Lumeuputus ja õunatoidud

 Kui eelnevail päevil oli lund nagu tema oli, pigem tuisuvaalud ja sekka üsna õhuke kiht, eriti metsas, sai veel ringi liikuda, siis eile tegi ikka väga vihase lumeuputuse. Miski lollakas kirde-edela suunaline tiheda saju keel aina ründas ja ründas Nõmbat siin Kesk-Hiiumaal. See oli osa üldisest Loode-Eesti lumesajuvööndist, mida toitis sooja mere ja külma õhu koosmõju. Vahetasin eile aina sajutopsikuid. Sulatatult sai sademete kogusummaks 30 mm. Ent selle hulka jääb ka varasemast sajust midagi. Nii et täpseid andmeid pole välja käia. Samuti oleks mõttetu lume paksuse mõõtmine. On see ju tuisu tõttu ikkagi väga ebaühtlane. Eesti rekordpaksus olla praegu Tallinnas - 37 cm. Kindlasti on Nõmba vähemasti sama paksu lume saanud. Kuigi arvuliselt tundub see 37 cm ju üsna vähe. Silma ja tunde järgi on siin justnagu rohkem.

                     Puukuuri ja maja vaheline roogitud rada.

Rookisin eile õhtul, põhiline töö oli aga täna. Õnneks vallasahk lükkas maanteest majani tee lahti. Aga maja juurest puukuurini ning pesukuivatusvarjualuseni tuli kõik käsitsi rookida. Paar tundi kulus ära. Iseenesest ju kerele hea, sai trenni tehtud. Ja tulemust ikka näha ka, vägevad vallid ja head vabad rajad. Majahoovis hakkab lume ladustamiseks paraku ruum otsa saama. Ja kui veel uut lund koos tuisuga tuleb, mis sügavad vallivahed peaks täis ajama, siis... ei taha sellele mitte mõeldagi. Ja kui peagi on vaja kompostihunniku juurde pääseda, et koorteämbrit tühjendada, siis ei kujuta seda vallist läbi sumamist ja sinna pääsu ettegi. Nii kaugele säärast korralikku rada kaevandada mitte ei viitsi.

                    Maja ees hoovis pole lund varsti enam kuskile panna.

                     Vaade köögiaknast.

                     Siidpöörise siil lumes.

                     Rookimine on lõpetatud seks korraks. Nägu üsna õhetavpunane.

Aga et mitte nii koleda lume lainel lõpetada, siis lisan siia otsa ka midagi meeldivamat. Tubane-talvine aeg on paras millegi maitsva vaaritamiseks. 7. jaanuaril keetsin veidi õunamoosi. Hakkasid osad koduaia õunad käest ära minema, niisiis tuli need ära kasutada. Sekka puistasin kardemoni.

Ning eile tegin selle hooaja esimese plaaditäie ahjuõunu. Hapukatest mahlastest 'Sidrunkollastest taliõuntest' saab väga maitsvad. Kui lisada veidi suhkrut, tublisti kaneeli ning augu täiteks rosinaid.

                     Ahjuõunad rosinatega.

Koledas talveilmas saabusid uued huvitavad eksoodid

Õues on jõle, juba teist päeva sajab mingit poolmärga pasalund, järelejätmatult. Kahe päevaga tulnud 41 mm jagu vett (olen lund torbikus mitut puhku sulatanud ja sihuke see tulemus on). Lumepaksuse mõõtmine on aga mõttetu, igatahes tihke ja üle jala kindlasti seda jagub. Ja aina tuiskab juurde. Tänane vaade maja eest on selline:

 Väike meeldiv laks tänases päevas siiski oli. Tšehhimaalt saabus pakk, postimees tõi otse koju kätte. Tjah, juba neljas kord ma sealt Tropikust tellisin. Alati on seal miski eksoot, mis paneb silma põlema ja nui neljaks seda tahtma. Märtsis oli selliseks ajendiks suurelehine vaher ehk Acer macrophyllum, septembris pontose tammed ehk Quercus pontica ja nüüd detsembris avastasin, et on saadaval ameerika pöögid! Ehk siis Fagus grandifolia. Just see Ameerika ainus pöögiliik, kelle lehed meenutavad pigem valgepöögi omi ja keda varemalt Britannias peeti lootusetuks, kuna nõudvat kuumi suvesid. Ju oli päritolu kuskilt USA lõunaosariikidest. Tegelikult levib ameerika pöök põhjas kuni Kanada Nova Scotisani, kus suved pigem mereliselt jahedavõitu. Igatahes Helsingis kasvab Kaisaniemis ameerika pöök suurepäraselt.

Fagus grandifolia, Helsingis Kaisaniemil, september 2022. Seal kitsas sisehoovis on tervet puud fotole püüda üsna võimatu.

Üks vana ameerika pöök hoopis koledama kliimaga Mustilas elas üle nii 1940-ndate kui 1980-ndate karmid talved, sellal kui harilikud pöögid külmusid maani. Niisiis on ameerika pöök külmakindlam kui harilik pöök, külmataluvuseks antakse -34, isegi -38 kraadi. Ometi on ta Soomes haruldane, niisamuti terves Euroopas. Miks ometi? Nõnda tellisin kohe kolm ameerika pööki. Istutan Moosese heinamaale ehk Arkansase aeda. kuigi sinna plaanisin sindlitamme seemikud panna.. Aga ameerika pöök on siinmail täielik rariteet, äkki seni polegi teda veel Eestis üldse kasvamas?

Olgu nüüd siinkohal siis lahtipakitud taimede üldvaade. Päris laiali veel ei kiskunud:

Magnolia macrophylla subsp. ashei, Fagus grandifolia, Camellia oleifera, Vitex agnus-castus.

                                 Lähivaade ameerika pöögi lehele, taamal kameelia.

  

Nagu näha, siis on ashei magnoolial veel mullused haljad lehed küljes! Magnooliaid ma üldiselt enam siia juurde ei taha. Aias on ainus hea koht metsaaia Montisoma poolsaarel, muhev hapukas parasniiske muld. Kuid kahjuks möllavad seal vesirotid, kes on seal tapnud ära Magnolia stellata, Sinocalycanthus sinensise, Lindera benzoini ja Stuartia pseudocamellia. Täielikud pasad näriliseraiped, ma ütlen! Niisiis peab aju ragistama kärssamiseni, kuhu ta koha üldse saab. Tegemist on võibolla maailma suurimate lehtedega magnooliaga, lehed võivad kasvada üle 3 jala pikaks, ehk siis meetriseks lahmakaks. Kuid et saada suuri lehti, on vaja head tuultest varjatud kohta, isegi kerge vari oleks abiks. Muide, suurelehised magnooliad kasvavad Õngul täitsa hästi, ma küll ei tea, kas on seal põhiliik või ashei alamliik. Ashei magnoolia külmataluvuseks annab Tropik -25 kraadi. Nii et nibin-mabin võiks Nõmmba sobida.

Camellia oleifera. Seda peetakse üheks vastupidavaimaks kameelialiigiks üldse, taluvat -20 kraadi kanti probleemideta, aga ka kuni -24. USAs kasutatakse teda ristamisel, et tõsta erinevate kameeliasortide külmakindlust. Sel põõsal on valged lihtõied, kollase südamikuga, üsna sarnased teepõõsa (Camellia sinensis) õitega, on aga suuremad ja ilusamad. Seemnetest pressitakse õli, mis on Hiina meditsiinis väga hinnatud. Selle kameelialiigi seemneid olla väga raske hankida ja kaotavad kiiresti idanevuse, seda väärtuslikum on, et Tropikul on asi õnneks läinud ja nüüd müügis need. Proovin siis järgi. Ehkki teda tuleks kasvatada paar aastatki potis ja talveks jaheruumi tuua. Kuid kameeliad on nii nõudlikud ja potis pidamine on kahtlane. Ju kevadel ikka metsa suskan. Tahab poolvarjulist hapukõdusegu pinnast, mis oleks alati parasiiske ja mitte kunagi liigniiske. Mnjaa, paras pirtspek...

Pakis oli ka mungapipra (Vitex agnus-castus) vitsake. Ehkki heitlehine, on mulle mulje jäänud, et see vahemereline põõsas on paras hellik. Ehk võrreldav viigipuuga? Tropik annab külmataluvuseks -22. Ja külmumise korral taastub maast võsudes hästi. Budapestis Margiti saarel nägin mungapipraid vabakujuliste hekkidena, luues seal mediterraanset meeleolu. 

Eks siis paistab. Istutamisteks läheb kevadel. Oleks see mu n-ö jõulupakk jõudnud siiani enne jõulu, istutanuks ma ameerika pöögid vist küll kohe maha. Nüüd peab aga hakkama mängima. Esikus on vahel liiga soe, seega kui õues sulailm, siis peaks potid välja tõstma, miinuste naastes aga sisse vedama. Nojah. Sedapsi siis.

Roheline, ent uputav jõuluaeg

 Tänavune detsember erineb vist lausa kolmest viimasest. Ei mingit lumme uppumist, õnneks. Üksikud külmad on toonud ajuti lumekirme ja temperatuur langenud kuni -5 kraadini. Praegu aga lubatakse pikemat järjestikust sooja. Ehk ei tule miskit ootamatut jugavooluvõnget. Aasta eest lubati kah pikalt sooja, ent nagu välk selgest taevast tuli jaanuari alguse külmalaine, esmalt paljaskülmaga, siis lund ja -21 kraadi. Näis..

Täna hommikupoole oli vihmast paus, käisin aias-metsas fototuuril. Eeskätte uputusi jäädvustamas, sekka rohelust ja mõnd taime ka. Siinkohal valik pilte. 

 
                                  Aeda on tekkinud lausa omaette korralik tiik.

      
              Suur ja väike tiik. Väike tiik näib juba kah üsna suurena.

Vaated metsatiikidele.

 

 

Oregoni allee. Esiplaanil Tsuga heterophylla'd, taga Cupressus nootkatensis'ed.

Silistari juga ja tähk-roodjalad (Blechnum spicant). Korintose kanal tahaks alamjooksul puhastamist, et joast allpool veetaset alandada, et joale natuke taas kõrgust juurde saada.

                                                        

 

Novembri lõpus rajatud istutusala on kahjuks väga uppumise piiril. Ilmselt ei ole hea mõte sinna Prunus lusitanica'id istutada... Sel kraavijupil ei ole äravoolu võimalust, sestap säherdune veekogunemine seal tekkibki.

Sai pildistatud ka mõnd puud-põõsast. Siinkohal pistan otsa aga vaid kaks pilti pensilvaania mariporsast (Morella pennsylvanica). Viljuvad aina paremini, see aasta on ikka päris kubinal juba. Viljad tekkivad aga vaid emastaimedele, osad on isaspõõsad. Kahekojaline liik. Üks mu lemmikumaid liike.

 

 Võiks ju neid vilju külvata... Aga ju see mõte vaid mõtteks jääbki. 

Hüva. Igatahes head rohelist jõuluaega!

Rohelised saared ja valge manner

 Alles üle-üleeile, 3. detsembril, jätsin hüvasti siinsete roheliste aasadega, tegin vihmast lörtsiks muutuvas sajus kiire fototuuri. Ja, ilmateadet uskudes, arvasin, et ongi nüüd ei tea kui pikaks talv saabunud. Saime siin seejärel tibakese lund ja kuni -5 kraadi külma. Kuid ilm teeb omi käike ja ennustused jooksevad sageli tühja. Seekord õnneks, sest ootamatult tuli mahedam ilm tagasi. 

Tänane päev oli eriti kontrastne. Öösel saartele saabunud paar plusskraadi pani räästad tilkuma ja hommikuks oli senine lumekirme enamjaolt kadunud. Seda siin Kesk-Hiiumaal Nõmbal, kus termomeetrinäit trügis täna päeval +2,3 kraadini. Küllap vabanesid kõik muudki läänesaarte paigad sest talvedekoratsioonist. Seevastu Mandri-Eestis püsisid miinused ja seega ka valge lumikate, isegi läänerannikul, nagu Haapsalu ja Virtsu. Ilmselt kagukaare tuule tõttu, mis seal sula ei lubanud, ent üle vaba sooja mere jõudes saartelt lumekihikese viis.

Tänane kontrastne päev, mil saartel plusskraadid ja roheline maa, mandril aga miinused ja jätkuv lumi. Fotoallikas: EMHI

Päev oli paksu pilvekihi all ja nii hämar, et isegi päise päeva ajal pidi toas tuled põlemas hoidma. Ja ega seal õueski just nii ülimeeldiv olnud, hoolimata rohelisest maast tundus kagu-lõunatuul na vingevõitu. Noh, igatahes veidi enne kolme pärastlõunal torkas pähe, et võiks ju siiski ka mõne fotojäädvustuse sellest isemoodi päevast teha. Eks klõpsasingi, ehkki napi valguse tõttu fotoaparaat pirtsutas ja udutama kippus. Ja ega ma kaugele klõpsima jõudnudki, vaid koduhoovis, luuderohumändide all, kaks-kolm kaadrit. Luuderohud pole kodusaare omad, viljad korjatud 2000. aasta maikuus Visbyst Ojamaalt. Algus oli neil siin lagedal idasaarel ehk päevasaarel ehk Dagöl raskevõitu, ent on siiski saanud lõpuks kosuma. Nojah, see selleks.

Visby luuderohud (Hedera helix) Kesk-Hiiumaal tänasel rohelisel jõulukuupäeval.

Loojangupaiku käisin ka kodumetsas, vaatasin üle sealsed igihaljad lehtpõõsad ja okaspuud, ent fotokat ei olnud ses hämardumises muidugi mõtet enam kaasa võtta. Ja nüüd siis klõbistan siin samust värki kokku. Et kuidagi jäädvustada seda jõulukuupäeva, mil Eesti manner on talviselt valge, saared siin aga atlantiliselt rohelised....

Vihm!!!

 Issanda ime, vihm jõudis lõpuks ka siia Kesk-Hiiumaale! Tundus, et ehk jälle irvituseks viskab kolm piiska, ent sedakorda kukkus kallama nii et maja ümbrus ujus. Müristas ja välgutas sekka ka, aga õnneks kaugemal. Oi see vee langemine oli tore vaatepilt!

Tuli see õnnistusrikas vihm läänest, läänerannikul Haldil kallas esmalt, kuniks siia jõudis. Tasapisi mahenes valing rahulikuks mõnusaks sajuks. Kuniks paari tunni möödumisel läbi tema sai. Torbikusse kogunes hinnanguliselt 29 mm. Pildistamisel jäi küll natuke viltune, aga siiski 29 mm jah. 

Nüüd sirab taas päike. Eks rohi hakka vohama siin kõrbenud majaümbruses. Ja sääskede orgiale lisanduvad eriti jubedad vihulased (habesääsklased). Aga mis parata. Seda vihma oli tõesti väga-väga vaja. Muide, siit vaid 8 km eemal Kärdlas tuli vaid 0,6 mm ning seal kestab põud edasi...

Põuase mai lõpetuseks üks Quercus hartwissiana

 Näib, et kevaded-varasuved muutuvad meil järjest mediterraansemaks. Juba teine põuamai järjest, tänavu veelgi hullem. Samas kuu lõpul mandrimaal ikka saadi korralikke äiksevihmalaadungeid. Paide kandis lausa põllud ujunud. Siin Hiiumaal aga kestab karm põud. Noh, esialgu veel jagub allpool niiskust, mille jättis sajurikas aprill. Ülevalpool aga käib korralik kõrbemine. Tänagi valgusid tumedad pilved laiali ning siin Nõmbal tuli vaid paar piiska. 

Mai sademete summaks Nõmbal jäi 3 mm, mis on sama hästi kui mitte midagi. Noh, Sõrves olnud vaid 1mm, aga mis lohutus see ka on. Mai sajuseim olnud Valga 66 millimeetriga. Ja täna, juuni esimesel päeval, sai Rapla korraga 35 mm äiksevihmalaadungi. Mis neil seal viga...

Suur põud hakkab isegi ehk tibakese sääskede orgiat vähendama. Aga kole on see nende torkimine ikka. Kui nüüd siiski vihma peaks tulema, siis läheb imejate poolest veelgi õudsamaks - aktiviseeruvad vihulased (ehk habesääsklased). Nende vastu ei aita miski, ainult tuppa põgenemine. 

Õitsemine möllab täie hooga. Küdooniapuu juba pillub õielehti. Rodode õieilu ei viitsi sinna vereimejate metsa kaema minna. Aga eilsel tuulisel õhtul niipalju tegin, et istusin natukese metsaserval Hartwissi tamme (Quercus hartwissiana) juures. Pilte tegin ka. Mullu ümber istutatud puuke hakkab ses niiskes lohus päris kenaks minema, lehed on lopsakad. Enamuse jaoks muidugi üsna suvalise tamme moodi. Tegelikult  aga n-ö eelajalooline tammeliik, hariliku ja kivitamme arvatav esivanem. Tänini elus püsinud Musta mere piirkonnas (Bulgaaria, Türgi, Gruusia). Mõne arvatava Hartwissi tamme nääpsu kaevasin üles 2015. aasta aprillikuul Kagu-Bulgaariast Kosti lähistelt Sveti Iliase kabeli ümbruse suurte puude alt. Neist see üks näib järjest enam olevat just õigete liigi tunnustega. Tundub, et uus niiske koht talle meeldib. Ehkki suur valgepöök kipub kõrvalt ehk liiga varju heitma. Lisan mõne foto eilsest õhtust. Niisiis Quercus hartwissiana Nõmbal, Kesk-Hiiumaal 31. mail 2024:

Tundub täitsa külmakindel olevat see tamm siin. Erinevalt mõnest teisest tammeliigist. Isegi karvased tammed (Quercus pubescens) said siin sel talvel kahjustada, mis on enneolematu juhtumine. Aga see oleks juba omaette teema...