Rohelised saared ja valge manner

 Alles üle-üleeile, 3. detsembril, jätsin hüvasti siinsete roheliste aasadega, tegin vihmast lörtsiks muutuvas sajus kiire fototuuri. Ja, ilmateadet uskudes, arvasin, et ongi nüüd ei tea kui pikaks talv saabunud. Saime siin seejärel tibakese lund ja kuni -5 kraadi külma. Kuid ilm teeb omi käike ja ennustused jooksevad sageli tühja. Seekord õnneks, sest ootamatult tuli mahedam ilm tagasi. 

Tänane päev oli eriti kontrastne. Öösel saartele saabunud paar plusskraadi pani räästad tilkuma ja hommikuks oli senine lumekirme enamjaolt kadunud. Seda siin Kesk-Hiiumaal Nõmbal, kus termomeetrinäit trügis täna päeval +2,3 kraadini. Küllap vabanesid kõik muudki läänesaarte paigad sest talvedekoratsioonist. Seevastu Mandri-Eestis püsisid miinused ja seega ka valge lumikate, isegi läänerannikul, nagu Haapsalu ja Virtsu. Ilmselt kagukaare tuule tõttu, mis seal sula ei lubanud, ent üle vaba sooja mere jõudes saartelt lumekihikese viis.

Tänane kontrastne päev, mil saartel plusskraadid ja roheline maa, mandril aga miinused ja jätkuv lumi. Fotoallikas: EMHI

Päev oli paksu pilvekihi all ja nii hämar, et isegi päise päeva ajal pidi toas tuled põlemas hoidma. Ja ega seal õueski just nii ülimeeldiv olnud, hoolimata rohelisest maast tundus kagu-lõunatuul na vingevõitu. Noh, igatahes veidi enne kolme pärastlõunal torkas pähe, et võiks ju siiski ka mõne fotojäädvustuse sellest isemoodi päevast teha. Eks klõpsasingi, ehkki napi valguse tõttu fotoaparaat pirtsutas ja udutama kippus. Ja ega ma kaugele klõpsima jõudnudki, vaid koduhoovis, luuderohumändide all, kaks-kolm kaadrit. Luuderohud pole kodusaare omad, viljad korjatud 2000. aasta maikuus Visbyst Ojamaalt. Algus oli neil siin lagedal idasaarel ehk päevasaarel ehk Dagöl raskevõitu, ent on siiski saanud lõpuks kosuma. Nojah, see selleks.

Visby luuderohud (Hedera helix) Kesk-Hiiumaal tänasel rohelisel jõulukuupäeval.

Loojangupaiku käisin ka kodumetsas, vaatasin üle sealsed igihaljad lehtpõõsad ja okaspuud, ent fotokat ei olnud ses hämardumises muidugi mõtet enam kaasa võtta. Ja nüüd siis klõbistan siin samust värki kokku. Et kuidagi jäädvustada seda jõulukuupäeva, mil Eesti manner on talviselt valge, saared siin aga atlantiliselt rohelised....

Jõulukuu rohelised niidud

 Olid head soojad päevad. Otsapidi tänasesse välja. Silm otse puhkas aia samblarohelistel, tükati rohurohelistel aasadel. Võtsin täna viimast ja klõpsisin mõned fotod. Ehkki juba sel ajal kippus vihmasadu lörtsikakaseks üle minema. 

Vaade trepilt. Vihma-lörtsitibad kippusid objektiivile lenduma. Sestap see hele lärakas pildi keskel.

                                           Kaminaõue vaade.

Vaade Moosese heinamaal ehk Arkansase aias. Paremal raagus vibalik on tulbipuu (Liriodendron tulipifera).

                          Vaade topiaaraias. Paremal pruunlehes pöögihekk (Fagyus sylvatica).

                                          Tee sauna eest piki tiigikallast Aadria õue poole.

Ja vaade Antiik-Nõmbale ehk ürdiaiale, kus kõige tähelepanuväärsemad on talihaljad salveipõõsad. Mõned on veel säilinud. Paraku mullapind seal aina madaldub ja keskosa madalamas on talviste liigniiskuste tõttu osad salveid välja läinud. Millal aga sinna uue mulla lisamiseni jõuan.. Igatahes Salvia officinalised:

Tiba klõpsakaid ka Karbon-kiviktaimlast. Suvehaljad sõnajalapealsed on sealt nüüdseks koristatud, on aga jäänud mõned talihaljad. Siinkohal jõulu-astelsõnajalast (Polystichum acrostichoides) ja imara (Polypodium x mantoniae) sordist 'Cornubiense' vaateid. Ja otsa üks veider autoportree kah:

Imelikul kombel ei kavatse pontose tammed (Quercus pontica) sugugi oma suverohelistest lehtedest loobuda. Kui poogitud isend on ammuilma raagunud, siis need Tsehhist saadud areaalist (Kirde-Türgist) pärit kaheaastased tegelased ei kõssa ikka veel, vahepealne novembri -5 kraadi ei pannud neid samuti ümber mõtlema. Vahest ongi nad noorest peast sellised talihaljad, nagu ka karvased tammed (Q. pubescens)? No eks näis. Igatahes on nad mul viimastel päevadel olnud taas n-ö huviorbiidis, käisin seal hommikuti nende juures teed joomas.

Endiselt rohelises lehes on ka tänavu saadud must tamm (Quercus nigra). Tema aga ollagi soojemas kliimas pooleldi talihaljas. Puunääpsu lehestik näeb välja väga sodipodi, arusaamatu kujuga. Aga ka see olla sellele liigile omane.

Aga luuderohul (Hedera helix) on endiselt veel mõni hilistunud õis. Täitsa tropic look:

Hiigel-päevalille ehk Helianthus salicifoliuse ainus puhkenud õis elas kuidagimoodi vahepealse külmalaine üle, ja üritab veel kollendada:

Ka krüsanteemid (Chrysanthemum) õitsevad veel. Kuid nende fotodele tabamine ei taha kuidagi õnnestuda. Tuules kiikusid edasi-tagasi, valgust kah vähe, mistap tuli välguga teha. No miski hädise pildikese siiski sain:

Kuid siis, vaevu tunnike hiljem, veidi peale keskpäeva, olid dekoratsioonid järsult vahetunud. Ilus roheline maa sai kaetud valge kakakihiga. Sedapsi.

Ibericumi laiendamisetööd

 

Olen novembri teisel poolel olnud väga Ibeeria lainel. Ehk siis Pürenee poolsaare, eeskätt portugali loorberkirsipuust lähtuvalt. Tulid laiendusplaanid. 2015. aastal metsas maad kuivendades kujundasin sinna nurgakese selle kandi liikidega ja nimetasin ala Ibericumiks. Toonastest istutustest ainult Prunus lusitanica 'Angustifolia' on hästi edenenud, ei kartnud isegi tänavu -21 kraadist külma. Kasvab aeglaselt, ent järjekindlalt. Uskumatult vastupidav! Mõni pilt sellest vaprast tegelasest, kes on mulle nüüdseks vööni sirgunud:

Prunus lusitanica/ portugali loorberkirsipuu 'Angustifolia' Nõmba Ibericumis. Ülemisel pildil taustal võib silmata teravalehiseid iilekseid (Ilex aquifolium).

Lisaks sellele 2013. aastal saadud põõsale on mul ka hulgaliselt põhiliigi seemikuid. Viljad korjatud 2019 Kopenhaageni botaanikaaia puult. Paraku on nende edenemine ülivaevane. Võib arvata, et see niiskusenõudlik Tertsiaari loorberlehiste metsade liik kannatab seal Tagapuisniidul suvise liigse kuiva tõttu? Praegu on nemad sellised:

Siis torkas aga pähe, et seal kodumetsa Ibericumi kõrval on üks endine lodukoht, kuhu annaks neile luua ehk paremad tingimused. Üheksa korda mõeldud, kahe päevaga tehtud. 27. novembril ajasin töökodinad selga, varustasin end labida, kirve oksakääride ja käruga, ning asusin asja kallale. Paik enne tegutsema asumist:

Tulevane Ibericumi laienduskoht 25. novembril. Esiplaanil Quercus pyrenaica, kes sai viimase talvega väga tõsiselt kahjustada.

Esmalt tuli eemaldada paks kõdukiht kõigi oma mustikatega. Mättakärakad kuhjasin lihtsalt oru äärtesse. All paljastus viljakam liivhuumusmuld. Asi edenes:

Päevakese puhkasin, eile ründasin "objekti" taas. Koorisin veel mustikamättakihti ära. Ülevalpool kiskus paraku muld lahjaks-liivaseks. Võibolla sellepärast mul seal ka hispaania nulg (Abies pinsapo) enam üldse ei edene? Ka viljakamas osas allpool on mullakiht siiski võrdlemisi õhuke. Nõnda tuli kaevandada tiigikraavi jupp, kust sai mulda tulevasele istutusalale peale loopida. Seejuures raiusin paraku katki paar nartsissisibulate punti... Noh, mõned jäid alles. See ala oli tegelikult vägagi omapärane nartsissiorg senini: nartsissiõied mustikate vahel. Kuna sibulad sügaval mullakihis, siis said sel pealtnäha sobimatul rodomaal hästi hakkama.  

Nõndaks, aga jah, tiigikraavi kaevandamine ehk liiva viskamine. Pole ma sellist tööd teinud vist juba 2016. aastast saadik, kui lõpetasin suure metsamaa kuivendussüsteemi rajamise. Vanad ajad meenusid, jajah. Liivast tegin jalgteed, kuhjasin kõduseljandikule kah. Sinna sai väga tore kõrge mättamägi. Kus tulevikus istuda ja nartsissi-loorberkirsipuuorgu vaadelda. Kui need portugali loorberkirsipuud seal üldse edenema hakkavad... Seni on seal vaates lisaks kodumaisele värgile kolm mongoolia tamme, Rhododendron brachycarpum lahmakas, selle taga paistab Trochodendron, vasemal Cunninghamia. Täna klõpsatud vaateid:

                 

                        

                            

                              

Vaade Ibericumile Rhododendron brachycarpum'i tagant, vasemal pruunlehised on Quercus mongolica'd. Masendavalt kollaseks läinud mumifitseeruva Abies pinsapo pilti ei hakka parem siia lisama...

Imelik lugu on see, et samune Prunus lusitanica ehk Laurocerasus lusitanica, vähemasti sort 'Angustifolia' on vastupidavam kui heitlehine pürenee tamm (Quercus pyrenaica). Tema on seal oruservas juba aastaid olemas, kasvas üsna hästi, tegi juba rõmelise tüvegi. Ühel talvel sai näpistada, ent sellel talvel külmus peagu maani. Väga-väga imelik lugu, kuidas ikkagi nii õrn? Alt ajas nüüd küll uued vitsad, ent tundub, et see liik siin ikkagi perspektiivne pole.

                       Quercus pyrenaica/ pürenee tamm sai sel talvel tõsiselt kannatada.

Pürenee tamme naabruses elab aga lausa ka korgitamm (Quercus suber). 2013 Bulgaariast kaasa kaevatud neljast isendist püsis siin elus kaks tükki. Enamasti küll igal talvel maani külmudes, ent aina uuesti võsudes, vahepeal olid juba isegi pisikese puu moodi. Viimane talv võttis nad tagasi, üks enam ei võsunudki (liiga paks karusamblakiht ehk lämmatas?), teine siiski ilmutas end jonnakalt taas. Iseenesest väga kõva sõna, et korgitamm siin 59. laiuskraadi lähistel ikka hinges püsib!

Quercus suber/ korgitamm Nõmba Ibericumis, taamal pisike Quercus ilex ehk iilekstamm.

                     

Puiseerika (Erica arborea) põhiliigi esindajad on siin surnuks külmunud, kuid 'Albert's Gold' on üllatavalt vintske. Tänavuse maani külmumise järel võsus tema ikka jälle uuesti.

Loojakarja on Ibericumis paraku läinud püharbik. Oli mul seal Daboecia cantabrica 'Irish Princess', ilus punasekellukõieline põõsake. Külvas koguni uue taime, sel põhiliigile omaselt kanarbikuvärvi õied. Kuid paar talve tagasi nemad hukkusid. Nii et jah, ega siin karmil põhjamaal selle Ibericumiga hõisata pole. Näis, mis neist loorberkirsipuu nääpsudest edaspidi saab. Uus istutusala sai tegelikult paraku üpris pisike, palju neid sinna üldse mahub. Istutamine jääb aga muidugi kevadeks, praegu, vastu talve, ei hakka neid eksoote ümber kolima.

Lõppu üks sassishabemeline autoportree oma Ibericumi värske laienduse taustal.

Novembri aiakollaaž

 Tänase koleda lörtsipäeva õhtul vaatasin oma viimasel nädalal klõpsatud fotosid ja torkas pähe, et võiks ju siinkohal neid jagada. Alustuseks pilt eelmisest reedest Suuremõisa lossiaiast õitsvast hiid-päevalillest. Ja kohe otsa eilsed kaadrid oma koduaiast. Jah, tõesti üks taim on siingi õie avanud. See on Nõmbal erakordne, parimal juhul on õielehti hakanud paotuma, et siis külmadele alla vanduda. Nüüd aga isegi siin novembrikuine päevalilleõis!

                                      Helianthus salicifolius. Suuremõisa 15.11.2024

                                         Helianthus salicifolius. Nõmba 19.11.2024

Maja ees on jõudnud kaks krüsanteemi õitsema minna:

Üleeile hekseldasin metsa vahet, oli artikli juurde vaja kanarbike pilte. 2017. aastal lahvatas mul korraks kanarbikusortide vaimustus, ostsin mõned ja enamus neist on elus siiani. Vajanuks küll aegajalt tagasilõikust, aga nohjah, kõikjale mitte ei jõua siin hiidaias.

                          Kanarbik 'Anne-Marie' (üleval) ja 'Disco Queen' (all)

                                           Kanarbikud Nõmba metsas. 18.11.2024

Paar avastust ka. Üleeile olin päris rabatud, kui leidsin Tallinna loomaaiast pistoksast paljundatud plaatani all ühe rodotaime. Jah, heitlehised kanada rodod on siin isekülviga laiali läinud. Nüüd siis aga ka igihaljas liik. Täpsemini Rhododendron brachycarpum. Juba hulga aastate eest istutasin vana suurema taime metsa ümber. Nüüd aga eespool metsaaias järsku selline leid. Millal see taim siia on tekkinud? Ju mitme aasta eest juba. Ja ometi niidan seal ja puha ning seni pole mitte märganud.

           Isekülvist ilmnenud Rhododendron brachycarpum var. tigerstedtii Tln zoo plaatani all

Tore on aleuudi adiantumi metsistumine. Karbon-kiviktaimlas käitub nagu umbrohi, aina külvab eostest uusi taimi. Neist paar tutsakat viisin kunagi metsaaia tiigi kaldapervele. Nüüd ilmneb, et sellest on edasi eostunud päris mitu uut taime. Sobivad sinna Oregoni alleele igatahes väga hästi! Nagu näha, siis eile olid metsatiigid juba jääkirmega kaetud:

           Adiantum aleuticum'i ise eosest tekkinud taimed Oregoni alleel. Nõmba 19.11.2024

Üldse jäin aiatöödega tänavu sügistalvele lootusetult jalgu. Ja nagu kiuste olid just kõigil kolme kuu koolinädalal imelised head ilmad, mil oleks saanud oma koduaias miskit teha. Rohimisi midagigi üritasin, aga palju jäi tegemata. Oktoobris korrastasin juba paar aastat rohimata olnud istutusala Aadria õues. Peen kõrrelisrohi oli iisopitesse nii sisse söönud, et muist tuli täiesti välja kaevata ja kõiki iisopeid päris puhtaks ei saanudki, need viskasin lihtlabaselt minema. Aga noh, kuna nad isekülviga on seal paljunenud, siis võisin seda raiskamist lubada.

Viimaseks rohimispäevaks jäi 31. oktoober, mil vihmaga võidu ja lägas rohisin Aadria õue värava ja kiviaia ääred. Foto eilsest:

Eile sai veel aias risu koristatud ja siin-seal pealseid lõigatud. Muuseas Karbon-kiviktaimlast. Lätsked jääs sõnajalapealsed tegid kindad läbimärjaks, oli nii külm, et käsi muutus lausa tundetuks. Aga korrastust oli vaja, et sammal ei lämbuks nende lätsikute lehepahmakate all. Muuseas vaatasin murelikult, et heinamaal on Tšehhist saadud need Türgi algupära pontose tammed ikka veel rohelises lehes. Miks nad ometi talveks valmistuda ei taha? Või käituvad nagu karvased tammed, kes noorena hoiavadki rohelisi lehti kevadeni? Ei tea.

Quercus pontica'd hoiavad ikka veel lehed rohelisena küljes. Taustal paistab härmas maa. 19.11.2024

Ja kõikse lõppu pildike sirmokkast. Sain koolinädalal kingituse omanikuks, Tallinnast toodi üks puukene, et päästku ma ära. Istutasin metsa maha, sammaldasin ümbruse. Igatahes loodetavasti parem kui ületalve potis hoida ja muret tunda, et kas pakasega esikus läbi ei külmu või soojaperioodil liiga sooja ei saa. Näis. Igatahes kasvab seal mul nüüd juba lausa kolm sirmokast. 

16. novembril 2024 Nõmba metsa istutatud Sciadopitys verticillata. Taamal paistab igihaljas lehtpuu Trochodendron aralioides.