10 juuli 2024

Läänemaa kummalised orhideed

 Taimeinventuur Läänemaal päädis sel 8. juuli õhtu poole sootuks imeliste orhideede küllusega. Esmalt viidi mind Noarootsi. Et vaataks veelkord püramiid-koerakäpad (Anacamptis pyramidalis) üle. Kolme nädala eest sai seal esmakordselt käidud. Ilmnes, et siis oli veel natukese vara. Näiteks otse maantee ääres metsariba veeres lugesin ma siis kokku neli koerakäppa, nüüd aga punas neid samas oma 30 kanti! Mäherdune küllus. Ühes kohas lausa viis tükki lähestikku. Jällegi ilmnes, et mitte kõik koerakäpad ei ole võrdselt värvierksad, vaid paar õisikut on väga ergavroosapunased, teised pisut tagasihoidlikumad. Aga imepärane vaatepilt igatahes. 




Seejuures näidati mulle siin ka valkjaõielist vormi. Selle õied on omalaadse väärarenguga, aga justkui seda kaunimadki. 

Edasi rannaniidu poole korraks ka. Seal saarepuu all 20. juunil õitsenud eriti uhke koerakäpp on nüüdseks viljunud ja paraku maha murtud, ju lehm peale astunud. Teisal aga üks koerakäpp veel õides. Just seesama, kes 3 nädala eest nähtud. No ütle nüüd, õitsemise kestus ligi kuu aega, see on ikka küll talse. 


                                                                                                     Foto: R. Kurbel

Järgmiseks tegime peatuse Nõva tee ääres. Siin kasvab klorofüllitut tumepunast neiuvaipa (Epipactis atrorubens). Kahjuks ilmnes, et on maha niidetud. No tõeliselt naeruväärne, mida on sel kuival teepervel niita, mitte midagi, ainult neid kaitsealuseid neiuvaipu. Väga mage lugu...


Edasi kulgedes pidi tulema kollaseõieliste neiuvaipade kasvupaik. Kõndisime ja vaatlesime, ei midagi. Kuid ühtäkki avastas Rainar teiselpool teed kollaseid õisi paistmas. On olemas! Tervelt kolm taime. Oo, mu ammune soov näha just sellise õievärviga neiuvaipa! Ja siin nemad nüüd olid. Teiste tavaliste lillatumepunaste seas. Lõhnavad aga ikka sama hästi magusa vanilli järele. Kollased tumepunased neiuvaibad on Eestis väga haruldased. See koht Läänemaal, lisaks Tallinnas ning vanasti oli neid ka Saaremaal Mändjalas.





Paraku fotokas kippus pirtsutama ja isepäi tegutsema, mistap päris häid pilte välja ei tulnudki. Noh, midagi siiski. Kuid see polnud veel sugugi kõik. Järgmiseks läks teekond Tallinna, sealsete eriliste käpaliste manu. Orhideede paraad jätkus.


09 juuli 2024

Taimeinventuuril Läänemaa rannas

 Juhtus sedasi, et kutsuti ühele kinnistule taimeinventuurile abiks. Polnud ma eales sellise asjaga tegelenud (kui vaid oma lõbuks või artiklite jaoks mõnd huvitavamat liiki kokku lugenud), ikka täitsa nagu värk tegelikult käib. Oli vaja üle vaadata, leida ja kokku saada võimalike kaitsealuste liikide hulk alal. Ega's midagi. Kott kummikutega eile hommikul käe otsa ja praamiga itta, Väinamere teisele rannale.

Maastik osutus vaheldusrikkaks. Erinevat tüüpi rannaniitu, päris roopadrikuni välja, metsarapikut, nii männilist kui lehtpuist, sekka läbi raiutud puisniidusarnaseks, leidus sinihelmika lodusanglepikut ja otsatul määral liaanide möllu. Orhideid kogunes viis liiki, ei midagi erilist, tätsa tavalised: suur käopõll (Listera ovata), rohekas käokeel (Platanthera chlorantha), kahkjaspunane sõrmkäpp (Dactylorhiza incarnata), soo-neiuvaip (Epipactis palustris) ja ja laialehine neiuvaip (Epipactis helleborine). Muudest kaitsealustest jagus sadade viisi emaputki (Angelica palustris) ja paraja vööndina niidu-asparhernest (Tetragonolobus maritimus).



 
                                          Rohekas käokeel (Platanthera chlorantha)

Läbiraiutud puisniidulik metsaosa oli täitsa tore, mugav käia ja siin jagus ka käpalisi. Tavalisi käopõlli palju, igavgi liik, aga kokku lugeda tuli sellegipoolest. Rohekad käokeeled päris nii ülitavalised pole, jagus siia neidki. Hilisemad veel isegi õitsesid. 


Rannaniit tervitas südasuvise lilledekirevusega, kus eeskätt andsid tooni kollendavad hobumadarad, sekka valgelillasid jooksjarohte ja kõike muud. Metsapiiril leidus lausa ribake paljastuvat lubjaklibunõlva. Siin kasvab üksik pooppuu (Sorbus intermedia), pooppuud nägime ka poolsaarekese lõunarannas, koos ilusate lodjapuudega.

See rand on ka koduks emaputkedele. Ma pole kindel, kas teadlikult olen teda üldse varem kohanud. Nüüd siis aga kohe sadades ja pikalt piki randa. Iseenesest putk nagu putk ikka, aga näed, lausa II kaitsekategooriasse pandud. Eestis kasvab ta valdavalt vaid läänerannikul ja suursaarte idapoolsematel randadel. 


                                                      Emaputk (Angelica palustris)

Niidu-asparhernest olen ma näinud looduses seni vaid korra, Laelatu rannal. Hiiumaal on see rannahernes olnud haruldane, aastaid teati vaid Heinlaiult, nüüd on ka nt Kasaris olemas. Õitseajal on ta ilus oma kuldkollaste liblikõitega. Praeguseks olid aga arenenud juba kandilised kaunad. Asparherneid jagus lausa vööndina, sestap nimetasin poolsaare otsa Herneneemeks. Üllatuslikult leidus sel rannal ka valgekirjude lehtedega asparhernes.

                                       Niidu-asparhernes (Tetragonolobus maritimus)


Edasine rannaäär muutus aga hulluks põldmarja-taraseatapu rägaks, sekka hakkas viskama humalat. Vaheldust tõid ilusad türnpuud, üks huvitavalt munajas-sammasjas.

                                                   (Tara-seatapp (Calystegia sepium)


                                          Türnpuud (Rhamnus carthatica)

Järgnes rünne läbi roostiku. Seal sahistades menus elavalt filmiklassika: "Priidik, auuuu..." Õnneks oli rooriba võrdlemisi kitsas ja vastaspoolel tervitas niiske niit. Päris kenasti kasvab sellel kahkjaspunaseid sõrmkäppi. Paar tükki veel isegi õitsemas. Üks jurakas ulatus mulle lausa poolde reide. Ning soo-neiuvaiba leidsin ma siit ka, kolm tükki neid oli. Vähe, aga midagi siiski.


                                    Kahkjaspunane sõrmkäpp (Dactylorhiza incarnata)

                                                    Soo-neiuvaip (Epipactis palustris)

Järgmiseks jõudsime taas metsa. Valdavalt sanglepik. Valli otsas kasvab üks laialehine neiuvaip. Muidu on mets aga mattunud humalasse. No täiesti eksootilised vaated, peab ütlema! Humal tungles isegi lagedale ja väändus pillirookõrtel.


                                            Humal (Humulus lupulus)

Lõppu aga kaks võimsaimat elamust sest inventuuripäevast sellelt maa-alalt. Esmalt taimne. Rannaniidule jõudes hakkas silma imelikke punakaid niite, õisikute tibased kobarad küljes. Siia-sinna laiali laotatud taimede peale, sekka väändudes. Selgus, et see on harilik võrm (Cuscuta europaea). Ei mäletagi, kas olen teda varem näinud. Nüüd siis kohtumine ja kohe mitmete isenditega. Uurisime, et kas nagu võrmidel maaga mingit ühendust ei olegi? Ei ole jah. Kui võrm tärkab, siis muidugi mullapinnast. Ent nii kui see parasiit peremeestaime leiab, hakkab ta kohe kõike enda eluks vajalikku imema haustonite abil ja maaga ühendust pole enam vaja. Imeb end taime külge ja kukub vaest taime kurnama. Kõige võimsam, lausaks öelda jube pilt avanes Herneneeme lähedal, kus terve mass võrminiite mattis enda alla emaputke. Nagu mingi võõra planeedi asukas! Huvitav, aga samas hirmus tegelane.


              Harilik võrm (Cuscuta europaea) imeb emaputke (Angelica palustris) elumahlu.

Ja kõige lõppu midagi ornitoloogilist. Vaatasin eemalt, et haavapuu otsas on miskine risupesa. Ja pesal püsti kuju. See kuju püsis liikumatult. Misasi, no ront vms ju pole. Ikka lind. Kes muu kui merikotkas. Jätsime pesaümbruse ala inventeerimata. Kuigi kotkas ei teinud me sealolekust miskit numbrit. Vaid korra keeras pisut pead. Merikotka asustatud pesa tähendab aga maaomanikule täielikku ebaõnne. Ilmselt tuleb sinna täielik keeluala. Nii et maaomanikule, kel väiksem kinnistu, on säärase pesa tekkimine tõsiseks õnnetuseks. Veebruarist juuli lõpuni ei tohi 200 m raadiusega kaitsevööndi alale oma jalgagi tõsta. Karm värk. Õnneks meie ei eksinud säärase range keelu vastu kuidagi, sest pesa pole kuskil registris, olime selle avastajaks. 


                                          Merikotkas (Haliaeëtus albicilla)

05 juuli 2024

Hiiumaa saare viimases tõmmu käpa (Orchis ustulata) kasvupaigas

 Tõmmu käpp ehk Orchis ustulata kipub Eestis kahjuks haruldaseks jääma. Vaid kevadist vormi var. ustulata leidub seni rohkem, seda aga vaid Saaremaal. Seevastu suvine vorm var. aestivalis kipub ära kaduma. Idapoolseimaks alles jäänud kasvukohaks on Läpi Jäneda lähistel. Tahtnuks sinna isegi minna kaema, ent nii kaugele ei vedanud välja. Sõber Ah käis seal hiljuti ära ja leidis neli õitsvat taime, neist kaks n-ö levist väljas ehk siis mitte seni teada olnud kohas. 

Hiiumaal on esindatud ainult tõmmu käpa suvine vorm var. aestivalis. Paraku on siingi allakäik tugev. 2022 juuli algul sai käidud Vohilaiul neid otsimas, lisaks lootusetult kadunud rohekale õõskeelele (Coeloglossum viride). Õõskeelt me muidugi ei leidnud. Ja ka tõmmu käpaga oli uskumatult halb lugu. Vaid kolm taime kuue õievarrega seal ette jäi. Muidugi ei käinud me läbi kõiki seni üles tähendatud kasvukohti, ent peaalal valitses igatahes üsna tühjus. Seal on ka karm loopealne tegelikult. 

Nõnda tundus nüüd Kõppu tõmmu käpa otsingule minek üsnagi kahtlane asi. 2021 Ülendi kasvukohas oli NULL, samas Ojakülas leiti siiski veel 13 õitsvat tõmmu käppa. Selle kohaga on üldse huvitav lugu. Nimelt kirjutas kohaliku talu koolitüdruk oma 6. klassi õppetöös aastal umbes 1990 oma koduümbruse taimestikust. Muuseas pani kirja ka tõmmu käpa. Täiskasvanud kukkusid kahtlema, et misasja see tüdruk siin ajab, sihukest asja ju Hiiumaal ei kasva?! Aga sel koolitüdrukul oli õigus. Tõesti, tema kodu ümber olid justnimelt tõmmud käpad olemas. Edaspidi paremail aastail loendati seal lausa 50 taime ringis. Kuna aga traditsiooniline loomapidamine talus lõppes, siis hakkas allakäik ka selles populatsioonis. Küll leiti Hiiumaalt hiljem juurde Ülendil mõned tõmmud käpad ja ka Lauka lähistel Otstel, ent neist on see orhidee kahjuks kadunud. Muide, tõmmu käpp on väga pika arenguga taim. Seemnest arenev alge elutseb maa all lausa 14-15 aastat, enne kui lõpuks maa peale end ilmutab ja õitsema hakkab. Ja kui talle ilmastik ei meeldi, siis võib mugulana tukkuda maa all aastaid. Kuna viimased kaks kevadsuve on olnud kuivad, siis tundus, jah, tänane reis Kõppu na kahtlane. Ometi ma selle tripi ette võtsin. Saati kui suvel on hea bussiühendus tekitatud ja siit Nõmbalt via Kärdla saab hõlpsasti päeva sees ära käidud, ei pea ööseks Kõppu telkima jääma. Kohapeal olemiseks aeg küll väga lühike, kõigest 2 ja pool tundi. Ometigi jõudsin ma täna selle jooksul päris palju. Küsisin bussijuhilt veidi edasisõitu Ülendi peatusest, sain Ojaküla teeotsas maha ning siis ruttu kand ja varvas edasi. Vasemale jäi endine Kõpu kordon. Sellega on mul omad mälestused. 1997. aasta suvel resideerusin ma seal, olles sattunud kaasosaliseks arheoloogilistele väljakaevamistele. Ülendil sai oma käega mullast leitud 5000 aasta vanuseid kammkeraamika potikilde. Oi noorus.. Nojah.

Ojakülas põikasin taluteele. Enne hoovi keerasin ära, ei tahtnud pererahvast tülitama minna. Eks neid tõmmu käpa huvilisi ole seal käinud ju liigagi palju aastate jooksul. Ja tänu oma käpagurust agitaatorile teadsin, et tasub vaadata pigem sinna niidu tahaotsa. Nii tegingi. Niit on üllatavalt lopsakas, ilmselt liigagi. Põldmarjaväädid kipuvad aina suuremaid alasid enda alla matma. Niiskust näitab ka vesihalja tarna (Carex flacca) esinemine seal. Ühest küljest on niiskus hea, eriti viimseid põuaseid kevadsuvesid silmas pidades, aga kuidas tõmmud käpad seal teiste vohavate taimede konkurentsis hakkama saavad?

Tuli välja, et ikka natukese saavad. Kadakate naabruses, vana kraavi serva põndakul, vaatas mulle ühtäkki vastu ilus tõmmu käpp. Oh kui tore, ikkagi jätkuvalt olemas Kõpus! Üks kahe õisikuvarrega taim, veidi lääpas, kahe vaksa kõrgune. Oi see oli iludus, ma ütlen! Suurem õisik kämblalaiuse pikkune. Ja õisikud lõhnasid nii hästi...






Kohe lähistel teinegi tõmmu käpp. Temal juba õisiku alumised õied pudenenud. Alles hiljem leidsin, et seegi on kahe õievarrega, teine rohustus peidus. 


Ning veel oli seal ka kolmas tõmmu käpp, natukese maad eemal niiduserval. 


Tegin paar ringi sel aasal, kohates suuri käopõlli (Listera ehk Neotia ovata), pajuvaake, naistepunasid, ristikuid, karikakraid etc, ent rohkem tõmmusid käppi ei paistnud. Aga ka see oli siiski kõva sõna siiski. Klõpsasin mõned fotod ja lasin jalga. Aega veel natuke oli, kavatsesin ka Ülendi kasvukoha üle kaeda.


Tagasiteel kohtasin talu tee ääres pärnaõisi korjavat naisterahvast. Ju tema see kunagine koolitüdruk Pille oligi, kes oma maal üle 20 aasta tagasi tõmmu käpa kirja pani. Ta ütles, et tänavu on tõesti nigel aasta käpaliste poolest, isegi ööviiuleid ehk kahelehiseid käokeeli on neil siin vähem kui muidu. Aga tõmmu käppade puhul ei maksa ülearu muretseda, need ilmuvad ikka välja siin ja seal, erinevates kohtades, kui vaid soodsamad aastad on. Vahel siginevad isegi lausa koduõue. Varemalt oli tõmmu käppa ka üle külatee, ent see oli aastaid tagasi, enam pole seal niidetud. Ju sealt, jah, lõplikult kadunud on. Igatahes ilmselt Hiiu mandri ainsad tõmmu käpad kasvavad justnimelt selle talu maal. Loodetavasti kestavad nad ikka veel kaua...

Tegin kiirmarsi ka läbi Ülendi kasvukoha. Aga nagu karta oli, seal ei paistnud mingeid tõmmusid käppi. Kui ka juba kolme aasta eest seal polnud, siis paraku kipub asi na lootusetuks kiskuma. Taamal õitses müütiline tuhast tõusnud Ülendi ohvripärn. Aga ma ronisin üle kiviaia ja elektrikarjuse, kõndisin mööda klähvivatest külakoertest ja jõudsin Ülendi bussipeatusse. Jäi veidi aega hinge tõmmata, särki kuivatada ja lõpuks päeva esimene korralik eine võtta. 

Aga võibolla juba järgmisel nädalal tuleb Kõpu tee taas ette võtta. Sest seal elab hoopiski müstiline kummitusorhidee pisikäpp. Kas ta tänavu end ilmutab, on küsitav, aga kaema minna tasub sellegipoolest.

03 juuli 2024

Palverännak õõskeele (Coeloglossum viride) niidule


Rohekas õõskeel (Coeloglossum viride) kipub Eestist ära kaduma. Lätis teda pole üldse, Leedus miski neli viimast taime ja Eestis on valdavas osas kadunud. Alles on vaid kaks elujõulist populatsiooni. Üks Viru-Jaagupi lähistel ja teine Matsalus. Üleeeile kargas pähe, et mina tahan selle liigi siiski ära näha. Olen tunamullu otsinud lootusetult Paopest ja Vohiaiult. Paraku on õõskeel üsna kindlalt Hiiumaal välja surnud. Nii kahju, et ma sajandivahetusel selle liigi vastu huvi ei tundnud, toona vohas Vohis lausa põlvekõrgune taim!

Nõndaks, Matsalu koht sai neti andmeil välja nuhitud ja teele! Lihulas ühines minuga Erko ja olidki Oh ja Ah jälle matkal nagu muiste. Tuudilt pidime jala astuma hakkama, õhtuse bussini oli veel 5 tundi aega. Prooviks hääletasime. Pole peale rotti covidit enam hääletanud. Sekka botaniseerisime. Taamal paistis sinav järv, ent see osutus sootuks rukkilillepõlluks. Ja tee ääres pruunitas parasiitne suur soomukas (Orobanthe elatior).




 Õõskeele niiduni oli ligi 13 km, ilmselgelt ma enam nii pikki matku hästi välja ei vea. Ja pealegi, siis oleks puruväsinuna jõudnud kohale ning siis veel hakata niitu läbi kammima... Aga, imede ime - üks möödavuhisenud auto peatus ja vuras tagasi. Naisterahvas, auto tuubil kraami täis. Pagasnikus kraam ja lilled, sees kassipuur (tühi) etc. Võttis veidi pakkimist, aga Oh ja Ah kõigi oma suurte seljakottidega sisse end pressisid. Ja viidi ekstra meid Matsallu. Jee, kohal! Vaade eesootavale niidule:



Suur ja lai rannaniit, andis ikka seda läbi kammida. Näed, seal taamal paistab Ah. Abiks oli meil küll kaart seiremarsruutidega. Aga ikkagi. Kõndisime ja kõndisime, esialgu ei mingeid õõskeeli. Oli aga natukese käoraamatuid, ranna pool muguljuuri (Ah nägi seda liiki elus esmakordselt!), paar sõrmkäppa, toredasti kärbesõisi. Ja viljunud pääsusilmi ja õitsvaid haisvaid jooksjarohte ning värvierksaid kukesabasid. Eemalt paistnud kadakatukad osutusid aga halli lepa võsadeks. Uskumatu petukas.

                                              Muguljuur ehk Herminium monorchis.

                                 Kärbesõis ehk Ophrys insectifera.

                                               Haisev jooksjarohi ehk Ononis arvensis.


                                                 Harilik kukesaba ehk Lythrum salicaria.


                                             Harilik käoraamat ehk Gymnadenia conopsea.

Lehmakari märkas meid ja hakkas ligi pressima. Põikasime üle künka, millel hulk kivirahne. Peagi oli üks veis end kivikuningana sinna tippu krooninud. Meie aga nuhkisime ja otsisime. Lootus hakkas kaduma. No 2020 oli siin ju lausa 260 õõskeelt. Jah, vahepeal kaks viimast aastat on olnud nirud, kuivad kevadsuved. Aga no mõni võiks ju ikka olla. Muidugi lisa värk see, et õõskeel on kohutavalt maskeeruv taim, rohekas-pruunikas, peites end muu taimestiku sisse. Samas oli rohttaimestik siin madal ja tükati hõre, no võinuks ometi paista miskit....

Tähelepanu kippus hajuma. Kablutasin ilusate käoraamatute poole kui selja taga Ah hüüatas, et see vist on. Kas tõesti?? Jah, seal tema oli. Üks õõskeeletaim, nii pool jalga ehk 15 cm kõrge, leheotsad juba koltumas. Troonis seal mättakese otsas. Just see mätlik vööde rannast veidi eemal ja nõlva jalamil ongi just peamine õõskeelepaik seal. Oi kuis me ta ümber kügelesime ja teda pildile saada üritasime! Kohutavalt raske modell, peab ütlema. Minu pildid jäid enamuses udujad ja valede värvidega, sest pilvealune valgus oli väga halb ja üldse kippus aparaat sest maskeerumismeister-orhideest n-ö mööda vaatama. 




                           Rohekas õõskeel ehk Coeloglossum viride ehk Dactylorhiza viridis.







Näh, ei saanud selfitamata kah. Hüva, üritasime edasi otsida. Ühele poole ja kui lehmad eemale liikunud, siis seni läbi käimata nurgas ka. Aga silm kippus tõesti liiga nüriks jääma ja jalg töntsiks. Ja nii jäigi meie esimeseks ja ainsaks õõskeelega kohtumiseks seesama üksik taim. Jah, me ei kamminud täielikult seda niitu läbi, aga ometigi olime seal tunde, nii et päris pealiskaudsuses meid süüdistada vast ei saa. Egas midagi, niidult minema. Sadama varjualusesse tähistama. Kuniks helistati ja käoraamatlased ehk kaks käpagurut teatasid, et tulevad meid premeerima. Siin oleme ootel, klõpsasin Ah'ist pildi:


Tulidki. Kummalegi preemiaks üks õlts. Ja oli lühike, ent huvitav ja intensiivne vestlusring seal. Muuseas küsisin, miks ikkagi tehti õõskeelest sõrmkäpp, nõnda et pole enam Coeloglossum viride, vaid Dactylorhiza viridis? Ilmnes, et tegelikult on õõskeel sõrmkäppade n-ö esiema, on neist kõige iidsem. 11 miljonit aastat ei ole taimemaailmas ehk palju, ent orhideede puhul ikka kõva sõna. Noo, kui ürgorhidee, siis tõusis selle väärtus mu silmis mühinal! Ja nõnda oleks pidanud kõik Dactylorhizad ümber nimetatama Coeloglossumiteks, kuid et neid nii palju või mis see põhjus oligi, läks paraku vastupidi. Ja kahjuks kipub õõskeele käpp viletsalt käima. Kas on kliima soojemaks ja kuivemaks muutumine süüdi? Sellal kui nt Norra mägedes ja Soome loodenurgas Käsivarrel vohavad õõskeeled murdu.   No ega me nüüd ometi viimast Eesti või Matsalu õõskeelt näinud? Vaevalt muidugi. Virumaal tundvat ta end ühel puisniidul hästi, sekka ilmub kuskil juhuleiuna välja suisa teede ääres. Aga säärane tühjus Matsalus on ikka murettekitav.

Kuid vähemasti see üks õõskeel päästis päeva. Tähistamised tähistatud, kobisime torni magama. Sest öö tuli vihmane, ei olnud tahtmist telki hakata ligundama. 







Läänemaa kummalised orhideed

  Taimeinventuur Läänemaal päädis sel 8. juuli õhtu poole sootuks imeliste orhideede küllusega. Esmalt viidi mind Noarootsi. Et vaataks veel...