Helsingi dendrotripp 2.

Viskan lubatud Helsingi dendrotripi teise osa siia üles. Kaisanieme välikollektsioonidest.

Triiphooneis sees on omaette põnev maailm, nagu velviitšiad ja sandarakipuu ja muidugi viktoorialehelatakad. Aga jäägem siinkohal õuevärkide juurde. Tegelikult mõned õueliigidki tunduvad täiesti uskumatuna, et sedasi edenevad siin põhjamaal.

Võtta alustuseks Sassafras albidum. Kuna looduslikult levib Kanadani, siis peaks meilgi igati vastupidav olema. Minul Nõmbal on aga sitt mis sitt kloon. See vaid kuni -11 kraadiga talv võttis ta suures osas tagasi. Miks küll, aru ma ei saa?! Helsingis aga on 2011. a istutatud kribal tõusnud viiemeetriseks udjakaks, seal elupuu ja jaapani toominga vahel. Ning võrseotsad pole vähimalgi määral kahjustunud, lehtisid parajasti ilusasti:

Teispool triiphoonet paelus kahemeetrine Notofagus alpina. Eks mõned talved on teda tagasi kärpinud, ent ikkagi kipub täitsa puukeseks sirguma. Muide, Nõmbal osutus Wakehursti N. alpina seemneist tärganud vaid kaks taime kummalisteks hübriidideks. Aga see selleks.

Kõige-kõigem on aga triiphoone suurim "tasku", kus oleks jõudnud nagu täitsa teise kliimavöötmesse. Võtta või Celtis australised. Istutatud 2011. Ja täitsa puukesed juba, üks isegi õitseb! Nõmbal on 2008. a Cresi saarelt toodud viimane allesjäänud tseltis junn, pidevalt külmuvad viimase aasta võrsed tagasi.

Idaplaatan on suutnud tagasikülmumiste kiuste üle mu pea seal kasvada. Natuke on võrseotsi tänavugi näpistunud. Sedasi alles puhkevana ei jäta ta mingit muljet, ent mullu septembris sai seal päris kenasid fotosid. Idaplaatani sügavalt lõhestunud lehed on vägagi ilusad.

Ning seal suure jumalapuu taga on sirmokkad ja 8 m kõrge soosekvoia (Taxodium distichum). Too on aastakümnete eest istutatud otse maja seina äärde, ilmselt ei loodetud, et üldse ellu jääb. Nüüd aga sihukene puu juba! Tol mailõpupäeval oli ta veel üsna raagus.

       Sättisin end soosekvoia tüvega ühele pildile:

 Ameerika pöögi (Fagus grandifolia) lehestik on omapärane:

Lõunapöök (Notofagus antarctica) näeb pildil välja hiiglasuurena, tegelikult 5 m kõrge. Aga korralik saavutus on see igatahes. Mulle ikka väga meeldib see maailma üks lõunapoolsemaid puuliike. Ja, näed, õitseb seal. Nõmbal viskavad kah päris hästi, aga alles 2016 istutatud ja hiljem lookvõrsikuist juurde paljundatud; esimesed harud on üle mu pea sirgunud.

Lõunapöögi all õitseb teine lõunaameeriklane: Berberis heterophylla:

Üldvaade sellele imelisele "taskule". Vasakul all Celtis australised, paremal lõunapöök, keskel raagjas jumalapuu etc.

Klaasmajast lõuna suunas tegin enda jaoks uusi avastusi. Kena lääneplaatan ja hõlmikpuu ja sinisõrm vohab seal ja mis kõik. Isegi  Gunnera manicata on nad sinna suveks välja istutanud. Vaevalt seal lehed küll 2-3 meetristeks viskavad..

Claytoni osmunda on üks väga omapärane sõnajalg. Ja kohutavalt ürgne kah. Mingi 200 miljonit aastat tagasi oli see sõnajalaliik täpselt samasugune, pole üldsegi muutunud. Ka Nõmbal on see liik esindatud, aga veel väiksem, ehkki eoslehti juba teeb.

Juudapuulehik (Cercidiphyllum magnifica) on seal vägagi muljetavaldav puu:

Ja lõppu üks väga ilus lodjapuu (Viburnum furcatum). Mullu septembris Kaisaniemel käies sai sellelt põõsalt mõned seemned korjatud. Stratifitseerisin neid niiskes liivas algul soojas, ülejäänud talve jahedas. Kevadel külvasin maha. Näis, kas tuleb miskit üles..

Selline sai siis põgus ülevaade Kaisanieme botaanikaaia eksootidest. Mainimata jäi õitsev visteeria, tagasi külmunud viigipuu, uhked euroopa forsüütiad, suured Castanea sativad etc. Aga aitab siinkohal küll.

Patagoonia gunnera õitseb!

Gunnera magellanica on üks väheseid Lõuna-Ameerika taimi, kes end siin Nõmbal tõeliselt hästi tunneb. 2016. aastast hakkasin metsaaia tahaossa rajama oma Lõuna-Ameerikat, et luua mingigi killuke Tulemaad, oma unistuste reisisihti, kuhu ma aga ilmselt oma eluajal ei jõuagi. 

Paraku on hääbunud mitmed taimed, sammal on lämmatanud Primula magellanicad, kinglilled ja tibatillukese, ent esimestel aastatel väga ilusasti õitsenud-laienenud Lobelia oligophylla. Ka asorellid läksid hingusele. Vahepeal isekülviga vohanud patagoonia sardhein kah niruks jäänud. Tõsiselt laiutavad vaid patagoonia kassikäpp, patagoonia oganupp ning patagoonia gunnera. Puurinnet hakkab looma ilmselt vaid Notofagus antarctica. Teised lõunapöögid on õrnukesevõitu. Ja kardetavasti ka maailma lõunapoolseim okaspuu Pilgerodendron. Osa taimi tõin seemnetena Inglismaalt 2016, mõne sain 2017 Riho Teraselt. Nõnda ka selle gunnera.

Istutuskoht sai Hoorni neemele põhjanõlvale, kus pigem varjuline paik ja happelisepoolsem muld püsib pidevalt niiskena, ka põua ajal. Vähemalt seni. Gunnera pistis laiutama. Nüüdseks on ta täitnud endise istutusala, roninud ka mäkke lõunapöögi alla. Paraku kasvavad temast üle kolmissõnajalad, võistu vohavad kannikesed ja leselehed. Välja neid muidugi ei rohi, pole võimalik. Jääb vaid üle aegajalt möödaminnes ära näpsata. Nii nagu täna tegin. Ja külitasin tublisti fotografeerima, ise näljaste sääskede torkimise meelevallas. 

Jah, gunnera õitseb! Mõne päeva eest avastas selle siin käies lp Iwari Kandimaa. Aga usutavasti poleks mulle see õitsemine endalegi kahe silma vahele jäänud. Sest neid lillaudujaid urvakesi on seal ikka kohe päris mitu-mitu. Mullu ma ei osanud lehtede alt märgata. Siis pidi juba vähemalt üks õisik olema, nagu tõendab mullune kuivanud õisikukräbal. 

Patagoonia gunneral on vägagi pilkupüüdvad punased viljakobarad. Paraku mina neid siin näha ei saa. Sest see liik on kahekojaline. Vaadates rohelisi mummukesi, tundub, et Nõmbal on tegu emastaimega. 

Aga ka omapärase lehestiku poolest on see "baby gunnera" ehk "saatana maasikas" ehk "kääbusrabarber" üks igati kaunis taim. Kui vaid viitsiks sagedamini ta kohalt muu tärkava ära näpsida, et selle pinnakatja ilu täies ilus esile tuleks. 

Vaadates gunnera jõudsat risoomidega levimist, on ainult aja küsimus, mil ta Hoorni neemelt välja murrab ja Hiiumaa pinnale jõuab. Näis, mis siis saab...
 

Helsingi dendrotripp 1.

 

Võiks ikka siinkohal üles tähendada 27. mai reisi Soome. Looduse omnibusega sattusin kaasa, sestap kiire käik, ometigi sai vanu tuttavaid kohti üle käidud, miskit uutki nähtud. Näiteks Helsingi Linnaaias polnud ma seni käinud. Aga alustan siiski Kumpulast. See arboreetum avati üldsusele alles 2009, ma olin platsis juba 2012. Toona jagus üllatusi mitmeid. Mullu septembris sain sinna teist korda. Huvitav oli näha, kuidas eksoodid kümne aastaga edenenud olid. Hästi olid. Ning nüüd siis kolmandat korda. 

Üllatust jagus seegi kord. Esmalt kanada juudapuu (Cercis canadensis) paarimeetrine vitsake, mida ehtisid mõned õied. Kodus oli juudapuu kah õides, esmakordselt, rikkalikult. Muidugi Sõrve Mets-Antsu juudapuu õitemölluga ei anna võrreldagi. Igatahes siinkohal Kumpula juudapuu:

Lääneplaataneid (Platanus occidentalis) kasvab seal kokku neli. Mullu jäi silma suuri viljakerasid. Nüüd nad alles hakkasid lehtima. Muuseas, Nõmbal läks lääneplaataniga nihu, ju ei olnud sobiv kasvukoht, nii et alles on vaid hingitsevad pistoksad. Vahtralehised plaatanid aga Nõmbal edenevad. Kuna lääneplaatanit peetakse vahtralehisest külmakindlamaks, siis panustatakse Helsingis just neile.

Kumpula üks pärle on mu jaoks kalifornia lõhnaseeder (Calocedrus decurrens). 2012 kasvas seal hiigelelupuude servas viis taime, enamus karmist talvest ja märtsipäiksest pooleldi kuivanud, ent üks oli vapram, suuremalt jaolt haljas. Nüüdseks on see visanud kolme meetri kõrguseks. Kaks on hukkunud, kaks kiduvad. Toona otsustasin, et kui lõhnaseeder juba Soomes kasvab, siis tahan mina omale Hiiumaale kah. Eks ta mul on, aga kasv on väga aeglane...

Jaapani glediitsiad (Gledicia japonica) olid veel üsna raagus, ent ogakimpudega tüved igati vaatamisväärsed. Maas vedeles ka paar suurt kaunalätakat.

Huvitav oli näha mooruspuude õitsemist. Nimelt valge mooruspuu (Morus alba):

Mooruspuude naabruses vohab kuriili saasabambus (Sasa kurilensis). Äge umbrohi! Ta saab seal küll märtsipäikestes kannatada, viimati mullu karmpäikselisel märtsikuul, mille tunnistuseks üle pea sirgunud kuivanud kõrred. Saasabambuse taha on kasvama pandud mitu kuriili magnooliat (Magnolia obovata). See meil külmakindel liik on ägedate suurte tugevate lehtedega. Mul Nõmbal on sama suuruke kui Kumpulas, ent keegi on selle tüve natuke koorinud. Masendav...

Väga erilised olid jaapani lepad (Alnus japonica) Pole üldse nagu lepalehtede moodi. Need puud kaarduvad graniitkose kohale. Kumpula arboreetumi kauneim paik on sealne suur kruusakallastega tiik, kivirahne vees losutamas. Ning see kosk. Ja saar, kuhu pääseb üle astekivi. 

Eks see tiik ole kantud jaapanlikust vaimust, sest selleni ulatub servapidi Jaapani taimede osakond. Ent teisalt võiks see ka sama hästi Lapimaast kantud olla. Sest just selle tiigi ääres avanes mulle seekordne paeluvaim üllatus. Esmalt aga üks lilleke. Puhkenud oli üks pääsusilm. Kuid see on hoopis siberi priimula, täpsemini finnmarki priimula. Silt teatas: Primula nutans subsp finnmarchia var jokelae. Ehk siis see varieteet, mis kasvab Botnia lahe põhja- ja kirderanniku rannaniitudel. Sinna on ta sattunud vahetult peale jääaja liustike taandumist, kui Läänemeri ja Valge meri olid omavahel ühenduses või eraldatud väga kitsa maaribaga. Ülejäänud kasvukohad jäävad Norra põhjarannikule, Koola poolsaare ja Valge mere randadele. Siberi priimula põhiliik levib aga Põhja-Siberist Alaskani, eraldi on Himaalaja kandis. 

Üks väga armas lill miskipärast, tundus mulle. Erinevalt pääsusilmast on õisi varrel vaid kaks-kolm. Ent õie neel on palju laiemalt kollane kui pääsusilmal. Igatahes ilus lilleke.

Ning siis see lõpuüllatus: tundrakased. Varem loeti tundrakaske omaette liigiks, nüüd aga sookase alamliigiks: Betula pubescens subsp czerepanovii.

Soomes levib tundrakask looduslikult kaugel põhjas, Lapimaa põhjaservas. Näiteks karmi kliimaga Käsivarrel moodustab tundrakask peagu ainuliigilisi metsi, mänd seal kasvada ei suuda. Need valgusküllased madalad kaasikud on pargilikult või puisniidulikult hõredad, mõnikord metsaalune täis kullerkuppe. Tundrakaasikud meenutavad näiteks meie Sarve lookaasikuid, ent eks see sarnasus ole vaid näiline. 

Kumpula tundrakased on 4-5 m kõrged ja toredasti kompaktsevõralised. Ümarapoolsed lehed puhkemisjärgselt üliläikivad. Tüved tükati punaka pealiskoorega. Mu meelest täielik ilupuu, ehkki teda haljastuses küll teps mitte ei hinnata. Kui, siis vaid Lapimaal, kus tundrakask on asendamatu. 

 Tahaks tundrakaske omalegi väga saada. Soopuisniidule võiks nt istutada. Aga kust sa seda saad. Kumpula seeme võib olla ju hübriidne. Läheks Lapimaale tundrakasejahile, aga see oleks nii maksas reis...

Olgu siis siia lõppu pildike Tapiost tundrakaskede all. Mitte Lappis, vaid Kumpulas.

Omalose tulpide õitsemine

 Mu koduses Aadria õues on lõpuks käes Omalose tulpide õitsemine. Täpsemini küll Tulipa bakeri 'Lilac Wonder'. Mullu poebussil jäi silma üks pakk tulbisibulaid, mille kaanepilt lummas jalamaid. Selgus, et tegu on Kreeta endeemse tulbi (alam)liigi sordiga. Ning selle liigi suuremaid kasvualasid asub Omalose platool, kreeta tselkvapuude naabruses. 

2016. aprilli lõpul sai Omalose platool käidud, tselkvaid otsimas ja leidmas. Siis ei teadnud ma aga neist tulpidest veel midagi. Eks olime ka hiljaks jäänud, nende õitseaeg seal looduses jääb aprilli algupoolde. Oleks lummav näha sealseid lillaroosasid tulbivälju...

Aga ajab asja ära ka see kümnetaimeline rühm siin kodus. Tärkasid nad väga vara, aprilli algul, ent õitsemaminek võttis aega. Õitsesid ära kõik looduslikud tulbid, ka metstulbid ja Darwini tulbid lõpetamas, kui alles maikuu lõpupoole need kauaoodatud õied avanesid. Ilusad on nad tõesti, mu meelest ühed kaunimad tulbid ülepea. Aluselt ja südamikust kollased, kroonlehed helelillaroosad. Ja see lõhn... Ning üllatavalt suured on nad ka. Täitsa kohe nagu niiöelda päris tulbid!

Kahjuks kreeta tselkvate introduktsioon mul ebaõnnestus. Asenduseks siis vähemasti kaukaasia tselkva. Kuid Omalose tulbid näikse end tundvat siin vägagi hästi. Täitsa nagu oleksingi mu lemmikuimas paigas Kreetal. Seal ilusal, rahuliku õhustikuga, hinge läinud mägiplatool. Mõneti sarnast õhustikku loovad mu Aadria õues paekivivaremed ja -aiad, igihaljad pukspuud, mitmed vahemerelised kääbuspõõsad (lavendlid, salveid etc) ja Vahemeremaade tammed. Ning kõige krooniks praegu need tulbid

Ega oskagi siin pikka juttu heietada. Lükin otsa mõned Omalose tulpide pildid. 

Ning kõikse lõppu kollaaž neist. Justkui postkaart kukkus välja: