Südame-emajuur õitseb taas

 Jah, taas on käes südame-emajuure (Gentiana cruciata) õitseaeg. Üks kahest Eesti looduslikust emajuurest, kes paraku Hiiumaal looduslikult ei kasva. Ses mõttes jääb siinne saar liigi areaalist napilt välja. Sest ka Soomes ja Skandinaavias teda pole. Muidu ulatub levik Lääne- ja Kesk-Euroopast kuni Iraani ja Kesk-Aasiani.

Ainsa korra olen südame-emajuurt looduses näinud Lõuna-Läänemaal, augustis 2018. Seal loopealsel näisid nad justkui aiast eksinud lilledena. Korjasin toona kaasa ka seemet. Neist on mul nüüd kodusel niidul kolm taime, ent ikka na väiksed, ei mõtlegi õitsema hakata. Eks kuivavõitu pinnas ole kah süüdi. Kuigi südame-emajuur öeldakse olevat põudataluv, siis kasvuperioodil, enne õitsemist, tahab ta siiski parajat niiskust saada. Meie oludes on aga teadagi kevadsuved pigem põuasevõitu. 

Ka ostetud taimedest üks ei ole õitsemiseas. See teine aga siiski. Juba on ta varred kahevaksased ehk jalakõrgused (30 cm), uhkemad kui mullu. Avastasin täna, et seesama on kõrvale külvanud ka uue noortaime. Nii et kodunevad siin Hiiu saare peal! Ja see on muidugi rõõmustav.

Ja lõppu ka vaade looduslikule taimele, mu ainsast kohtumisest südame-emajuurtega looduses, Läänemaal, Hanila vallas, augustis 2018:

Sedapsi. Aga tegelikult on juba üsna käes ka siniste emajuurte (Gentiana pneumonanthe) õiteaeg. Nemad kasvavad mul taga puisniidul, kus üritan praegu vihmade kiuste heina niita.

Läänemaa kummalised orhideed

 Taimeinventuur Läänemaal päädis sel 8. juuli õhtu poole sootuks imeliste orhideede küllusega. Esmalt viidi mind Noarootsi. Et vaataks veelkord püramiid-koerakäpad (Anacamptis pyramidalis) üle. Kolme nädala eest sai seal esmakordselt käidud. Ilmnes, et siis oli veel natukese vara. Näiteks otse maantee ääres metsariba veeres lugesin ma siis kokku neli koerakäppa, nüüd aga punas neid samas oma 30 kanti! Mäherdune küllus. Ühes kohas lausa viis tükki lähestikku. Jällegi ilmnes, et mitte kõik koerakäpad ei ole võrdselt värvierksad, vaid paar õisikut on väga ergavroosapunased, teised pisut tagasihoidlikumad. Aga imepärane vaatepilt igatahes. 

Seejuures näidati mulle siin ka valkjaõielist vormi. Selle õied on omalaadse väärarenguga, aga justkui seda kaunimadki. 

Edasi rannaniidu poole korraks ka. Seal saarepuu all 20. juunil õitsenud eriti uhke koerakäpp on nüüdseks viljunud ja paraku maha murtud, ju lehm peale astunud. Teisal aga üks koerakäpp veel õides. Just seesama, kes 3 nädala eest nähtud. No ütle nüüd, õitsemise kestus ligi kuu aega, see on ikka küll talse. 

                                                                                                     Foto: R. Kurbel

Järgmiseks tegime peatuse Nõva tee ääres. Siin kasvab klorofüllitut tumepunast neiuvaipa (Epipactis atrorubens). Kahjuks ilmnes, et on maha niidetud. No tõeliselt naeruväärne, mida on sel kuival teepervel niita, mitte midagi, ainult neid kaitsealuseid neiuvaipu. Väga mage lugu...

Edasi kulgedes pidi tulema kollaseõieliste neiuvaipade kasvupaik. Kõndisime ja vaatlesime, ei midagi. Kuid ühtäkki avastas Rainar teiselpool teed kollaseid õisi paistmas. On olemas! Tervelt kolm taime. Oo, mu ammune soov näha just sellise õievärviga neiuvaipa! Ja siin nemad nüüd olid. Teiste tavaliste lillatumepunaste seas. Lõhnavad aga ikka sama hästi magusa vanilli järele. Kollased tumepunased neiuvaibad on Eestis väga haruldased. See koht Läänemaal, lisaks Tallinnas ning vanasti oli neid ka Saaremaal Mändjalas.

Paraku fotokas kippus pirtsutama ja isepäi tegutsema, mistap päris häid pilte välja ei tulnudki. Noh, midagi siiski. Kuid see polnud veel sugugi kõik. Järgmiseks läks teekond Tallinna, sealsete eriliste käpaliste manu. Orhideede paraad jätkus.

Taimeinventuuril Läänemaa rannas

 Juhtus sedasi, et kutsuti ühele kinnistule taimeinventuurile abiks. Polnud ma eales sellise asjaga tegelenud (kui vaid oma lõbuks või artiklite jaoks mõnd huvitavamat liiki kokku lugenud), ikka täitsa nagu värk tegelikult käib. Oli vaja üle vaadata, leida ja kokku saada võimalike kaitsealuste liikide hulk alal. Ega's midagi. Kott kummikutega eile hommikul käe otsa ja praamiga itta, Väinamere teisele rannale.

Maastik osutus vaheldusrikkaks. Erinevat tüüpi rannaniitu, päris roopadrikuni välja, metsarapikut, nii männilist kui lehtpuist, sekka läbi raiutud puisniidusarnaseks, leidus sinihelmika lodusanglepikut ja otsatul määral liaanide möllu. Orhideid kogunes viis liiki, ei midagi erilist, tätsa tavalised: suur käopõll (Listera ovata), rohekas käokeel (Platanthera chlorantha), kahkjaspunane sõrmkäpp (Dactylorhiza incarnata), soo-neiuvaip (Epipactis palustris) ja ja laialehine neiuvaip (Epipactis helleborine). Muudest kaitsealustest jagus sadade viisi emaputki (Angelica palustris) ja paraja vööndina niidu-asparhernest (Tetragonolobus maritimus).

 

                                          Rohekas käokeel (Platanthera chlorantha)

Läbiraiutud puisniidulik metsaosa oli täitsa tore, mugav käia ja siin jagus ka käpalisi. Tavalisi käopõlli palju, igavgi liik, aga kokku lugeda tuli sellegipoolest. Rohekad käokeeled päris nii ülitavalised pole, jagus siia neidki. Hilisemad veel isegi õitsesid. 

Rannaniit tervitas südasuvise lilledekirevusega, kus eeskätt andsid tooni kollendavad hobumadarad, sekka valgelillasid jooksjarohte ja kõike muud. Metsapiiril leidus lausa ribake paljastuvat lubjaklibunõlva. Siin kasvab üksik pooppuu (Sorbus intermedia), pooppuud nägime ka poolsaarekese lõunarannas, koos ilusate lodjapuudega.

See rand on ka koduks emaputkedele. Ma pole kindel, kas teadlikult olen teda üldse varem kohanud. Nüüd siis aga kohe sadades ja pikalt piki randa. Iseenesest putk nagu putk ikka, aga näed, lausa II kaitsekategooriasse pandud. Eestis kasvab ta valdavalt vaid läänerannikul ja suursaarte idapoolsematel randadel. 

                                                      Emaputk (Angelica palustris)

Niidu-asparhernest olen ma näinud looduses seni vaid korra, Laelatu rannal. Hiiumaal on see rannahernes olnud haruldane, aastaid teati vaid Heinlaiult, nüüd on ka nt Kasaris olemas. Õitseajal on ta ilus oma kuldkollaste liblikõitega. Praeguseks olid aga arenenud juba kandilised kaunad. Asparherneid jagus lausa vööndina, sestap nimetasin poolsaare otsa Herneneemeks. Üllatuslikult leidus sel rannal ka valgekirjude lehtedega asparhernes.

                                       Niidu-asparhernes (Tetragonolobus maritimus)

Edasine rannaäär muutus aga hulluks põldmarja-taraseatapu rägaks, sekka hakkas viskama humalat. Vaheldust tõid ilusad türnpuud, üks huvitavalt munajas-sammasjas.

                                                   (Tara-seatapp (Calystegia sepium)

                                          Türnpuud (Rhamnus carthatica)

Järgnes rünne läbi roostiku. Seal sahistades menus elavalt filmiklassika: "Priidik, auuuu..." Õnneks oli rooriba võrdlemisi kitsas ja vastaspoolel tervitas niiske niit. Päris kenasti kasvab sellel kahkjaspunaseid sõrmkäppi. Paar tükki veel isegi õitsemas. Üks jurakas ulatus mulle lausa poolde reide. Ning soo-neiuvaiba leidsin ma siit ka, kolm tükki neid oli. Vähe, aga midagi siiski.

                                    Kahkjaspunane sõrmkäpp (Dactylorhiza incarnata)

                                                    Soo-neiuvaip (Epipactis palustris)

Järgmiseks jõudsime taas metsa. Valdavalt sanglepik. Valli otsas kasvab üks laialehine neiuvaip. Muidu on mets aga mattunud humalasse. No täiesti eksootilised vaated, peab ütlema! Humal tungles isegi lagedale ja väändus pillirookõrtel.

                                            Humal (Humulus lupulus)

Lõppu aga kaks võimsaimat elamust sest inventuuripäevast sellelt maa-alalt. Esmalt taimne. Rannaniidule jõudes hakkas silma imelikke punakaid niite, õisikute tibased kobarad küljes. Siia-sinna laiali laotatud taimede peale, sekka väändudes. Selgus, et see on harilik võrm (Cuscuta europaea). Ei mäletagi, kas olen teda varem näinud. Nüüd siis kohtumine ja kohe mitmete isenditega. Uurisime, et kas nagu võrmidel maaga mingit ühendust ei olegi? Ei ole jah. Kui võrm tärkab, siis muidugi mullapinnast. Ent nii kui see parasiit peremeestaime leiab, hakkab ta kohe kõike enda eluks vajalikku imema haustonite abil ja maaga ühendust pole enam vaja. Imeb end taime külge ja kukub vaest taime kurnama. Kõige võimsam, lausaks öelda jube pilt avanes Herneneeme lähedal, kus terve mass võrminiite mattis enda alla emaputke. Nagu mingi võõra planeedi asukas! Huvitav, aga samas hirmus tegelane.

              Harilik võrm (Cuscuta europaea) imeb emaputke (Angelica palustris) elumahlu.

Ja kõige lõppu midagi ornitoloogilist. Vaatasin eemalt, et haavapuu otsas on miskine risupesa. Ja pesal püsti kuju. See kuju püsis liikumatult. Misasi, no ront vms ju pole. Ikka lind. Kes muu kui merikotkas. Jätsime pesaümbruse ala inventeerimata. Kuigi kotkas ei teinud me sealolekust miskit numbrit. Vaid korra keeras pisut pead. Merikotka asustatud pesa tähendab aga maaomanikule täielikku ebaõnne. Ilmselt tuleb sinna täielik keeluala. Nii et maaomanikule, kel väiksem kinnistu, on säärase pesa tekkimine tõsiseks õnnetuseks. Veebruarist juuli lõpuni ei tohi 200 m raadiusega kaitsevööndi alale oma jalgagi tõsta. Karm värk. Õnneks meie ei eksinud säärase range keelu vastu kuidagi, sest pesa pole kuskil registris, olime selle avastajaks. 

                                          Merikotkas (Haliaeëtus albicilla)

Hiiumaa saare viimases tõmmu käpa (Orchis ustulata) kasvupaigas

 Tõmmu käpp ehk Orchis ustulata kipub Eestis kahjuks haruldaseks jääma. Vaid kevadist vormi var. ustulata leidub seni rohkem, seda aga vaid Saaremaal. Seevastu suvine vorm var. aestivalis kipub ära kaduma. Idapoolseimaks alles jäänud kasvukohaks on Läpi Jäneda lähistel. Tahtnuks sinna isegi minna kaema, ent nii kaugele ei vedanud välja. Sõber Ah käis seal hiljuti ära ja leidis neli õitsvat taime, neist kaks n-ö levist väljas ehk siis mitte seni teada olnud kohas. 

Hiiumaal on esindatud ainult tõmmu käpa suvine vorm var. aestivalis. Paraku on siingi allakäik tugev. 2022 juuli algul sai käidud Vohilaiul neid otsimas, lisaks lootusetult kadunud rohekale õõskeelele (Coeloglossum viride). Õõskeelt me muidugi ei leidnud. Ja ka tõmmu käpaga oli uskumatult halb lugu. Vaid kolm taime kuue õievarrega seal ette jäi. Muidugi ei käinud me läbi kõiki seni üles tähendatud kasvukohti, ent peaalal valitses igatahes üsna tühjus. Seal on ka karm loopealne tegelikult. 

Nõnda tundus nüüd Kõppu tõmmu käpa otsingule minek üsnagi kahtlane asi. 2021 Ülendi kasvukohas oli NULL, samas Ojakülas leiti siiski veel 13 õitsvat tõmmu käppa. Selle kohaga on üldse huvitav lugu. Nimelt kirjutas kohaliku talu koolitüdruk oma 6. klassi õppetöös aastal umbes 1990 oma koduümbruse taimestikust. Muuseas pani kirja ka tõmmu käpa. Täiskasvanud kukkusid kahtlema, et misasja see tüdruk siin ajab, sihukest asja ju Hiiumaal ei kasva?! Aga sel koolitüdrukul oli õigus. Tõesti, tema kodu ümber olid justnimelt tõmmud käpad olemas. Edaspidi paremail aastail loendati seal lausa 50 taime ringis. Kuna aga traditsiooniline loomapidamine talus lõppes, siis hakkas allakäik ka selles populatsioonis. Küll leiti Hiiumaalt hiljem juurde Ülendil mõned tõmmud käpad ja ka Lauka lähistel Otstel, ent neist on see orhidee kahjuks kadunud. Muide, tõmmu käpp on väga pika arenguga taim. Seemnest arenev alge elutseb maa all lausa 14-15 aastat, enne kui lõpuks maa peale end ilmutab ja õitsema hakkab. Ja kui talle ilmastik ei meeldi, siis võib mugulana tukkuda maa all aastaid. Kuna viimased kaks kevadsuve on olnud kuivad, siis tundus, jah, tänane reis Kõppu na kahtlane. Ometi ma selle tripi ette võtsin. Saati kui suvel on hea bussiühendus tekitatud ja siit Nõmbalt via Kärdla saab hõlpsasti päeva sees ära käidud, ei pea ööseks Kõppu telkima jääma. Kohapeal olemiseks aeg küll väga lühike, kõigest 2 ja pool tundi. Ometigi jõudsin ma täna selle jooksul päris palju. Küsisin bussijuhilt veidi edasisõitu Ülendi peatusest, sain Ojaküla teeotsas maha ning siis ruttu kand ja varvas edasi. Vasemale jäi endine Kõpu kordon. Sellega on mul omad mälestused. 1997. aasta suvel resideerusin ma seal, olles sattunud kaasosaliseks arheoloogilistele väljakaevamistele. Ülendil sai oma käega mullast leitud 5000 aasta vanuseid kammkeraamika potikilde. Oi noorus.. Nojah.

Ojakülas põikasin taluteele. Enne hoovi keerasin ära, ei tahtnud pererahvast tülitama minna. Eks neid tõmmu käpa huvilisi ole seal käinud ju liigagi palju aastate jooksul. Ja tänu oma käpagurust agitaatorile teadsin, et tasub vaadata pigem sinna niidu tahaotsa. Nii tegingi. Niit on üllatavalt lopsakas, ilmselt liigagi. Põldmarjaväädid kipuvad aina suuremaid alasid enda alla matma. Niiskust näitab ka vesihalja tarna (Carex flacca) esinemine seal. Ühest küljest on niiskus hea, eriti viimseid põuaseid kevadsuvesid silmas pidades, aga kuidas tõmmud käpad seal teiste vohavate taimede konkurentsis hakkama saavad?

Tuli välja, et ikka natukese saavad. Kadakate naabruses, vana kraavi serva põndakul, vaatas mulle ühtäkki vastu ilus tõmmu käpp. Oh kui tore, ikkagi jätkuvalt olemas Kõpus! Üks kahe õisikuvarrega taim, veidi lääpas, kahe vaksa kõrgune. Oi see oli iludus, ma ütlen! Suurem õisik kämblalaiuse pikkune. Ja õisikud lõhnasid nii hästi...

Kohe lähistel teinegi tõmmu käpp. Temal juba õisiku alumised õied pudenenud. Alles hiljem leidsin, et seegi on kahe õievarrega, teine rohustus peidus. 

Ning veel oli seal ka kolmas tõmmu käpp, natukese maad eemal niiduserval. 

Tegin paar ringi sel aasal, kohates suuri käopõlli (Listera ehk Neotia ovata), pajuvaake, naistepunasid, ristikuid, karikakraid etc, ent rohkem tõmmusid käppi ei paistnud. Aga ka see oli siiski kõva sõna siiski. Klõpsasin mõned fotod ja lasin jalga. Aega veel natuke oli, kavatsesin ka Ülendi kasvukoha üle kaeda.

Tagasiteel kohtasin talu tee ääres pärnaõisi korjavat naisterahvast. Ju tema see kunagine koolitüdruk Pille oligi, kes oma maal üle 20 aasta tagasi tõmmu käpa kirja pani. Ta ütles, et tänavu on tõesti nigel aasta käpaliste poolest, isegi ööviiuleid ehk kahelehiseid käokeeli on neil siin vähem kui muidu. Aga tõmmu käppade puhul ei maksa ülearu muretseda, need ilmuvad ikka välja siin ja seal, erinevates kohtades, kui vaid soodsamad aastad on. Vahel siginevad isegi lausa koduõue. Varemalt oli tõmmu käppa ka üle külatee, ent see oli aastaid tagasi, enam pole seal niidetud. Ju sealt, jah, lõplikult kadunud on. Igatahes ilmselt Hiiu mandri ainsad tõmmu käpad kasvavad justnimelt selle talu maal. Loodetavasti kestavad nad ikka veel kaua...

Tegin kiirmarsi ka läbi Ülendi kasvukoha. Aga nagu karta oli, seal ei paistnud mingeid tõmmusid käppi. Kui ka juba kolme aasta eest seal polnud, siis paraku kipub asi na lootusetuks kiskuma. Taamal õitses müütiline tuhast tõusnud Ülendi ohvripärn. Aga ma ronisin üle kiviaia ja elektrikarjuse, kõndisin mööda klähvivatest külakoertest ja jõudsin Ülendi bussipeatusse. Jäi veidi aega hinge tõmmata, särki kuivatada ja lõpuks päeva esimene korralik eine võtta. 

Aga võibolla juba järgmisel nädalal tuleb Kõpu tee taas ette võtta. Sest seal elab hoopiski müstiline kummitusorhidee pisikäpp. Kas ta tänavu end ilmutab, on küsitav, aga kaema minna tasub sellegipoolest.