2. august 2025
Paganamaast olen ma palju lugenud, aga pole kunagi tekkinud kindlat soovi sinna matkama minna. Nüüd siis autoga. Läbi Krabi city ja seejärel mööda pikka kitsast kruusateed. See hüples aina üles-alla, kõrval lopsakad järsakute-kuristike lehtmetsad. Meenus Bulgaaria Strandža, kusagil Kosti lähistel. Muidugi pole siin idapööke ega pontose rodosid ega muud säärast eksootikat.
Paganamaa on vägagi metsa kasvanud, Liivajärve lähistel siiski hoitakse mõned heinamaalapid niidetuna, eks ikka maastikukaitse eesmärgil. Raadi mäe vaatetorni ei viitsinud ronida, pealegi kardan ma kõrgust. Liivajärve kõrgel kaldal on telkimisplats ja pinkidega laululava. Siit alla järve äärde tuli kõndida mööda savilibedat serpentiinrada. Paganamaa järvedest on Liivajärv erandlik, kuna tänu uhtorule on siia kuhjunud liivane kaldalõik. Järsakujalamil kasvab tammepuid. Ilus hubane väike plaažikene. Mõistagi sai siin ujumas käidud. Vastaskalda kõrge metsaveer on juba Läti. Mudajärve pool lammil paistsid triibulised piiripostid.
Järgmiseks suund Rõugele. Viitina lähistel on üks väga põnev mäenõlv. Nimelt siit avastas Anneli Palo 2023. aastal uue Brauni astelsõnajala (Polystichum braunii) kasvukoha. Senini oli teada vaid 30 aasta eest leitud paik Suurel Munamäel. Mõne aasta eest käisime Erkoga neid seal otsimas, ent ei leidnud mitte. Kui Munamäel on kuni paarkümmend Braunit, siis siin leiti tervelt 70. No nüüd pidi otsing õnneks minema!
Tõsi, keeruline oli see sinna saamine. Liini all vohab võsa ja kõrge rohustu ning vihmase suve tõttu vett palju. Kuna kummikuid polnud, pidime mättalt mättale hüplema. Jõudsime põndakule. Kuid seejärel uus tümastik, õnneks see ei ujunud veest. Ja siis seal ees kerkiski nõlv, ligi 20 m kõrge. Üsna avar metsaalune. Kuused on suuresti välja langenud, ülarinde kaskedele trügivad järele vahtrad. Õistaimedest valdab peamiselt vaid salu-tähthein. Sõnajalgu on seal palju. Jalamil valdavad naistesõnajalad, nõlval laiuvad ja ohtesed sõnajalad ning üleval palju maarja-sõnajalgu. Ning siis nemad: Brauni astelsõnajalad. Esimesed jalamil, valdavalt nõlva keskosas, kuni ülevale mäerinnakuni välja. Ilusad läiklehised lehtedelehtrid, pikemad lehed üles tõstetult mulle nabani. Olen ikka väärtustanud ogast astelsõnajalga, tema talihaljuse tõttu, aga Brauni näeb kuidagi eksootilisemgi välja.
Tohutu sääsemöll keset päist päeva, pidev valus nõelumine. Sellest hoolimata otsustasin Braunid üle lugeda. Kerge see ei olnud. Võitlus sääskedega, savilibe nõlv ning sõnajalgu nii palju, tükati lausaliste kogumikena. Kasvuala on piki nõlva vast nii 30 m pikk. Lugesin mis mina lugesin, arv kasvas mühinal. Juba sada, siis veel ja veel. Sain kokku 157 Brauni astelsõnajalga. Võimas! Munamäe populatsioon on selle kõrval köömes. Ning kas naabermaades Lätis või Rootsis nii isendirohket asurkonda ongi? Võibolla kuskil Norras või Kesk-Euroopas alles. Igatahes minu silmad on nüüd selle sõnajalaharulduse looduses ära näinud. Kodus on mul juba sajandi alguses kah kaks Brauni astelsõnajalga. Ent neile ei meeldinud metsa istutamine, jäid seal vinduma.
Haanjas poes. Ostsin tähistuseks veini. Taamal paistis Suur Munamägi. Sinna Brauni astelsõnajalgu mõistagi taas otsima minna polnud mõtet. Hoopis taas mägiteedele, ida-kagusuunas. Aina üles-alla hüplemine. Kuniks jõudsime otsaga Kirikumäe järve äärde. Siinne metsaonn oli mõistagi juba hõivatud. Sättisime end plaaži kõrvale. Rahvast kõvasti, popp koht, aina suplesivad. Loputasin oma särgi ära, riputasin männioksale kuivama. Ning käisin ujumas. Hmh, avastasin, et keha läheb libedaks. Kraabi ja kraabi, tolku ei miskit, nagu miski duššigeeli palsamiga koos. Päras selgus stendilt, et siin vohavad tativetikad. Et ongi selline asi nagu tativetikas olemas. Varem loeti algloomade hulka, neil on viburid ja puha. Suures koguses võivad tekitada ärritust ja allergiat. Rahvas suples aga rõõmsasti ning mul endal miskeid kõrvalnähte ei ilmnenud. Ainult nahk sai väga pehmeks ja siidiseks.
Trimpasin veini, mõtlesin suurepärasele päevale, et mida vägevaid värke ikka sai nähtud, üliharuldasi Hemipilia cucullatasid Eestis ja Lätis ning Polystichum braunii nõlva etc. Ning selles järves leidub haruldast vesiloobeeliat ja eostaime järv-lahnarohtu. Loobeeliaid võinuks ju paista, ent ei jäänud silma miskit. Lahnarohi kasvab aga veepõhjas ning seda on võimalik silmata vaid siis kui mõni lahti tulnud ja kaldale uhutud. Kunagi Ilumetsa Valgejärve ääres sai sedasi trehvatud.
Poolkuu tõusis, joonistades valgusraja virvendavale veele. Lõin oma telgi üles, Erko püstitas enda oma. Toivo jäi aga mugavasti autosse põõnama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar