Lilled ja suurvesi

 

Kunagi oli see vist mu lemmikuim aeg aastas üldse. Kui lumi oli minemas, siin-seal kahanevate laikude ja siiru-viirudena, ümber aina enam vabanevat maad. Ning kohe need esimesed kevadlillekesed kõrval puhkemas. Ja peakohal lõõrib lõoke. Ja loodad, et nüüdsama teeb esimene liblikas oma laperdava lennu. Ja nii edasi.

Aga... See kõik on olnud. Juba nii palju kordi. Ei ole enam säärast värskust ja rõõmusööstu hinges. Vaatasin ja pildistasin eile lumikellukesi (kiiskavas päiksepaistes ei tulnud suuremad asjad pildid) ja mõtlesin, et siin tema nüüd on, jälle lumikellukeste aeg. Kuid kuhu jääb rõõm? Või vähemalt rahuolu? 

Siiski nagu nõiaväel ilmunud Crocus chrysanthus 'Blue Pearl' päästis natukese päeva. Mis toredad sinised õieküünlakesed! Ja kõrval 'Cream Beauty' ajab kah õiekesi välja. Seevastu Crocus sieberi kasvukoht on veel lumelaigu all. Neist kolmest varasest krookusest sai vähemalt üks lookene Targusse kirjutatud. Tunnen end ajutigi sekka vajalikuna ja teenin oma rahapiskut. Mis, tõsi, võimalikust töötu abirahast on pisut suurem summake. Nii et leivata-veinita ma veel ei jää. Ning kaugemale tulevikule püüan mõtlemist vältida. Liigne ette muretsemine ei too midagi head. Elan tasapisi, ilma suurte ambitsioonideta.

Selline n-ö enesepaljastus siis. Õnneks mitte liiga süvitsi minev. Parem siinkohal kõne all olnud lillede pilte:

Aias oli eile väga ilus, eriti piltide peal näeb lausa super välja. Tegelikult hingas päris külm loodekaare tuul peale ja kraadike vaevu kuskil +4 juures. Kuid abiks seegi. Mis siin ikka viriseda. Alles kümnekonna päeva eest valitses ju selline jube Lapimaa, et oi-ai-jaa.

Lume sulamine on siia nõlvaaeda toonud suurvee. Paiguti lirtsub nagu luhal, mitmel pool lohkudes tiigikesed-jõekesed. Tegelikult meenutavad need miniatuursel kujul Koiva jõe äärseid soote. Ma ei tea, mis värk mul selle Koivaga on. Suuresti lätlastele kuuluv jõgi, ent pean seda justki natukese omaks. Mullu maikuu algul sai üle aastate taas Koiva jõe äärde, alustuseks Eesti poolsele kaldale, kus ma polnud käinudki. Vaitka puisniit oli imeline, samuti Kõrgeperve telkimiskoht. Ja need kikkapuud olid ägedad. Eksoot. Loodusliku levila põhjapiir ju seal asubki.

Tagasi kodus, avastasin, et kogu mu maaparandatud metsaaed oma tiigiribade ja künkavallidega meenutab Koiva-äärseid. Ja kikkapuud on mul kah olemas. Üks põõsas algselt Kuramaalt toodud, ülejäänud Kärdla rannapargi põõsa seemneist külvatud. Nüüd on need juba päris korralikuks põõsaspuuks sirgunud. Ehkki varakevadel miskit erilist kikkapuudes ei paista, on nad ometigi toredad. Just see teadmine, et mul nad kah siin kasvavad. Kõige muu, palju eksootilisema kraami seas. Siinkohal kaks vaadet koduaia servas kasvavatele kikkapuudele:

          Harilikud kikkapuud (Euonymus europaeus) Nõmbal. Näeb ju välja justkui soodiniit kusagil Koiva ääres?

Nojah, mis siin ikka heietada. Parem lisan veel kolm pilti eilsest aiast, fotogeeniliselt suurvesist. Siin nemad on:

Igatahes, elame veel! Hmh, see on see Prillitoosi hüüdlause. Aga miks ka mitte, üks väegade kena hüüdlause ju. Ja küll tuleb ka neid rõõmsamaid päevi veel...

Kevadlõkked puisniidul

 

Viimaks ometi on kevadtööd pihta hakanud. Töid ja toimetusi ootab ees kõvasti. Esimese asjana said puisniiduheinad käsile võetud. Ehk siis mullune suur töö ja vaev on vaja ära põletada. Ega neid heinu kellelegi maha ärima ju ei hakka. Pealegi head heina saab sealt vaid Soopuisniidu osast. Tagapuisniidul vohab liialt palju kilpjalgu ja piibelehti, mis loomadele teps mitte head pole.

Niisiis sammud sinna 700 m kaugusele Tagapuisniidule. Osa sellest näeb jätkuvalt jõle välja. Detsembrikuine sigade rünnak oli enneolematu, samblasemad alad on kohutavalt segi paisatud. Nõnda kulus täna üksjagu aega selle songerpasa kinnitampimisele. Tulemus ei näe välja kaugeltki selline ilus kui enne, aga ikkagi sai pilt pisut parem. 

                                          Sigade laiad songerdused näevad tõsiselt jõledad välja!

Oeh, nüüd õhtul siin klõbistades kohe täitsa väsinud. Pole ju talv läbi harjunud ennast kehaliselt liigutama. Sestap viskan vaid mõne suvalise lause. 

Tegin seal taga langiservas kaks lõket. Sai vaheldumisi kummassegi heina peale visata ja edasi-tagasi siiberda, pikk tokk käes, et segada ja tuld kohendada. Piltidelt näeb üsna ohtlik välja, puha langiserva kastikukulu kõrval. Tegelikult tule laiali leviku ohtu polnud. Maa lõkke ümber vesine ja igaks juhuks sai ämbriga vett lisaks lajatatud. 

                                                       Mis uhked tossud, eks ole?

Ja siia otsa lihtsalt mõni Tagapuisniiduvaade väikse tossulisandiga.

Selle aasa nimetasin ma Karvatammeväluks. Sest siia panin kasvama kaks karvast tamme (Quercus pubescens). Üks pruunlehine siin vasakul paistabki. See pärineb Slovakkiast. Teine on toodud tosina aasta eest Manerbast, Garda järve äärest.

Mälestusena maaparanduseelsest ajast on Tagapuisniidul säilinud üks lodusoon, mis lumesulamiste järel ajuti veega täitub. Selle kõrval kasvab muuseas üks ilus vana sanglepp. 

Nii see päevake seal kulges. Lõkete vahel saalides. Sekka seajama tampides. Ning tormides ja raskelumes murdunud oksi koristades. Päris korralike rontegi tuli minema vedada. Öeldakse küll, et elurikkus, aga no iga notti ma niidule ikka vedelema kah ei jäta! Kolm-neli seenetavat-sammalduvat n-ö elurikkuse puud seal olen siiski säilitanud. Paar rõhtsat kasetüve täidavad päris kenasti pingi aset. 

Lõpupoole sai viimaks puhkepausiks ka veidikeseks maha istuda. Siin selle viimase pildi peal Tapio istubki ja vahib oma lõkkeid:

See oli heintepõletuse esimene etapp. Suurem laadung ootab alles ees, seal Soopuisniidul. Ning sigade sigaduste silumist jagub kah veel parasjagu...

Kodukootud loopealse taimestik

 Üks mu lemmikkohti aias on mu loopealsemägi. Algselt kuhjasin selle vulkaanikujulise künkana, andes suureliselt nimeks Fuji. Hiljem rüütasin selle aga paekividesse. Alla kiled, peale paelahmakad ja -munakad. Kujundasin suisa sisemaise rannikupangakese sinna. Mäepealsel asub väike platoo. Sellest sai iselaadne loopealne, kuhu alt klibutaimlast igasugused kodumaised alvaritaimed ise kohale kolisid. 

Ma imestan, kui vintsked võivad ikka olla mõned taimeliigid. Sealne kilepealne paekiht on ju hullem kui kõige karmim loopealne. Suviti kõrbeb see alatasa läbi, ent ometi ei heiduta see kukeharju, võsu-liivsibulaid, nõmm-liivateesid ega haisvaid kurerehasid. Isegi metsataim piiphein on sinna kohale ilmunud! 

Paar auku tegin kile sisse kah. Ühes sellises on juba ligi 20 aastat vastu pidanud rand-teeleht (Plantago maritima). Tunamullu külvasin sinna kõrvale aga mägi-kadakkaera. Seeme pärineb Tallinna botaiast. Mägi-kadakkaera (Cerastium alpinum) ainsad reliktleiukohad Eestis asuvad Lasnamäel. Kuid see huvitav arkto-alpiinne liik vääriks juba omaette juttu. Igatahes on kadakkaerad külinud end ka kilepealsetesse kivi-kruusa pragudesse. Näib, kuis need seal vastu hakkavad pidama.

Eilses pärastlõunapäikses oli seal mäetipul õite mõnus istuda. Ja tänases enne pilvinemist hajuspäiksepaistes sain hunniku häid fotosid sealsest alvaritaimestikust. Ega's muud kui lükin neist mõned järgnevalt siia.

                                                      Fuji pangamägi Nõmbal.  Ehitatud aastetel 2005 kuni 2007.

             Näeb välja kui päris ehtne looduslik paepank! Jalamile on trüginud võsu-liivsibulad (Jovibarba sobolifera).

      Pangapealsele on 2021. aastal külvatud mägi-kadakkaera (Cerastium alpinum), kes juba omakorda isekülvi annab.

                                Üks suurepärane Ordoviitsiumi ajastu fossiil, mis kahjuks ära lagunema on hakanud.

                                                              Võsu-liivsibulad haisva kurerehaga pangapealsel.

                 Haisev kurereha (Geranium robertianum) on talihaljas kaheaastane taim, kes siin seemneist pidevalt uueneb. 

               Valge kukehari (Sedum album) on tõeline lihaktaim. Teda kasvab looduslikult mitmel pool Hiiumaal. 

                                                            Nõmm-liivatee (Thymus serpyllum) paeplatool.

 

Keelikurohi (Carlina vulgaris) on tore loopealsete ohakaline. Kaheaastase taimena peab ta saama pidevalt seemnest uueneda.

                Mullused kuivanud keelikurohu varred on ikka veel ilusad vaadata. Hetkel puistavad nad viimaseid seemneid.

                 Valge kukehari ja haisev kurereha kaljupraos, ülal paistab rand-teelehe (Plantago maritima) mulluseid varsi.

                                                                   Võsu-liivsibulad mäetipul.

Isegi piipheinad on pangamäele siginenud! Piipheinad on mulle segaseks jäänud. See kõige tavalisem peaks olema karvane piiphein (Luzula pilosa). Ometigi pole nad üldsegi karvased, kui siis vaid puhkedes. Hiljem aga täiesti siledate talihaljaste lehtedega. Nii et mis paganama karvane ikkagi, aru ma mitte ei saa...

Tselkvamaania

                   Jaapani tselkva (Zelkova serrata) Bornholmil Döndaleni dendropargis 14.10.2019. Näha on ka vilju.

 

Imelik lugu on mul tselkvatega. Enamuse jaoks näivad need ühed täitsa tavalised suvalised rohelised lehtpuud. Ja tegelikult on nad Eestis pealegi sama hästi kui tundmatud. Tallinna botaanikaaias kasvab kolm jaapani tselkvat, kes paraku suurte tseltiste jt alla varju jäänud. 

Kolm jaapani tselkvat (Zelkova serrata) Tallinna botaanikaaias: 16. juunil '22 ja ilusas sügisvärvis 2.10.2022

Eks tselkvaid ole meie oludes ka külmaõrnadeks peetud. Seevastu nt Lääne-Euroopas hinnatakse neid haljastuses vägagi, sest arvatakse olevat jalakasurmale vastupidavad. Mis aga paraku ei pea täielikult paika. Nii mainis üks mu Hispaania tuttav, et tema kaukaasia tselkva ikkagi hukkus selle vastiku haiguse tõttu. Nii et mine sa tea...

Üks peamine põhjus, miks tselkvad mind lummavad, on nende arengulugu. Mõne miljoni aasta eest olid tselkvad ühed põhjapoolkera laialdasema levikuga puud, moodustades väga olulise osa toonastes liigirikastes metsalaamades. Järgnev jääaeg ja kliima kuivenemine mõjus sellele jalakaliste sugukonna perekonnale aga laastavalt. Tänapäevani on elus kõigest kuus liiki. Neist Ida-Aasias olevad kolm liiki (Zelkova serrata, Z. schneideriana ja Z. sinica) on jätkuvalt üsna laia levilaga. Lääne pool on pilt aga nukram. Kaukaasia tselkva (Zelkova carpinifolia) areaal on praeguseks väga tükeldunud. Suuremad osalevilad püsivad Gruusias Kolhises ja Kaspiast lõunas Hürkaania metsades. Muide, nimi TSELKVA on tulnud gruusiakeelsest murdesõnast: DZELKVA.

             Suurejooneline jaapani tselkva (Zelkova serrata) Kopenhaageni Landbohöjskoleni dendropargis. 19.10.2019

Ausõna, Tapio ei pissi seal tselkva all!

Kaukaasia tselkva võib kasvada päris hiiglaslikuks puuks, kõrgusega kuni 40 m ja sileda heleda tüve läbimõõt küündivat suisa 3-4 meetrini. Ja iidsemate puude vanus ulatub üle 800 aasta. Kahjuks ei ole ma neid puid nende kodumaale vaatama jõudnud.

Kaukaasia tselkva (Zelkova carpinifolia) salu Kopenhaageni botaanikaaias 20.10.2019. Paraku on puud üsna kõverikud. Arvatavasti seetõttu, et jäänud hoogsamakasvuliste kaukaasia tseltiste varju.

Küll on aga käidud Kreetal kreeta tselkvaid (Zelkova abelicea) kaemas. Sellest reisist saab lugeda eelmisest blogist. Kreeta tselkvad jõudsid Kreetale võibolla juba kusagil 30 miljoni aasta eest. Hoolimata kliima jätkuvast kuivenemisest ja ülekarjatamisest on nad seal suutnud vastu pidada tänini. Huvitav on see, et ilma inimese ja kariloomade vahelesegamiseta moodustaksid kreeta tselkva metsad sealsete mägede puudekasvu ülapiiri. Kreeta looduslikest puudest on tema kõige jahedalembesem. 

Omaette imelugu on sitsiilia tselkvaga (Zelkova sicula). Ta avastati loodusest alles 1991. aastal (Bosco Pisano). Teine kasvukoht leiti 2009 (Ciranna). Sitsiilia kuiv kliima ei sobi tegelikult tselkvale enam üldsegi. Veel 20 000 aasta eest, enne jääaja viimast maksimumi, levis see liik Sitsiilias üsna laialdaselt. Nüüd need kaks viimast jäänukkohta asuvad niiskemas paigas, vee vahetus läheduses. Cirannas lausa ojakese kaldal, kus leidub kuni 6-7 m kõrgusi puukesi. Kahjuks on mõlemad kloonid aegade jooksul idanenemisvõimeliste seemnete moodustamise kaotanud, paljunevad ainult vegetatiivselt. 

Sitsiilia tselkva mõlemad kasvukohad on mul kaardil lokaliseeritud ja üks suur soov oleks seda maailma üht haruldasimat puuliiki kord ka looduses näha. Eks see paista.

Oma koduaias-metsas olen seni saanud kasvama panna kolm tselkvaliiki. Omalose platoolt toodud kreeta tselkva juurpistikuist kahjuks ei saanud asja. Muide, üks kreeta tselkva kasvab Taanis Charlottenlundi dendropargis. 2019 sai seda seal nähtud, ent paraku fotosüüdistust mul sellest pole. 

                                                      Zelkova schneideriana Hörsholmi arboreetumis 18.10.2019

Zelkova schneideriana Kopenhaageni botaanikaaias 19.10.2019. Sellelt puult korjatud viljadest tärkas Nõmbal Hiiumaal 2020. aastal hulk seemikuid, mis on seni üllatavalt vastupidavaks osutunud.

                            Zelkova schneideriana hakatised Hiiumaal Nõmbal oma kolmandal kasvusuvel 6.8.2022

Tselkvaliigid Nõmba botaias:

Jaapani tselkva (Zelkova serrata), aastast 2015, istik Lätist. Paraku vilets kloon, ei lõpeta kasve sügiskülmadeni, mistap võrsed külmuvad alati mingil määral tagasi.

Kaukaasia tselkva (Zelkova carpinifolia), aastast 2016, saadud Aavikuemanda kaudu. Pikk vibalik vajas kaua toestamist. Puuhakatisel pole veel kordagi tagasikülmumist esinenud, lõpetab sügisel varakult kasvu ja talvitub ilusti. 

Schneideri tselkva (Zelkova schneideriana), aastast 2019, seemned korjatud Kopenhaageni botaanikaaiast. Metsavälul  pidevniiskel mullal on mõned seemikud päris jõudsalt edenema hakanud. 

Kaukaasia tselkva (Zelkova carpinifolia) Nõmbal Aadria õues septembris '22 ja 12.10.22. Aastatepikkune vibaliku tüve toestamine on lõppenud ja edaspidi on lootust ilusa sihvaka tselkvapuu sirgumiseks. Kui just erakordset pakasetalve ei juhtu tulema. Paraku võib see tselkva jääda tulevikus kõrval kõrguva pöögi varju. 

Võib arvata, et ehk mujal Eestis kaukaasia ja Schneideri tselkvaid ei kasvagi? Ei ole nad paraku kollektsionääridegi seas eriti populaarsed. Nõnda siis ka see kirjatükk arvatavasti enamikku ei kõneta. Kuid mis seal's ikka. Elan oma seletamatut tselkvamaaniat siin kasvõi lihtsalt enda jaoks välja.

Ja siia lõppu veel natukese tselkvatepilte:

                                                        Kaukaasia tselkva lehestik Nõmbal 11. juunil 2022

Eesti rahvusliblikas pääsusaba (Papilio machaon) puhkab Nõmba Aadria õue kaukaasia tselkva ladvas, 22. juuli õhtu 2022

    

 Peagu ülepea tselkvamaanias... Tapio Kloostrimetsas jaapani tselkva sees 16. juunil 2022

Kreeta tselkvate pelgupaik Omalose platool

2016. aasta aprillikuise Kreeta reisi kõige meelipaeluvam ja olulisem osa oli mu jaoks Omalose platoo. Kus on säilinud reliktse kreeta tselkva kõige laialdasemad kasvualad. Siinkohal kogun kokku oma neli artiklit, mis ilmusid Hiiu Lehes 18.10 - 1.11.2016

Joonistasin nüüd siia juurde ka n-ö aardekaardi, millele märgitud me Omalosel leitud tselkvate kasvukohad.

                                                                    Zelkova abelicea kasvukohad Omalose platool.

Hommikune suur välismaiseid matkajaid täis liinibuss ronis aina kõrgemale. Kreeta maa ja meri vajus üha sügavamale.

Teeserpentiinid kiskusid lausa võimatuseni sõlme, sundides bussi edasi-tagasi vingerdama. Ikka üles. Ilmusid madalad küpressimetsa tukad. Ja esimesed kreeta vahtrad.
Olime verstakõrgusel mere­pinnast. Viimaks keeras buss üle mäeharja ja kogu muu Kreeta saar kadus. Ees avanes lame org, mille ümber mägedevall. Ilmelt nagu üks hiigelsuur vulkaanikraater.
Samas justnagu Arthur Conan Doyle’i “Kadunud maailm”. Üks kõrgel ja eraldatuses asuv maalapp, just sobilik pelgupaik iidsetele jäänuklikele tselkvatele. Jalakaliste sugukonda kuuluv kreeta tselkva (Zelkova abelicea) kasvab looduses ainult Kreeta mägedes, olles siingi harv, enamasti kariloomade poolt madalaks näritud. Omalose platoo piirkonnas kasvavad liigi kõige suuremad isendid ja siit võib leida maailmas ainsaid kreeta tselkva metsariismeid. Ning nüüd, kevadel 2016 olime reisi­kaaslase Erkoga jõudnud siia kohale.
Kuigi selline mägedest piiratud org võinuks ehk ahistavalt mõjuda, tundsin miskipärast, justkui oleksin koju jõudnud. Ei tea, miks õigupoolest Omalos mulle nii meeldima hakkas. Ühest küljest oli see mu jaoks Kreeta reisi kõige olulisem sihtkoht. Teisalt oli ta selline lihtne ja tuttavlik. Olin peagu kaks nädalat enda ümber näinud vaid igihaljaid õlipuuterrasse, igihaljaid jaanikaunapuid, igihaljaid eukalüpte, igihaljaid palme ja nii edasi. Siin aga tervitas järsku parasvöötme moodi kevad. Viirpuud olid valges õievahus ja küpressinõlvad ümber tundusid mägede kuusikuna. Kodusust lisas ehk seegi, et Omalosel on vaid mõni üksik maja, selline eestilik hõreasustus. Platoole on õunaaedu istutatud. Kõikjal valendas lambaid. Lambad on Omalose valitsejad. Nad vedelesid ülbelt tee peal ja buss pidi peatusi tegema, kuniks nad oma kepsud kõhu alt välja suvatsesid ajada. Lai asfalttee oli üleni tumedalapiline-nireline – lammaste paksu ja vedelaga üle võõbatud.
Uhke maantee sai Xyloskalo külastuskeskuse juures otsa. Meie bussile järgnes veel teinegi välismaalasi täis liinibuss. Kärmelt osteti võileibu, mugiti, rüübati kohvi ja pandi ajama. Ikka viieeurone pilet ja kuueteistverstasele matkale läbi Samaaria kuru, 1200 m allapoole, sihiks Liibüa mere rannik. Mulle aitas reisi alguses olnud Richtise kurus ronimisest. Võib-olla oleks Erkole meeldinud see matk ette võtta, kuid ma ei tahtnud säärasest otsast isegi mõelda. Ehkki jah, kui Kreetal üldse metsa moodi metsi näha tahta, siis Samaaria oleks selleks õige paik. Piirdusime vaid alla sügavikku kiikamisega. Seal tumendasid küpressidega kaetud järsakud, veel edasi peaks ilmuma kreeta männid…
Kuid ei, meie peaeesmärk ja palverännaku siht olid ju tselkvad. Paar tükki kasvas külastuskeskuse juures, üks otse maja ees. Kogu sellest rahvamassist ei heidetud tselkvale pisematki pilku. No mis silmad kinni matkamine see olgu!
See oli päris korralik isend. Oma 8 m kõrge ja üle jalase tüveläbimõõduga. Piki­ribadena kestendavad hallid koorelatakad tekitasid erilise ilme. Lehed okstel aga olid nii pisikesed. Võib-olla veel kevade tõttu, ent üldiselt ongi kreeta tselkva lehed sageli õige väiksed ja puu võra seetõttu õhulise moega.
Olime kohal jah. Kell oli 9 hommikul ja temperatuur siin kõrgel jahe, vaid +9 kraadi. Päike aga kõrvetas kuis jaksas. Ikkagi ju 35. laiuskraad, sama, mis Põhja-Aafrikas. Tõesti, kohal. Kuid ei mingit ohkimist ega vaimustust. Lihtsalt järsku olime tselkvate maal. Mesilased sumisesid pisikeste kolmehõlmaliste lehtedega kreeta vahtrate tagasihoidlikel rohekatel õitel. Samas olid mõnel puul juba ehteks punased tiibviljad. Kuigi selle vahtraliigi nimeks on antud igihaljas vaher (Acer sempervirens), on siiski tegu eksitusega, puu on pigem heitlehine. Tõelised igihaljad vahtrad kasvavad Euroopast väljapool.
Asutasime end tagasi Omalose platoo poole laskuma. Esimene mulje tselkvatest: katastroof! Üksteise järel madalaks näritud, justkui viirushaiged kärbunud moodustised. Pidage kinni need kuramuse õgardid! – hüüdsin ma kelli kõlistavate lammaste suunas. Teisalt on nad aga loonud imekauni maastiku. Kõike lambad siiski süüa ei jõua. Ja ei saa ka. Astlalised viirpuud, pirnipuud (Pyrus spinosa) ja kreeta kukerpuud on üsna hästi kaitstud. Ja vahtrad löövad massiga – mõni ikka äranärimisest pääseb.
Põikasime tee kõrvale orgu. Paeklibul lösutasid madalad ümarad kukerpuupõõsad, täis kollaseid õisi ja mesilaste suminat. Pirnipuud hõbetasid, viirpuud lõhnasid valgetes õites. Ümarate vahtrate haljus. Nõlval tumerohelised igihaljad värvitammed ja peagu mustjad küpressid. Aga tselkvad? Vaesed näritud äbarikud. Kahe meetri piiril võib märgata mütakate otsast tõusvaid suurema lehega ladvaudjakaid – üritavad ablaste lammaste lõugade eest üles põgeneda.
Tegelikult olid siin õnneks ka juba närijatest ammu pääsenud puud täitsa olemas. Näed, teeveerel jalase tüveläbimõõduga 7 m kõrge õrnas kevadroheluses tselkvapuu. Ja siis veel üks. Ja veel paar tükki. Ning see oli alles algus.

Zelkova abelicea Xeropotamose ülemises tselkvasalus, tüve poolest meenutas meie läänesaarte vägevaid pooppuid.

Xyloskalo-Omalose-Kalergi teeristi lähedal algas tõeline tselkvate maa. Lisaks üksikpuudele lausa paarikümnetüveline salu. Sukeldusime terava päikse eest kaitsvasse varju tillukesse tselkvametsa.

See pakkus erilist pilti: kestendavad looklevad tüved kivisel järsakul, juured roomamas kaljude vahel ja üle kivide. Õhulised mattrohelised puudeladvad küünitasid oma 10 m kõrgusele. Ja see on kreeta tselkva puhul juba üsna tubli kasv. Kõrval jagus ka värvitammesid ja kreeta vahtraid, ent nemad on tselkvatest pigem madalamad. Meenus Saarnaki Pärnamäe ränk – teatav sarnasus on neis maastikes tõepoolest.
Kohe lähedal teeristi juures tuli veel ligi paar­kümmend tselkvat. Neist kõige uhkem 10 m kõrge ringutavate harudega puu, mille roomavad juured andnud juba mitu nooremat. Emapuu üks haru oli murdunud, kuid enne tüve hargnemist, 1 m kõrgusel maapinnast, saime mõõdulindiga ta ümbermõõduks 260 cm.
Põikasime korraks ristist itta, Kalergi mäe teele. Teele jäid aina tselkvad, järjest suisa 30 puud. Paar-kolm neist ligi 10 m kõrged ja jalase tüveläbimõõduga. Mitmel puul olid ootamatult lopsakad lehed. Tegin päevikusse lehtede jäljendeid, suuremad neist 2 tolli ehk 5–6 cm pikad. Muidu lehed märksa väiksemad, kariloomadest näritud isenditel sootuks tibatillukesed.

Zelkova abelicea lehtede suurus varieerub tohutult. Siinkohal kõige pisemate lehtedega oksakestel võib näha ka tselkvaõisi.

Näidised korjatud Omalose platoolt aprillis 2016.

Tselkvaid oli ses kandis tõesti palju, ei jõudnud me kõiki läbi käia ega üles lugeda. Järgmisena põikasime teeristist läände. Kutsuv kõrvaltee keeras edelasse piki kiviklibust vägevat jõesängi. Jõe nimi on Xeropotamos ehk Kuivjõgi. Kuiv oli ta tõesti. Isegi võimsa tammi taha ei jagunud piiskagi vett. Viimane talv oli Kreetal erakordselt soe, mistõttu Lefka Ori mägedes olid aprilli lõpuks vaid lumeriismed alles ja seetõttu ka vooluvesi siin üleval otsas. Sellest oli kahju.
Väga eriline olnuks paisjärve veepeegel, ümber kevad­roheluses madal mets. Omalose peenelehised liigivaesed ja rässakad metsa­hõrendikud meenutavad maailma kõige lõunapoolsemaid lõunapöögi metsi Tulemaal Lõuna-Ameerika lõunatipus. Seda puht­väliselt, liigid on muidugi sootuks teised.
Kõikjal kerkisid ette traattarad ja nii mitmegi tselkvarühmani me seetõttu ei pääsenud. Õnneks osutus parimaks tselkvateeks Xeropotamose kuiv klibune säng, mis oli siledaks lükatud, näides maanteena. Ülespoole minnes kadusid ka segavad tarad.
See põhjakirdesse laskuv Xeropotamose org osutus tõeliseks Tselkvaoruks. Klibu­valevuse taga paistis väga kutsuv ümaravõraliste puudega salu. Puud osutusid seninähtuist vist vanemaks, sest nende tüvekoor oli pikirõmelise korbaga, oksad aga üsna siledad.

                                                      Xeropotamose oru alumine suurte tselkvate salu.

                   Xeropotamose alumine tselkvasalu, kus pildil tagumise tselkva rinnasümbermõõt küünib 2,2 meetrini.

Kõrgemale minnes tuli üha tselkvaid, küll peenemad, ent lausa hõreda vahtrasegametsana, ühes kohas väikse klibul haljendava puhtpuistunagi. Kolm platsi on seal traattaradega eraldatud – kaitseks ablaste lammaste eest.
Ronisime kuni 1300 m kõrgusele merepinnast, siis läks edasipääs raskemaks. Tõdesime, et imelikult segamini on Kreetal kõik – parasvööde ja lähistroopika ning isegi nii kõrgel merepinnast.

                                                      Xeropotamose ülemine suurte tselkvate salu.

Xeropotamose alumise tselkvasalu kõige vägevam Zelkova abelicea: 70 cm kõrgusel harunemiskohas tüve ümbermõõt 465 cm; kaks haru on surnud, elus haru ümbermõõt 1,5 m kõrguselt 282 cm.

Telkima jäime alumisse tselkvasalusse. Selleks, et lambamurulist telgiplatsi kätte saada, tuli kõigepealt kõvasti kiviräbu ja pabula­krobudikke eest koristada. Kaigastega pabulate eemale virutamine tekitas iseäraliku golfimängu meeleolu. Peagi kablutas lambakari kuiva jõesängi vastaskaldale ja põrnitses meid küsivalt kaua-kaua. Ju olime hõivanud nende lemmikööbimisplatsi.
Selliseid kreeta tselkvaid nagu Xeropotamose orus ja ta naabruses mujalt Kreetalt ning üldse kogu maailmast ei leia. Idapoolsel Kreetal on suuri tselkvaid alles väga vähe ja selles on süüdi intensiivne karjatamine. Kui saaks suuremaid alasid kari­loomade eest taradega eraldada, pääseks madalaks näritud äbarikud ehk sirguma ja tselkvasalusid kasvaks ka Ida-Kreetal.
No tõesti, miks peavad need pudulojused kõikjal valitsema?

Öö läbi kõlas ümbruse mäenõlvadelt Arsise kelladekontsert ehk siis lambakari, kellad kaelas kulisemas.
Millegipärast oli tunne nagu Kaukaasias. Ka seal on oma, küll märksa võimsakasvulisem ja lopsakalehisem tselkvaliik. Meie telkisime aga siin nende palju haruldasemate, põliste kreeta tselkvate all.
Kolid koos, asutasime end mööda Xeropotamose kuiva sängi allapoole astuma. Paaris kohas trehvasime luude­rohulist puutüve. Luuderohi kasvab Kreetal pigem madalamal, lopsakates plaatani­kurudes. Ka üksik kibuvits jäi me teele ette, roosavalged õied puhkemas. See lammaste poolt kujundatud maastik oli tõeline iluaed, kus eriliselt paistsid silma fantaasiarikkad topiaarskulptuurid. Lambad pügavad eriti just värvi­tammed tihe-tihedalt ära ja need saavad igaüks täiesti kordumatu vormi. Aednikud leiaks siit lõputult inspiratsiooni!
Piki maanteed pöördusime läänekaarde. Tselkvad hakkasid otsa saama. Nüüd siginesid niitudele lisaks mandlilehistele pirnipuudele (Pyrus spinosa) harilikud pirni­puud. Väga omamoodi pildi lõi kilpjalaniit segus heledas õies toone­liiliatega. Palju on istutatud õunapuid.
Õhk oli sel aprillilõpupäeval soojem ja ümbruses levis mõnus mesilaste suminat täis rahu. Hea oli olla ära Omalosel. Ümber sõõrina justkui seda väikest maailma kõige muu eest kaitsev mäevall. Ilmnes mõningane seaduspära – heitlehised puud koondusid platoost lõunasse ehk siis niiskematele põhja avanevatele nõlvadele, läänes valitsesid küpressid segus värvi­tammedega, idas ja põhjas peamiselt küpressid. Tundus, et mets üritab tasapisi kaotatud alasid tagasi võita ja Kreeta näikse vaikselt metsas­tuvat. Seda küll vaid mõnes paigas, ent siiski. Muide, siin levib vahemere küpressi looduslik liik (Cupressus sempervirens var. horizontalis), mitte mujal läänepoolsetel Vahemeremaadel inimese poolt levitatud küpressi sammasvorm.
Keset lagedust paistis eemal kaks ovaalse võraga kaharat puud. Erko kahtlustas: tselkvad? Olidki jah. Ja veel millised! Kaks uhket puud, jämedam kindlasti 12, aga võibolla ka 14 m kõrge. Madalama rinnasümbermõõduks saime 201 cm, kõrgemal 320 cm.

                                     Kaks tselkvat Omalose platool. Tagumise puu kõrgus küünib 12(14?) meetrini.

                                Samad tselkvad lähivaates. Esimese puu rinnasümbermõõt 201 cm, tagumisel 320 cm.

Kuigi pilt olematu kvaliteediga, on n-ö dokumenteerimiseks siiski oluline: needsamad kaks suurt tselkvat. Esiplaanil see 320 cm tüveümbermõõduga 12-14 m kõrgune puu - Xeropotamose hiiu järel võimsuselt teine me reisil kohatud Zelkova abelicea! 

Too jäi meie tselkvareisi esinduslikuimaks isendiks, Xeropotamose osaliselt kuivava hiiu järel. Puutüvedel eendusid iselaadsed kõvad koorelatakad, andes mõõtmisel ehk liigsuurt tulemust.
See oli imetore koht. Eraldi künkal väike salu nende kahe põlispuuga, kaaslaseks nooremaid tselkvaid ja kukerpuupõõsastik. Meeleolult nagu maakerkel sisemaale jäänud Lääne-Eesti laid. Ümber mere asemel niidud kilpjalgade ja padjandiliste torkivate leetpõõsastega. Põliste tselkvate tüvesid kattis tükati kohev samblavaip. Küll siia olnuks tore telkima jääda! Kuid õhtu polnud veel käes ja nii suundusime edasi.
Tee laskus künkast alla. Vastu läikles ümar järvikusõõr, vastaskaldal kolmejalase tüve­läbimõõduga värvitamm. Läänes, niiskes orundis, mõne maja juures, haljendasid plaatanid. Ka üks tehislikuma moega suur tiik oli teeveeres, kajakad kiljumas selle kohal. Ümberringi aga mahlakalt mürkroheline rohi. Siia nõkku valguvad kokku kõik ümbruse mägede suurveed ja sellal on järvikuid rohkem. Kuid kus on Omalose platoolt väljavool? – imestasin. Hiljem kodus Kreeta raamatust lugesin, et taolistelt mägiplatoodelt ei lähtugi ojasid, vaid vesi imbub ära karstilõhede kaudu. Kui peaks aga tulema maavärin ja need sulguvad, võib orgusid üleni täita järvevesi. Kunagi olnudki Omalos järv, ka Lasithi platool laius veel veneetslaste valitsusajal avar veekogu. Seega ohtlikud kandid elamiseks või mis?
Sel pärastlõunal polnud mul aga mingist võimalikust tulevikus taastekkivast järvest aimugi. Kõmpisime risti läbi selle natukese ehk igavakski kiskuva tasandiku. Õunapuudel roosatas veel mõni viimane õis. Midagi tuttavlikku ja turvalist oli ümberringi. Meeletu sulnis rahu, täiesti teraapiline olemine. Miks küll tervel Kreetal just see karmivõit maalapp mulle nii hinge puges? Tundus nagu oleks ma kunagi siin juba olnud…

Omalose asundus platoo kirdenurgas pole asula tavapärases mõistes.

Vaatad eemalt, et pood, ent see osutub tavernaks. Järgmises poe moodi majas on jälle taverna. Ja kolmas ja neljaski on ikka taverna, teisel korrusel hotell. Ka ridaelamu osutub hotelliks. Nõlval on siiski ka mõni elumaja, ent kasutusel nähtavasti pigem suvilana. Nii tore, kui Omalosel oleks aastaringne väike küla oma minimarketiga ent kreeta­laste jaoks on siinsed talved püsiasustuse jaoks liiga karmid, sageli võib platoo mattuda läbipääsmatusse lumme.
Ronisime asula idaservas loodesse avanevale mäe­nõlvale. Jalamaid hakkasid pihta tselkvad. Ikka veel ja veel. Kohati rühmana, sekka värvitamme ja kreeta vahtrat. Üks vaher oli oma liigi kohta esinduslik: ligi 10 m kõrge ja tüvi jalase läbimõõduga – ilus keraja võraga puu.
Siingi levib kivine puis­karjamaa, pealekauba kerkivad võimsad varemetemüürid. Kas nii vägevad karjuseonnid olid muiste? Nüüd näikse ses paigas karjatamis­koormus nõrgem olevat ja näib toimuvat taasmetsastumine. Puud on üsna noored veel, tselkvate tüved läbimõõdus pool jalga või vähem. Siiski on paljudel kõrgust juba 5–6 m, pikemad suisa 8 m. Siingi olid värvitammed imeviguriteks pügatud. Kummelivaibad lõhnasid astumise all.

Kujunev tselkvamets (Zelkova abelicea) Omalose asunduse kohal. Esiplaanil on segus näha värvitamme (Quercus coccifera). Taustal olev mägi taasmetsastub küpressidega (Cupressus sempervirens var. horizontalis). 

Selles lootustandvas noores tselkvametsas oli me niiöelda hüvastijätuõhtu, siia jäime telkima. Hüvastijätt nii tselkvapuude kui üldse Omalose platoo ja selle ümbruse erilise taimestikuga. Ümbrust kuldas mahe õhtupäike. Kukerpuuõied kollendasid. Lammaste määgimine ja kellade kõlin.  All asunduses laste hõiked.
Avastasin kivivareme kõrvalt, õitsvate piima­lillepadjandite (Euphorbia acanthothamnus) vahelt alla jala kõrguse igihaljaste lehtedega põõsakese. See osutus küngas-näsiniineks (Daphne sericea), mille lillad õied olid juba ära õitsenud. Põõsas kasvab kuni kolme jala kõrguseks.
Oma kivivaremete, ohtrate igihaljaste värvitammedega ja tselkvaokste eriti pisikeste lehtedega nägi paik välja kuidagi “vahemerelisem” kui senised tselkvakohad.
Kribasin oma päevikusse: “Kokkuvõtteks. Neil kahel päeval ilmnes, et tselkvate olukord siin Omalosel on pigem lootusrikas. Lammaste pügamisulatusest pääsenud puid on vägagi palju ja näiteks siin Omalose asunduse juures kujuneb suisa tselkvamets. Küll segus teiste liikidega, ent siiski.”
Järgmisel varahommikul ootasime all asunduses sahisevate lopsakate paplite all bussi. Lisaks oli siin leina­paju ja tuul tõi heinamaalt viirpuuõite lõhna. Metsviina­puu turnis aial. Mõtlesin, et miks nad kaske ei istuta? Teisal kasvas kolm harilikku kuuske, mis nägid välja õige nirud. Kas selle põhjuseks on liigne talvesoe või hoopis suvine kuivus? Nõlvul igihaljendasid värvitammed ja küpressid, rõhutades, et pole siin nii külmkarm kõrg­mäestik midagi.
Üks neljameetrine tselkva sirgus otse peatuse juures. Lehed olid tal ülimalt kribud ent see-eest paistsid õied! Sellised rohekad, pisitillukesed. Hüvasti, tselkvad! Vaevalt kunagi enam neid looduses näen.
Läksime bussi peale ja see ronis üle kraatriliku valli. Oehh, milline sügavik nüüd kaugele alla mereni avanes, kui kole kõrgel me seal platool ikka olime olnud! Algas laskumine mööda serpentiine. Õige ruttu ilmusid me vaatevälja igihaljad õlipuud ja eukalüptid ning me ümber oli taas tavapärane lähis­troopiline Kreeta.