Lehelanguseaeg

 Hommikul aeda teed jooma minnes vaatas vastu täielik dekoratsioonide vahetus. Järsku, paari päevaga, on kõik nii kollaseks värvunud. Sekka punakaid toone kah, ent vaid näpuotsaga. Tõttöelda on mu jaoks see puude värvumise ja lehelanguse aeg üpris masendav. Ilus ju küll, aga kuidagi nii vängelt kaduvusega lehvitav, et-et-et... Tegelikult ma hingan kuidagi kergendatult, kui kõik need, kes peavad lehed maha loopima, on lõplikult raagunud. Siis saab ümbrus kuidagi oma tasakaalu tagasi, rahuneb maha. Jäävad raagus võrad, igihaljad okaspuud ja lehtpõõsad, roheline rohi ja sammal. Iseenesest mulle november täitsa meeldib, kui on soe ja lumetu. Siis see hämarus ehk n-ö kaamos üldsegi ei morjenda, peaasi, et ei tuleks veel külma ja lund. Eks näis, kuis tänavu. Igatahes, oma tundmustest hoolimata, tiirutasin aias ringi ja üritasin neid värve ja kaduvat lehestikku pildile püüda. Siinkohal mõned näited.

Ülikiire kasvuga mandžuuria pähklipuu (Juglans mandshurica) on päris kena sügisvärviga, ent kohutavalt raske modell. Pilvise ilmaga jääb pildile tume käkk, korraks näitas heledamat pilve vahelt, siis midagi sain klõpsatud.

Jaapani vaher (Acer japonicum) on mu lemmikuim neist kämmallehtedega vahtraliikidest. Paraku mul nad siin erilist sügisvärvi ei tee, kipuvad kohe pruunistuma.

       

Rocki pihlakas on mul juba ligi 20 aastat, ei meeldi talle vist tiigiäärne lubjane muld, kasvab väga aeglaselt. Kollaseid vilju pole senini teinud. Aga sügispuna on ilus igal aastal.

Väga läänesaartelik vaade: kollendav pooppuu (Sorbus intermedia) ja luuderohused (Hedera helix) männid.

Veel üks läänesaarte looduslik lill: soo-piimalill (Euphorbia palustris). Muljetavaldav rohttaim, justnagu põõsas, meenutab veidi Kanaaride puispiimalilli.

Pärsia tammel (Quercus macranthera) on mõnikord vägagi punav sügislehestik, ehkki seda värvi jagub väga üürikeseks.

Kaukaasia tselkva (Zelkova carpinifolia). Tselkvad on mu lemmikud...

                  Kaukaasia tiibpähklipuu (Pterocarya fraxinifolia) omamoodi värvumine.

Harilik kastanipuu (Castanea sativa) on aga veel täiesti suveroheline, mõned siilid on okstel kah. Kõrvaloleva kastani võttis see talv aga jälle maani maha. Nii et täistuumseid kastaneid ei saa siin niipea...

Bulgaaria Kostist kaasatoodud Hartwissi tamm (Quercus hartwissiana), see ürgne tammeliik, keda peetakse hariliku, kivitamme ja karvase tamme n-ö esiemaks.

                         Prantsuse vahtra (Acer monspessulanum) koltumine...

Tuliastla (Pyracantha coccinea) 'Red Column' kubisev viljumine, nii et lehti pole kohati ollagi. On sirgunud mul üle pea. Viimase paha talve elas uskumatult hästi üle, isegi lehed säilisid osaliselt haljana! Taga vasakul paistab Platanus x acerifolia. Tänavu üpris vara hakkab lehti pruunistama. Mis on aga hea, valmistub juba aegsasti talveks.

                                               Sügisastriõied valgepöögiheki taustal.

Vaade topiaaraeda. Esiplaanil väikselehine jalakas (Ulmus parvifolia). Kauguses kollendab tulbipuu.

Nõndaks, aga aitab nüüd küll kah. Ega siis saa kogu aeda siia üles toppida.

Vihmapäeva klõpsakaid Arkansase aiast

 Sajune päev. Kuurirõdul teed juues jäi pilk peale punerdavale tutsakale sealsamas Moosese heinamaal ehk Arkansase aias. Juba meelest läinud, et piiskenelas sügiseti nii uhkelt värvub. Järgneval vihmavahel, juba uute tibadega küll, tegin seal temast paar pilti. Ja ühtlasi klõpsasin siis ka ühtteist samast naabruskonnast lisaks. Ja ilma mingit tarka juttu tegemata lükin need nüüd siia. 

Kolmetine piiskenelas (Gillenia trifoliata), ei ole enelas ega põõsas, hoopiski rohttaim. Kuulub roosõieliste sugukonda, kitsamalt Amygdaloideae alamperekonda. 

Napaea dioica on ilusate kämamljate lehtedega rohttaim kassinaeriliste sugukonnast. Olen need ise seemnest üles kasvatanud.

Sügisastritest (Symphyotrichum novi-belgii) kõige ilusam mu meelest on see lillapunase õieline. Sordinime ei tea. Taamal paistab tulbipuu ja Amorpha fruticosa veel haljas põõsas.

Tulbipuu (Liriodendron tulipifera) lehestik on kollaseks värvunud. Paremal paistavad mõned Taxodium distichumi oksakesed, ka neil on hakanud suveroheline kaduma. 

Tähttamm (Quercus stellata) võib ehk tulevikus sirgudes imelist sügispuna pakkuma hakata. Praegu veel pisike, alles istutatud, lehed ei ole veel liigiomaselt sopilisehõlmalised.

Must tamm (Quercus nigra) on veel täiesti roheline. Soojemas kliimas olla osaliselt talihaljas, siin küllap mitte, iseasi kuis meite kliimas üldse hakkama saab.

Rudbeckia õitseb ikka veel. Moosese heinamaal ta kidub, ent peenrasse jagatult on ilusti edenenud, ehkki suvist kuivust absoluutselt ei talu. Nagu näha, on peenar rohimata. Üleüldse oleks aias vaja ilgelt rohida, aga karta on, et enamus istutusalasid lähevad hooldamatuna talvele vastu...

Pildikesi pontose tammedest

 Nõndaks, uued eksoodid on maha istutatud. Ja tänasel vihmasel päeval olen jätkuvalt pontose tammede (Quercus pontica) lainel. Uurin erinevaid materjale selle reliktse liigi kohta. Mitu allikat väidab, et olla üldse väga vanapärane tamm. Ühtlasi otsisin üles mõned reisipildid, ikka pontose tammedega seotud. Jagan neid ajaviiteks siia ka.

Arvatavasti mu esmakordne tõelisuses pontose tammega kohtumine juhtus 17. oktoobril 2019 Kopenhaageni-Hörsholmi vahel Charlottenlundi liigirikkas dendropargis. Sealne tamm oli väga tihedalt harunenud, kolmemeetrine põõsas:

Juba kaks päeva hiljem sai kohatud juba vägagi korralikku täiskasvanud pontose tamme, seda Kopenhaagenis Bispebjergi kalmistul. Üsna liigi maksimumi kanti, ehk siis 8 meetrit kõrge ja paras lai mütakas. Kuni 10 tolli pikkused lehed olid värvunud kuldpruuniks. Ja maas vedelesid tõrud! Suure õhinaga kukkusin neid korjama, sellal klõpsas Erko pildi, kus ma seal, tagusment püsti, uuritan.

Paraku jõudsin tõrukorjel suurte punaste tammede alla välja. Ptüi, vale kraam! Ei olnud see aasta pontose tõrude aasta. Mulluseid saledamaid poolkõdunenud tõrusid oli näha küll, küllap selle ponticumi omad. Nii et ei saanud ma toona palavalt igatsetud pontose tamme tõrusid. Muide, Tropic.cz kodulehel (https://eshop.tropik.cz/13ju8y6w/Dub-cernomorsky-Quercus-pontica-d2913.htm) on kirjas, et Euroopas kipuvad pontose tammed hübridiseeruma hariliku tammega: Quercus x hickelii. Seda vormi hinnatakse päris kõrgelt, aga ikkagi see pole see... Lisan veel mõne pildi tollest ägedast pontose tammest sealt Piiskopimäe kalmistult:

Järgmine kord pontose tamme näha oli 4. mail 2020 Tartumaal. Sain sealt Liina Timmermanni vahendusel kätte iseoma pontose tamme istiku! Rõõm oli suur. Esialgu olin lootusrikas. Siinkohal pildike pontose tammest Nõmbal 2020. aasta suvel:

Aga nagu eelmises postituses kirjutasin, järgnesid tagasi külmumised. Eriti tugevad kahel viimasel talvel. Poogend küll võsub uuesti, ent nüüd on selle lehed nagu mingid kapsalatakad. Vaade suvest 2023:

Järgmine kord üht suuremat pontose tamme näha oli mullu suvel Kölnis, täpsemini 9. augustil 2023. Kuigi kõrgust 6 meetri kanti, oli ta seal selline sale ja äbarikuvõitu, mitmed harud ära saetud, osadel okstel lehestik kollakas, latv kuivanud. Üheks niru oleku põhjuseks on ilmselt küljelt ja ülevalt peale laiutav punane tamm. Pontose tamm on ju aga teadagi väga valgusenõudlik. Kaks vaadet Kölnist, ühel mõõduks Märt juures:

Nõndaks. Ja nüüd siis on saabunud Tšehhimaalt kaks pontose tamme, tõrud areaalist, Kirde-Türgist. Tunduvad olema kaheaastased, ehk siis mullu tärganud. Muide, seal Tropikus oli, siis kui ma tellisin, 30 pontose tamme istikut, tänaseks on alles jäänud viis. Kuum kaup. Aga ega Euroopas ju naljalt kuskilt n-ö puhast ponticat kätte saagi, pole ime, et lähevad kui soojad saiad. 

Üleval pildil Quercus pontica'd Nõmmba saabumise päeval 27. septembril ja alumisel paika istutatuna 30. septembril:

Mõlemad istikud said topiaaraia serva, kus on kerge künkake, mis hoiab talviste nõrgvete eest. Koht on üsna avatud, nagu sellele liigile meeldibki. Taga kõrguv Abies concolor ehk hall nulg ei jõua neid vast niipea ahistama. Suvise põuaga peab neid pontose tammekesi ilmselt sekka kastma, kuniks nad juured sügavale ajavad. Pontose tamme mullaeelistuse kohta on andmed erinevad. Üks netileht väidab, et on lubjanõudlik, teine aga kirjeldab neid Gruusias Bakhmaro kandis kasvavat happelisel mullal. Niisiis arvatavasti pH ei mängi selle tammeliigi puhul erilist rolli. Põhiline, et ei oleks mingit pinnase liigvettimist, rääkimata üleujutusest. Niisiis, eks näis. Loodan neist seal heinamaanukas igatahes väga palju. Ehk läheb selle liigiga nüüd ometi õnneks.

Pontose tammede ja teiste eksootide saabumine

                       

 Eilsel vihmapäeval käisin Kärdlas paki järel. Saabus juba kolmas taimesaadetis Tšehhimaalt. Iseenesest võiks ju lõpetada uute eksootide hankimise, kuhu neid kõiki toppida ja millal ma üldse jõuan nende suureks sirgumist enam näha. Ja mis sellest hiigelaiast siin üldse saab...

Poogitud Quercus pontica on Nõmbal aastast 2020. Paraku külmub tagasi ka kõige pehmemate talvedega. Tundub täitsa lootusetu

Kuid seal Tropik nimelises puukoolis on lihtsalt nii huvitavaid ahvatlevaid värke, et langesin taaskord kiusatuse ohvriks. Eriti äge on seal tammede valik. Seekordse tellimise ajendiks sai pontose tamm. 2020. aastast on mul istik olemas, Ent see külmub tagasi ka kõige pehmemate talvede järel. Nüüdseks on hariliku tamme peale poogitud jupike juba ohtlikult väikseks jäänud. Täiesti arusaamatu, miks see mägede puuliik, levib Lääne-Gruusias ja Kirde-Türgis 1400 kuni 2300 m üle merepinna, siin nõnda õrnuke on. Lugedes nüüd Tropiku kodulehte, väidavad nad, et Euroopas levivad poogitud pontose tammed ongi õrnukesevõitu. Nemad aga said tõrusid otse areaalist, Kirde-Türgist, ja usuvad, et omajuursed pontose tammed on palju tugevamad. Mis võib täitsa tõsi olla. Niisiis tellisin kohe kaks pontose tamme istikut. Taimede varte küljes on näha tõrujäänused. Tärganud ilmselt mullu, seega kaheaastased, väiksekesed küll veel. Istutan ma nad heinamaa serva künkale, avatud koht, ehk pole liiga talvetuuline avatud... 

                    Quercus pontica istikud, kasvatatud areaalist, Kirde-Türgist pärit tõrudest.

Ülejäänud saabunud tammed on Ameerika liigid. Neist Quercus garryana levib USA & Kanada läänerannikul. Viie aasta eest korjasin Kopenhaageni botaiast juba idanditega tõrusid suure puu alt, ent Hiiumaal ei tärganud neist paraku midagi. Iseasi, kuhu istutada. Metsaaias on kitsas (Oregoni alleel) ja pealegi vesirotid võivad seal hävitada kõik muidu hästi edenevad eksoodid. Taluvat kuni -27 kraadi.

USA idaosast pärinevad tähttamm (Quercus stellata) ja must tamm (Q. nigra). Neist esimene peaks olema igati vastupidav, saab loodetavasti Moosese heinamaal Arkansase aias hästi hakkama, taluvat põuda ja kuni -28 kraadi pakast. Tal on erilised n-ö risti lõhestunud hõlmadega lehed, mida sel nooristikul veel näha küll pole.   Must tamm on aga niiskuselemb, sobiks väga hästi metsaaeda, kuid ei hakka sinna vesirotipiirkonda panema. Peab Moosese heinamaaga leppima. Kas lepib? Ei tea. Kodumaal on areaali lõunaosas mingil määral talihaljas. Taluvat kuni -25 kraadi. Sel saabunud istikul on aga latv kuivanud, on ajanud 3 tolli kõrguselt uued harud. Ikkagi õrnuke, isegi seal Tšehhis?

                             Quercus stellata & Quercus nigra, ehk tähttamm ja must tamm

Lisaks sai tellitud kaks Ameerika põõsaliiki, odavad,5 euri tükk, ehkki nii noorukesed veel, tea kas julgebki kohe talveks maha istutada. Neist Ceanothus americanus on Ameerika idaosa kuni meetrine põõsas, türnpuuliste sugukond. Kodumaal nimetatakse ka New Jersey Tea'ks. Selle lehtedest tõmmist joodi päris tee puudusel. Taluvat hästi kuiva ja liivast-kaljust pinnast.   Atriplex canescens on aga rebasheinaliste sugukonda kuuluv põõsas, levib Kanada Albertast piki Kordiljeere kuni Mehhikoni, esineb ka Lõuna-Kalifornias. Kasvab kuni kolme meetri kõrguseks, talub kuni -35 kraadi. Ilmselt kontinentaalse ala liigina ei meeldi talle meie heitlikud vesised-külmetavad talved. Tahab head drenaaži. Kuigi kserofiilne, ei ütle heaks kasvuks ära parajast niiskusest. Muide, sain alles nüüd teada, et eesti keeli on selle põõsaliigi nimi hall malts. Malts noneh tõesti. Aga ikkagi igihaljas hiidmalts ja see on siiski omaette talse.

Ahjaa, Osmanthus armatus sai tellitud ka. Kolme aasta eest hankisin selle Esveldist. Paraku istutasin kohta, kuhu kogunes talvine liigvesi. Eks ta õrnuke ehk ole, see igihaljas õlipuuline. Viimane talv tappis mul O. heterophylluse, ent O. decorus jäi elama. Nii et näis, proovime siiski veel korra temaga.

Kas istutada kõik need istikud kohe sügisel maha, on iseküsimus. Samas pottidega ületalve hoidmine on keeruline, võivad läbi külmuda või kevadel liiga vara kasvu alustada need istikud.

P.S. Järgmisel päeval said kõik need istikud siiski maha istutatud. 

Kirss-kontpuu viljade aeg

 Kirss-kontpuul (Cornus mas) on kaks aega aastas, mil ta rohkem tähelepanu püüab. Üks neist on muidugi aprillikuine õitsemine, mil põõsaspuu värvub kuldsesse pilvevinesse. Kuigi õied on tillemad kui forsüütia omad, on neid tohutu palju ja mulje seega igati uhke. Kusjuures kirss-kontpuu puhkeb õide juba enne forsüütiaid, on siis veel värvivaeses aias lausa asendamatu. 

Kirss-kontpuu/ Cornus mas on 16 aastaga sirgunud Nõmbal juba ligi 4 m kõrguseks

Teine kirss-kontpuu n-ö tulemine on sügisel, just praegu, kui valmivad tema viljad. Mustjaspunaseks küpsenud luuviljad on õige meeldiva mekiga, mahlased ja hapumagusad. Paraku küpsevad teps mitte korraga, sestap hoidistamiseks korjata on tülikavõitu. Kuid ega ma neist miskeid hoidiseid tegema hakkagi. Mu põõsaspuu ei kanna selleks piisavalt palju. Üheks põhjuseks on üksi kasvamine, paremaks tolmlemiseks vajaks küllap omale seltsilist kõrvale. Ja ehk on hõredapoolse viljumise põhjuseks ka plaatanipuu, kes ootamatult jõuliselt sirgudes on kirss-kontpuu päiksepaistest sootuks ilma jätnud. Seda suvel. Kevadise õitsemise ajal saab kirss-kontpuu korralikku lõunapäikest, plaatanipuu on ju hilise lehtijana veel suure osa maikuustki üsna raagja moega.

                                           Kirss-kontpuu/ Cornus mas viljad

Kirss-kontpuu looduslik areaal on laialdane, alates Prantsusmaast kuni Kaukaasiani, Itaaliast ja Kreekast kuni Tšehhi ja Ukraina lõunaservani. Hoolimata oma päritolust on ta Eestis täitsa külmakindel, taluvat kuni -30 kraadi pakast. Siin Nõmbal pole ta pidanud nii karme olusid taluma. Istutasin ta 2008. aastal, tõin Nurga puukoolist vitsaudjaka. 2010-13 talved olid karmid, min oli 2012 talvel -26 kraadi. Kuid see ei teinud kirss-kontpuule vähimatki häda. Nüüdseks on ta sirgunud ligi 4 m kõrguseks. Ja tüvede allossa on tekkinud kestendav pealiskoor. Üleeile ei saanud ma kohe teisiti, kui pühkisin seda pisut maha. Tulemuseks üsna plaatani moodi soepruunide laikudega muster. 

Ei saanud teisiti, kui silusin kirss-kontpuul kestendavat pealiskoort pisut ära, tulemuseks veidi plaatanlik ilme.

Kirss-kontpuu on kindlasti mu üks kevade lemmik, aga paelub ka sügisel. Viljad muidugi, aga ka kaua püsiv haljas lehestik, mis kestab vist päris oktoobri lõpuni välja, kui ma nüüd õigesti mäletan. Aga eks see peagi paista, kaugel see oktoobri lõppki enam on, veel kõigest kuu ja siis.. Sügises on oma ilu ja võlu, aga ikkagi läbivaks jooneks on nukrus. Tuleks pehme atlantiline talv, poleks pooltki seda nukrust. Aga ju tuleb taas pikk ja tükati siberlik. Ning see morjendab meelt juba ette...

Karbon-kiviktaimla

 Tundub, et oma Karbon-kiviktaimlast ma polegi veel ekstra postitust teinud. Mu vana niiöelda arm, koht kust mu aiandamine alguse sai. 

Aga, et misasi see selline on? Noh, juba 1992 tegin tiigi äärde kiviktaimla algekese. 1996. aastal tabas mind ilgem eostaimede vaimustus. Lõin lillekesed sealt välja ja tegin asemele niiöelda Karboni ehk Kivisöe ajastu maailma killukese. Ehk siis istutasin kodumetsast erinevaid sõnajalgu ja osje, prooviks koldasid kah. Kogu maapinna katsin samblamätastega. Et koht poolvarjuline, sai selline kooslus täitsa hästi hakkama. 

                                           Karbon-kiviktaimla

Järgnevail aastail laiendasin oma Karbonit tublisti, jõudsin otse tiigi äärde välja, kujundasin rahnudega sinna toreda graniitkalda. Peagi sai sinna lisatud tublisti võõramaiseid sõnajalgu. Nendega varustas mind Taavi Tuulik, kes igasugu imekraami eostest ise paljundas. 2001, 2003 ja 2007 olid need peamised korrad, kui ta mind haruldustega üle külvas. Hiljem olen veidi sõnajalgu ka mujalt hankinud. 

                Karbon-kiviktaimla, vasemal amuuri korgipuu (Phellodendron amurense)

Palju paha tegi 2006 paljaskülm, mis hävitas mitmeid haruldusi. Ja bladi teod sõid Asplenium rhizophyllumi ehk n-ö kõndiva sõnajala surnuks. Ka ei sobinud mitmetele liialt lubjakas pinnas, istutasin nt Blecnum spicanti ja Osmunda regalise metsaaeda, kus neil palju mõnusam olemine. Polystichum munitum ja Cyrtomium fortunei aga pole isegi seal ülemäära õnnelikud. Ka Munamäe hüperharuldus Polystichum braunii on hakanud metsas viimastel aastatel pirtsutama kahjuks. Mõned sõnajalad heitsid metsas sootuks hinge.

Aleuudi adiantum (Adiantum aleuticum), algne istutatud taim, sellest on külvunud üle Karboni hulga uusi taimi.

Pärljalg (Onoclea sensibilis) on väga vallutama hakanud, katkun vähemaks teda.

Teisalt aga mõned sõnajalad tunnevad end Karbonis nii hästi, et vallutavad suuri alasid või külvavad lõputult uusi taimi, näiteks Adiantum aleuticum. Ka kodumaine haruldus ogane astelsõnajalg (Polystichum aculeatum) tegi kõvasti uusi taimi, nemad on mul nüüd ilusamad metsaaeda viidult. Hävinutest on kahju kodumaisest üliharldusest ida-kiviürdist (Woodsia ilvensis). Ka müür-raunjalg hääbus. Kuid põhja-raunjalg (Asplenium septentrionale) ja pruun raunjalg peavad vastu. Eriline rõõm on äärisjalaliste sugukonda kuuluvast tõmmu pelleast, ehkki na vinduv, tõsi...  

Pruun raunjalg (Asplenium trichomanes)

Põhja-raunjalg (Asplenium septentrionale)

Keel-raunjalg (Asplenium scolopendrium) ja üks tema sorte.

Tõmmu pellea (Pellaea atropurpurea), üks väga eriline sõnajalg, Karbonis aastast 2018. Paraku väga visalt edeneb. See kaltsifiil tahab ehk pisut lubjasemat pinnast kui antud kohas on?

2007. aastal sai mu karbon-kiviktaimla valmis. Paraku kippusid järgnevail aastail aiamaa poolt sisse naat ja orashein, hoolimata maasisestest tõketest. Nii et tegelikult on olukord seal üsna jamaks kiskunud. Kõiki juuri ei ole võimalik enam kätte saada. Aga kord aastas siiski rohin Karboni üle, juurin nii palju kui suudan, nii et vähemalt korrakski on seal kõik ilus nagu varasematel n-ö hiilgeaegadel. Suvehaljad osjad napsin lihtsalt ära, nemad on seal samblases aiaosas omal kohal. Ning muidugi igihaljad osjad, neid sügisrohimisel loomulikult ära ei napsi. Esindatud on nii raudosi, liivosi kui Eesti haruldus, pigem põhjalas laiemalt leviv alssosi (Equisetum scirpoides). Kuidagiviisi on püsima jäänud ka ebakeerdlehik, algelisemate sõnajalgtaimede hulka kuuluv maokeel (Ophiglossum vulgatum). Neid vohab aias mitmel pool niidumaal, sealt kunagi siirdasin mõne Karbonisse.

                      Maokeel (Ophiglossum vulgatum), põhimass kasvab neid aia niitudel.

Alssosi (Equisetum scirpoides), Eesti looduse haruldus, väga tavaline on aga näiteks Soome Lappi Käsivarrel

Raudosi (Equisetum hyemale) ja jaapani naistesõnajalg (Athyrium spinulosum).

Mõningaid sõnajalgade pilte pikin siia otsa veel. 

                                Jõulu-astelsõnajalg (Polystichum acrostichoides)

Alaska astelsõnajalg (Polystichum setigerum) kasvatab püstise risoomi, justkui puusõnajalg!

Karvik-astelsõnajalg (Polystichum setiferum) on saanud talves kannatada. Olen sellest pundist jaganud taime ka tahapuisniidule viimiseks.

Sämpimar (Polystichum interjectum) ja imara sort 'Cornubiense'

                                             Kiviürt, peaks olema Woodsia subcordata                                                                   

Paas-kolmissõnajalg (Gymnocarpium robertianum), kodumaine, Lääne-Eesti kaitsealune liik.

Meelis-sõnajalg (Dryopteris affinis) ja selle liigi sort, ehk on 'Cristata' (The King).

Hariliku naistesõnajala (Athyrium filix-femina) ise eosekülvist tärganud taim, võiks olla 'Cristata capitata', aga pole kindel.

                                          Athyrium nipponicum 'Burgundy Lace'

Lisaks on seal natukese muid värke kah. Siinkohal ka mõni sõna Karboni puudest. Kunagine laiuv saarvaher on juba ligi 20 aasta eest maha võetud. Laiuv pihlapuu ja võimas kõverik kadakas on loomulikult alles jäetud. Üritasin seal kasvatada igasuguseid eksootilisi okaspuid, aga ei meeldinud neile seal. Krüptomeeriad heitsid järjest hinge ja üldse. Nüüd sirguvad seal Ida-Aasia lehtpuud: amuuri korgipuu Phellodendron amurense), jaapani vahtrad (Acer japonicum) ja tänavu istutasin väga haruldase tiibtseltise (Pteroceltis tatarinowii). Eestis võibolla ainus oma liigi esindaja. Okaspuudest on sinna jäänud lumi-kivijugapuu (Podocarpus nivalis). Paraku on viimased lumeta talved kärsatanud ta ilusat vaipa kõvasti. Kuid see uusmeremaalane on siiski elus ja roomab usinalt laiali. Lisaks on seal ka patagoonia oganupp (Acaena magellanica). Seni roomleb oma alal, pole veel Karbonit ära vallutanud. Ahjaa, üks pukspuu ja vana laiutama kippuv sabiinia kadakas on seal lisaks ka.

Jaapani vaher (Acer japonicum), ise seemneist külvatud, üks kõige ilusamaid vahtraid mu meelest.

Tiibtseltis (Pteroceltis tatarinowii), Eestis võibolla ainus oma liigi esindaja. Peaks olema külmakindel liik, näis, kuidas siin hakkama saab. Juba paraku raagub.

 Lumi-kivijugapuu (Podocarpus nivalis) on viimaste talvedega kannatada saanud.

              

                                       Patagoonia oganupp (Acaena magellanica)

Eile lõpetasin selleaastase Karboni rohimise. Tjah, mis muud lõppu kosta, et väegade nauditavad vaated avanevad seal nüüd. Selline jaapanliku hõnguga samblaaed, samas sündinud läbi mu oma ideaalide ja vaimse arenemise. Mnjah, viimane lause sai keeruline ja ausalt öeldes na imelik...