Ikka jumalakäppade (Orchis mascula) lainel

 Kisub mul siin süvitsi nende jumalakäppadega (Orchis mascula). Ilmneb, et Nõmba leiukoht on oma arvukuselt võibolla lausa Hiiumaa top 5 sees! Täna tegin aga kiire sutsaka Käina lähistele. Sealgi on üks jumalakäpa ala, kust muuseas on leitud paar taime, kes pisut meenutavad lõuna-jumalakäppa (subsp. speciosa). Lõuna-jumalakäpa levikuga on üldse huvitavad lood. Lisaks Kihnule on nüüd leitud väga speciosa nägu taimi ka Sõrvest. Hiiumaal aga lõuna-jumalakäppa tahta on natuke liiast. Igatahes kaesin koha üle.

Tegelikult teadsin juba ammu seda piirkonda kui hallide käppade ala. Nemad on paistnud möödasõidul või -käigul kaugelt silma. Nii ka nüüd. Aga jumalakäpad on mõõtmetelt tagasihoidlikumad ning ma polnud ealeski tulnud selle peale, et sedasi põlluservas nemad kasvada võiks. Aga siiski olemas nemad seal on! Leiukoht ei ole arvukas. 8 aasta eest veidi üle kahekümne, hiljem aga vaid lausa kolm, 3 aasta eest neli tükki. Tänane kaheksa õitsvat taime polegi siis nii hirmus niru tulemus, kui eelnevat arvesse võtta. Nõmba jumalakäpamölluga võrreldes muidugi köömes, aga üks tore ja huvitav koht igatahes. 

Jumalakäpad seal on õige pisikesed ja paar taime juba õitsemist lõpetamas. Väiksed tõesti jah, päris kribu või vaksajagu pikkust, ainult üks kopsakam. Üritasin seal mõned pildid teha. Samal ajal ja hakkas sadama. VIHMA!!! Sel absoluutselt vihmata maikuul, issanda ime! Aga nüüd jumalakäpapilte:

  Kribulad, eks ole? Olgu siis see ainuke natuke suurem ka:

Ning siis see üks erilisem. Tema õiekattelehed on tibakese pikemad kui teistel, seega justkui võiks olla grammikese lõuna-jumalakäpa sugulust sees. Aga kuna nii väga tahaks subsp. speciosa tunnuseid näha, siis kipud pookima neid külge kus vähegi saad. Igatahes üks ilus väike jumalakäpp, klõpsasin mitme kandi pealt:

 Aga noh, kui vaadata naabruses kõrguvaid halle käppi (Orchis militaris), siis pole kahtlust kumb liik uhkem on. Muuseas ilutses seal ka tore roosaõieline hall käpp:

Muust niidutaimestikust ka. Palju lubikat (Sesleria caerulea), natuke vesihaljast tarna (Carex flacca) ja teisi tarnu, suvel hakkab seal laiutama pajuvaak. Praegu on aga õitsemise aeg kätte jõudnud madalatel mustjuurtel (Scorzonera humilis). Üks ütlemata sümpaatne pärandniitude korvõieline!

Ahjaa, käopõlli (Listera/ Neottia ovata) jagus sinna samuti üsna mitmeid. Üks pilt kukkus välja täitsa tore:

Selline väike ülevaade. Eks neid jumalakäpakohti oleks Hiiumaal kaeda küll ja küll, aga paraku hakkavad nad õitsemise lõpusirgele jõudma ning pole kindel, kas veel kuskile põigatud saan.

Nõmba jumalakäppu taas kaemas

 Aasta on möödas suurest avastusest siinsamas Kesk-Hiiumaal Nõmbal, mil ilmnes, et jumalakäpad on siin elus kui muiste. Toona tundus see tohutu imena. Lugesin siis kokku tervelt 256 õitsvat võsu. Liigiliselt ikka muidugi see nö põhiline Lääne- ja Põhja-Eesti lubjalembene jumalakäpp ehk Orchis mascula subsp. mascula. Peale hiljutist lõuna-jumalakäpa niitu Pärnumaal oli tuttav ja kodune neid harjumuspäraseid nüüd samas koduküla lõunaservas taas kaeda. 

Maastik tamme ja jumalakäpaga (Quercus robur & Orchis mascula). Ning üksiku tammealuse jumalakäpa portree.

Kuigi üldiselt tundus neid olevat sama palju ja sama tihedate rühmadena, arvud siiski ei peta. Nüüd sain kokku 194 õitsvat võsu. Mullu võibolla lugesin midagi ehk ka topelt, nüüd loodetavasti sai üsna õige loendus tehtud. Põhiliselt leidub neid kinnikasvava puisniidu põhjaosas. Segus nurmenukkude ja mustjuurelehtedega, tükati õige varjukas võsas. Teine ala kulgeb niidu idaservas piki seljandikuneeme nõlva. Siin on neid vähe, tänavu 17 õitsvat taime. Ala on vägagi varjuline, pealegi võistlevad jumalakäpad seal naatide, metstulikate ja muu sellise lopsakusega, et ei paista õieti väljagi. Paar jumalakäppa oli nii sügaval sarapuu vilus, et lausa imekspandav. Nagu miski ehe metsaorhidee. Tegelikult on jumalakäpp näiteks hallist käpast tõesti varjutaluvam. Aga lõputult ta hooldamata padrikus siiski ellu jääda ei suuda. Ja kahjuks kasvab see endine niidimets aina enam võssa. 

Ehkki jumalakäppi koos toredate rühmadena, jäid üldvaatefotod väga nirud. Ma mitte ei oska varjus pildistada neid lillasid orhideid, masin teeb nad ebanormaalselt siniseks. Midagi siiski klõpsisin:

Aga lähiportreed päikselistes laikudes tulid täitsa ilusad välja. Tumedate seas ka heledamaid isendeid.

Ühe peaaegu valge jumalakäpa leidsin tänavu sealt lisaks. Igavesti tore teine, pisut lillaroosat on õites siiski sees:

Kuna ilge põud kestab, juba teist kevadet järjest ning sedakorda tundub tulevat eriti karm, siis on karta, et jumalakäppi on tuleval aastal siin Nõmbal veelgi vähem...

Lõuna-jumalakäpa niidul

 Jumalakäpp (Orchis mascula) on lubjalembene orhidee, kasvades eeskätt Lääne-Eestis, Põhja-Eestis siinseal ka. Ning siis mõnes paigas Lõuna-Eestis. Nüüdseks on aga Käoraamatu mehed eristanud siinmail omaette alamliigi, lõuna-jumalakäpa (Orchis mascula subsp. speciosa). See pole nõnda lubjalembene ning asustab just Eesti lõunapoolsemat serva: Valgamaal, Viljandimaal ning Pärnumaal, jõudes siin oma levila põhjapiirile. Omaette kasvab Kihnu saarel ka. Koiva puisniitudel esineb justnimelt lõuna-jumalakäpp. Tunamullu Vaitkal käies oli veel aga liiga vara nende jaoks. Nüüd juhtus aga sedasi, et äsja nägin selle taksoni iseoma silmaga lõpuks ära. Seda Lõuna-Pärnumaal Urissaare kandis, kus on ilmnenud võibolla Eesti kõige isendirohkem lõuna-jumalakäpa asurkond. Sain pisikese vihje, ülejäänu tuli aga paari foto põhjal maa-ameti õhuvaateid takseerides ära teha. Ja see detektiivitöö kandis vilja!

Niisiis eile asusin Hiiumaalt teele, et juba pealelõunal kohale jõuda. Külavahel algasid toredad puiskarjamaad, teeveeres üksik jumalakäpp. See oli väikseks sissejuhatuseks. Veel natuke edasi ning seal laialehise metsatuka taga algaski imeline aas. Avara niidu lõunaserv on puisniiduliku moega, üksikult kasvab sangleppi, jalakas, rühm künnapuid (Ulmus laevis), suur saar, paar sarapuud. Ka kullerkupp (Trollius europaeus) oli siin olemas. Küll juba osaliselt hakates ära õitsema.

Ja siis muidugi need käpad. Vaated võtsid täitsa ohkama. Lausa ime, kuis neid siin küll nõnda palju on! Üritasin teha üldvaatefotosid, ehkki pildile jäi nagu vähem kui silm tegelikult seletas. Kokku lugema ma neid ei hakanud. Ainult ühe tihkema soone lõpus oleva eraldi piklikklumbi lugesin üle: väiksel alal sadakond õitsvat taime. Võimas!

Lõuna-jumalakäpa eristamine põhiliigist käib minu jaoks peamiselt vaid õiekattelehtede järgi: nende otsad on pikad ja mitut puhku üles käändunud. Sestap jätab ka õisik pisut haralise mulje. Lükin siia lihtsalt portreid.

Täies õitsengus ja veel ülalt nuppus isendite kõrval mõned alles veel avanemata. Need olid omamoodi ilusad:

Istusin seal sarapuuvilus kivirahnud, tugev tuul uhas sääski minema ja mõtlesin, et oleks ehk võinud ikka siia telgi kaasa võtta, telk kuskile niiduserva panna ja naudelda kogu seda ilu pikemalt. Ümbrus oli hoopis lääne-eestilik, need laialehised puud ja üha aina lillatavad käppade küünlad. Ning näe, natukese nurmenukke (Primula veris) jagus siia ka. Nurmenukud ja jumalakäpad koos on kuidagi eriti lääne-eestilik klassika:

Kui siis äkki hakkas üle välja talu poolt üks kogu lähenema. Kas juba Märt tuli mulle autoga järele? Ei. Hoopiski sealse talu elanik. Valmistusin kohtama tõrksat eestlast, kes tuleb uurima, et misasja siin koperdatakse (ehkki olin riigimaa poole peal), kuid tervitati hoopis lahke naeratusega. Välismaa keeles tuli rääkima hakata. Nimelt elab tema oma mehega siin talus juba 15 aastat ja pool käpaniidust kuulub selle talu juurde. Aja jooksul on jumalakäppade olukord siin aina paremaks läinud, kord aastas hiline niitmine meeldib käppadele väga hästi. Paraku nüüd plaanib RMK oma poolel loomi karjatama hakata, näed postidki juba püsti taotud. Võib arvata, et sellest kujuneb pigem probleem. Mõõdukas karjatamine ei ole käpalistele ehk väga halb, aga pigem oleks parem kui jätkuks selline niidetav heinamaa. Eks näis, mis sest asjast saab. Kui see ala arvele võetakse (seni veel pole seda!), siis ehk loobutakse karjatamise plaanist. Nii või teisiti nemad oma talu poolel jätkavad igatahes vaid niitmisega. 

Kõndisime talu poole ja nägin, et ka siin jagus palju jumalakäppi. Huvitaval kombel hoiavad nad rohkem pajupõõsaste ribade ligi, päris lageda heinamaa keskel pigem ei kasva. Jumalakäpa paistis isegi taluhoovis rohtaias. Too daam luges tänavu kogu ala peale kokku vast 1200 jumalakäppa. Mullu olnud aga topelt nii palju, mullu oli siin erakordselt hea jumalakäpa aasta. Eks need põuad hakka mõju avaldama. Kuigi see niit on tükati päris niiske, nagu näitab kullerkupu olemasolu. Paiguti on aga kuivem ja madalama rohustuga. 

Hüva, selline väike ülevaade. Niidu täpset asukohta ma mõistagi avaldada ei või. Jumalakäpad on II kaitsekategooria liik ikkagi. Viskan siia lõppu ühe eilse endli lõuna-jumalakäppadega kah:

Kolm pilti sirmokkast

 Sirmokas (Sciadopitys verticillata) on üks väga iselaadne okaspuu. Peetakse vägagi ürgseks, vaat et paarsada miljonit aastat vanaks. Muistsed sirmokkad andnud oma osa ka meie Läänemere merevaigu tekkimisse. Nüüdseks on elus vaid üks jäänukliik Jaapanis. Varem loeti sirmokkad sooküpressiliste hulka, ehk siis mammutipuu, ranniksekvoia, krüptomeeria, kunningaamia, metasekvoia etc sugulaseks. Nood on liidetud praeguseks aga küpressiliste sekka, ainsana pääses sellest küsitavast "haldusreformist" sirmokas. Sest ta on tõesti täiesti erinev tegelane. Pealtnäha lopsakate männiokaste moodi asjandused polegi tegelikult okkad, vaid muundunud võrsed ehk kladoodid. Päris okkad on taandarenenud pruunideks vaevuaimatavateks soomusteks.

Eesti oludes on sirmokas osutunud vägagi vastupidavaks. Peaasi, et kevadpäikse kõrvetuse eest on hõredat okasmetsa ta ümber. Nõmbal ongi 2006. aastal soetatud esimene sirmokas metsakeskkonnas, sinna kolitud 2015. Ta viskab hästi kõrgust, ent kuidagi sulandub üldisesse metsafooni, mistap hästi vaadeldav vaid ajutistes päikselaikudes. Täna ennelõunal suures sääseorgias üritasin kaks fotot temast saada:

Natuke üle pea sirgunud sirmokas osutus aga hoopiski kõrgemaks kui ma arvasin. Vahel on vaja perspektiivi, et asjast õiget sotti saada. Pealelõunal käis külas tore õpilasgrupp Suuremõisa linnaaedniku-õpilasi. Muuseas näitasin neile kraavi tagant sedasama sirmokast, kes varjus peagu nähtamatuks oli maskeerunud. Painutasin ühte latvadest, selle hetke püüdis pildile Triin Lukas. Ma natuke üritasin fotot kohendada, ent ega see sirmokas ikka hästi silma torka, peab väga täpselt uurima. Joonistasin ladva poole siis ühe joone, et ikka selge sott oleks:

Aga nüüd on uneaeg, lühikeseks jääb see öö. Homme on plaanis põigata Liivimaale lõuna-jumalakäppu kaema.

Ilusaid ja imelikke õitsejaid

 Kõik möllab õitseda. Paraku koduhoovist kaugemale enam ei tihka minna, metsaaed on säärane jube sääseorgia, et parem mitte üritadagi nina sinna pista... Mõne päeva eest Rhododendron canadense'st siiski vaate klõpsasin:

Eespool aiaservas õitseb laukapuu (Prunus spinosa). Ilge juurevõsu ajaja, aga kodumaise liigina katsun teda siin ikka pidada. Paraku liini all, ei saa seal väga kõrgeks tal lasta sirguda. Niisiis Prunus spinosa:

Aiamaal avastasin aga eile väga kummalise tulbi. Punaste pundis üks pealtnäha kollane, ent sellel üks õieleht rangelt punane, teisel pooleks nagu joonlauaga tõmmatult punane-kollane:

Veidralt käitub virsikupuu (Prunus persica). See, kelle olen suvalisest poeseemnest üles kasvatanud. Õitseb tänavugi ilusasti. Algul olid õied heleroosad, pildistatud 16. mail:

Nüüd aga õitsemise lõppfaasis lausa tume-tumevärvilised. Pigem võiks asi käia vastupidi, et õied pleekuvad, ent virsikupuu puhul seega mitte. Tänased virsikuõied:

Olgu siia lõppu üks portree virsikuõitega ka. Peagu +24 kraadises suvesoojuses: