Karbon-kiviktaimla

 Tundub, et oma Karbon-kiviktaimlast ma polegi veel ekstra postitust teinud. Mu vana niiöelda arm, koht kust mu aiandamine alguse sai. 

Aga, et misasi see selline on? Noh, juba 1992 tegin tiigi äärde kiviktaimla algekese. 1996. aastal tabas mind ilgem eostaimede vaimustus. Lõin lillekesed sealt välja ja tegin asemele niiöelda Karboni ehk Kivisöe ajastu maailma killukese. Ehk siis istutasin kodumetsast erinevaid sõnajalgu ja osje, prooviks koldasid kah. Kogu maapinna katsin samblamätastega. Et koht poolvarjuline, sai selline kooslus täitsa hästi hakkama. 

                                           Karbon-kiviktaimla

Järgnevail aastail laiendasin oma Karbonit tublisti, jõudsin otse tiigi äärde välja, kujundasin rahnudega sinna toreda graniitkalda. Peagi sai sinna lisatud tublisti võõramaiseid sõnajalgu. Nendega varustas mind Taavi Tuulik, kes igasugu imekraami eostest ise paljundas. 2001, 2003 ja 2007 olid need peamised korrad, kui ta mind haruldustega üle külvas. Hiljem olen veidi sõnajalgu ka mujalt hankinud. 

                Karbon-kiviktaimla, vasemal amuuri korgipuu (Phellodendron amurense)

Palju paha tegi 2006 paljaskülm, mis hävitas mitmeid haruldusi. Ja bladi teod sõid Asplenium rhizophyllumi ehk n-ö kõndiva sõnajala surnuks. Ka ei sobinud mitmetele liialt lubjakas pinnas, istutasin nt Blecnum spicanti ja Osmunda regalise metsaaeda, kus neil palju mõnusam olemine. Polystichum munitum ja Cyrtomium fortunei aga pole isegi seal ülemäära õnnelikud. Ka Munamäe hüperharuldus Polystichum braunii on hakanud metsas viimastel aastatel pirtsutama kahjuks. Mõned sõnajalad heitsid metsas sootuks hinge.

Aleuudi adiantum (Adiantum aleuticum), algne istutatud taim, sellest on külvunud üle Karboni hulga uusi taimi.

Pärljalg (Onoclea sensibilis) on väga vallutama hakanud, katkun vähemaks teda.

Teisalt aga mõned sõnajalad tunnevad end Karbonis nii hästi, et vallutavad suuri alasid või külvavad lõputult uusi taimi, näiteks Adiantum aleuticum. Ka kodumaine haruldus ogane astelsõnajalg (Polystichum aculeatum) tegi kõvasti uusi taimi, nemad on mul nüüd ilusamad metsaaeda viidult. Hävinutest on kahju kodumaisest üliharldusest ida-kiviürdist (Woodsia ilvensis). Ka müür-raunjalg hääbus. Kuid põhja-raunjalg (Asplenium septentrionale) ja pruun raunjalg peavad vastu. Eriline rõõm on äärisjalaliste sugukonda kuuluvast tõmmu pelleast, ehkki na vinduv, tõsi...  

Pruun raunjalg (Asplenium trichomanes)

Põhja-raunjalg (Asplenium septentrionale)

Keel-raunjalg (Asplenium scolopendrium) ja üks tema sorte.

Tõmmu pellea (Pellaea atropurpurea), üks väga eriline sõnajalg, Karbonis aastast 2018. Paraku väga visalt edeneb. See kaltsifiil tahab ehk pisut lubjasemat pinnast kui antud kohas on?

2007. aastal sai mu karbon-kiviktaimla valmis. Paraku kippusid järgnevail aastail aiamaa poolt sisse naat ja orashein, hoolimata maasisestest tõketest. Nii et tegelikult on olukord seal üsna jamaks kiskunud. Kõiki juuri ei ole võimalik enam kätte saada. Aga kord aastas siiski rohin Karboni üle, juurin nii palju kui suudan, nii et vähemalt korrakski on seal kõik ilus nagu varasematel n-ö hiilgeaegadel. Suvehaljad osjad napsin lihtsalt ära, nemad on seal samblases aiaosas omal kohal. Ning muidugi igihaljad osjad, neid sügisrohimisel loomulikult ära ei napsi. Esindatud on nii raudosi, liivosi kui Eesti haruldus, pigem põhjalas laiemalt leviv alssosi (Equisetum scirpoides). Kuidagiviisi on püsima jäänud ka ebakeerdlehik, algelisemate sõnajalgtaimede hulka kuuluv maokeel (Ophiglossum vulgatum). Neid vohab aias mitmel pool niidumaal, sealt kunagi siirdasin mõne Karbonisse.

                      Maokeel (Ophiglossum vulgatum), põhimass kasvab neid aia niitudel.

Alssosi (Equisetum scirpoides), Eesti looduse haruldus, väga tavaline on aga näiteks Soome Lappi Käsivarrel

Raudosi (Equisetum hyemale) ja jaapani naistesõnajalg (Athyrium spinulosum).

Mõningaid sõnajalgade pilte pikin siia otsa veel. 

                                Jõulu-astelsõnajalg (Polystichum acrostichoides)

Alaska astelsõnajalg (Polystichum setigerum) kasvatab püstise risoomi, justkui puusõnajalg!

Karvik-astelsõnajalg (Polystichum setiferum) on saanud talves kannatada. Olen sellest pundist jaganud taime ka tahapuisniidule viimiseks.

Sämpimar (Polystichum interjectum) ja imara sort 'Cornubiense'

                                             Kiviürt, peaks olema Woodsia subcordata                                                                   

Paas-kolmissõnajalg (Gymnocarpium robertianum), kodumaine, Lääne-Eesti kaitsealune liik.

Meelis-sõnajalg (Dryopteris affinis) ja selle liigi sort, ehk on 'Cristata' (The King).

Hariliku naistesõnajala (Athyrium filix-femina) ise eosekülvist tärganud taim, võiks olla 'Cristata capitata', aga pole kindel.

                                          Athyrium nipponicum 'Burgundy Lace'

Lisaks on seal natukese muid värke kah. Siinkohal ka mõni sõna Karboni puudest. Kunagine laiuv saarvaher on juba ligi 20 aasta eest maha võetud. Laiuv pihlapuu ja võimas kõverik kadakas on loomulikult alles jäetud. Üritasin seal kasvatada igasuguseid eksootilisi okaspuid, aga ei meeldinud neile seal. Krüptomeeriad heitsid järjest hinge ja üldse. Nüüd sirguvad seal Ida-Aasia lehtpuud: amuuri korgipuu Phellodendron amurense), jaapani vahtrad (Acer japonicum) ja tänavu istutasin väga haruldase tiibtseltise (Pteroceltis tatarinowii). Eestis võibolla ainus oma liigi esindaja. Okaspuudest on sinna jäänud lumi-kivijugapuu (Podocarpus nivalis). Paraku on viimased lumeta talved kärsatanud ta ilusat vaipa kõvasti. Kuid see uusmeremaalane on siiski elus ja roomab usinalt laiali. Lisaks on seal ka patagoonia oganupp (Acaena magellanica). Seni roomleb oma alal, pole veel Karbonit ära vallutanud. Ahjaa, üks pukspuu ja vana laiutama kippuv sabiinia kadakas on seal lisaks ka.

Jaapani vaher (Acer japonicum), ise seemneist külvatud, üks kõige ilusamaid vahtraid mu meelest.

Tiibtseltis (Pteroceltis tatarinowii), Eestis võibolla ainus oma liigi esindaja. Peaks olema külmakindel liik, näis, kuidas siin hakkama saab. Juba paraku raagub.

 Lumi-kivijugapuu (Podocarpus nivalis) on viimaste talvedega kannatada saanud.

              

                                       Patagoonia oganupp (Acaena magellanica)

Eile lõpetasin selleaastase Karboni rohimise. Tjah, mis muud lõppu kosta, et väegade nauditavad vaated avanevad seal nüüd. Selline jaapanliku hõnguga samblaaed, samas sündinud läbi mu oma ideaalide ja vaimse arenemise. Mnjah, viimane lause sai keeruline ja ausalt öeldes na imelik...

Pildikesi Sääre tirbilt

 Eilsel augustikuu viimasel päeval põikasime Kassarisse. Bussidega läheks sinna terve päev ära, aga kui nüüd autoga, siis lausa lust ja lillepidu. Ühtlasi käik Sääre tirbile. Seal rannalähistel kasvas kunagi uhkelt kuu-võtmeheinu (Botrychium lunaria). Nüüd oli juhus nende asupaik üle kaeda. Paraku võis arvata, et olime hiljaks jäänud. Ikkagi suve lõpp ja üldse, vahepealsete aastatega on ala võsast lagedamaks raadatud ning hobused peale sööma lastud. Kuidas see võtmeheintele mõjub, pigem hästi või halvasti? Ei tea. Vaadates murumadalaks söödud taimestikku, kus nõmm-liivatee seas kuldkanni puhmikute asemel kah maadjad vaibad, siis... 

                                           Tui-tähtpea (Scabiosa columbaria)

Ainult tui-tähtpead (Scabiosa columbaria) kõrgusid üle murumaa ja õitsesid parajasti. Nad sarnanevad küll äiatarile, ent õisikute välisõied on tunduvalt suuremad, andes õisikutätratele veidi ebakorrapärase ilme. Üsna pleekinud moega õisikutest sai ka paar enamvähem pilti tehtud. Muide, tui-tähtpea on iselaadse levikuga. Eestis ja Rootsis jõuab oma levila põhjapiirile, samas lõunas levib Araabia poolsaarel, Etioopias, Keenias, suisa Kongos. Uskumatu lõunamaalane!

Viinamäetigu (Helix pomatia)

Kammisime veidi seda kuu-võtmeheinte ala. Kohtasime palju hobusesitta ja viinamäetigusid, ent võtmeheinu mitte. Kujutlesin, et vast kadakate ääres neid ehk on, kuid paraku mitte ei trehvanud. Kogu piirkonda läbi ei käinud, vaid vaevu pool. Nagunii oli vaja veel edasi Mareti taimeaeda jõuda ja nii see käik pealiskaudseks jäi. Klõpsisin vaid mõned maastikuvaated. Ikka väegade kaunis on see tirbiseljandik! Olen siin saare sisemaal rannikuloodusest täitsa võõrdunud ja nüüd tundsin end kui täiesti teises maailmas olevat. See paljastuva lubjaklibuga seljandikuvall, need kadakad ja šibljaki-tukad, kahel pool meri, lõid vahemerelise tunde. Väga harva satun ma tirbile, sel aastakümnel oli nüüd see alles kolmas kord. Lükin siia otsa mõned maastikuvaated.

    

              

       

                   

                      

                           

Pihlakad punasid, kibuvitsad punasid. Päiksevalgus oli juba väga septembrikuine, suvelõpuline, ehk varasügisene. Kaunis, ent natukese nukker ka. Muide, need kibuvtsad. On perekond, mille liikides ma sotti pole siiani saanud. Tunnen võõrliiki Rosa rugosat ja Eestis peagu ainult siin saartel esinevat Rosa mollist. Siin jäi tavaliste sekka ette vist just ka Rosa mollis ehk pehme kibuvits. Karvased ümarad viljad ehk tõrsikud ja kergelt sinakapoolsed lehed. Kohapeal väga ei süüvinud, ent nüüd ilmselt, jah, kes muu kui Rosa mollis, mu lemmikuim kibuvits. 

                                                     Pehme kibuvits (Rosa mollis)

Toomingad punasid ka, lehed, ilmselt vahepealse kuivuse tõttu, mõjudes imelike eksootidena. Aga ikka see meie tavaline harilik toomingas (Prunus padus):

Arkansase aed Hiiumaal

Moosese heinamaast olen kujundanud omale koduse killukese USA idaosa loodusest, istutades mõned puud-põõsad-püsikud. Mitmed olen siiski metsaaeda kolinud, näiteks ambrapuu (Liquidambar), nüssa (Nyssa sylvatica), pensilvaania mariporsad (Morella pensylvanica) etc. Need, kes tahavad hapuniisket mulda. Moosese heinamaal on pinnakiht küll liivane, mis tükati suvel põuasevõitu, allpool tuleb aga vastu lubjamoreensavikiht. Nõnda on sellesse aiaossa jäänud pigem lupja taluvad liigid. Ehkki ega nt varimagnoolia või isegi tulbipuu seal vahest kõige õnnelikumad ei ole.

                                        Arkansase aia panoraam Nõmbal, Hiiumaal

Panoraamvaade Moosese heinamaalt. Kõik seal kasvavad eksoodid pole ühele pildile mahtunud ja ega täit ülevaadet siinkohal vast andma ei hakkagi. Küll aga peatun pisut mõnel siiski. Hakkasin täna huvipärast uurima, et kus oleks see ala, kus need puud-põõsad-lilled looduslikus areaalis koos kasvavad. Kui siiani rääkisin, et tegemist on US East osakonnaga, ehk siis Ühendriikide Ida, siis nüüd ilmnes üllatusega, et tuleks kasutada hoopis kohamääratlust US South ehk Ühendriikide Lõuna. Nimelt tõmbavad Maclura pomifera, Catalpa bignonioides ja Magnolia tripetala, ka Taxodium distichum n-ö raskuskeskme sootuks lõunasse. Uurisin ja puurisin, kuniks joonistus lõpuks välja vaid üks osariik, kus need, aga ka tulbipuu, amorf, lumepuu, glediitsiad etc kõik sama osariigi piires looduslikult esinevad. Niisiis on Nõmbal Arkansase aed. See nimi kõlab väga hästi, arvan, et hakkangi seda kasutama. Mõne aastate eest nimetasin ala küll ka Preeriaaiaks, aga see pole siiski päris sobiv, preeria kohta kasvab seal liialt palju puid ja üldse mitte preeriakõrrelisi.

 

    Arkansase aed Moosese heinamaal 28.8.2024 (kuni 2008. aastani elas seal koer Mooses).

Alustuseks sooküpress ehk soosekvoia (Taxodium distichum). Peagu 20 aastat tagasi istutasin selle oma sünnipäeval (2005). Puu on saanud karmidel talvedel näpistusi, ent erinevalt 2011-12 jõledate talvede tagajärjel hukkunud metasekvoiast jäi tema püsima. Paraku enam korralikku püstist ladvakasvu ei tulegi. Eile lõikasin liiga plänn-laiali valgunud puud rohkem trimmi. Vast hakkab see ladvakasvu stimuleerima? Äralõigatud oksakuhil tundub hirmuäratavalt karm, aga puu näib nüüd igatahes parem välja kui enne. Kõrgust 3 meetri ehk kümne jala ligi.

                                        Taxodium distichumilt harvendatud okstekuhil...

                                                Taxodium distichum, Nõmba, Hiiumaa

Arkansase aeda istutatud puudest on kõrgeimaks tõusnud tulbipuu (Liriodendron tulipifera. Istutatud juba 2004. aastal. Algul kiduv äbarik, ent ümberistutamise järel hakkas kosuma. Tema kõrval on trompetipuu (Catalpa bignonioides). On kasvanud stabiilselt tasapisi, külmad on harva vaid tipupungi näpistanud. Paraku on tulbipuu liialt lähedal ja võib tulevikus trompetipuud varjama hakata.

                                         Catalpa bignonioides & Liriodendron tulipifera

Varimagnoolia (Magnolia tripetala) on sinna istutatud umbes 2009. aastal. Koht on tegelikult suiti liialt kuiv, sestap ei ole puuhakatisel lehed just kõige lopsakamad. Ka on juurdekasvud viimastel aastatel kängunud. Samas ajab tänavu alt uut võsu, ehk lasekski teise haru juurde kasvada? Puukene on mitmel aastal õitsenud ja paaril korral viljunudki. Tänavu õitses ohtralt, ent vilju ei tulnud.

                                   

                                                                 

                                             Magnolia tripetala

Igavesti uhkeks on paisunud amorf (Amorpha fruticosa) Kena liblikõieline põõsas, kuigi nimeks pandud kaunpõõsas küll ei õigusta ennast. Igatahes siin pole teinud ainsamatki kauna. Õitseb aga ohtralt, ehkki õied na kribud. Kuid huvitava tumelilla värviga.

Amorpha fruticosa

Amorfi laiutamine kipub varjutama kõrval olevat makluurat (Maclura pomifera). Paraku see huvitav mooruspuuline ei lõpeta sügisel kunagi õigel ajal juurdekasve ja saab pidevalt kõvasti näpistada. Tänavugi virutab vaat et meetrised kasvud, aga ega neist tulevaks kevadeks nagunii midagi järgi jää. Aga ehk siiski? Loota ju ometigi võib. Igatahes huvitav, et see liik siin üldse elus on püsinud. Tema looduslik jäänuklevila asub Oklahomas, Texases ja Arkansases.

                                          

                                              

                                                   Maclura pomifera 

Üllatav, et ka virgiinia lumepuu (Chionanthus virginicus) levib kaugele lõunasse, ka üle Mississippi Arkansase osariigis, lausa Floridaski. Nõmbal on olnud kasv aeglane, ent stabiilne. Paaril viimasel varasuvel on ka õitsenud.

                                                Chionanthus virginicus ehk lumepuu

Mullu sain ka Ameerika kahe glediitsia liigi omanikuks. Nii Gleditsia triacanhos kui G. aquatica. Mõlemad on veel väiksekesed, eriti kribu sooglediitsia. Mõlemad liigid kasvavad looduslikult ka Arkansases.

                                            Gleditsia triacanthos

Puid-põõsaid on seal heinamaalapil veelgi ja needki puha levivad ka Arkansases:  suureviljaline tamm (Quercus macrocarpa), hõbevaher (Acer saccharinum), hilistoomingas (Prunus serotina), humalapuu (Ptelea trifoliata), karoliina valgepöök (Carpinus caroliniana) ja ka lääneplaatan (Platanus occidentalis). Viimane on aga kräbal vitsake, alles tänavu sinna Moosese heinamaa servale kolitud. Lisaks veel punane aroonia (Aronia arbutifolia). Seevastu välu-naistepuna (Hypericum frondosum) levib hoopis Arkansasest lõuna pool. Moosese heinamaal on ta olemas, põõsas hakkab aga vist vanaks jääma, hõreneb. Selle seemneist kasvab järglasi lisaks metsaaias.

                     

                                     

                                                     Prunus serotina ehk hilistoomingas

                                                   Ptelea trifoliata ehk humalapuu

Püsikutega on aga nii, et Arkansaseni ulatuvad servapidi vaid kaelus-vaigulill, arkansase maruhein ning siidaskleepias. Neist esimene on võimas ülepea jurakas, Nõmbal aastast 2015. Maruheina sain Maretilt Käinast aga alles paari aasta eest, selle õitsemiseani läheb veel aega. Siidaskleepias on ilgem juurevõsundiline umbrohi, õnneks seni on niitmisega vaos hoitud. Õitseb hullult, lõhnab hästi ja meelitab putukaid. Õnneks viljunud ei ole, seega seemnelevi ohtu pole.

                                         Kaelus-vaigulill (Silphium perfoliatum)

                                          Arkansase maruhein (Vernonia arkansana)

                                                    Siidaskleepias (Asclepias syriaca)

Siiski ka piiskenelas ja missuuri kuningakepp levivad Arkansases, ilmnes praegu levikukaarte uurides! Piiskenelas on põõsalaadne püsik. Missuuri kuningakepp avab oma latakad õied varasuvistel õhtutel ja on siis vägagi vaatamist väärt.

                                              Kolmetine piiskenelas (Gillenia trifoliata)               

                                 

                                      Missuuri kuningakepp (Oenothera missouriensis)

Põhjapoolsema levikuga on hiigelpäevalill ja napalill. Viimasel on peamiseks vaatamisväärsuseks lopsakad kämmaljad lehed. Lehtdekoratiivne on hiigel-päevalill, meie oludes siin õitsemiseni sügisel ei jõua.

                                           Hiigelpäevalill (Helianthus salicifolius)

                                            Napaea dioica

Nõndaks. Selline ülevaade. Heinamaal on natuke veel ruumi, tahaksin sinna kolida ka pisikesed sindlitammed (Quercus imbricaria). 2020 Tallinna botaia puu tõrudest on mul 5 taime. Ka sindlitamme levila ulatub edelaservapidi Arkansaseni.

Lõppu pildike tänasest Arkansase aiast. Oma erilise soosekvoia ehk taksoodiumi alt. Kraadiklaas kerkis peagu +24 juurde, nii et särgita seal USA Lõunas poseerida oli täitsa asjakohane!

                                      Taxodium distichum (+mina ise)

P.S. Õhtul sai seal kodukootud Arkansases istutud ja täitsa meeleolukaid pilte juurde klõpsitud. Muist pikkisin blogi sisse, lisan siia otsa veel kolm vaadet. Üldpanoraami ning tulbipuuloojangu.

                      Loojang tulbipuu all/ Sunset under my tulip-tree (Liriodendron tulipifera).

                                                   Kesk-Hiiumaa, Nõmba, 28. august 2024