Heinaaeg algas alles nüüd

 Tavaliselt on kodupuisniidul hein selleks ajaks juba tehtud. Sel aastal aga jõudsin oma vikatiga sinna alles täna. Rohi on hakanud tükati juba puituma, paiguti lamandub, ega see kerge töö ole samune käsitsi niitmine. Täna sain kesksel Soopuisniidul siiski päris suure tüki maha. Sekka tegin pilte ka. Tänu niitmise viibimisele on saanud hilised õitsejad end täies hiilguses avada. Kuldvitsu on siin ja seal. Aga lausa massiliselt on peetrilehte (Succisa pratensis). Eriti langi pool küljes. Eks ta kahju ole neid maha niita, aga ei saa ju ometi septembrisse välja oodata. Peetrilehtede õisikutel lendavad liblikad, sealhulgas admiralid:

     Niidutäis peetrilehti (Succisa pratensis) mõne admirali-liblikaga (Vanessa atalanta).

Kogemata sahmasin vikatiga maha pundi viljunud balti sõrmkäppi. Hoopis haruldasemaid emajuurelisi säästan aga iga hinna eest. Sinise emajuure (Gentiana pneumonanthe) seemned sain ma 2017. aastal Tartu botaanikaaiast. Neist tärganud taimed hakkasid õitsema väga ruttu, lausa teisel-kolmandal aastal. Neli punti neid seal on. Pidasin millalgi plaani ikka neid laiali istutada, ent parem see plaaniks jäägugi. Väga raske oleks neid vikatist säästa kui aina siin ja seal kasvaksid. Sinise emajuure sügavtumesinine värv on lausa ebamaine. Olen käinud eelmisel kümnendil neid loodusest otsimas, Emajõe suudme lähistel Peipsi ääres, ent ei leidnud. Sinist emajuurt pole ma looduses näinudki. See liik on Eestis väga haruldane, vaid üksikud kohad Ida-Eestis. Kuulub II kaitsekategooriasse. Hiiumaa mõistes on tegemist sissetoodud võõrliigiga.

                 Sinine emajuur (Gentiana pneumonanthe) on väga kaunis taim.

Teiseks Soopuisniidu emajuureliseks on püsiksannikas (Swertia perennis). Tema leiukohad on peamiselt Kagu-Eestis, eeskätt Tartumaal, aga ka Harju- ja Raplamaal on olemas. On meil arvatud lausa rangeimasse I kaitsekategooriasse. Püsiksannikat on mul olnud õnn näha oma ihusilmaga looduses lausa kahel korral, mõlemad Tartumaal, soodes. Oma n-ö määrdunudsiniste õietähtedega ei ole sannikas nii silmipimestavalt uhke kui sinine emajuur, ent omamoodi tore ikkagi. Nõmbale on ta saanud samuti Tartu botaia seemneist. Õitsemisealiseks jõudmine võttis neil aga väga kaua. Alles tänavu viimaks on ilmunud õievarred, kolm tükki. Ühel varrel on õied avanenud, teistel veel nuppus.

                      Püsiksannikas (Swertia perennis) on lõpuks oma õied avanud.

Nagu näha, jõudsin püsiksannikate ümbert täna juba heina ära niita. Aga seal läheks veel mitu-setu päeva rasket tööd. Puisniidumetsaala on ikka paganama suur. Ja sekka lubab vihmapäevi ja üldse - kardetavasti nii hilise niitmise järel heina tänavu kuivaks vist ei saagi. Eks me näe...

                       Väike puhkepaus niitmise sekka.

Pruunika pesajuure uputus

 Pruunikas pesajuur (Neottia nidus-avis) on valitud Eesti tänavuseks orhideeks. Tõttöelda ega ma sellest liigist ülivaimustatud pole olnud, tundub kuidagi kummaline see pruun klorofüllitu seentoiduline tegelane. Aga samas teda kuskil metsas kohates väikestviisi sündmuseks on see ikka. Pruunikas pesajuur on Eestis võrdlemisi tavaline, ent iga leid väärib märkimist sellegipoolest. Siin Kesk-Hiiumaal Nõmbal teadsin aastaid üht kasvukohta otse Kapasto teeotsas, maantee kõrval. Parimatel aegadel oli seal isegi mitukümmend õievart. Põua-aastate tagajärjel on neid aga väheks jäänud. 

Üks tore üllatus oli 2022. aasta juuni algul, kui täieliku ilmutisena tekkis pesajuur otse koduaeda heki äärde. Oli kolm ilusat õievart. Ju sajune mai meelitas nad välja. Edasi järgnesid aga põuased kevad-suved ning rohkem pole pesajuur end ses kohas näidanud. Kardetavasti on hukkunud. Pesajuur eelistab pigem niiskemaid metsi kui siinseid künkapealseid liivasusse.

Eile õhtul istusin aiaservas ja hetke ajel põikasin üle mitme aasta naabri metsa. Et äkki on miskit käpalist seal. Noh, paar ööviiulit on. Aga siis, vahi kus: pruunikas pesajuur! Kohe mitu tükki kogumikus. Ja järgmine kogumik. Ja järgmine ja järgmine... Mõnes kogumikus hulk pesajuuri koos, muist päris pisikesed, mõni aga kopsakam ka. Just alustavad õitsemist. Samas ilmumas ka veel õisikumügarikke. Loendasin seal kokku 154 pesajuure õievart. Võimas! 

  

  

  

  

   

                        Pruunikad pesajuured siit ja sealt vaateis, Nõmba metsas

Täna läksin tagasi, et mõned fotod neist teha. Huvipärast kõndisin ringi laiemaltki. Eemal kiskus mets kuuselisemaks, ilmuvad mustikad, seega pinnas hapum. Tagasi eespool, heinamaa lähedal, kus valdab saluilmeline lehtsegamets. Maapinnal on pesajuurte kaaslaseks palju sinililli, on lillakat, ussilakka, aasosja etc. Üsna risune ja taas võsastuv mets, vahepeal oli see metsakarjamaaks. Selline viljakas-niiskem, risuräsumets pesajuurele meeldib kõige paremini, tundub. Ja näed, endise kraavi ümber, mõned sammud pealeiukohast - veelgi pesajuuri! 33 õievart. Nii et kokku on ses metsatukas tänavu maa peale ilmunud 187 pruunika pesajuure õievart. Pole ma eales näinud niisugust pesajuurte kubisemist! Ja mõelda, nad on siin aastaid olemas olnud, kõigest mõni meeter koduaia piirist. Siit moraal: vahel tasub ikka mõni samm tavatrajektoorist kõrvale astuda. 

                                 Tänahommikused lisaks leitud pesajuured

                                   Pruunika pesajuure õied lähivaates

'Tapio' ülased õitsevad

 Ülaste aeg kestab. Võsaülased on muidugi need põhilised, jagub ilusate õievaipadena kõikjale. Tagapuisniidul on neid palju, samuti metsaaias, kus kunagi kujundatud tiikidevahelistel küngastel aasta-aastalt oma kasvuala laiendavad. Kollaseid ülaseid on koduaias aga vähe. Vaid väike laiguke, 2000. aastal Nõmba bussipeatuse tagan lehtmetsast tõin neid. Seesama puisniiduilmeline mets on üldse rikas erinevate ülaste poolest. Mullu kevadel kirjutasin sellest siin blogis pikemalt, eeskätt hübriidülastest. 

Sellest lehtmetsast on muuseas pärit ka üks kollase ülase sort. Taavi Tuulik ta kunagi leidis ja nüüd müüakse välismaal mitmel pool. Sordinimeks pani 'Tapio' Ilmselgelt minu järgi. Aga mina ei teadnud sellest midagi. Alles 2020. aastal postitas Katrin Mäeots Tartu botaanikaaiast mulle sünnipäeva õnnesoovi sealsete 'Tapio' ülaste pildiga. Ja lisas, et see sort on natukese pikatoimeline, ehk siis aeglasem paljuneja, aga et paari aasta pärast saab ehk juba jagada.

                  Anemone ranunculoides 'Tapio Tartu botaias 2020, foto: Katrin Mäeots

Läks veidi rohkem aega. Viimaks mullu sain väikse nutsaka. Eks kasvuajal ümberrebimine, kaugelt Tartust toomine pani taimenääpsud põdema. Mullu õit näitas siiski. Tänavu on pilt juba ilusam. Ilmunud on neli õit. Võrreldes põhiliigiga on need õied justkui veidi väiksemad. Või alles kosuvad ikkagi ja hiljem ilmuvad suuremad õied? 

  

                          Anemone ranunculoides 'Tapio' Tapio kodumetsas Nõmbal

Nagu näha, on tegemist üsna täidisõielise ülase vormiga. See täidilisus tekib muundunud emakatest ja tolmukatest ja neid nimetatakse ebaõielehtedeks ehk petaloidideks. Sarnaseid kollase ülase sorte on Taavi Tuulik nimetanud mitmeid teisigi, Nõmbalt on ta "tekitanud" kokku neli erinevat kollase ülase sorti. Mullu kevadel käisin seal metsas otsimas, aga ei silmanud imelike õitega kollaseid ülaseid ainumatki.

                         Anemone ranunculoides 'Tapio' Tapio kodumetsas

Ülastel esineb kahjuks mitmeid seenhaigusi. Nii ka mu 'Tapio' ülaste naabruses on paar imelikku roostetäppidega ülaselehte, ei saa aru, kas sellesama sorditaime omad või kõrvalt võsaülase lehed. Tegemist võib olla ploomipuu-leheroostega (Tranzschelia pruni-spinosae), ühel ülemisel pildil on taustal uduselt näha nakatunud leht. Peaks minema need lehed ja ehk ka risoomijupid ära hävitama. Igaks juhuks...

Samas jugapuu juures metsaaias õitsevad ka hübriidülased (Anemone x lipsiensis). Mullu ikka samast Nõmba bussipeatuse tagant tõin kaks pundikest. Seal metsas on nad suured ja mullu õige kollast värvi õitega. Nüüd siin tärganud on väheldasemad (ju pole nii hea niiskerammukas salumetsamuld) ja õied on heledamad kollased, pigem klassikalise hübriidülase tooni. Igatahes hirmus ilus ülane on hübriidülane mu meelest.

Nõmba hübriidülased (Anemone x lipsiensis), need tõin kodumetsa samast oma külast.

Aprilli lõpul sain Suuremõisa aiast veel ühe ülasesordi, nimelt kollase ülase 'Fuchsis Traum'. Kuivale jäänud potis olid vaid hädised lehelibled. Ehk järgmisel kevadel näitab õisi. Õied täidis-tutsakad, aga netipiltidel tunduvad üsna väikesed. Eks siis ole 2027. aasta kevadel näha... 

Teekond Tagapuisniidule

 Üle kolme nädala võtsin vaevaks kodusele Tagapuisniidule kõndida. Esmalt metsas jäi pilk õitsvatele eerikatele, Põhiliselt möllab punane eerika (Erica carnea), aga ka värdeerikad (Erica x darleyensis) on seekord üsna kenasti talvitunud. Seda tänu paksule lumikattele, Lume alla paindunult püsis lausa haljana ka iilekstamm (Quercus ilex). Kui paljude  üle lumepiiri kõrgunud igihaljaste okaspuude ja lehtpõõsaste seis on nukker, siis iilekstamm pakub veidikest lohutust. 

                           Punane eerika ehk Erica carnea

                            Iilekstamm ehk Quercus ilex

Kahjuks sai tuju kohe rikutud, sest samas naabruses oleval pisarmännil (Pinus wallichiana) on hiljuti latv ära hammustatud. Kurradima sõralised! Samas see metsakeskkond on pisarmännile kui õige nõudlikule eksoodile ainusobilik koht. Aga ulukite tõttu peaks ta olema lausa aastaringselt kaetud. Nojah, niisiis pesrspektiivitu nii või teisiti, ei jõua ma kaitsekontstruktsioonide ehitamiseni...

Keskmetsas hakkavad juudapuulehikud (Cercidiphyllum magnificum) taas õitsema, nii isaspuukesed kui emane juudapuulehik. Pilti aga ei teinudki. Lase jõuavad täisõitsenguni. Kui siis muidugi õigel ajal sinna metsa satun...

Soopuisniidul üritasin pildistada porsa (Myrica gale) emasõisikuid. Need lillapunased pintslikesed on uskumatult kirkatoonilised. Aga väga pisitillukesed. Proovisin nii ja naa, kõik kaadrid jäid udused. Juba aastaid üritan neid tulutult fotole saada. Kustutasin samused udukogud viimseni ära.

Siinseal õitsevad lodukannikesed (Viola uliginosa). Põhimass neist ilutseb kraavis ja selle pervedel. Mingi aeg oli lodukannikesi üle puisniidu päris palju, nüüd aga harvemaks jäänud. Võibolla on süü selles heinaniitmisega aastatega tihenev rohukamar?

                       Lodukannike ehk Viola uliginosa

Tagapuisniit tervitas ülastevaibaga. Ikka need võsaülased (Anemone nemorosa). Kunagi viisin sinna kollaseid ülaseid ka, ent ei meeldinud neile seal, on sootuks kadunud.

Viimasel pildil on näha me puisniidu tagant mullu RMK poolt maha võetud metsa lagedus. Kole tuuline on seal kogu aeg. Nii ka täna, na vilu oli. Ei taha ma seal enam eriti olla, kuidagi on selle puisniidu lummus hääbunud... Tegin väikse fototuuri, jõin kaasavõetud tee kähku ära ja tulin tulema. Mida seal klõpsatuist esile tuua? Üksikud lepiklilled (Chrysophyllum alternifolium) ikka veel õitsevad:

Karpaadi hammasjuured (Cardamine glanduligera) on aga juba peagu läbi õitsenud. Kuidagi harvaks on nad seal jäänud, mõne aasta eest pakkusid lopsakamat pilti.

         Cardamine clanduligera ehk karpaadi hammasjuur ehk näärmekas jürilill

Möödaminnes klõpsakas ruskusest (Ruscus hypoglossum). Nagu näha, on ta mullu õitsenud, aga jällegi ei sattunud ma siis õigel ajal peale. Õied keset lehte - leht on tegelikult muundunud, laiaks kasvanud võrse ehk kladood. Selle erilise ruskuseliigi seemned korjasin 2015 aastal loodusest, Kagu-Bulgaariast Strandžast. Miski neli taime on senini elus.

                          Ruscus hypoglossum

Tagapuisniidul ei saa kevadel ümber käopäkkadest (Lathraea squamaria). Nondest 2016 külvatuist ja esmakordselt 2023 kevadel maa peale ilmunuist. Lepa ja kase vahel on nad praegu täisõitsengus ja vägagi ilusad:

Seevastu sarapuu all neid tänavu polegi, ainsamatki õievart mitte. Imelik lugu. Küll aga tabas üllatus naabruses samblatüvelise sanglepa juures: tervelt 28 käopäka vart, lisaks üksik sarapuu all. Veel mullu polnud neist märkigi, on alles 10 aastat peale külvamist end nii äkki ja massiliselt ses kohas ilmutanud. Siin lõunapäiksele avatumas paigas on nad juba natukese väsima hakanud:

Nii et mine sa tea, ehk võib kuskil mujal puisniidul tulevikus veelgi käopäkaüllatust loota?

Mõned aprillikuu õitsejad kodumetsast

 Tegin eile õhtupoolikul lillelise fototuuri. Peaeesmärk oli jõuda Tagapuisniidule, et näha, kas käopäkk on juba väljas. Oli tõesti. Sarapuu all veel mitte, ent lepa all juba hulk lihavaid varsi, osa alles mullast välja pugemas. Külvasin need sinna 2016. aastal, esimest korda ilmutasid end maapinnale 2023 kevadel. Tegin paljudesse kohtadesse külve, ainult kahes kohas läks õnneks neil parasiitidel parasiteerima hakata.

                         Lathraea squamaria

Nätskes lohus on jätkuvalt olemas lepiklilled. Paraku väga hõredalt, üksikute õitsvate taimedena. Midagi neile seal väga ei meeldi. Päris ära ei kao, ent ohtrat vohamist nagu mandril pole seal mitte. Harilik lepiklill on Hiiumaal võõrliik, looduslikult siin ei esine, mujal Eestis aga pärismaine. Sinna me maa tahapiirile istutasin ma neid juba hulk aastaid tagasi.

                      Chrysosplenium alternifolium

Lumikellukesed Tagapuisniidul juba lõpetavad. Küll aga alustavad õitsemist koerahambad. Ühed ilusaimad kevadlilled mu meelest. Muidugi olen ma selle lõunapoolse Euroopa liigi sinna istutanud, kohe mitu-mitu punti.

                    Erythronium dens-canis

Musta lumeroosi õied on rohekaks muutunud, aga kaukaasia lumeroosi taim roosatab oma õisi väegade kauniste:

                     Helleborus orientalis

Paraku ei tõmmanud sinna Tagapuisniidule pikemaks jääma. Mullu tehtud RMK hiigel lageraie on jätnud me metsariba seal kahe lageda vahele ja ilge tuuline seal, tõmbas nagu koridoris. Tulin tulema. Metsaaiaski on õieilu. Paiselehed näiteks:

                     Tussilago farfara

Ja kuldtähed õides, kõrval alustamas ka lõokannused:

                        Gagea lutea

Sinililledel on täisõitseng, hekkide all on neid kõvasti sinava merena, siinkohal üks lähiportree sinililledest pruunis pöögilehestikus metsaaiast, taustal märtsikellukesed:

                        Hepatica nobilis

Võsaülased alustavad. Vaade Aadria õue servast pöögi alt:

                       Anemone nemorosa

Metsaaias on juba nädalaid õilmitsenud kaks jaapani nõiapuud. Sidrunkollaste õitega isendil on pruunid mullused lehed küljes ja see tõttöelda põõsast just ei kaunista. Kuldkollaste õitega põõsal on pruunlehti vähem ja õitsemine seetõttu silmapaistvam:

                       Hamamelis japonica

Eks neid õitsejaid jagu veelgi. Va kanakoole näiteks. Ja siniliiliad j puškiiniad ja roosad kirgaslilled ja mõned krookused veel ka. Aga aitab siinkohal sellestki. Ei jõua kõike ilu siia kokku kuhjata. 

Plaanisin täna rohima hakata, oli selleks vaba päev, paraku keeras ilma ära, vaid +6, pilvine ja kirdetuul na külm. Ju siis rohib hiljem. Manjaana.

Luuderohi Kriipsu rängal

 Kui korra Kõpus, siis sai ka üle vaadatud luuderohi (Hedera helix). Paraku veeseis nii kõrge, et Ligude metsa luuderohupaika ei hakanud üritamagi tungida. Ilmselt vajanuks loopsudest üle saamine kummipaati. Aga ka üle aastate oli huvitav põhjapool mäestikuselgroogu Kriipsu ränka rängata. Siin asub Kõpu ja Hiiumaa teine looduslik luuderohu kasvupaik. Saaremaal on luuderohtu päris mitmel pool, ronivad kõrgustesse, õitsevad ja vast ka viljuvad. Nii nagu ka Ligude metsa luuderohi. Kriipsu ränga luuderohi on aga alati na tagasihoidlik olnud. Ikkagi siinpool Läänemerd oma absoluutsel põhjapiiril. Tegelikult on põhjuseks tugipuude puudus.

Esmalt oli vaja õige koht üles leida. Lihtne see ei ole. Alustuseks oli tegu õige sihiotsa leidmisega. Edasi lugeda umbkaudu 600 sammu läände. Kaitsealadel sihte enam ei hooldata, sestap kipub tükati kuuski täis kasvama. Läksin oma sammude lugemisega sassi. Kuniks läbimatu langenud puudepalkide räga edasimineku täiesti võimatuks tegi. Mäletan siin kõrval lagedamat ala, ent see mälestus pärineb vbl 1999. aastast. Nüüdseks on puud hoogsalt sirgunud. 

Hüva, kust lõunasse keerata? Oleks nagu jalgrajake? Vanasti kulgenud siit metsatee, nagu mu kunagine kaart näitab. Pöörasin pilgu ülespoole. Jah, puulatvade vahel oli aimatav lagedam riba - siit pidi see tee muiste minema! Teest endast pole küll midagi maapinnal alles, aina langenud puud ja kinnikasvanud kõik puha. Lugesin umbkaudu 200 sammu. Nii, nüüd peaks olema enamvähem õige piirkond. Paremal, langenud puudekaosest nõlvakut ülespoole vaadates tundus midagi nagu tuttavat. Suundusin sinnapoole. 

                 Kriipsu ränga luuderohu kasvukoht paistab, seal taga sarapuu ümbruses

Kui viimati, hulk aega tagasi siia tulin, siis osutus luuderohu leidmine väga raskeks. Sedakorda läks aga hõlpsalt. Näed, seal mahamurdunud tüvel läikrohetasidki luuderohu lehed - leitud taas! Kahjutundega avastasin, et metsloomad olid väädid puruks rebinud ja need lebasid maaga ühenduse kaotanult tüvel. Juuretaolised jupid siiski vartel, tegin aiandust ja suskasin need varred samblasesse pinnasesse. Kuid luuderohtu jagus siin veelgi. Siin ja seal mõni väädike ja lehekimbuke, ikka samblal roomavana, või murdunud tüvedel või üle samblaste rahnude kaardudes. Aga väga vähe siiski. Ja mitte kusagil ei roni puule. Üks väät, va pimeloom juba kuusetüvele na lähedal, aga ikka osanud mööda rihtida. Nojah, ega taimel pole ju silmi peas, eksole...

                           Luuderohuväät on osanud kuusest mööda kasvada

                  Salumetsafragment luuderohu (Hedera helix) ja sarapuuga (Corylus avellana)

Umbkaudu mõõtsin jalgadega kasvuala ära: 30 x 15 jalga ehk nii umbes 10 x 5 meetrit. Haide-Ene Rebassoo märkis kasvualaks siin 1959. aastal 15 x 15 meetrit. Ja toona üritas luuderohi ka kuusetüvele ronida. Ikka natukese pettumus see oli nüüd, justkui ei mingit edenemist. Igalpool istutatult on luuderohud ka aedades väga vägevaks muutunud, nii Kärdlas kui ka mul Nõmba koduaia mändidel, õitsevad ja viljuvad. Siin aga jätkuvalt vegetatiivsete väädikestena. Mis parata. Peaasi, et see vana-vana looduslik leiukoht sai taas üle kaedud.

 

Kriipsu ränga luuderohi roomab maas ja murdunud tüvedel, puude otsa pole ikka veel jõudnud

Kriipsu ränga luuderohtude keskmeks on üksik sarapuu. On ilusaid ümaraid näsiniinepõõsaid, nagu pisikesed puud, kõrgem mulle rinnani. Paiguti tundus luuderohtu veelgi olevat, ent see oli petukas, need olid talihaljad sinilillelehed, ka euroopa metsputke lehti palju. Mitmel pool roomles harakkuljuste peenikesi pikki varsi. Pruunistunud kilpjalalehed risakil kõikjal ümber. 

     Luuderohu (Hedera helix) lehed ja väädid näsiniinepõõsa (Daphne mezereum) all

Hakkas hämarduma, oli viimane aeg asuda läbi metsaräga tagasi sammuma. 

Kõpu jugapuumetsas

 Jugapuid (Taxus baccata) kasvab Lääne- ja Põhja-Hiiumaal päris mitmel pool. Aga kõikjal üsna varjatuna, pead väga täpselt teadma, kust neid otsida. Erandiks on Kõpus Neljateeristi lähistel Möirassoo naabruses asuv paik. Siin kasvab suur ilus, oma 8 meetri kõrgune jugapuu otse teeveerel. Tüveläbimõõt jalamil tervelt jalg, harude vahel linnupesa. Vahi kus eksootilise pesitsuspaiga leiutanud! Siia on ka stend pandud, milles jugapuudest veidike juttu kirjas. 

  

                            Linnupesa jugapuul

Ma polnud siia sattunud päris mitu aastat, sestap jagus toredaid üllatusi üksjagu. Esmalt see, et samune suur emas-jugapuu on enda alla ja ümbrusse tohutu hulk järelkasvu andnud, pisikesi kuni paarijalaseid. Lugesin neid 20, seejärel loobusin, ei jõua neid kõiki üles loendada! Ka eemal otse teeääres jugapuukesi, sealhulgas meetrine.

 

Sellest suurest jugapuust lähtub laudtee läbi üsna soise laigu. Taas kolm jugapuud. Kõige märjemas kohas na kollaseokkaline, teised tumeläikivad. Nooremal võimas ladvakasv igal aastal, üle vaksa. Täiesti nagu noor nulg, võiks esmapilgul euroopa nuluga segamini ajada. 

Jugapuud laudtee ääres. Nagu poleks üldse Eestis, miskipärast hoopis jaapanlik mets tundub...

Ja ka mõni samm ida suunas jagub jugapuid. Ülepea, põlvepikkusi, pisemaidki. Nende mõne aastaga on pilt tõesti muutunud, senised pisikesed kasvavad hooga aina kõrgemaks. Muudest taimedest jäi silma katte- ja ungrukolda, harakkuljust ning kopsurohulehti.

Hästi tore on ka teest lõunas kerkiv järsk 8-meetrine nõlv. Endine mere murrutatud järsak, millel siinseal samblaseid rändrahne. Paik on valgusküllane, okaspuistu asemel valdavad kased, mõni arukask õige korbalise tüvega. Sarapuid. Magesõstart ja kuslapuud. Sinilillelehti, kevadist seahernest, reeglipäraselt muidu Hiiumaal haruldast kopsurohtu (Pulmonaria officinalis), maarjasõnajalga, rahnul veidi ka kivi-imarat. Igatahes kokkuvõttes täitsa salumets. Ja sellel salumetsajärsakul taas jugapuud. Nõlva ülemises osas üks üle neljameetrine jugapuu on emaspuu, külvanud enda ümber noorukesi järglasi, pisike kasvab suisa samblase rändkivi otsas.

Läheduses kasvab teinegi suurem jugapuu, umbes vast nii kolmemeetrine:

Klõpsasin ta juures ka ühe endli. Ja olin tegelikult sisemiselt lausa õnnestatud olekus. Milline ainulaadne jugapuude paik siin Hiiumaal! Lehtpuine järsak salutaimedega ning jugapuud selle keskel. Hoopis erinev tasastest okaslaante jugapuu leiukohtadest.

Kasetüvede taga järsakul paistab jugapuu. Kahjuks pildil ei saa õieti arugi. Fotod jäid enamvähem kõik nigelad udujad. Mu aparaat ei taha praegusel vähese valgusega aastaajal metsas üldvaateid hästi teha, mis parata.

Edasi viis tee Kriipsu rängale luuderohu kasvukohta üle vaatama. Sellest järgmine kord.