Sarve valgeid tolmpäid kaemas

 Aasta on läinud ja taas läksin Sarve poolsaarele, et näha, kuidas mullu avastatud valge tolmpea (Cephalanthera longifolia) asurkonnal läheb. 5.50 am bussiga Nõmbalt Heltermaale ning siis kand ja varvas. Anemoonid lõpetavad õitsemist, ohtralt valevaid õietaldrikuid siiski veel. Palju põisrohte kõikjal, siin-seal mõned hallid käpad. Põikasin möödaminnes punase tolmpea (Cephalanthera rubra) kasvupaigast läbi. Lagedal esimesed õienupud lillatavad, varjukamal puisniidul pole sedagi. 

Aga täna olid valged tolmpead need kõige olulisemad. Kõndisin üle villpealaigulise karjamaa, kus kärbesõisi (Ophrys insectifera). Mullu samal ajal lainetas siin vesi, nüüd pääses läbi kuiva jalaga. Järgmine lage ala, murulaugud õitsesid, lubikad ja vesihaljad tarnad möllasid. Ja olingi tuttavas kohas. Ilmnes, et olin veidi hiljaks jäänud. Sest põhjapoolsemas kasvukohas õitsemine juba valdavalt läbi. Toekaimal valgel tolmpeal olnud lausa 24 õit (mullu oli 9 õit). 

Kokku 7 valge tolmpea õievart ses paigas, enamasti õige tillukesed. Kuid ühel paistab arenevat viljakupar:

Lõunapoolsemas kohas kadakasel mättakünkakesel ja selle ümber ilmnes veidi vähem õievarsi kui mullu. Lugesin kokku 8 õievart, lisaks paar-kolm vegetatiivset ning kadakavilus ebaselge, kas vegetatiivne või tuleb seal veel õisikut. Siin siiski tolmpeade õisi veel näha sai, kusjuures ühel tolmpeal kõrval mullune kuivikvars kupraga. On viljunud!

Üks kadakakaisus tolmpea sealt ka, ülejäänud poolõitsenuid ei hakka siia lisama:

Niisiis kokku 15 valge tolmpea õievart (mullu oli 19). Kuid see ei olnud siiski veel kõik! Andmebaasi on märgitud kõrvale padrikusse lisaks kaks taime. Äkki mingi viga? No säärases varjukas tihnikus ju ometi tolmpea ei kasva? Pressisin end rägast läbi ja vaid kolme-nelja sammu järel vaatas vastu tolmpea! Kolme õiega taim:

Siis kohe juba teine tolmpea. Tema on veel täies õies, viis õit varrel. Nii ilusad on varjulise koha tolmpead: lehed laiali, õied suured ja avali. Lagedal on rohkem kikkis olekuga ja õied kinnisemad. Igatahes mõni pilt sellest tolmpeast:

     

Ning taamal oli kolmas tolmpea, temal kaks õit varre tipus:

Ragistasin seal kadaka-sarapuu-paakspuu padrikus laiemalt ringi. Ja näe, lõunapool kuuse naabruses veel üks tolmpea:

Seega nende mu jaoks uute metsa-tolmpeadega Sarve leiukohas tänavu 19 valge tolmpea õievart. Võib igati rahule jääda. Peale selle lagedal alal palju kahkjaspunaseid sõrmkäppi (Dactylorhiza incarnata) ning üksi-kaksi, lausa 24 õievarrelise kollaka sõrmkäpa (Orchis ochroleuca) kogumik. Lisan neist ühe pildi kah:

Ja siis tagasi Heltermaa suunas. Väike peatus Soonlepa bussipeatuses, käies hakkas na palav, viskasin särgi seljast.

Kui mullu sai käidud valgeid tolmpäid kaemas ka Lääne-Hiiumaal ja Salinõmmes, siis tänavu jääb ilmselt ainsaks see Sarvel käik. 

Pesajuure saaga jätkub

 Tänavuse aasta orhidee pruunikas pesajuur (Neottia nidus-avis) kohe osati hästi valida, sest mullune sajune aasta andis neile tublisti hoogu juurde. Täna hommikul vara bussile minnes siin Nõmba külas nägin mõnd pruuni õievart otse maanteelt. Pealelõunal tagasi tulles põikasin kohe sesse metsatukka. Koht on mul tegelikult aastate eest tuttav, just siin oma  kodukülas ma neid orhideesid juba aastate eest vaid teadsingi. Neil on olnud siin paremaid ja halvemaid aegu, viimastel aastatel pigem halvem seis. Suisa nii, et vaid paar õievart ilmus. Nüüd aga avanes sootuks teine pilt. Ehk siis mitu pilti. Sest pesajuuri on siin ja seal, mõned päris lageda piiril ilutsemas, mitmed kopsakad varred aga männi-vahtrate vilus, kus rohttaimestik puhta puudub - ainult seentoidulised pesajuured. Lugesin siin täna kokku umbkaudu 60 pruunika pesajuure õievart. Täielik rekord!

Aga see polnud sugugi kõik. Sest täitsa uue pesajuure kasvupaiga leidsin ma täna veel. Sealsamas, teispool Kapasto teeotsa ja parklat, kus varemalt ikka ööviiulid mustikavarte vahel ilutsesid. Ööviiulid on sealt üsna kadunud, ent asemele on järsku ilmunud pesajuured. Mitme rühmana, kokku loendasin 31 õievart, muist üsna kribud. Siin liivapinnasel ja päiksepaistel on neile tegelikult täiesti ebatüüpiline kasvukoht, juba õied kärbatuvad. Aga olemas nemad siiski on. Pole siis ime, et 2022 sajuse mai järel samas üle maantee oma koduaias kolm pesajuure õievart ilmnes. Paraku järgnevad põua-aastad panid neile lõpliku põntsu. Aga või sel tähtsust, siinsamas mõne sammu järel on nad ju täiesti olemas - ja nii rohkearvuliselt!

Kuigi pruunikas pesajuur ei tundu mu jaoks nii väärtuslik kui tolmpead või koerakäpad, on nende hea edenemine siinsamas kodukülas igatahes rõõmustav. Kolmes leiukohas kokku vaat et 300 ligi õievart. Ju saaks kolmsada täis ka, kui siin veidi laiemalt ringi käia. Kuigi oma taga kodumetsas neid siiski pole, olen käinud kaemas. Nii et päris igas metsatukas pesajuurt siiski ei kasva...

'Tapio' ülased õitsevad

 Ülaste aeg kestab. Võsaülased on muidugi need põhilised, jagub ilusate õievaipadena kõikjale. Tagapuisniidul on neid palju, samuti metsaaias, kus kunagi kujundatud tiikidevahelistel küngastel aasta-aastalt oma kasvuala laiendavad. Kollaseid ülaseid on koduaias aga vähe. Vaid väike laiguke, 2000. aastal Nõmba bussipeatuse tagan lehtmetsast tõin neid. Seesama puisniiduilmeline mets on üldse rikas erinevate ülaste poolest. Mullu kevadel kirjutasin sellest siin blogis pikemalt, eeskätt hübriidülastest. 

Sellest lehtmetsast on muuseas pärit ka üks kollase ülase sort. Taavi Tuulik ta kunagi leidis ja nüüd müüakse välismaal mitmel pool. Sordinimeks pani 'Tapio' Ilmselgelt minu järgi. Aga mina ei teadnud sellest midagi. Alles 2020. aastal postitas Katrin Mäeots Tartu botaanikaaiast mulle sünnipäeva õnnesoovi sealsete 'Tapio' ülaste pildiga. Ja lisas, et see sort on natukese pikatoimeline, ehk siis aeglasem paljuneja, aga et paari aasta pärast saab ehk juba jagada.

                  Anemone ranunculoides 'Tapio Tartu botaias 2020, foto: Katrin Mäeots

Läks veidi rohkem aega. Viimaks mullu sain väikse nutsaka. Eks kasvuajal ümberrebimine, kaugelt Tartust toomine pani taimenääpsud põdema. Mullu õit näitas siiski. Tänavu on pilt juba ilusam. Ilmunud on neli õit. Võrreldes põhiliigiga on need õied justkui veidi väiksemad. Või alles kosuvad ikkagi ja hiljem ilmuvad suuremad õied? 

  

                          Anemone ranunculoides 'Tapio' Tapio kodumetsas Nõmbal

Nagu näha, on tegemist üsna täidisõielise ülase vormiga. See täidilisus tekib muundunud emakatest ja tolmukatest ja neid nimetatakse ebaõielehtedeks ehk petaloidideks. Sarnaseid kollase ülase sorte on Taavi Tuulik nimetanud mitmeid teisigi, Nõmbalt on ta "tekitanud" kokku neli erinevat kollase ülase sorti. Mullu kevadel käisin seal metsas otsimas, aga ei silmanud imelike õitega kollaseid ülaseid ainumatki.

                         Anemone ranunculoides 'Tapio' Tapio kodumetsas

Ülastel esineb kahjuks mitmeid seenhaigusi. Nii ka mu 'Tapio' ülaste naabruses on paar imelikku roostetäppidega ülaselehte, ei saa aru, kas sellesama sorditaime omad või kõrvalt võsaülase lehed. Tegemist võib olla ploomipuu-leheroostega (Tranzschelia pruni-spinosae), ühel ülemisel pildil on taustal uduselt näha nakatunud leht. Peaks minema need lehed ja ehk ka risoomijupid ära hävitama. Igaks juhuks...

Samas jugapuu juures metsaaias õitsevad ka hübriidülased (Anemone x lipsiensis). Mullu ikka samast Nõmba bussipeatuse tagant tõin kaks pundikest. Seal metsas on nad suured ja mullu õige kollast värvi õitega. Nüüd siin tärganud on väheldasemad (ju pole nii hea niiskerammukas salumetsamuld) ja õied on heledamad kollased, pigem klassikalise hübriidülase tooni. Igatahes hirmus ilus ülane on hübriidülane mu meelest.

Nõmba hübriidülased (Anemone x lipsiensis), need tõin kodumetsa samast oma külast.

Aprilli lõpul sain Suuremõisa aiast veel ühe ülasesordi, nimelt kollase ülase 'Fuchsis Traum'. Kuivale jäänud potis olid vaid hädised lehelibled. Ehk järgmisel kevadel näitab õisi. Õied täidis-tutsakad, aga netipiltidel tunduvad üsna väikesed. Eks siis ole 2027. aasta kevadel näha... 

Teekond Tagapuisniidule

 Üle kolme nädala võtsin vaevaks kodusele Tagapuisniidule kõndida. Esmalt metsas jäi pilk õitsvatele eerikatele, Põhiliselt möllab punane eerika (Erica carnea), aga ka värdeerikad (Erica x darleyensis) on seekord üsna kenasti talvitunud. Seda tänu paksule lumikattele, Lume alla paindunult püsis lausa haljana ka iilekstamm (Quercus ilex). Kui paljude  üle lumepiiri kõrgunud igihaljaste okaspuude ja lehtpõõsaste seis on nukker, siis iilekstamm pakub veidikest lohutust. 

                           Punane eerika ehk Erica carnea

                            Iilekstamm ehk Quercus ilex

Kahjuks sai tuju kohe rikutud, sest samas naabruses oleval pisarmännil (Pinus wallichiana) on hiljuti latv ära hammustatud. Kurradima sõralised! Samas see metsakeskkond on pisarmännile kui õige nõudlikule eksoodile ainusobilik koht. Aga ulukite tõttu peaks ta olema lausa aastaringselt kaetud. Nojah, niisiis pesrspektiivitu nii või teisiti, ei jõua ma kaitsekontstruktsioonide ehitamiseni...

Keskmetsas hakkavad juudapuulehikud (Cercidiphyllum magnificum) taas õitsema, nii isaspuukesed kui emane juudapuulehik. Pilti aga ei teinudki. Lase jõuavad täisõitsenguni. Kui siis muidugi õigel ajal sinna metsa satun...

Soopuisniidul üritasin pildistada porsa (Myrica gale) emasõisikuid. Need lillapunased pintslikesed on uskumatult kirkatoonilised. Aga väga pisitillukesed. Proovisin nii ja naa, kõik kaadrid jäid udused. Juba aastaid üritan neid tulutult fotole saada. Kustutasin samused udukogud viimseni ära.

Siinseal õitsevad lodukannikesed (Viola uliginosa). Põhimass neist ilutseb kraavis ja selle pervedel. Mingi aeg oli lodukannikesi üle puisniidu päris palju, nüüd aga harvemaks jäänud. Võibolla on süü selles heinaniitmisega aastatega tihenev rohukamar?

                       Lodukannike ehk Viola uliginosa

Tagapuisniit tervitas ülastevaibaga. Ikka need võsaülased (Anemone nemorosa). Kunagi viisin sinna kollaseid ülaseid ka, ent ei meeldinud neile seal, on sootuks kadunud.

Viimasel pildil on näha me puisniidu tagant mullu RMK poolt maha võetud metsa lagedus. Kole tuuline on seal kogu aeg. Nii ka täna, na vilu oli. Ei taha ma seal enam eriti olla, kuidagi on selle puisniidu lummus hääbunud... Tegin väikse fototuuri, jõin kaasavõetud tee kähku ära ja tulin tulema. Mida seal klõpsatuist esile tuua? Üksikud lepiklilled (Chrysophyllum alternifolium) ikka veel õitsevad:

Karpaadi hammasjuured (Cardamine glanduligera) on aga juba peagu läbi õitsenud. Kuidagi harvaks on nad seal jäänud, mõne aasta eest pakkusid lopsakamat pilti.

         Cardamine clanduligera ehk karpaadi hammasjuur ehk näärmekas jürilill

Möödaminnes klõpsakas ruskusest (Ruscus hypoglossum). Nagu näha, on ta mullu õitsenud, aga jällegi ei sattunud ma siis õigel ajal peale. Õied keset lehte - leht on tegelikult muundunud, laiaks kasvanud võrse ehk kladood. Selle erilise ruskuseliigi seemned korjasin 2015 aastal loodusest, Kagu-Bulgaariast Strandžast. Miski neli taime on senini elus.

                          Ruscus hypoglossum

Tagapuisniidul ei saa kevadel ümber käopäkkadest (Lathraea squamaria). Nondest 2016 külvatuist ja esmakordselt 2023 kevadel maa peale ilmunuist. Lepa ja kase vahel on nad praegu täisõitsengus ja vägagi ilusad:

Seevastu sarapuu all neid tänavu polegi, ainsamatki õievart mitte. Imelik lugu. Küll aga tabas üllatus naabruses samblatüvelise sanglepa juures: tervelt 28 käopäka vart, lisaks üksik sarapuu all. Veel mullu polnud neist märkigi, on alles 10 aastat peale külvamist end nii äkki ja massiliselt ses kohas ilmutanud. Siin lõunapäiksele avatumas paigas on nad juba natukese väsima hakanud:

Nii et mine sa tea, ehk võib kuskil mujal puisniidul tulevikus veelgi käopäkaüllatust loota?

Luuderohi Kriipsu rängal

 Kui korra Kõpus, siis sai ka üle vaadatud luuderohi (Hedera helix). Paraku veeseis nii kõrge, et Ligude metsa luuderohupaika ei hakanud üritamagi tungida. Ilmselt vajanuks loopsudest üle saamine kummipaati. Aga ka üle aastate oli huvitav põhjapool mäestikuselgroogu Kriipsu ränka rängata. Siin asub Kõpu ja Hiiumaa teine looduslik luuderohu kasvupaik. Saaremaal on luuderohtu päris mitmel pool, ronivad kõrgustesse, õitsevad ja vast ka viljuvad. Nii nagu ka Ligude metsa luuderohi. Kriipsu ränga luuderohi on aga alati na tagasihoidlik olnud. Ikkagi siinpool Läänemerd oma absoluutsel põhjapiiril. Tegelikult on põhjuseks tugipuude puudus.

Esmalt oli vaja õige koht üles leida. Lihtne see ei ole. Alustuseks oli tegu õige sihiotsa leidmisega. Edasi lugeda umbkaudu 600 sammu läände. Kaitsealadel sihte enam ei hooldata, sestap kipub tükati kuuski täis kasvama. Läksin oma sammude lugemisega sassi. Kuniks läbimatu langenud puudepalkide räga edasimineku täiesti võimatuks tegi. Mäletan siin kõrval lagedamat ala, ent see mälestus pärineb vbl 1999. aastast. Nüüdseks on puud hoogsalt sirgunud. 

Hüva, kust lõunasse keerata? Oleks nagu jalgrajake? Vanasti kulgenud siit metsatee, nagu mu kunagine kaart näitab. Pöörasin pilgu ülespoole. Jah, puulatvade vahel oli aimatav lagedam riba - siit pidi see tee muiste minema! Teest endast pole küll midagi maapinnal alles, aina langenud puud ja kinnikasvanud kõik puha. Lugesin umbkaudu 200 sammu. Nii, nüüd peaks olema enamvähem õige piirkond. Paremal, langenud puudekaosest nõlvakut ülespoole vaadates tundus midagi nagu tuttavat. Suundusin sinnapoole. 

                 Kriipsu ränga luuderohu kasvukoht paistab, seal taga sarapuu ümbruses

Kui viimati, hulk aega tagasi siia tulin, siis osutus luuderohu leidmine väga raskeks. Sedakorda läks aga hõlpsalt. Näed, seal mahamurdunud tüvel läikrohetasidki luuderohu lehed - leitud taas! Kahjutundega avastasin, et metsloomad olid väädid puruks rebinud ja need lebasid maaga ühenduse kaotanult tüvel. Juuretaolised jupid siiski vartel, tegin aiandust ja suskasin need varred samblasesse pinnasesse. Kuid luuderohtu jagus siin veelgi. Siin ja seal mõni väädike ja lehekimbuke, ikka samblal roomavana, või murdunud tüvedel või üle samblaste rahnude kaardudes. Aga väga vähe siiski. Ja mitte kusagil ei roni puule. Üks väät, va pimeloom juba kuusetüvele na lähedal, aga ikka osanud mööda rihtida. Nojah, ega taimel pole ju silmi peas, eksole...

                           Luuderohuväät on osanud kuusest mööda kasvada

                  Salumetsafragment luuderohu (Hedera helix) ja sarapuuga (Corylus avellana)

Umbkaudu mõõtsin jalgadega kasvuala ära: 30 x 15 jalga ehk nii umbes 10 x 5 meetrit. Haide-Ene Rebassoo märkis kasvualaks siin 1959. aastal 15 x 15 meetrit. Ja toona üritas luuderohi ka kuusetüvele ronida. Ikka natukese pettumus see oli nüüd, justkui ei mingit edenemist. Igalpool istutatult on luuderohud ka aedades väga vägevaks muutunud, nii Kärdlas kui ka mul Nõmba koduaia mändidel, õitsevad ja viljuvad. Siin aga jätkuvalt vegetatiivsete väädikestena. Mis parata. Peaasi, et see vana-vana looduslik leiukoht sai taas üle kaedud.

 

Kriipsu ränga luuderohi roomab maas ja murdunud tüvedel, puude otsa pole ikka veel jõudnud

Kriipsu ränga luuderohtude keskmeks on üksik sarapuu. On ilusaid ümaraid näsiniinepõõsaid, nagu pisikesed puud, kõrgem mulle rinnani. Paiguti tundus luuderohtu veelgi olevat, ent see oli petukas, need olid talihaljad sinilillelehed, ka euroopa metsputke lehti palju. Mitmel pool roomles harakkuljuste peenikesi pikki varsi. Pruunistunud kilpjalalehed risakil kõikjal ümber. 

     Luuderohu (Hedera helix) lehed ja väädid näsiniinepõõsa (Daphne mezereum) all

Hakkas hämarduma, oli viimane aeg asuda läbi metsaräga tagasi sammuma. 

Kõpu jugapuumetsas

 Jugapuid (Taxus baccata) kasvab Lääne- ja Põhja-Hiiumaal päris mitmel pool. Aga kõikjal üsna varjatuna, pead väga täpselt teadma, kust neid otsida. Erandiks on Kõpus Neljateeristi lähistel Möirassoo naabruses asuv paik. Siin kasvab suur ilus, oma 8 meetri kõrgune jugapuu otse teeveerel. Tüveläbimõõt jalamil tervelt jalg, harude vahel linnupesa. Vahi kus eksootilise pesitsuspaiga leiutanud! Siia on ka stend pandud, milles jugapuudest veidike juttu kirjas. 

  

                            Linnupesa jugapuul

Ma polnud siia sattunud päris mitu aastat, sestap jagus toredaid üllatusi üksjagu. Esmalt see, et samune suur emas-jugapuu on enda alla ja ümbrusse tohutu hulk järelkasvu andnud, pisikesi kuni paarijalaseid. Lugesin neid 20, seejärel loobusin, ei jõua neid kõiki üles loendada! Ka eemal otse teeääres jugapuukesi, sealhulgas meetrine.

 

Sellest suurest jugapuust lähtub laudtee läbi üsna soise laigu. Taas kolm jugapuud. Kõige märjemas kohas na kollaseokkaline, teised tumeläikivad. Nooremal võimas ladvakasv igal aastal, üle vaksa. Täiesti nagu noor nulg, võiks esmapilgul euroopa nuluga segamini ajada. 

Jugapuud laudtee ääres. Nagu poleks üldse Eestis, miskipärast hoopis jaapanlik mets tundub...

Ja ka mõni samm ida suunas jagub jugapuid. Ülepea, põlvepikkusi, pisemaidki. Nende mõne aastaga on pilt tõesti muutunud, senised pisikesed kasvavad hooga aina kõrgemaks. Muudest taimedest jäi silma katte- ja ungrukolda, harakkuljust ning kopsurohulehti.

Hästi tore on ka teest lõunas kerkiv järsk 8-meetrine nõlv. Endine mere murrutatud järsak, millel siinseal samblaseid rändrahne. Paik on valgusküllane, okaspuistu asemel valdavad kased, mõni arukask õige korbalise tüvega. Sarapuid. Magesõstart ja kuslapuud. Sinilillelehti, kevadist seahernest, reeglipäraselt muidu Hiiumaal haruldast kopsurohtu (Pulmonaria officinalis), maarjasõnajalga, rahnul veidi ka kivi-imarat. Igatahes kokkuvõttes täitsa salumets. Ja sellel salumetsajärsakul taas jugapuud. Nõlva ülemises osas üks üle neljameetrine jugapuu on emaspuu, külvanud enda ümber noorukesi järglasi, pisike kasvab suisa samblase rändkivi otsas.

Läheduses kasvab teinegi suurem jugapuu, umbes vast nii kolmemeetrine:

Klõpsasin ta juures ka ühe endli. Ja olin tegelikult sisemiselt lausa õnnestatud olekus. Milline ainulaadne jugapuude paik siin Hiiumaal! Lehtpuine järsak salutaimedega ning jugapuud selle keskel. Hoopis erinev tasastest okaslaante jugapuu leiukohtadest.

Kasetüvede taga järsakul paistab jugapuu. Kahjuks pildil ei saa õieti arugi. Fotod jäid enamvähem kõik nigelad udujad. Mu aparaat ei taha praegusel vähese valgusega aastaajal metsas üldvaateid hästi teha, mis parata.

Edasi viis tee Kriipsu rängale luuderohu kasvukohta üle vaatama. Sellest järgmine kord.