Esimene kreeka pähkli saak

 Tänapäeval pole eestimaised kreeka pähklid tõttöelda küll enam eriline uudislugu. Kuid eelmise sajandi lõpul, eelnevate kümnendite karmide talvede järelmina viljuvaid kreeka pähklipuid Mandri-Eestis oli ilmselt väga vähe, rohkem jagus neid leebema kliimaga Saaremaale. 90ndatel olin ma noor ja entusiastlik, alles hakkasin eksootilisi puid avastama ja neid kasvatama. Üks pikim ja vaevalisem saaga oli kreeka pähklipuuga (Juglans regia). Ei saanud ma toona kätte kodumaiseid kreeka pähkleid, ostsin neid poest. See oli septembrikuus 1995, kui tulin Haapsalus rongilt ja soetasin jaama poest kotitäie kreeka pähkleid. Kodus, Hiiumaal, sõime enamuse ära, muist panin aga maha. Raamatutarkust kasutades kõksisin pähklite koorepoolmikele väikse prao sisse, et siis pääseb niiskus pähklituumani. Ei mäleta palju ma neid maha panin, aga hiljem potitasin vaid kaks taime, need tõin talveks jahedasse esikusse. Samuti ei mäleta, millal need lõplikult õue istutasin. Kuna Kesk-Aasia ja üsna vahemerelist päritolu puuliik, siis arvasin, et on pigem sobib kuivem kasvukoht. Paraku eksisin. Maja juures suviti põuasel künkal oli kasv vaevaline. Kõige hullem mure oli sajandialguse maikuude tugevad öökülmad. Need võtsid pidevalt ära puhkenud pähklipuu võrse- ja lehealged. 

Alles vast nii eelmisel aastakümnel istutasin selle ainsa alles jäänud kreeka pähklipuu Aadria õue taha kraavipervele. Muld on seal üsna viljakas ning pidevalt niiske. Ja pähklipuu hakkas viimaks ometi edenema. Tõsi, mõne maikuu öökülmad on teda pisut näpistanud, ent puu oli juba piisavalt suur, et mitte saatuslikult kahjustuda. Nüüdseks on ta ehk nii 4 meetri kõrgune. Ning mullu tulid esimesed õisikuurvad. 

Tänavu ilmusid aga viljad. Lõpuks ometi! Miski paarkümmend vilja. Kui Kärdlas on juba suured viljuvad puud ning nende pähklitest nt naaberkülas Vilivallas apteekriproual on kreeka pähklipuud vilja kandma hakanud juba kõigest 15-aastaselt, siis siin kulus lausa kolmkümmend aastat. 

                         Esimene koduaia kreeka pähkli saak. Muist on veel puu otsas.

Täna avastasin, et rohelised kestad rebenevad, muist pähkleid juba maha kukkunud. Seal kraavi pruunis lehesodis neid üles leida oli keeruline. Raputasin puukest, pudenes neid alla, üks pähkel kopsas valusasti pähe. Mõni pähkel on veel jonnakalt üleval puu otsas. 

                        Viljakestajäänused kreeka pähklipuu otsas.

Paraku kipub see pähklipuu suure vohava vahtralehise plaatani varju jääma, too kasvab ees just lõunakaares. Nõnda on plaatani varjus ka pähklipuu kõrval olev teinegi viljapuu - kirss-kontpuu (Cornus mas). Selle viljad punerdavad, aga pole veel päris küpsed. Kui pähkleid söön ma rõõmuga, siis kirss-kontpuu viljad kipuvad pigem raisku minema. Nõndasamuti küdooniaviljad. Cydonia oblongal on tänavu rikkalik vilja-aasta.  Ja eile sai õunad korjatud. 

  

  

Vaated kreeka pähklipuule. Alumisel pildil on taustal näha plaatani roheline müür, varjutab pähklipuud lõunakaarest.

Ilmselt sööme need kreeka pähklid ära. Võiks ju maha panna, aga pole siin häid kohti kuhu veel pähklipuid istutada. Olen aegade jooksul mitmeid kreeka pähklipuid kasvama pannud, ent liighapul maal on nad hääbunud, kahjuks ka puisniidule istutatu. Pähklipuud on pinnase suhtes ikka vägagi nõudlikud. Ilmekaimaks näiteks aiamaal olev mandžuuria pähklipuu. Tolle istutasin vitsakesena 2008. aastal ja nüüdseks on juba pool aiamaad enda võra alla haaranud, ahistab õunapuid ning kõrgub üle 10 meetri. Õudne elukas! Kreeka pähklipuu elu siin on olnud aga vaevane. Suurepärane, et nüüd ometi on viljakandmise ikka jõudnud.

Kui ma selle kreeka pähklipuu pähklist kasvama panin, olin 19-aastane. Nüüd olen 50-aastane ja lõpuks saan vilju maitsta.

Kolm erinevat sügislille

Sügislillede (Colchicum) õitseaeg hakkab tegelikult juba lõppema. Sügislilli on palju liike, samuti erinevaid sorte. Mina pole nende kogumist eesmärgiks pidanud. Kasvab siin aias kõigest kolm erinevat sügislille. Neist harilik sügislill (Colchicum autumnale) on natuke trikiga värk. Paljudes aedades on olemas just see üks, tugevad punalillakad püstised õiekarikad. Tegelikult peaks tegemist olema mingi aedvormiga. Sest päris looduslik sügislill näeb välja sootuks teistsugune. Õielehed on kitsamad ja helekahvatult lillakatoonilised. Putkeosa on väga peenike ja pikk, mistap õied ei ole kuigi seisukindlad. See on miinuseks, sest õied lamanduvad väga kergesti.  

Hariliku sügislille levik on oma perekonnas Euroopas kõige laiem. Ka Eestis kasvab teda siin-seal looduses. Metsistunult? Samas, säärase välimusega sügislilli aedades ei leidu, seal on ikka need tugevatoonilised robustsed õiekarikad. Eks ta müstikaks jäägi, kuidas need looduslikud kasvukohad ikkagi siinmail tekkinud on. Ka Hiiumaal leidub looduslikku põhiliiki. Mina tean vaid ühte kohta Palade lähistelt, kus viimati käisin 15 aasta eest. Kirjutasin toona ka artikli, siinkohal väike katke sellest:

"Jõudsin mihklikuu kümnendal päeval Paladest Soera pool, Tamme talu lähistel sügislillevälule. Selle leidmine polnud üldse keeruline, sest sügislilli piilus sarapuude alt, vohas suisa teeroobaste vahel, mõni söakam oli tunginud isegi niitmata heinamaale. Ja seal sarapiku taga… Pilt oli ikka täitsa uskumatu küll. Terve väli täis sügislilli, paar pisivälukest samuti tihe-tihedalt õites. Ja tõepoolest olid nad sootuks erinevad kultuursetest sugulastest, kes jäid just tulles maha Palade aedadesse. Neis looduslikes lilledes oli enam graatsiat, nad olid vähem robustsed. See on ühest küljest ka miinus, sest väga pikad õieneelud (“varred”) kipuvad äärmiselt kergesti tuulte ja vihmadega lamanduma. Äsjaste paduvihmade järel tunduski välu justkui täis olevat joobnud lilli – enamus poollääbakil. Kuid sellele ei tasunud tähelepanu pöörata, eks loodus tea ise paremini, või kuis? Need sügislilled meeldisid mulle ometigi väga. Tõsi mis tõsi, nad osutusid aia omadest täiesti erinevaks: värvus mitte priiskavalt tugev, vaid stiilselt valkjas kahvatulilla, kroonlehed pikad ja kitsad, nõnda et avatud õied meenutasid suvelõputaevasse kiikavaid peopesasuuruseid tähti."

                      Colchicum autumnale looduses Palade lähistel 10. septembril 2011

Sain aastate eest Taavi Tuulikult paar loodusliku sügislille mugulsibulat. Need taimed on mul metsaaias siiani elus. Kuhugi laiali end küll ei külva. Seal kivitamme all ogase astelsõnajala vilus hakkab neil tegelikult liigagi varjukaks minema. Täna tegin paar klõpsakat, õitsemise viimasel hetkel:

                             Colchicum autumnale Nõmba metsaaias 24. septembril 2026

Ning siia võrdluseks näited aiasügislilledest. Neid on nii aiamaal kui maja taga künkal kui ka Aadria õue taha kirss-kontpuu alla olen neid istutanud.  Seal plaatani vilus on sügislill end ise laiali külvanud. Vesirott neid mürgiseid mugulsibulaid ei söö, ent nälkjad ei pea mürgist miskit, on üsna usinalt lasknud õielehtedel heamaitsta:

                             Colchicum autumnale aedvorm Nõmbal 24. septembril 2026

Kolmandaks sügislilleks on mul ruuduline sügislill (Colchicum bivonae). Sain kolm mugulsibulat 22. augustil Suuremõisas kooli lõpetamise päeval, Kristiina Hellström jagas neid tervele kursusele. Juba olid õieotsad välja ilmunud, sestap panin kodus kiiresti Aadria õue maha. Juba nädala pärast nad õitsesid. Ning septembri teiseks nädalaks olid nad kahjuks läbi, sellal kui aiasügislilled hakkasid end ilmutama. Ma ei tea, kas see liik peabki nii varajane õitseja olema või oli põhjuseks mugulsibulate vahepealne üles võtmine. Igatahes nimele vastavalt on nende sügislille õielehtedel peenike ruudumuster tõepoolest olemas. Colchicum bivonae on üpris lõunamaise levikuga: Sardiiniast-Sitsiiliast üle Itaalia ja Lõuna-Balkani Lääne-Türgini välja. Samas peaks meil olema täitsa vastupidavad. Mõni pilt augusti lõpust ja septembri algusest Nõmbale saanud ruudulisest sügislillest:

                   Colchicum bivonae Nõmbal augusti lõpul ja septembri algul 2026

Kui sügislilled lõpetavad, siis nüüd on algamas sügisel õitsevate krookuste aeg. Nemad lummavad mind iseäranis.

 

Keskmetsa heinategu ja kes seal kõik kasvavad

 Eile sai tehtud aasta viimane heinategu. Kodumetsas, kus on mõned välud, veidi puisniidulik, ent pigem siiski lihtsalt metsas olevad niidetavad lapikesed. Koht on omapärane järsk üleminekuala. Kõrgemal maal on sookailuline rabastuvailmeline männimets. Nõlva jalamilt kulgeb vana kraav ning nagu noaga lõigatult on sealt edasi olud hoopis erinevamad. Valdavalt kuusemets, kuhu siginevad looduslikult sarapuud ja tammed. See viitab pinnase suuremale viljakusele ning siin pole taolist paksu happelist kõdukihti. Kunagi oli seal paras tihke padrik. Valdasid paakspuud. 2017. aastal hakkasin seda võpsikut lahti raiuma. Esmalt seepärast, et üldse pääseks läbi tagapool olevatele kodupuisniitudele. Ühtlasi kujunes aga alale tore metsapargilik maastik. 

  

  

Hooldus on seal üsna lihtne, kord aastas käin vikatiga üle ja koristan niiduse. Viimasel kahel aastal on see töö jäänud hiljapeale, mullu lausa 9-10. oktoobrisse. Loomulikult niidus heinaks ei kuiva sel ajal enam. Nii riisun selle märjalt kokku ja ladestan silma alt ära kuskile kuuskede taha kuhja. Niidust ei tule palju, sestap miskeid hiigellademeid ei kogune. 

Keskmetsale annavad ilme sealsed niiöelda teed. Neist piki kraavi kulgeb Idatee, sellel kerkisid varem muistsest kraavist kuhjatud liivakünkad, mis ära tasandasin.

 Märksa maalilisemana näib Puisniidutee. Kunagine metsatehnikaga sisse sõidetud kaarjas kulgemine, mille roopaid pisut tasandasin. Tee nimi tähendab seda, et see viib puisniidule. Ehkki on lühike jupats, jõudes samas Suurele Liivateele. Igatahes Puisniidutee vaade siinkohal:

See kaitstud metsakeskkond pakub võimaluse kasvatada igihaljaid õrnu eksootilisi puittaimi. Kuna mul koduaias sellist veidi parema pinnasega, samas kevadpäikse kõrvetuse eest varjatud kohta pole, siis olen sinna istutanud üht-teist õrnemaid värke. Ega nad enamasti just ülemäära voha, välja arvatud sirmbambus, kes mul üle pea visanud. Tegemist on Fargesia murielae ja F. nitida hübriidiga, viimaselt on ta pärinud mustjat värvi kõrred. Vaated bambusega ja bambuselatvadele:

Üksvahe oli mul seal lausa neli liiki osmatuseid, igihaljad õlipuuliste sugukonna põõsad. Nendele koha tegemiseks pidin kände juurima, see oli ikka tõsine töö. Paraku on osmantused ikka vägagi hellikud. Osmanthus heterophyllus suri 2024 talve paljaskülma järel üldse välja. 2021 sinna kolitud Osmanthus x burkwoodi oli juba eelnevalt põdev, viimased karmid talved on ta ülemised harud hävitanud, aga ehk see maadjas põõsas siiski aja jooksul kosub:

Osmanthus armatus esimene taim mul hukkus, ilmselt talvise liigvee tõttu. Nüüd uuem taim miskipärast aga on na hale, miks, ei tea. Pildil on ta madala kuslapuu (Lonicera pileata) taga:

Vahest vastupidavaim osmantustest on Edela-Gruusiast pärinev Osmanthus decorus. Istutasin ta sinna Keskmetsa 2022 kevadel. Järgmine raske lumega talv murdis taime kahest harust ühe. Viimane talv võttis latvu tagasi. Siiski on mul temasse miskipärast usku. Plastjaid pakse lehti metsloomad õnneks kah eriti ei söö, ehkki natukese üritavad. Niisiis Osmanthus decorus:

                     

Üks huvitav tegelane on pajulehine tuhkpuu (Cotoneaster salicifolius) Üle 10 aasta eest Tšehhis korjasin ülepea igihaljalt põõsalt vilju. Seemikute kasv on olnud väga aeglane. Üks hakkab siiski tasapisi ilmet võtma:

Üks väga tore Hiinast-Jaapanist pärit tammeke kasvab seal ka: Quercus phillyreoides. Seda peetakse maailmas üheks külmakindlaimaks igihaljaks tammeliigiks, taluvat probleemideta -24 kraadi. Kaks talve on ta seal väljas olnud. Tänavu talve kõige pakaselisema aja oli ta osaliselt lumega kaetud. Hilistalve päike teda seal ei kahjustanud. Kasv on suht aeglane, aga eks me näe kuis edaspidi. Niisiis Quercus phillyreoides:

Külvipeenras kasvab seal Henri kuslapuu igihaljaid liaane, pole ma neid veel osanud kuskile ümber istutada. Ja on Berberis gagnepainii, üks igihaljastest kukerpuudest. Pildil esiplaanil pole aga miski tarn, vaid hoopis igihaljas Liriope muscari sort. Kaks talve on seal üle elanud, praegu sügisel peaks olema õitseaeg, ent ju ei tule ka sel aastal sealt miskit.

Järgmise pildi esiplaanil on Persea palustris. Igihaljas loorberiline, avokaado perekonna liige. Väidetavalt taluvat see USA kaguosast pärit liik kuni -23 kraadi, olla külmakindlaim oma perekonna esindaja. Nojah, siin on ta maani külmunud, isegi mullusel väga pehmel talvel. On küll suiti väikse võsukese taastanud, aga ega tas isegi vist põõsakest siin ikka saa.

Heitlehistest võõrliikidest on seal hulk tselkvaid (Zelkova schneideriana). Aga ikka liiga aeglane on nende kasv seal. Midagi jääb vajaka. Ilmselt suvist päiksepaistet?

Eile peale niitmist ja rohu koristamist läksin sinna Keskmetsa kohe tagasi. Tegin mõned ülesvõtted ja korjasin lehter-kukeseeni (Craterellus tubaeformis). Oeh, nüüd näen, et on hoopis lehter-torbikseeneks ümber nimetatud. Mida iganes. Maitsev on tema igatahes. Üks väga väheseid seeni, mida tunnen ja korjata julgen.

Ja lõppu üks klõps endast ka seal Keskmetsa välul:

Kümme suve puisniitu

 Ma ikka imestan oma kunagist usinust, töökust ja haaret. Olin noorem ja õhinapõhine ja leiutasin omale me üle kolmehektarilisel maaribal aina uusi tegevusi. Üheks suurimaks oli puisniidu taastamine. Me ma tagaotsas hakkas mind ühel hetkel paeluma padrikusse kasvanud ala suurte haabade, mõnede sookaskede ja sangleppadega, lisaks okaspuid, noori vahtraid jne. Ilmselgelt oli aimata, et muiste oli see ala puisniit. Veebruaris 2016 hakkasin seal võsa raiuma. Paakspuupadrikust jätsin alles vaid mõned põõsad, nooremad kuused kõrvaldasin sealt enamuses. Tükati tasandasin maad. Istutasin sinna juurde pärnasid, valgepööke jne, et ikka laialehisem oleks. Aga niitmiseni jõudsin seal alles 2018 suvel, kui olin eelnevast raiest jäänud kännutüükad maani kõrvaldanud. Algul kutsusin seda paika puisniiduks, ent edaspidi Tagapuisniiduks. Sest veidi maad kodule lähemal taastasin teisegi metsaheinamaatüki. Kuna madalam, ajuti vesine, sai see nimeks Soopuisniit. Seal kasvavad musueas lubjalembesed vesihaljad tarnad, lubikad ja veidi pääsusilma. Hulga lodukannikesi ka.

Soopuisniidu keskne suur välu. See on olnud ka lõkkeplatsiks, kus heinu olen talviti põletanud.

Soopuisniit oli tänu liigniiskusele, mis ei lubanud kuuskedel hästi kasvada, säilitanud oma algse ilme märksa paremini. Veel 1955 aastal oli kogu see ala kasepuisniit, nüüdsed kuused on valdavas osas hiljem juurde sirgunud. Tõttöelda päris esimese lapi puhastasin seal kuuskedest-võsast juba 2015 detsembris. Nimelt avastasin sealt porsad (Myrica gale). Hiiumaa soistel aladel on see vürtsikalõhnaline põõsas sage. Mulle meeldib ta miskipärast vägagi. Niisiis sai kõik neli porsalaiku seal valguse kätte päästetud. Kaks klumpi on emastaim, kaks isastaim.

                    Üks porsa (Myrica gale) põõsaklumpidest Soopuisniidul.

Suurem võsavõtt Soopuisniidul oli 2017. aasta hilistalvel. Kevadel tasandasin maa ära ning juba samal suvel tegin vikatiga esimese niitmise. Algul oli seal varjuline ning rohukasv hõre. 2018 "jõulukingiks" võeti lõunakaarest mets maha ning see lisaks hooldusele tingis rohustiku aina tihenemise. Nüüd on seal niitmine paras tõsine töö. Eriti raske on vikatiga maha saada sinihelmikat ja kastekaera, nende kõrred on nagu traadist. Lubikat ja jussheina võtab vikat hõlpsamini. Muide, jussheina (Nardus stricta) peetakse meil väheneva arvukusega liigiks. Pusiniiduhooldus on aga tema arvukust seal kasvatama hakanud. 

  

                      Kaks vaadet Soopuisniidult peale heina koristamist 25. augustil.

Tavaliselt jõudsin heinaniitmiseni ikka kuskil 20. juuli paiku. Tänavu ei jõudnud mitte. Olid botaanikaaias praktikal käimised, koolitööd ja kooli lõpueksamiteks õppimine. Niisiis jõudsin oma vikatiga sinna alles 17. augustil. Alustasin Soopuisniidust. Hein sai maha kolme päevaga. Aga ära see kuivada ei saanudki. Viskas siin lausa 80 mm ühe ööpäevaga. 25-26. augustil riisusin selle niiduse na märjana kokku ja kuhjasin risuhunnikule ning võssa. Kahjuks, mis parata. Nii et kuiva heina talvine põletamine jääb seal ära.

                       Hein sai Soopuisniidul niidetud ja koristatud.

26. augustil kasutasin tehnikat. Muruniidukiga sai kogu pikk tee ära niidetud, seda madalat kõva rohtu vikatiga rapsida pole tõesti mingit mõtet. Ning siis 27-29. augustil niitsin vikatiga ülejäänud Tagapuiusniidu ära. Kui Soopuisniidult saaks täitsa loomasöödaks sobilikku heina, siis seal on puistu tihedam ning rohustus ohtralt maikellukest ja kilpjalga, lisaks lamanduvat palu-võnkvart. Langi pool avaramates oludes on jäneskastikuväli. Vaateid Tagapuisniidult:

  

                  Tagapuisniidu eespoolsem, s.t läänepoolsem osa.

  

Tagapuisniidu tagumine ehk idapoolsem osa. Sealseks uhkuseks on ligi saja-aastased terved haavapuud, piltidele siinkohal õieti küll ei jäänud.

Jälle sajab. Eks pean sellegi kraami lihtsalt kuskile võssa vms silma alt ära koristama, põletuskuivaks see mitte ei saa. Eile käisin vihma järel seal Tagapuisniidul ja tegin mõned ülesvõtted. Kui niidus koristatud, saaksid vaated veelgi ilusamad. Vast homme on vihmatum päev, siis võtan selle töö ette.

Tagapuisniidul üle pea sirgunud kastanipuuga (Castanea sativa). Kui viimane talv mõjus aia kastanipuudele halvasti, siis siinsed on vastupidavamad. Korjasin kastaneid 2016 Inglismaal Chichesteri ja Dorkingu lähistelt, torkisin Tagapuisniidule maha kohe samal sügisel. Kümme kastanihakatist seal on. Paraku kipuvad neid ründama metsloomad. Muidu aga näikse Tagapuisniidu olud ja pinnas kastanipuudele vägagi sobilikud olevat.

Varemalt kasvas mul Tagapuisniidul kolme liiki alpikanne. Aga ei meeldinud neile seal, hääbusid kõik. Ainult see viimane, euroopa alpikann (Cyclamen purpurascens), pärit Itaalia Alpidest Tennost, on kuidagi suutnud elus püsida, tegi ühe õiekesegi nüüd.

Heinaaeg algas alles nüüd

 Tavaliselt on kodupuisniidul hein selleks ajaks juba tehtud. Sel aastal aga jõudsin oma vikatiga sinna alles täna. Rohi on hakanud tükati juba puituma, paiguti lamandub, ega see kerge töö ole samune käsitsi niitmine. Täna sain kesksel Soopuisniidul siiski päris suure tüki maha. Sekka tegin pilte ka. Tänu niitmise viibimisele on saanud hilised õitsejad end täies hiilguses avada. Kuldvitsu on siin ja seal. Aga lausa massiliselt on peetrilehte (Succisa pratensis). Eriti langi pool küljes. Eks ta kahju ole neid maha niita, aga ei saa ju ometi septembrisse välja oodata. Peetrilehtede õisikutel lendavad liblikad, sealhulgas admiralid:

     Niidutäis peetrilehti (Succisa pratensis) mõne admirali-liblikaga (Vanessa atalanta).

Kogemata sahmasin vikatiga maha pundi viljunud balti sõrmkäppi. Hoopis haruldasemaid emajuurelisi säästan aga iga hinna eest. Sinise emajuure (Gentiana pneumonanthe) seemned sain ma 2017. aastal Tartu botaanikaaiast. Neist tärganud taimed hakkasid õitsema väga ruttu, lausa teisel-kolmandal aastal. Neli punti neid seal on. Pidasin millalgi plaani ikka neid laiali istutada, ent parem see plaaniks jäägugi. Väga raske oleks neid vikatist säästa kui aina siin ja seal kasvaksid. Sinise emajuure sügavtumesinine värv on lausa ebamaine. Olen käinud eelmisel kümnendil neid loodusest otsimas, Emajõe suudme lähistel Peipsi ääres, ent ei leidnud. Sinist emajuurt pole ma looduses näinudki. See liik on Eestis väga haruldane, vaid üksikud kohad Ida-Eestis. Kuulub II kaitsekategooriasse. Hiiumaa mõistes on tegemist sissetoodud võõrliigiga.

                 Sinine emajuur (Gentiana pneumonanthe) on väga kaunis taim.

Teiseks Soopuisniidu emajuureliseks on püsiksannikas (Swertia perennis). Tema leiukohad on peamiselt Kagu-Eestis, eeskätt Tartumaal, aga ka Harju- ja Raplamaal on olemas. On meil arvatud lausa rangeimasse I kaitsekategooriasse. Püsiksannikat on mul olnud õnn näha oma ihusilmaga looduses lausa kahel korral, mõlemad Tartumaal, soodes. Oma n-ö määrdunudsiniste õietähtedega ei ole sannikas nii silmipimestavalt uhke kui sinine emajuur, ent omamoodi tore ikkagi. Nõmbale on ta saanud samuti Tartu botaia seemneist. Õitsemisealiseks jõudmine võttis neil aga väga kaua. Alles tänavu viimaks on ilmunud õievarred, kolm tükki. Ühel varrel on õied avanenud, teistel veel nuppus.

                      Püsiksannikas (Swertia perennis) on lõpuks oma õied avanud.

Nagu näha, jõudsin püsiksannikate ümbert täna juba heina ära niita. Aga seal läheks veel mitu-setu päeva rasket tööd. Puisniidumetsaala on ikka paganama suur. Ja sekka lubab vihmapäevi ja üldse - kardetavasti nii hilise niitmise järel heina tänavu kuivaks vist ei saagi. Eks me näe...

                       Väike puhkepaus niitmise sekka.

Kool sai läbi

 Ja saigi läbi mul see kool. Ehk siis Suuremõisas linnaaianduse eriala. Kaks aastat kestis see. Tegelikult pääsesin ma sinna Hiiumaa ametikooli kõige viimasele aianduskursusele 2024. aastal üle noatera. Konkurents oli kõva, kandideerijad kah kõvad tegijad. Jäin toona napilt joone peale.

                        Suuremõisa kooliaed, tiigis õitsevad kollased vesiroosid.

Nende kahe aasta jooksul oli mitmeid mõõnu. Tundsin korduvalt kahtlust, et kas ma vean ikka välja. Eks ma ole na impulsiivne kah. Tundub nii lihtne minema kõndida. Kuid ikka jälle pöördusin tagasi. Oli mitmeid huvitavaid käike kooliprogrammi raames, neist nt tänavu veebruaris nostalgilisse Räpinasse. Mu viimane lõpetatud kool oli 1997. aastal Räpina metsakool. Too oli üheaastane kursus ja ikka lihtsam kui nüüdne. Ning muidugi olid toredad need praktikanädalad Tallinna botaanikaaias. Neist olen ma üksipulgi siia kirjutanud. Nii detailselt seetõttu, et oleks võtta hõlpsalt materjali portfooliosse. Samuse portfoolio sain kah kevadel tehtud. 

Eeskätt põdesin ma ladina keele pärast. Meie kursusele väänati peale 500 nime, mis on ikka räige hulk.  Puid-põõsaid ma teadsin varasemast, lisaks mõned kodumaiste taimede ladinakeelsed nimed. Aga kõik need suvelilled ja toataimed ja köögiviljad ja umbrohud... Eks ma siiski üritasin sekka õppida. Proovieksami järel eriti muudkui tuupisin ja tuupisin, nii et kogu elu näis koosnevat vaid kohustuslikest ladina nimedest, kõik muud n-ö ebavajalikud ladinakeelsed nimed katsusin peast elimineerida. Olin üllatunud kui kergesti nimed siiski tegelikult pähe jäid. Aju oleks nagu ise end kokku võtnud, et kui midagi väga vaja, siis on justkui võimalik. 

                         Sel koolinädalal sai harjutatud eksamiks, tegin nt pistikuid.

Neljapäeva õhtul oli esimene eksamietapp. Sain ühe suure püsikuala ja pidin seal koostama aastaringse hoolduskava. Nägin kui rohtunud seal oli ja ei osanud kuskilt pihta hakata. Midagi kokku luuletasin, et millal välja kaevata kevadel, uuendada, rohida, kuude lõikes igast tegevused. Pärast karmilt Laursoni-daamilt sain märkuse, et ikka kompostmullast ei piisa, väetama PEAB ka ning et kõrrelisi ei tohi sügisel tagasi lõigata. Hoolimata sellest, et olin eelnevalt seletanud, et päideroog, selline vastupidav värk, et võib lõigata sügisel nt esimese sõlmevahepeale, siis ei pääse vesi juurtesüdamikku. Looduslikud kõrrelised ju niidetakse maha, ei need sure sellest mette talvega välja. Nojah.

Üleeiele oli siis hommikul see ladina keele lõplik kontroll. Aeti kuskile võlvkeldri vangikongi meenutavasse urkasse ja anti igaühele ette kuhil oksi-pealseid. Kõik kakskümmend tuli veatult ära määrata-nimetada. No jummel tänatud, et olin õppinud, sattus mulle nt Phalaris arundinacea ehk päideroog, mis kipub vägisi segi minema Phaseoluse ehk aedoa nimega. Ja va Antirrhinum majus ehk lõvilõug oli ka. Selle olin pähe tagunud alles eelmisel päeval. Kokkuvõttes vist tegin vaid ühe tähevea, arvan ise.

Seega pääsesin edasisele eksamile. Kasvuhoones pidime tegema külve. Kiirustati takka, et 20 minutit aega, täitke kümme potti mullaga ja pärast kiletage külvid. Kileraip kleepis rullis lootusetult kinni, äsasin noaga, haavasin end kahel korral ja pidin veritsevana katkestama. Külvatud vähemasti sain.

Järgmine etapp oli pistikute tegemine. Igihali oli normaalne, aga lavendliladvad olid küll meelega praht valitud, et peaks ikka sitast siidi tegema. No kõiki 20 pistikut ma ei teinudki, tegin vähem, panin tokid ja mässisin kile, jõudsin laua isegi puhtaks kasida. 

                        Mõned hetked enne lõpliku kohtuotsuse välja kuulutamist.

Lõpuks klassis. Kiideti meie tugevat kursust ja siis hakati ette lugema kohtuotsuseid. Ikka nimi ja et "kutse on.... omistatud". Mina nimekirjas viimane. Kui tuli, et kutse on omistatud, tegid kursanaised kõva aplausi. Sedapsi.

Peale kohtuotsust. Uimane ja väsinud, ei olnud emotsioone, et ohoo, et saingi selle aednik 4 tase kutse. Ootan bussi, et koju Nõmmba sõita.

Aga mis edasi saab? Seda ma ei tea. Lisan siia hoopis kaks pilti sellest nädalast Suuremõisast. Trompetipuu õitseb uhkesti, see kräbul on pisikesest peale õitsenud ja viljunud. Nüüd üle 2 m kõrge ja eriti õisikuid täis, lisaks mõned piitspeened viljakaunad juba kah. Mul kodus kasvab juba üle 20 a vana puu, kuid see pole veel õitsemiseni jõudnud mitte.

                           Trompetipuu (Catalpa sp.) õitseb Suuremõisas.