06 november 2024

"Nanopalmid" ümber maja (Climacium dendroides)

 Ilmselt kõige esimene samblaliik, mille aastakümnete eest selgeks sain, on harilik tüviksammal (Climacium dendroides). Algselt kutsusin teda palmsamblaks. Sest tõesti, mõni neist näib välja kui pesueht palm. Tegemist on mu koduõues kasvava samblaga. Lugedes kirjandust, väidetakse teda olevat ikka niiskete või lausa vesiste kasvukohtade lembene. Siin künkapealsel kõrbeb aga maapind suviti alatasa julmalt läbi. Ja ometi saab ta täiesti hästi hakkama. Lisaks olen leidnud teda ka kodupuisniidult, sealsed tingimused on aga märksa niiskuseküllasemad.

                                     Harilik tüviksammal ehk Climacium dendroides

Tüviksammal on hästi äratuntav, talle sarnaseid meie looduses nagu õieti polegi. Ainult põõsassammal öeldakse olevat sarnasevõitu, ent too on palju haruldasem ja mitte nii selgelt puu moodi. Mõistagi on need "puud" pisikesed, kuni 10(15) cm pikukesed, ent nii kõrgeid pole mina nägema juhtunud. Pigem ikka nii paari-kolme tollised. Eks maja juures pea nad ka niitmist taluma, vahest ilma selleta sirguks veidi pikemaks?



Climacium dendroides, "palmimetsa" vaated kodumaja juurest. Enamasti on tüved siiski rohkelt oksistunud ja päris palmilikke leiab harva.

Kui muidu enamus samblaid kasvab tipust aina juurde ja alumine osa kõduneb aegamisi, siis tüviksamblaga on asi keerulisem. Nimelt on tal pinnases risoom, millest lähtuvad varred ning nendest omakorda oksad. Okste otsast tõusevad pikkade niitjate moodustiste (harjased?) tipus eoskuprad, mis valmivad talvel. Neid eospäid pole ma ise vist kordagi nägema juhtunud. Ehk peaks tänavu tähelepanelikum olema ja ekstra asja uurima? Nagu enamus samblaid, on ka tüviksammal kahekojaline. Tüviksamblad on siin kodu ümber pigem väga oksised, palmisarnaseid, kus vars ja selle osas okstetutt, leiab harva. Ühe säärase eile pildile siiski sain, maja heki ääres.



Climacium dendroides koduaia heki ääres. Kui pisike see "nanopalm" ikka on, näitab ära viimasel ülesvõttel taustaks olev kaseleht. "Täiskasvanud palmi" kõrval on märgata nooremat uut tüve, millel oksad pole veel välja arenenud.

Tüviksammal on maailmas laia levikuga, kõige tihedamalt Euroopas ja Põhja-Ameerikas, leidub aga ka Siberis, Hiinas, Jaapanis etc. Huvitav on tüviksambla esinemine Uus-Meremaal, kus arvatakse siiski olevat inimmõjul sisserännanuks. Paar leidu on ka Austraalias ja Tasmaanias. Tüviksambla perekonnas on neli liiki, neist Climacium japonicum, ilus kahar pikaoksine, levib Jaapanis, Hiinas, Koreas ja Primorjes. Climacium americanum, üsna meie tüviksambla sarnane, ehk vaid hõredaoksisem, kasvab valdavalt Põhja-Ameerika idaosas, ent ka läänepoolmikul. Paar leidu olla ka Euroopas ja Aasias. Climacium acuminatum on aga väga haruldane, ainult kolm leiuala USA-s. Tema kohta netist pilte ei leiagi.

Selline väike ülevaade siis tüvik- ehk palmsamblast, ühest mu lemmikumast sammaltaimest.

04 november 2024

On sammalde aeg

 Tegelikult kestab veel mõnede lehtpuude kollendamine, aga siiski on nüüdseks valdavaks meeleoluks saanud samblad. Nende aasta tippvorm on käes, on nii elust pakatavad ja ülirohelised. Sammaldel on aastas kaks kasvuaega, teine varakevadel. Hilissügisene on aga see kõige-kõigem. Praegu nad lausa hiilgavad oma heledaid, sügavamaid, smaragdi- ja mis kõiki rohelisi toone. Eilse vihmaga ja tänase päiksepaistega käisin aias ning kodumetsas kaameraga ringi, klõpsisin siit ja sealt. Kõiki erinevaid samblaid muidugi piltidele jäädvustada ei jõudnud. Noh, oli juttude juurde fotosid vaja, kirjutasin sammaldest lausa kaks artiklit, üsna sarnased küll, aga mis sa ära teed kui nii paeluv teema ja võiks seda jagada mitmele poole. Siinkohal mõned ülesvõtted.



Vaated metsaaia Castanea sativa alt ning vaade üle Tennotiigi samale kastanipuule. Samblavaibas valdab niidukäharik (Rhytidiadelphus squarrosus).


Metsakäharik (Rhytidiadelphus triquetrus) aias Karbon-kiviktaimlas ja Soopuisniidul. Üks tavalisemaid metsasamblaid, üks toredamaid kohevaid samblavaipu loov liik.


Kaks sammalt Karbon-kiviktaimlast. Üks lubjakivil, teine hapul graniitsel rahnul. Nende liikide määramisega pole ma veel söandanud rinda pista...


Harilik lehviksammal (Ptilium crista-castrensis), üks kõige silmatorkavamalt eripärasemaid samblaid. Kipun teda omatahtsi sulgsamblaks nimetama, kuna tõesti meenutab ehk enim linnusulge. Kodumetsas on teda vähe, vaid näpuotsaga kahes kohas, muuseas avastasin, et olen teda sammaldanud pisarmändi istutades selle kaitsvaks pinnasepolstriks. Käisin täna kodumetsa Tagapuisniiduni välja, ent rohkem seda liiki mujal ei märganud.

Harilikku karusammalt ehk käolina (Polytrichum commune) kasvab kodumetsas vaid paaris kohas. Kunagi oli eriti vägev vohamine Huugipiiril, ent sealse lageraide tõttu vist enam mitte nõnda kaunis. Ei jõudnud täna sinna kaema. Klõpsasin paar kaadrit puisniidu tee äärest.

                                   




Palu-karusammal (Polytrichum juniperinum) on käolinast väheldasema kasvuga. Ülihästi tunneb ta end metsaaias, sealsel kraavide-tiikide kaevandamisest kuhjatud liivapinnasel. Moodustab lausa "samblamurusid", mu meelest kaunemaid n-ö murusid ülepea! Korra või kaks aastas käin need kohad niidukiga üle, see teeb aga samblavaiba justkui tihedamakski. Muide, Tammemäe künkal leidub veel kolmaski karusamblaliik, madalam ja sinaka, isegi metalse tooniga, küllap liiv-karusammal (Polytrichum piliferum). Pilti hetkel lisada ei ole.

Omaette teema on turbasamblad. Ega ma neid eraldi määrata oska, see ongi pigem teadlaste pärusmaa. Metsa kraavide servadesse, lausa kuhjatud liivateedele on tungimas järjest enam hele-helerohelisi samblamütakaid. Üsna kindlalt on see mets-turbasammal (Sphagnum squarrosum), erandlik turbasammalde seas, kes ei vaja üldsegi ülivettivat pinnast, saab hakkama ka kuivemais paigus, päris niiskuseta liivasussil siiski ehk mitte. Tema sekka on ka punaseid turbasambla üksiktaimi. Ehk on see lillakas turbasammal (Sphagnum magellanicum)? See nimi viitab otseselt sellele, et sama liik levib muuseas ka Lõuna-Ameerika lõunatipus. Põnev kosmopoliit!
 
                                     
Mets-turbasammal (Sphagnum squarrosum)

                                      Lillakas tubasammal ehk Sphagnum magellanicum?

Sellega praegu piirdun. Samblaid on siin Nõmbal muidugi igasuguseid, aga nende üles pildistamine on omaette kunsttükk. Eks näis, ehk teen millalgi Samblad vol 2 postituse lisaks?




29 oktoober 2024

Nüssa ja kaks ambrapuud

 Tänavu on lehtede värvumine ja lehelangus kuidagi varasem. On oktoobri lõpp ja pöögid juba pruunistunud, tavaliselt pigem sel ajal peaks uhkeldama kuldses sügisvärvis. Ja Castanea sativa on kaotanud oma rohelise suvekuue. Küllap vahepealsed oktoobri miinushommikud andsid varakult puudele signaali. Edaspidi küll taas soojad päevad, isegi kuni +13 kraadi, ent nüüd oli juba otsustav talveks valmistumine vääramatult käes. 

Üht aia uhkeimat värviküllust pakkus nüssa (Nyssas sylvatica). Ta on mu üks lemmikumaid. Soetatud 2013. aastal. Lubjakas pinnases oli väga õnnetu, ent metsaaeda kolituna hakkas edenema, on nüüdseks 3-4 m vahelise kõrguse saavutanud. Puu on natukese külmaõrn, tavaliselt saab ladva tipp kahjustada, mistap kipub kasvama haruliseks, Olen neid ära lõiganud, et soodustada ühetüvelist kasvuvormi. Sestap natuke kõver ta on, aga tühja sellest. Nüssa läikroheline lehestik on mu meelest vägagi kena vaadata. Ja püsib kaua haljas, veel 16. oktoobril oli nõnda:

                                 Nyssa sylvatica 16.10.2024, veel üsna suveroheline.

Kuid juba vähem kui kahe nädala pärast leidsin eest oranžkollendava puu. Lausa pillavalt hõõguv rüü temal! Kuna puu ei saa seal peagu üldse päikest, siis lehepunerdust ei teki, kuid ka selline hiilgamine on tase omaette. Fotod paraku ei suutnud tõelisust hästi edasi anda...



           Nyssa sylvatica 27.10.2024. Juba järgmisel päeval riisus tuul puu üsna hõredaks.

                                                    

                                             
                                             Nyssa sylvatica loojangupäikses 29.10.2024

Väga hinnatud sügisvärviga on ambrapuud. Nõmba kahest ameerika ambrapuust (Liquidambar styraciflua) on alles üks, saadud 2013. aastal. Kasv on olnud stabiilselt hea, tagasikülmumisi pole nagu üldse vist olnud, kõrgust 4 meetri lähedale Ta püsib tavaliselt üsna haljas oktoobri lõpuni. Tänavu 14. okt veel rohetas, ent nüüdseks on värvunud. Tõsi, nüssa hiilgavat kulda tema ei paku. On selline kirjum, ladvas näeb ka punaseid lehetähti.

Liquidambar styraciflua 14.10.2024





                                Liquidambar styraciflua 27/28.10.2024 Kesk-Hiiumaal

                                          

                              

                         
                    
                                            


                                        Liquidambar styraciflua loojangupäikses 29.10.2024

Paraku pildistamisega oli üks igavene vaev. Miskipärast jäi see ambrapuu piltidel kuidagi plass või lausa tume kogu. Üritasin nii ja naa, tuunisin nee ja noo. Kuniks lõpuks näkkas loojangupäikse paistel häid kaadreid. Lisan mõne nende näite pläsadele otsa.

                                   Liquidambar orientalis 14.10.24 Kesk-Hiiumaal




                                    Liquidambar orientalis 28.10.2024 Kesk-Hiiumaal

                                                  
                                   Ida-ambrapuu ehk Liquidambar orientalis 29.10.2024

Lehti on punakaks hakanud toonima idaambrapuu (Liquidambar orientalis). Tema on mul veel alla rinna pikkune. Aga see on ülimalt kõva sõna, et see kümne aasta eest Rhodoselt tillukese seemikuna toodu on siin põhjalas nõnda vastupidavaks osutunud. Viimased kuus talve on väljas mahaistutatult kasvanud. ja isegi viimane tõmblev külmalainega talv ei teinud talle häda. Eks ma ole sellest idaambrapuust siin varemgi kirjutanud, aga ega kordamine paha ei tee. Saati kui uusi pilte siinkohal lisatud sai.


23 oktoober 2024

Sügis Kreetal, Omalose platool


Uhke pealkiri sai, nagu oleksingi reisil. Tegelikult ikka siin Hiiu saare keskel. Sügisvärvilisus möllab, sügisesete krookuste viimased õied. Hing hakkab harjuma sellega, et suvehaljus kaob. Mis seal's ikka, loodus käib oma rada. 
Sügisene lehevärvus on jõudnud nüüd ka kreeta tselkvani. Mu lemmikuimale puuvitsakesele seal tiigi taga Aadria õues. Päris kena värv, selline oranžikas, miskite ebamääraste lisavarjunditega. Liigi päriskodus, Kreetal, Omalose platool, ei tea kuis seal, kas sealsed suured tselkvapuud kah juba sügisvärvides? Vast ehk mitte veel nõnda. Oleneb muidugi kui niiske või põuane suvi seal on olnud ja üldse. 


Siin Nõmbal kasvav Zelkova abelicea on üks maailma põhjapoolsemaid. Mahedate talvedega Norra lääneranniku vastu muidugi ei saa, kreeta tselkvaid kasvab näiteks Bergeni botaanikaaias, 60. põhjalaiuskraadil. Nojah, see selleks. Igatahes üllatav, et esimese siinse talve elas see puuhakatis nõnda edukalt üle. -21 kraadi ei teinud vähimatki häda. Tõsi, uue aasta kasvud tulid väikesed. Aga kui korralikult juurdub, siis loodetavasti hakkab edenema. 




Ega siin pikka juttu polegi mõtet heietada, tahtsin lihtsalt mõne täna klõpsatud foto üles panna. Reliktsest puuliigi esindajast, kelle päriskodu asub kaugel lõunamaal, Kreeta saare mägedes, neist maailma kõige suuremad ampelitsia-puud ehk kreeta tselkvad Omalose platool. Omalos sai 2016. aasta kevadel mu armsaimaks kohaks sel saarel, üldse vist enim hinge läinud kohti kõigilt mu reisidelt. 



Mu koduaia Omalos piirdub praegu vaid selle tselkva ja kahe väikese Pyrus spinosaga. Berberis cretica külv kahjuks ei tärganud. Ahjaa, tilluke Quercus coccifera hingitseb siin ka. Ja maikuus puhkevad loodetavasti taas Omalose tulbid (Tulipa bakeri). 

"Nanopalmid" ümber maja (Climacium dendroides)

  Ilmselt kõige esimene samblaliik, mille aastakümnete eest selgeks sain, on harilik tüviksammal (Climacium dendroides). Algselt kutsusin te...