20 juuni 2024

Koerakäppade (Anacamptis pyramidalis) maailma põhjapiiril

 Püramiid-koerakäpp (Anacamptis pyramidalis) on Eesti kõige värvikirkam orhidee. Seda liiki polnud ma siiani oma ihusilmaga näinud. 2018 suvel Abrukal peagu oleks, aga siis, peale niidu-kuremõõga matka, ei viitsinud enam mööda saare randu edasi laapsida ja nii tema jäi. Nüüd aga sai asi lõpuks kätte võetud. 

See koerakäpa liik on tegelikult vägagi lõunamaine, palju kasvab teda Vahemeremaades, on olemas lausa Põhja-Aafrikas ja muuseas Süürias ning Iraanis. Põhjas ulatub areaal üle Ölandi ja Ojamaa Lääne-Saaremaale, üsna ohtralt leidub Sõrves, uusi leiukohti on avastatud Lõuna-Läänemaal. Üks väga erandlik paik aga asub Noarootsi vallas. Just seal on selle liigi maailma absoluutne põhjapiir. Ja mitte mõni üksik taimeke, vaid paremail aastail on loendatud lausa 200 isendi kanti. No seda pidin mina näha saama!!

Bussiga Noarootsi ning kohe maantee juures asub üks ilmatu kena pärandniit. Vööthuul-sõrmkäppi, käoraamatuid ja kirevaid harilikke härgheinu, angerpistid ja paljud muud õitsevad seal praegu. Ning sellel niidul nägime oma elu esimest koerakäppa! Siin tema on:


Veel üsna nuppus teine. Kokku "pigistasime" sellelt niidult välja neli koerakäppa. Noh, alustuseks hea seegi!



Järgnes üks lokkav niit, kus ei toimu ei niitmist ega karjatamist. See tundus liiga lopsakas ja seal suuremat ringi ei nuhkinud. Edasi jõudsime juba karjatatavale rannaniidule. Ja siin nemad juba suuremal arvul end ilmutasid. Loendasime 18 koerakäppa. Muist alles puhkemise algjärgus, muist heledamat lillat värvi, paar taime aga väga ergavalt lillapurpurpunased. Koerakäpp on tõesti meie looduse kõige värvierksam orhidee! Iseasi, kui hästi fotokaamera silm seda edasi anda suutis.



Veidi maad muude orhideede seltsis sammumist, kuniks jäid ette uskumatult tihked vööthuul-sõrmkäpa kogumikud. Ning sealsamas ka taas koerakäppi. Mitu tükki korraga pildile oli raske saada, kasvavad pigem laiali pillatult. Ühele siiski sai kaks koerakäppa:


Siin kadaka all mõõtis Erko ühe vibaliku koerakäpa kõrguseks 41 cm. See jäi ka me retke kõige kõrgemaks koerakäpaks:



Väike piknik künnapuu all, siis edasi. Rannaniit on kohati õige nätske, põua üle ei tohiks koerakäpad siin küll kurta. Sõrves kasvavad ju üldse puhta loopealsetel. Siin, tundus, hoiavad nad siiski tiba kõrgematele põndakutele. Jõudsime järgmiste koerakäppadeni. Üks 33 cm kõrgune isend oli taas eriti ereda tooniga ja õisik õige püramiidja kujuga. Sai teda pildistatud nii ja naa, lisaks üks selfi kah.





Taamal paistsid lehmad, kes meid oma kahtlasel flegmaatilisel moel jõllitama jäid. Samas karjamaa lõppes ja järgnes võsastuv niiduala. Siingi jagus käoraamatuid ja teisi käpalisi, aga tundus, et olime püramiid-koerakäpa põhjapiiri ületanud. Tunnid kulusid kah nii märkamatult, tuli end tagasiteele asutada. Kuid koerakäppi nägime veel. Ja see oli veel see kõige imelisem koht. Otse asfalttee naabruses, tore vaade üle rannaniidu merele, siinsamas 7 koerakäppa, neist üks saarepuu alune lihtsalt suurepärane eredavärviline pall:



Katsusin pildile mahutada 4 koerakäppa, kas on märgata?


Üks koerakäpp oli eriti tee lähedal:


Tagasi bussipeatuse poole kõndides jäi teeveerel ette veel 4 koerakäppa. Üsna varjukas kohas siin:


Nõndaks. Kokkuvõttes saime kokku 63 koerakäppa, mis pole sugugi mitte paha tulemus. Eks mõni jäi küllap ka nägemata, sest mitmed alles täiesti nuppus. Ja ega iga ruutsülda seal nüüd kah läbi kamminud. Igatahes oli see tänane suvine pööripäev seal Noarootsis üks väegade eriline päev. Kõiksugu muud värki sai silmatud kah, näiteks kaks valget vööthuul-sõrmkäppa, kummaline karvaste lehtedega kuslapuupõõsas, terve korralik künnapuude (Ulmus laevis) salu etc. Aga kõige tähtsamad ja erilisemad olid ikka need lõunamaised Anacamptis pyramidalised seal oma areaali absoluutsel põhjapiiril, 59-ndal põhjalaiuskraadil.


16 juuni 2024

Punaste tolmpeade rikas Sarve

 Punast tolmpead (Cephalanthera rubra) olen ma veelgi vähem trehvanud kui valget tolmpead. Korra 20 aasta eest Loode-Saaremaal ning aegajalt põiganud Tilga männikusse Lõuna-Hiiumaal. Kahjuks käib sealne tolmpeade asurkond alla. 2018 oli vaid 5 õitsvat taime järel, mullu üksainuke. Kuna kruusatee kaeti juba aastakümnete eest asfaldiga, siis vajalikku lubjatolmu metsa alla enam ei lendu. See võiks olla peamine põhjus miks sealne asurkond hääbub.

Seevastu Hiiumaa kagunukas Sarve poolsaarel on lupja lademes, paepealne maa. Olen käinud Sarvel tolmpäid otsimas mitmel korral. Nii suure maantee ääres, kus neid peaks olema, kui idaranniku piirkonnas - aga ikka tulutult. Sedakorda võtsin ette Kesk-Sarve. Eks muidugi oli väga abiks ka juhatav kaart ja sealse tuttava kirjalikud juhised - tema maa peal kasvab tolmpäid päris tublisti. Niisiis täna varahommikul ma sinna jõudsin. Astusin vaid mõne sammu maanteelt ja palun: punane tolmpea vaatas vastu!


Ja järgmine ja järgmine ja veel ja veel ja veel! Iseäranis just lagedana hoitavas elektriliini koridoris. 




Aga paremat kätt hõredas puisniidulikus kaasikus jagus neid ka. Kahjuks enamus pilte jäi udujad, miskit siiski kuidagi välja tuli. Lugesin liini all ja kaasikus kokku 140 õievart. Ilmselt on neid seal rohkemgi, ju mõni jäi kilpjalgade varju ja ega ma ka väga sügavale tihenevasse kaasikusse tunginud. 




Kuid see polnud sugugi veel kõik. Teiselpool taluteed jätkus liinialune tolmpeade kasvuala, pikalt-pikalt. Üritasin õitsvaid taimi kokku lugeda nii hästi kui sain. Sarapikukaasikus kindlasti mõni tolmpea kah, aga ei hakanud sinna tungima, kõndisin mööda lagedat liinialust ja muudkui lugesin ja lugesin... Tuli kokku 145 tolmpea õievart! Mõni alles nuppus, teistel just ilusaim õitseaeg käes. Kusjuures pinnas on tükati segi songitud. Võib arvata, et metssead on sealt oma osa tolmpäid võtnud. Pinnas aga näis liivakas, muidugi lubjakivikesi kah. Päris puhtas paeklibus punane tolmpea vist ei kasvagi.


Mullune põuane kevad-varasuvi ning tänavune mai kuivus - kujutlesin, et üpris nigel olukord tolmpeadega. Kuid näed sa, ikka vägagi uhkelt neid seal! Enamus küll mitte teab mis kõrged, vaid paar tükki mulle põlveni. Aga siis on seal see üks mega-tolmpea. Teistest silmnähtavalt jämedam-rammusam-kõrgem. Ulatub mulle üle põlve, ent mitte poolde reide. Mõõdulinti mul paraku kaasas polnud, ei uskunud, et midagi säärast mõõtmisväärset leian. Noh, hiljem kodus lindiga umbes mälu järgi mõõtsin üle põlve ja sain 68 cm. Nii kõrge punane tolmpea tänavustes tingimustes!





Nõndaks. Ega mul väga pikalt aega olnud, sõltun bussiliiklusest, sestap tuli astuma hakata. Risti läbi poolsaare, sihiks idarannik. Toredaks lisandiks liinitee ääres veel kolm punast tolmpead. Edasi kulges rohune tee kilpjalalises sarapikukaasikus. Ja vahi, järsku üks tolmpea! Ning teine veel. Võib arvata, et ehk peitus seal neid veel, aga korra oli samm sees ja täiskäik edasi! Tegelikult ikkagi pidanuks seal täpsemini uurima, mõtlen tagantjärele. Nimelt ei ole seda tolmpea kasvukohta kaardile seni märgitudki. 



Ette jäi avaramaid välusid. Mmm, mis rammusad metsmaasikad! Kõht oligi tühi, nii et hommikueine ooteks olid need vägagi teretulnud. Sõin kõige külluslikumad kohad lagedaks, enne kui torkas pähe, et võiks ka pildi klõpsata. Noh, selline sai:


Aga ikka edasi. Paaris kohas jäi silma noorepoolseid tammesid ning üksik jalakas isegi. Tee laskus künkast alla, ümber kunagist Sarvet meenutav hõre kaasik - männid on siit vahelt ära raiutud. Muidu kipuvad männikud kaasikuid asendama, eriti Sarve idapoolmikul.


Nendel aladel olen ma käinud varemgi punaseid tolmpäid otsimas. Tulutult. Ei hakanud nüüd enam siin ringi nuhkima. Ranna naabruses olevat küll kah tolmpäid, vaatasin paari lagedamat kohta, aga ei hakanud mette silma. Olgu siis pealegi. 290 punast tolmpead ületas igasugused mu ootused-lootused. Pole ma elusees nii palju tolmpäid üldse näinudki!




Väike istumine rannas siluri lubjakalju astmel ainulaadse leinamänni all. Hommikusöök. Peale maasikaid närisin paar tükki leiba ja loputasin veega all. Ja siis Heltermaa poole astuma. Bussi peale minek.


11 juuni 2024

Pleioned elasid talve üle ja avanes esimene õis!

 Mullu novembris tuli talv ootamatult äkitselt ja juhtus nii, et Pleione grandiflora mugulad jäid õue maha. Katsin küll paksude samblavaipadega. Ja jäin lootma paremat.

Paraku tuli karm talv, jaanuari algul peagu lumetu -17 kraadi. -21 kraadi saabudes oli siiski värske kohev lumetekk sadanud.

Hilistalvel ja varakevadel piilusin samblakatte alla sambla sisse. Ühe mugula leidsin, see oli ilus roheline. Samas ümbrus kergelt jäätunud, nii et päris miinustevabalt nad seal hakkama ei saanud. 

Kevad kulus, ent Pleionede õisi ei ilmunud. Nojah, eks olekski sellelt 8. kliimatsooni liigilt seda palju tahta, iseäranis säärase karmi talve järel. Hea kui suvel lehtigi kasvataks...

Aga täna seal sääselises metsaaias niites tabas silm sel samblajärsakul ühtäkki helendavat õit. Pleione õitseb!!! Oo, no see oli ikka üllatus. Nii hilja, aga ometi ikkagi tuli. Kusjuures järsaku ülemises osas olev taim. Allpool see n-ö kontrollmugul aga ikka midagi ei kõssa, on lihtsalt roheline edasi. Aga eks näis. Peale maikuu põuda nüüd muudkui sajab, ehk see virgutab Pleioned üles. Nad ju on harjunud oma kodumaal Yunnanis ja Vietnamis pidevate niisutavate sadudega. Ehkki sel samblajärsakul püsib pinnas niiskena ka põuasel ajal.

Võrreldes mulluste õitega, mis kippusid arenema juba külmkapis seistes, on tänavune Pleione õis kahvatum. Helehelelilla ja kollast värvi huulel peagu ei aimdugi. Aga see on muidugi tühiasi. Peaasi, et õitseb! Kusjuures sama künka otsas olnud kuradi-sõrmkäpp pole maast üldse tärganud. Ja samas see kauge võõramaine orhidee õilmitseb. On ikka tase värk! Siia otsa mõned pildid, mis täna sääskedega võideldes seal ümber Pleione õie klõpsisin:








Üldvaade sellele mäele kah. Üksik Pleione õis Notofagus antarctica künkanõlval: 


Ja lõppu pildike õnnelikust Tapiost, kes äsja leidnud Pleione õie:


Näis, mis ülejäänud kaks Pleione mugulat teevad. Ilmad on nüüd jahedad ja sajused, justnagu nende kodumaal Kagu-Aasia kõrgetes mägedes, vast tärkavad elule nemadki.

06 juuni 2024

Valge tolmpea allee

 Valge tolmpea (Cephalanthera longifolia) on kodumaa üks ilusamaid orhideid. Erinevalt kuldkingast ja ka punasest tolmpeast on ta aga haruldasem. Eestis jõuab see liik oma levila kirdepiirile. Võiks öelda, et külluslikult on valget tolmpead vaid Lääne-Saaremaal, Ida-Saares ja Muhumaal vähem. Lisaks paar kasvupaika Lõuna-Läänemaal ning üks Vormsil. Põnev on üksiku valge tolmpea leid Tallinnast.

Hiiumaal oli aastaid teada vaid üks väike valge tolmpea asurkond, mis aga nüüdseks vist üsna hääbunud. Lisaks oli üksik uhke taim Tahkunas, samuti Leluseljal, need teeäärsed aga hävisid arvatavasti teetööde-kaablikaevamiste tõttu. Lisaks on üks tolmpea Õngul, ühe maja hoovil. 

Ja siis see kõigem koht, Lääne-Hiiumaal, saare ainus elujõuline populatsioon. Kui teave sellest 2018 minuni jõudis, ei suutnud ma uskuda. Seal liivasel maal, kus pole lubjarikast loopealset ega midagi? Käisin ka otsimas, ent esimesel katsel just see üks õige koht jäi kahe silma vahele. Kuid ometi seal need tolmpead elavad. Kuidas küll? Aga sellepärast, et tegu on vana hüljatud teetammiga. Lubjane ja niiskust hoidvalt ehk ka pisut savikas. Ja nõnda on sinna kujunenud vaid mõnekümne aastaga lausa valge tolmpea allee. 

Seni olin seal käinud kolmel korral. 2018 põuase mai järel leidsin eest 38 õievart, taimed peamiselt vaksakõrgused. 2020 juunikuus võttis vastu aga lausa 50 õievart, kopsakamatel taimedel 20 õit õisikus. 2021. aastal jõudsin sinna aga alles juuli lõpul. Leidsin eest 45 vart. Viljumine oli aga nigel. Seitsmel varrel igaühel kupar, ühel taimel kaks kupart. Miks nii nigel viljuja? Noh, kuna valge tolmpea on laisk pettur ja nektarit putukatele kostituseks ei paku, siis on tolmeldamine juhuslik. Ometigi on sinna männimetsa saanud neid palju. 

Käisin täna üle mitme aasta uuesti sel valge tolmpea alleel. Oli kõvasti kõmpimist, et kohale saada. Õnneks pidas vihmavahet. Kartsin eest leida masendavat kõrbemist ja kängumist, ent asi polnud üldsegi väga hull. Jah, õitsvaid taimi on vähem. Siiski suutsin peale mitut ülelugemist leida kokku 34 õievart. Mitu tükki vaid ühe-kahe õiega, lopsakamad aga kuni 13 õiega varrel. Kolm taime on kahe õievarrega. Mõnel esimesed õied juba närbumas, üks aga alles valgete pärlnuppudega. Kõrgemad taimed on pooleteise vaksa ligi.

Lummav oli seal. Nagu pisikesed õitsvad tääkliiliad kahel pool kitsukest jalgrada, pilvise taeva väheses valguses nii helevalged. Aga ei hakka ma siin miskit romantikast nõretavat oodi kokku seadma. Vanaks ja tuimaks võibolla jäänud. Aga las kõnelda seal klõpsitud pildid iseenda eest. Tulid üllatavalt hästi välja.











Tagasiteel sain aga taas korraliku vihma kaela. Ehk saab põuavaev Hiiumaal nüüd läbi.

Koerakäppade (Anacamptis pyramidalis) maailma põhjapiiril

  Püramiid-koerakäpp (Anacamptis pyramidalis) on Eesti kõige värvikirkam orhidee. Seda liiki polnud ma siiani oma ihusilmaga näinud. 2018 su...