15-16. juuli 2025
Püssina-Lõetsa-Kuressaare-Jämaja-Sääre-Kuressaare-Triigi-Sõru-Nõmba - 270 km
Öösel muudkui rabistas ja rabistas sadada. Varahommikul õnneks lakkas. Sellest hoolimata tuli märg telk kokku pakkida, ei mingit lootust kuivatamisele. Nägemiseni, Püssina ja Kessu rannapangavaated. Kand ja varvas astuma. Seljakoti rihm katkes. Peatusin, et hädapärast kokku siduda. Mõne aja pärast Lõetsa vahel jälle tuli lahti Ja nii edasi. No sedasi jään ma ju veel bussist maha! Hoidsin ülejäänud osa teest vasema käega kotti selja tagant üleval. Hakkas uuesti sadama. Jõudsin õnneks kohe peatusse. Päeva ainus buss väljub siit otse Kuressaarde tööpäeviti 7.35 ning kohale jõuab kahe tunni pärast. Buss tuligi. Ilgepikk sõit. Põikas Koguvale ja edasi-tagasi Tornimäele ja via Tõlluste-Sandla. Jalad surid selle pika istumisega ära. Kuid see polnud ju veel sugugi kogu reis.
Kuressaare bussijaamas passisin paar tundi, nõelusin seljakotirihma enamvähem kandvaks. Ja bussika poeskäik. Ma ei viitsinud suurtesse poodidesse üldse sedakorda seal kõmpida, kõik hädapärase sai samusest poepugerikust kätte. Nojah, tundub, et kuidagi liiga põhjalikult jahun siin olmet ja olu. Ja samas pilte polegi eriti, peagu ainult vaid Sõrvest. Sest jah, Sõrrve ma järgmiseks läksin. Vihm oli õnneks lakanud. Lubati õhtuni kuiva.
Sõrve on püramiid-koerakäppade (Anacamptis pyramidalis) maa. Just sel poolsaarel, just lääneosas, kasvab neid murdu. Mullu nägin koerakäppi esimest korda elus, liigi levila absoluutses põhjatipus Noarootsis. Kasvab seda ilusat mediterrano käppa ka Saaremaal ja Lõuna-Läänemaal, aga Hiiumaal ja imelikul kombel Muhus puudub. Nüüd siis olin teel Sõrrve.
Buss keeras Kaimrist risti läbi poolsaare ning lääneranda jõudes avanes vägevaid vaateid. Teede ääres ja rannakarjamaal puha kubinal erelillapunaseid õisikupalle vastu kirendamas. Tundus järsku nii tavaline siin, nagu võiks neid kõikjal nõnda vohada. Siiski poolsaare sisemaalt läbi sõites nad kadusid. Kuniks buss Jämajale hakkas lähenema. Seal sellel heinamaalapil peaks neid kubinal õitsema, ent möödasõidul vilksas vastu vaid pruuniks kiskuv heinamaa tühjus.
Peatuses maha ning tagasi sinnapoole kõmpima. Kuid jõudsin astuda vaid mõned sammud, kui juba tee ääres koerakäpp. Ja veel ja veel, kahel pool teed. Kokku lugesin neid sel paarisajameetrisel lõigul 30. Pole üldsegi paha!
Aga see heinamaa.. Tõesti, ei mingit loodetud koerakäpamöllu. Üksikuid teelähedasel alal või ka tee ääres oli, madalrohusemates lubikalistes kohtades. Mujal aga hein kõrge ning maa tundus kulustunud olekuga, ilmselt ei niideta siin enam nii nagu varem. Iseasi, et hilja õitsva orhideena on koerakäpa puhul niitmine üldse problemaatiline. Millal nad seemned valmis saavad, siis juba sügis käes ja kes siis enam heina niidab. Küllap on koerakäpale parim kasvukoht karjamaa, kus loomad rohtu madalamaks söövad ja käpad saavad rahumeeli oma arengu läbida.
Kokku pigistasin selt heinamaalt 23 koerakäpa õievõsu. Ja olnud 375 kunagi.. Noh, midagi ikkagi.
Asusin tagasi astuma. Ise silmitsesin teest lõuna poole jäävat heinamaad. Näed, seal ju kah koerakäppi! Ja ikka kohe rühmanadena. See paik pakkus suurepärase üllatuse. Nii palju neid siin, täiesti ootamatu leid mu jaoks. Oli kõrgeid ja heledama õisikuga, oli madalamaid, oli tumelillasid, justnagu veidi jumalakäpa värvi. Mõni hakkas juba pooleldi läbi õitsema, paljud aga veel täies õies. Sekka tegi petukat põld-härghein, veidi sarnast tooni lilla, Nende kõigi kokku lugemine osutus mõneti keeruliseks. Üritasin siiski. Ütleme, et sel niidul õitseb sel suvel 200 koerakäppa. Lisaks neli leidsin heinamaa taganukast.
Kokku moodustab see ala tegelikult peagu ühtse levilapiirkonna: teeäärte omad, sel ning teisel heinamaal. Niiöelda saagiks sain ma kokku 260 koerakäpa ligi. Sõrve ei petnud ootusi-lootusi! Passisin ülejäänud tunnikese teeveere vahtra vilus ja kuivatasin jälle higiseks saanud särki. See paganama õhuniiskus. Kiskus taas pilve.
Buss tegi põike Sääre kaudu. Enne Iidet Ohessaares silmitsesin pingsalt mööda vilksatavaid maastikke, aga buss kimas ilgelt, nägin vaid lillatavaid põld-härgheinu. Türju teeristis üks suur tume koerakäpapall siiski paistis. Mööda Laadla poest. Ikka tegutseb. Nullindatel sai seal käidud oma Sõrve reisidel, viimati vist aastal 2006.
Aga nüüd põrutasin tagasi Kuressaarde, kuhu olin seljakotijuraka pakihoidu jätnud. Mitte ei tõmmanud teist ööd telkima. Olin algselt plaaninud Ohessaare pangale minna ja üldse. Aga kuna lubati sadu, siis igatsesin kindlama varjualuse järgi. Kui aastat kakskümmend tagasi sai öömaja Sohvi pool, siis nüüd sattusin hoopis kunstimajja, mis maast laeni igasugu maale ja graafikat täis.
Järgmisel hommikul päike siras taas. Aga tegelikult olnud öösel tubli sadu. Õhk oli juba varakult soe ning vastikult niiske. Kolhise subtroopika. Ja ega siin rohkem seletada olegi. Otsebussiga põrutasin Triigi sadamasse, Triigi metsa haruldased ogased astelsõnajalad (Polystichum aculeatum) jäid ära. Ehk kunagi tulevikus. Praamiga Hiiumaale ja Sõrult otsebussiga koju Nõmmba. Tehtud see reis. Algab jälle argipäev ja ilge niitmiste orjus siin.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar