisel aastal istutades üsna vettiv tundus siiski olema. Hoolas, nagu olen, sättisin neile nääpsukestele samblavaibad ümber, et kaitsta juuri võimalike talvekülmade eest.

Hetkel näevad need virgiinia kadakad välja nagu meie harilikud kadakad, ehk küll sinakamatoonilised. Tegelikult on see turritav okkalisus sellel liigil noorusvormi tunnuseks. Edaspidi moonduvad arenevad võrsed soomuselisteks. Nagu tegelikult enamusel maailma kadakatel kombeks. 

Eile istutamisjärgses pilvitamises ei tulnud pildid head välja, sestap täna ennelõunal varitsesin parajat hetke kui sügisene madal päike valgusvihke neile virgiinia kadakatele heitis. Jõin seal oma hommikust rohelist teed ja tegin hulga klõpsakaid. Sekka ka vaate pingilt uute virgiinia kadakate juurest Moosese heinamaale ehk Arkansase aia poole. Vaates vasakult paremale: Magnolia tripetala, Liriodendron tulipifera, Taxodium distichum. Ehk siis varimagnoolia, tulbipuu ja soosekvoia: