23 veebruar 2024

Nõmba "Suur järvistu". The "Great lakes" of Nõmba

 Kevadiseks kisub justkui. Ja tiikidesaaga jätkub. Eile raiusin suurest tiigist lähtuva väljavoolukanali jääst lahti. Päeva jooksul hakkas vett tulvama. Ning uputus Aadria õue servas alanes, vesi valgus tõrvikliiliate alalt lõpuks ometi minema. 

It is getting a bit like springtime at long last. And ponds' theme continues. Yesterday I chopped the ice that has blocked greater pond's outflow. After that the water got to move. And flooding in Adriatic yard drained down from Kniphofia plants area.



Lapsena sai ikka kevadvetega mängitud. Mõnes mõttes jätkub see nüüdki. Kahe tiigi vahele moodustus tore oja. Kuna olen olnud viimasel ajal väga Suure järvistu lainel, siis meenutas see järsku nagu omamoodi mudelit sealsest. Ülemine suur tiik on Erie järv ning sellest lähtuv Niagara jõgi voolab alla Ontario järve. Enne Ontariot on astang. Peale jääaega algas Niagara juga just Ontario juurest, taganedes nüüdseks hulk maad ülesvoolu. Mingit juga siin Nõmbal sel ojakesel siiski tekitama ei hakka. Niikuinii on võimsam vool tänaseks juba vähenenud.

When I was a child I often played with spring waters. Somehow it continues even now. Between two ponds became a nice stream. Because I have been recently very much into Great lakes area theme, this mini-landscape remembered suddenly a model of this American area. Upper greater pond is like lake Erie and from there Niagara river flows down to lake Ontario. Before Ontario there is an escarpment. After ice age Niagara falls just started close to lake Ontario and has retreated long way to upper as is visible nowadays. Of course I won't make here any mini-waterfall. After all the bigger flow has cuite dried up today. 



Eilne vee tulvamine väiksemasse tiiki ehk Ontariosse. Niagara joa mudelit sinna ehitama siiski ei hakanud. Water flowing to smaller pond ("Ontario") yesterday. But I did not make any real waterfall model to the stream.

                           Väljavool suurest tiigist täna. Waterwlow from greater pond today


                                              "Niagara" jõgi täna. "Niagara" river today.


Nõmba Suur järvistu täna. Esiplaanil Ontario, millesse suubub Niagara, taamal Erie ehk ülemine tiik. Great lakes of Nõmba today. In front Ontario, to where flows Niagara, background is upper pond/ Erie.

Sellised geograafilised mängud siin. Such geographic games here.

17 veebruar 2024

Tiik ajab üle/ The pond flows over

 Lumesulaveed ja 21 mm vihma, vett on kõik kohad täis. Samas maa ikka jääs. Mistap tiigi õige väljavool endiselt liustikust ummistunud ja tiik voolab üle ääre Aadria õue kaudu. Vaated uutele ojadele on huvitavad. Aga tõrvikliiliad nüüd puhta upuvad. 

Hommikul olid ojad eriti veerohked, nüüd, pärastlõunal, juba natukese vooluhulk vähenenud. Ja taas heljub lumehelbeid. Ei ole veel kevad...

Snow melting waters and 21 mm of rain. All places are full of water. But ground is frozen. That is why usual water flow from pond is still blocked by ice, that is why pond flows over through Adriatic yard. New streams are interesting to look, but Kniphofia plants are drowning.

In the morning the streams were especially water-rich, for now is coming already less water. And some snow flakes on air. No spring yet...




Aadria õue uued ojad ning vaade jätkuvalt jääst ummistatud tiigi tavapärasele väljavoolukohale.

New streams in Adriatic yard and usual place where water should flow off from pond, but is still blocked by ice.




05 veebruar 2024

Meenutus Kouvase õlipuust. Remembering the olive tree in Kouvas

 Valisin Euroopa aasta puud. Valikusse võis panna kaks puud. Ilmselgelt erilisim kandidaat on Lurase 3000-aastane õlipuu (Olea europaea) Sardiinias. Teisena lisasin valikusse pika mõtlemise peale Horvaatia 400-aastase mooruspuu (Morus alba). Siis meenus, et olen ka oma vahemerelistel reisidel näinud vägagi vanu ja uhkeid õlipuid. Üks neist Kreeta saarel, Kouvases, kus sai käidud aprillis 2016. Olgu siinkohal mu suhteliselt päevikuvormis artikkel HLst.

I elected the the European tree of the year. Rules allow to choose two trees. Most special candidate is by my mind 3000 years old Luras olive tree from Sardinia. Second choice, after hard thinking became a 400 years old mulberry tree (Morus alba) from Croatia. Then I reminded that in my Mediterranean trips I have seen also quite old and magnificent olive trees. One of them was on Crete, in Kouvas, in April 2016. Why not to ad my article about this, printed in Hiiu Leht 14.6.2016.

                   3000 years old olive tree, Kouvas, Crete, April 2016. Photo: Tapio Vares


Olen lugenud Carol Drinkwateri raamatuid, kus ta mööda Vahemeremaid ajas oliivikasvatuse iidseid jälgi ja väga vanu õlipuid kohtas. Näiteks 3000aastast õlipuud Sardiinias või suisa 6000aastaseid isendeid Liibanonis.
Viimaste vanus tundub täiesti müstilisena. Kuid ehk tõesti siiski? On ju sealsed puud ühtse tüve kaotanud ja ümber tühimiku kasvavad eraldi tüveharud.
Ka Kreetal kasvab aastatuhandeid näinud õlipuid. Tõsi, saarel ringi sõites või kõmpides näeb küll lõputa palju õlipuuistandikke, kuid enamus puid on noored. Tundub, et õlipuude kasvatamine on Kreetal aina suuremaid tuure saavutamas ja kõik maad lähevad selle kultuuri alla. Küllap on suuresti selle taga Euroopa Liit, mis jagab toetusi oliiviõli tootmisele. Vahest on siiski lagi lõpuks käes? Tundub, et rohkem õlipuid Kreetale eriti juurde ei mahu. Kõik võimalikud kohad on neid täis istutatud, orgudest mööda nõlvu üles kuni paljaste kaljujärsakuteni.
Muide, kohalikud Kreeta õlid olid mulle hästi mokkamööda. Sellised suhteliselt mahedad, mitte vänged ja piprased nagu meie poodidesse toodavad Hispaania õlid.
Jah, vanu kärgjate tüvedega õlipuid nägime sel kolmenädalasel Kreeta reisil harva. Seda suuremaks sündmuseks oli saare põhjaküljel Kavousi külast kahe versta kaugusel elav isend. Teda leida oli lihtne, sest sinna suunasid viidad. Vastu veeres kohalikke “peab olema autosid”, ehk kahekohalisi kastiga, pisut mõlkis Toyotasid. Tervituseks anti meile signaali.
Seal tema oli. Lai matakas, võra madalaks kärbitud nagu kultuurõlipuudel ikka, nööraed ümber. Kribasin stendilt arvandmeid. Vanust hinnatakse sel puul 3250 aastale, seega pärineb ta Minose ajast. Sordi nimi olla ‘Muratolia’. Asub ta 252 m üle merepinna. 0,8 m kõrgusel on tüve läbimõõt 4,9 m, ümbermõõt 14,2 m, maapinnalt 22,1 m, võra läbimõõt 10,9 m. Kasutan siia lisaks teisigi päevikumärkmeid tollest 20. aprillist.


“Istume terrassil õlipuu all. Ja ees on see 3000aastane vanur. Tüvi püsib tal veel täiesti ühes tükis, on auklik ja juurlik, tünjat osa kuni 2 m kõrguseni, siis hargneb noor elujõuline oliivroheline võra. Jah, selline vana õlipuu on ikka alles midagi. Tema kõrval kasvab üle kolmejalase läbimõõduga õlipuu, ent keskelt see juba pooldub. Ei ole sugugi kõigile antud iidvanaks elada…
Siin ülevalpool sirgub õlipuude sekka küpresse, seda looduslikku põhiliiki. Inimese vahelesegamiseta kujuneks siia varjukas küpressimets. Suuremad puud on juba jalase tüveläbimõõduga. Kõrval arõkis voolab sulinal vesi, meelitades ligi sääski. Arõki kohal kasvab uhke jaanikaunapuu (Ceratonia siliqua), mis meenutab kujult tamme, kuid selle mitu jalga jäme tüvi on kaheks lagunenud. Täiskuuvalgel meenutab see õlipuu Ülendi ohvripärna, enne tolle põlemist: paks tüvetünn ja madal lai võra.”
Päevik 21. aprillil
“Hommikuvärskus peale eilset kuuma. Mäetipud, ka pea kohal kõrguv eestiliku nimega mägi Kapsas, mattuvad udupilvedesse, ent vihma ei tule.
See õlipuu on tõesti monumentaalne. Mahedas hommikupäikses joonistuvad hästi välja vaod, augud, uurded, eenduvad ja laiali roomavad juured. Pea kohal pisikesi lõhnavaid valkjaid õisi täis igiroheline võra.
Astun üle aiaköie ja käin tiiru ta ümber. Mõte läheb taas Ülendi pärnale. Ja Tärkma ohvritammele. Viimane hakkab kuivama. Tamm ei taastu, ei ela samahästi kui igavesti nagu pärn ja õlipuu. Meelde torkab ka Täri pärn Põhja-Saaremaal. Too näeb oma kujult samuti välja nagu iidvana õlipuu.
Õlipuude õied pudisevad. Öö läbi sabises naabruse puu all neid telgile. Tundus nagu tibanuks vihma.”


                 3000-aastane õlipuu (Olea europaea). Aprill 2016, Kavousi, Kreeta.

04 veebruar 2024

Liustike talv. Winter of glaciers


 

Kohutav libe talv. Sellist pole ammu olnud. Süüdi on selles see vastik jaanuari paljaskülmanädal. Maa jäätus. Ja nüüd suladega pole veel kuskile minna. Majast suurele teele pääs on raskendatud, ilge libedus. Viimaks tuli päästev mõte: vana hea tuhk on suurepärane relv jää vastu! 

Terribly slippery winter. Long time has not seen such one. It is because the bare cold week at the beginning of January. Ground froze quite deeply. And now when warmer days came, the melting snow water cannot get to the ground, just flows on the ground. It is difficult to get to road from house, horrible slippery ice. At last came a saving idea: old good ash is a super weapon against the ice!



Omaette vaatamisväärsus on tiigi ääres. Kuna väljavoolukraavike ja maa külmunud, pääsevad sulavad veed välja vaid üle kalda voolates. Samal ajal aina jäätudes. Iseenesest huvitav vaatepilt. Täielik liustik!

Interesting view opens near the pond. Because ditch and banks are frozen, the melting water can get off only by flowing over. At the sime time freezing. Looking like a glacier!



Ega sellest muidu hullu olekski, aga paraku tungib liustik ka Aadria õue. Tõrvikliiliad (Kniphofia uvaria) uppuvad ja jäätuvad. Sellist asja pole seni veel olnud. Külvasin need juba 2009. aastal, nad on seal hästi hakkama saanud, andnud isekülvitaimigi. Praegune vettimine ja jäätumine võib neile Lõuna-Aafrika lilledele aga saatuslikuks saada, kardan ma.

Bad thing is that the glacier invades also to Adriatic yard. Kniphofia uvaria plants are drowning and freezing in ice. I haven't seen such thing never before. I sowed them 2009, until now these South African flowers have managed there well, even gave seedlings. This water and ice will be probably fatal for them now, I am afraid.




15 jaanuar 2024

Maastik piimalilledega

 Igavas talves rändasin mõttes korraks Kanaaridele. Sai seal matkatud märtsis 2018 lausa kolm nädalat. Ning kõige huivitava ja ilusa finaaliks jäid kanaari piimalilled. Siinkohal mu artikkel, mis ilmus HLs 16. aprillil 2019. 


Buss vuras Santa Cruzist piki Tenerife kagurannikut edelasse. Vaatasin ümbritsevat ja tundsin korraga, et liiga palju on siin seda poolkõrbelist maad oma lagedate kiviräbunõlvade ja kidurate põõsakestega.
Taas tekkis imestus, kas tõesti on kusagil sel saarel nõrgniisked lopsakad metsad? On. Ennist pealinnas Cruzis olles paistsid taamal Anaga kohal paksud pilve­vallid, matmas mäeharja.
Ent nüüdseks olime nende imeliste metsadega lõplikult hüvasti jätnud.
San Isidro nimelises asulas astusime bussist maha. Ette jäi Super Dino Hypermarket. Kõige kallim asi, mis ostukorvi sigines, oli kahe­eurone kolmveerandkilone vorstilatt. Paljud veinidki olid odavamad, maasikakilo kaks euri, juustukilo kolm… On vast maa!
Taamal paistis kutsuv kahe­tärnihotell. Pressisime Erkoga end kõigi hiidseljakottidega lifti. Vastuvõtulauas küsiti lahkesti meilt broneeringut. Mõistagi meil säherdust asjandust polnud ning kuna järjekordne hotelli­pääs selle täismaja tõttu luhtus, tuli öö harjumus­päraselt telgis veeta.
Ründasime asula servast tühermaale. Õnneks pole seal veel päris kõike täis ehitatud. Sammusime õhkkergel, ent teraval vulkaanilise pimsi ja muu säärase räbuväljal, sekka läbi tolmava kruusliiva. Kuid taimestik polnud üldsegi troostitu. Siin kasvas tükati liitunud tihnikuna isegi veidi üle pea kõrguvaid kitsalehiseid harvade kollaste õitega piimalillepõõsaid. Sekka madalamaid laiema, 8 millimeetri laiuse lehega räsakaid piimalillepuukesi (Euphorbia balsamifera), kes kujult meenutavad miniatuurseid draakonipuid. Murdsin kaks oksakest näidiseks kaasa ja haavadest purskus jalamaid valget mürgist piimmahla.
Piimalilledele tõid vaheldust madaraliste sugukonda kuuluvad roheliste longus raagudega 2 meetrit kõrged Plocama pendula põõsad ning taamal paistsid kanaari piimalille valkjad õieli sambapuntrad. Ikka veel ei jõudnud me otseselt nendeni. Manjaana! See tähendab, et homme.
Telgikoht piimalillepõõsaste vahel oli leitud. Istusime veini trimbates kruusasel mättal ja mulle torkas pähe, et Islandi metsa nali kehtib ka siin Kanaaride mere­lähedastel aladel. Mida teha, kui metsas ära eksid? Tõuse püsti!
Mulle tõsiselt meeldis see piimalillede maastik. Küll suvekuivuses raaguv ja üsna karmiilmeline, ent praegu veel kevadiselt haljas ning õitsev ja üldse ülepea täiesti isemoodi. Euroopas sääraseid piimalillepõõsastikke ei leidu.
Magistraal aina mühas, autode vool ei lakanud öö saabudeski. Pidevate tõusvate-laskuvate lennukite voorimine siiski harvenes. Peagu täiskuu hiivas end peakohale ja säras võimsalt kui vägev latern. Paraku tähendas öö siin ranniku lähedal, et taas hakkasid õhku täitma priginad-präginad. No mis paganama kajakad need küll säärased on?!

                                            Kanaari piimalill/ Euphorbia canariensis

Järgmisel, 30. märtsi enne­lõunal saime lõpuks siis ligi ka kanaari piimalilledele. Seal karjääri niiskes põhjas sirgus kaktuse moodi sammaste padrik suisa üle pea. Kuivematel rahnulistel nõlvadel aga jäid nad madalamaks, olles nii kolm-neli jalga kõrged. Nii erilised olid need vaated helerohelistele nurgelistele sukulentsetele sammasnuiadele. Väiksed ogad olid neil küljes ka, ent katsudes tulid need lahti. Kanaari piimalilled näitavad juba selgesti, et Kanaarid kuuluvad Aafrikasse. Õitsesid kanaari lavendel ja põõsas­kassitapp (Convolvulus floridus), ei puudunud ka mu lemmikuks saanud turdoksised kleinia puukesed.
Tugevas tuules lennu­jaama poole rühkides kerkis me ette datlipalm, kelle tüvest lähtumas mitu omaette haru. Okstega palm?! Tema jäi meile viimaseks üllatavaks leiuks Kanaaridel.
Ülejärgmisel päeval, 1. aprillil olin jääpudrusel Väinamerel. Hiiumaa nihkus lähemale. Kui madal, kui metsane – tabasin end pomisemas. Nii ülierinev Gomerast, kus merest kaljud kõrgusse sööstmas, olles nii paljad, nii tühjad, vaid pilveparv kaugel mäeharjal metsa lubamas. Ja kui vähe on siin asustust. Ehkki Gomera 20 000 püsiasukat Hiiumaa mõne aja taguse 10 000 vastu polegi teab mis vahe. Kuid seal on muud rahvast ohtralt lisaks. Tenerifest ei maksa üldse rääkidagi.
Hiiumaa. Mitte miski pole siin sama, kõik on Kanaaridest nii erinev, isegi männikud. Aruküla avaralt alvarilt otsis mu silm piimalille­puukesi. Kadastikudki pole sedamoodi kui Gomeral. Vanad kadakad ja suvised soopiimalille põõsad on vist ainus asi, mis pisutki Gomeral ja Tenerifel nähtut meenutaks. Ei, see erinevus pole halb. Lihtsalt sedasi on ja mis seal’s ikka. Kolm nädalat Kanaaridel oli meeltesse oma sügava jälje jätnud, millest välja ning ümberkohanemiseks kulus tibake aega. Ikka väga äge reis oli see mullune märtsikuu reis!
Siin püsis ilm jätkuvalt külm ja kõle, Nõmbal metsad ja heinamaad samamoodi muutumatult lume all. 2. aprilli hommik tervitas uue värske lumelaadungiga, mida tuli rookima hakata. Tagasi Põhjalas.

09 jaanuar 2024

Talv läbi lehes tammed. Oaks with leaves through the winter

                         Autoportree austria tammega (Quercus cerris). Nõmba, 9. jaanuar 2024
 

Tegelikult peaks hoopis ilmast kirjutama. Aga ei taha eriti. Mainin siiski ära, et see aasta esimene nädal oli ilma poolest ikka väga vastik. Aastavahetusel keeras külmaks. Vinged ida-kagutuuled uhasid, termomeeter pidevalt mingi -15, sekka kuni -17. Täiega rott paljaskülm! 4.-5. jaanuaril tuli õnneks lund. See oli väga abiks. Sest 7. jaanuari hommikuks oli termomeetri näit langenud -21 kraadini. Nii külm polnud siin ka viimasel koletalvel 2018! Siis oli min -20. Eks kevadel näe, mis eksootidest saanud on..

Actually I should write abot the weather. The first week of the year has been nasty. Cold eastern and south-eastern strong winds, -15 or even -17 degrees and bare land, no snow to protect plants. Then came some snow. Luckily! Because in the morning of 7th of January here in Nõmba temperature dropped to -21. Even the last cold winter in 2018 did not have so much, then was -20. We shall see in spring how serious damages exotic plants got here...

Sel nädalal on hingetõmbepaus, täna tõusis termomeetri näit suisa +2,5 kraadini. Ja päike paistis. Lõpuks ometi sai aeda kõndima minna. Pildistasin artikli tarbeks üles erinevaid tammi. Just neid, kes hoiavad oma pruuni lehestikku talv läbi küljes. Sellised tammed on suurepärane vaheldus igavas raagus talves. Ka mõnel kodumaisel tammel püsib pruune lehti oksteil, ent valdavalt käituvad sedasi tammede võõrliigid.

This week brought relief. Today was even +2,5 degrees and low January sun was shining. At long last I could take a nice walk in garden. Took several photos for my article. Just these oaks which keep brown leaves on through the whole winter. I like such oaks very much! Even some our native Quercus robur specimens keep some leaves on. Mostly fully brown-leaved are several foreign oak species.

                                            Harilik tamm/ Quercus robur



                                            Kivitamm / Quercus petraea



                                            Karvane tamm/ Quercus pubescens



Itaaliast toodud kivitamme ja karvase tamme hübriid. A hybrid of Quercus petraea and Q. pubescens, brought from Italy.



                                            Austria tamm/ Quercus cerris


                                                      Liibanoni tamm/ Quercus libanii


                                                      Pärsia tamm/ Quercus macranthera


                                            Sindlitamm/ Quercus imbricaria


Ning lõppu pajulehine tamm/ Quercus phellos. Nagu näha, siis täitsa roheline veel. Paraku on see Ameerikamaa liik Nõmbal osutunud üpris külmaõrnaks, kasvab madala, osaliselt tagasi külmuva põõsana. Willow-leaved oak is even green at the moment. Unfortunetely this American oak species is not hardy here, grows as a small shrub, gets often winter damages.


 

23 detsember 2023

Hüva rohelist jõulu! Merry green yuletide!

 Hüva jõulu ja ega siin oskagi miskit muud tarka kobiseda. Tants nulli ümber käib, sestap metsas on veel rohelisi samblaoaase kuuskede all, samas lagedal taas igav valge lumekihike. Siinkohal lihtsalt mõned pildid kodumetsa igirohelistest põõsastest, sekka tibakese muud kah. Praegusel lumeajal on kõik roheline eriti hinnas. Roheline värv annab hingepidet, elujõudu ja vastupidamist selles muidu üsna surnud aastaajas.

Have a good yuletide, what else much more wise to say. Temperature is dancing around zero, that is why we have here green mossy oases under spruce trees in forest yet. While in open areas the boring white snow rules again. Just some photos from my home forest, mostly about evergreen broadleaved shrubs. In the middle of this long boring white snowtime the lush green gives vigor to live through the season. 

Idapöögi esised loorberkirsipuud 'Otto Luyken' ja 'Rotundifolia', pontose näsiniin ja kolhise epimeedium. In front of Fagus orientalis: Prunus laurocerasus 'Otto Luyken' & 'Rotundifolia, Daphne pontica and Epimedium colchicum. 


Praha lodjapuu lehestik kannatab kuni -20 kraadi. Viburnum x pragense leaves stand to -20 degrees.

Pensilvaania mariporssade lehestik elas kuni -12 kraadise külma ilusasti üle. Morella pennsylvanica leaves could stand -12 degrees well.


Pontose rodo - Rhododendron ponticum


Harilik loorberkirsipuu - Prunus laurocerasus


Portugali loorberkirsipuu 'Angustifolia' on osutunud üllatavalt vastupidavaks. Prunus lusitanica 'Angustifolia' is surprisengly hardy here.


Jaapani õisküüvits kevade ootel õiepungadega. Pieris japonica 'Debutante' with its flower buds awaiting for new spring.


Kuriili saasabambus/ Sasa kurilensis



Tähk-roodjalg (Blechnum spicant) joakese ääres.

Üks pontose rodo Tagapuisniidul. Rhododendron ponticum in wooded meadow.



Üllatusega avastasin, et Tagapuisniidu väike 'Alaska' iileks on ootamatult esimesed punased viljad teinud! Ilex aquifolium 'Alaska' with its first fruits.

Nõmba "Suur järvistu". The "Great lakes" of Nõmba

  Kevadiseks kisub justkui. Ja tiikidesaaga jätkub. Eile raiusin suurest tiigist lähtuva väljavoolukanali jääst lahti. Päeva jooksul hakkas ...