Pühapäevane väljasõit Lõuna-Hiiumaale

 Üle pika aja sai ühele pühapäevasele väljasõidule siinsamas kodusaarel. Eesmärgiks Tilga karjäär, kus olevat Hiiumaa parim soohiilakate (Liparis loeselii) kasvukoht. Tänavuses erakordses põuas võis juba ette arvata, et sel niiskuselembesel orhideel pole just väga hea aasta.

Algul tunduski, et põlõmtõ seal miskeid hiilakaid. Sobivad niisked madala taimestikuga alad, ent hiilakaid mitte. Lõpuks siiski kahevarreline taim, juba õitsenud. 

Kuid karjääri tagaservas leidsime siiski nii mõnegi hiilaka veel. Üks ilusas täies õies, teised kribumad, ent siiski kah mõni taevasse vaatav kollane õis küljes. Mis ilus armas orhidee! Elus esmakordne kohtumine hiilakaga üldse. Ainult et kole rasked pildistusobjektid need vaevu 3-4 tolli kõrgused taimed seal nätseplägas. Kokku sai leitud 10 õitsvat taime, lisaks üks vegetatiivne. Enamvähem rahuldavalt tuli aga välja kõigest kolm kaadrit:

Ka muidu oli see karjääriala vägagi huvitav. Oli halli käppa ja kahkjaspunast sõrmkäppa, võipätakaid murdu, viljunud pääsusilmi. Soo-neiuvaipu lausa kubinal, seejuures üks punasemat värvi vorm. Ja üksik käoraamat juba täies õies. Pildid sellest punasest soo-neiuvaibast ja käoraamatust:

Ja karjääri üks osa, mis meenutas korralikku järvekest, ilutses valgetes vesiroosides:

Ka dendroüllatust jagus. Tilga karjääris kasvab hübriidleppi (Alnus x pubescens). Tavaliste sangleppade ja Hiiumaal haruldasevõitu hallide leppade kõrval mitmeid vahevorme. Neist üks oli väga kaunis, eemalt meenutas pigem peagu tuhkpihlakat. Selle ümarad lehed olid tugevasti karvased, mis on hübriidlepa puhul pigem harv nähe. Nii ilusat vormi tuleks tegelikult lausa paljundada. Pookimiseni pole ma oma elus veel jõudnud, ei söanda kuidagi. Nii ta sinna praegu minust kasvama jääb paraku...

Edasi põikasime Tilga männikusse. Seal asub Hiiumaa lõunapoolseim punase tolmpea (Cephalanthera rubra) kasvukoht. Mäletan sealt neid päris palju kasvamas. Nüüd ilutses metsa all aga kõigest üksainus taim. Põud ju küll jah, aga ikkagi, vaid üks... Eks teised ole maa all puhkuseaastat võtmas. Tegelikult olnud muiste seal tolmpäid õige ohtralt. Tee asfalteerimise järel aga lõppes lubjarikka tolmu metsa alla kandumine ja küllap see on mingi jälje kah jätnud. Tolmpea on ju lubjalemb. Isegi ime, et nad seal säärases palumännikus elavad.

Sellega ei olnud pühapäevase väljasõidu toredused veel sugugi ammendunud. Käina lähistel Moka mäel sai taaskord imetletud põld-härgheinte (Melampyrum arvense) lillapunamöllu. Neid on seal tõesti palju ja uhked kui poleks mingit põuda. Härgheinad parasiteerivat puu- ja põõsajuurtel, ent seal näisid tükati küll täitsa lagedal niidul hakkama saavat. Kas rohttaimedel ei või parasiteerida? 

Need vaated tekitasid vahemeremaise meeleolu. Just jah, Kreetal sai kunagi nähtud sarnast värvi õisikutega Ebenus cretica põõsakesi. Aga härghein kuulub mailaseliste sugukonda ja mingit sugulust Ebenusega muidugi pole. 

Põld-härghein levib Eestis ainult Läänesaartel. Saaremaal on üpris sage, Hiiumaal on säilinud võibolla ainult kaks leiukohta: kuskil Palade kandis ning see Cäina Mocca mäel asuv. Mõned vaated sealt:

Ja lõppu üks pilt meist kahest sealt härgheintemäelt kah:

Hallikäpaline koduaed

 Hall käpp (Orchis militaris) oli esimene käpaline, mille ma selgeks sain. Nimelt tõi naabriplika 1991. aasta juunis me tiigi äärest ühe imeliku lille. Et mis lill see on? Uurisin isa niidutaimede raamatust järgi, et hall käpp. Ja joonistasin üles:

Vahepeal kippus tiigitagune väga võssa kasvama. Siis aga, nii aastast 2004 hakkasin sealset ala korrastama. Võsa maha ja muruniidukiga peale. Üksikud hallid käpad jätsin seal kasvama. Ajapikku kippus neid juurde siginema. Sest ma lasen taimedel viljuda ja seemendada, alles sügise eel niidan maha.

Nüüdseks on sinna siginenud muidki käpalisi: erinevad varieeruvad sõrmkäpad, muidugi käopõlled, aga ka rohekad käokeeled. Hetkel, enne sõrmkäppade valitsemist, kestab seal veel hallide käppade pidu. Nad on tõesti kaunid. Nimetan neid maasireliteks, sest värvilt meenutavad nende kobarad tõesti mõneti sireleid. 

Kahjuks on praegune hull põud hakanud ka seal liiga tegema, tükati näikse ilmnevat närbumise tunnuseid. Üldse on hallid käpad tänavuse kuiva tõttu väheldasemad. Ent tiigikalda niisketes oludes rammusad kui alati.

Lugesin huvipärast äsja hallide käppade õitsvad võsud kokku. Mullusest mäletan justkui sadakonda, nüüd sain aga tervelt 163. Täiesti arvestatav käpapopulatsioon juba! Kuigi hall käpp ei näi olevat väga pikaealine, on järelkasv alati olemas ja üldarvukus on igatahes tõusuteel.

Seejuures leidub erineva välimusega halle käppi. Mitu on tihe-tiheda õisikuga:

Üks on aga heledam vorm:

Hall käpp on vist mu lemmikorhidee. On nendega koos elatud juba üle kolmekümne aasta, justkui kodused ja tuttavad, ent igal aastal imetlen neid taas, ega saa neist kunagi küllalt. Õige varsti on nende iluaeg küll seks aastaks läbi. 

Siia lõppu üks täiesti klassikaline hall käpp. Seal pöökide all on niiskust rohkem ja käpp päris lopsakas.

No kas pole kaunis, mis?

Soo-piimalillede õitemöll

Ikka veel on mul raske uskuda, et soo-piimalill (Euphorbia palustris) on täitsa meie oma looduse tegelane. Oma suure kasvu poolest, mis meenutab pigem põõsast, ehkki on rohttaim, ei kuulukski ta nagu teps mitte siia põhjamaisesse floorasse. Kuid ometigi kuulub. 

Seejuures kasvab teda Eestis vaid mandri äärmises lääneservas, palju Saaremaal, täitsa üksjagu kodusel Hiiumaalgi. Ning eraldi Osmussaarel ja Pakril. Seejuures ei asu soo-piimalille areaali põhjapiir mitte Eestis, vaid Soome lõunarannikul. Seal iseäranis ranniku idapoolsemas lõigus.

Soo-piimalille levila on lai. Alates Prantsusmaast ja Hollandist mööda jõgedeorge üle Kesk-Euroopa ja Ukraina kuni peagu Lõuna-Uurali serva välja. Üksikuid leiutäppe jagub Vahemeremaadessegi. Veidralt eraldiasetsev on osaareaalikeste vöönd põhja pool: Norra lõunarannikul, Rootsi läänerannikul, Ölandilt-Ojamaalt üle Lääne-Eesti ja Soome ranniku Viiburi ja isegi Laadogani välja. Tibakese Kuramaal on kah.

Soo-piimalill armastab vesist maad. Kunagi ostetud istik saab mul siin hakkama ka niiskepoolsel heinamaal, on paisunud laiaks põõsajurakaks. Kuid prooviks tõin ka päris kohaliku taime. Nõmbalt lõunas maantee kõrvalt, kus leidub iselaadset piimalille-porsa kooslust. Seal looduslikuna kasvab piimalill üksi-kaksi vartena, miskipärast põõsapuhmaid ei moodusta. 

Nõndaks, istutasin soo-piimalille metsaaeda. Suht püsivniiske muld, ometigi läks tema välja. Kuid enne seda oli jõudnud külvata järglased naabrusse kuivenduskraavi põhja. Nüüd on seal moodustunud kaks klumpi. Uued võrsed hakkavad kevadel kasvama sügaval vee all. Suve eel kraav kuivab, ent põhi püsib ikkagi märg. Ja soo-piimalilled näivad seal lausa õnnelikud olevat. 

Praegu kestab soo-piimalille õitseaeg. Kiiskavkullendavad õisikusülemid on silmale hirmus ilusad vaadata, pealekauba lõhnavad need kaugele välja, üsna mee järele. Ja putukad armastavad neid väga. Muidu on piimalilled mürgised, ent peibutav nektar siiski mitte. 

Ilmselt kui kraavi põhja vanast plaatanilehtede lasust puhata, leiaks valminud seemned paremini võimaluse idanemiseks. Siis võiks sellest kraavist kujuneda lausa piimalillejõgi. Või õigem oleks öelda siiski piimalillehekk. Aga aitab praegu ka neist kahest vartepundist. Needki on vägevad!

Helsingi dendrotripp 2.

Viskan lubatud Helsingi dendrotripi teise osa siia üles. Kaisanieme välikollektsioonidest.

Triiphooneis sees on omaette põnev maailm, nagu velviitšiad ja sandarakipuu ja muidugi viktoorialehelatakad. Aga jäägem siinkohal õuevärkide juurde. Tegelikult mõned õueliigidki tunduvad täiesti uskumatuna, et sedasi edenevad siin põhjamaal.

Võtta alustuseks Sassafras albidum. Kuna looduslikult levib Kanadani, siis peaks meilgi igati vastupidav olema. Minul Nõmbal on aga sitt mis sitt kloon. See vaid kuni -11 kraadiga talv võttis ta suures osas tagasi. Miks küll, aru ma ei saa?! Helsingis aga on 2011. a istutatud kribal tõusnud viiemeetriseks udjakaks, seal elupuu ja jaapani toominga vahel. Ning võrseotsad pole vähimalgi määral kahjustunud, lehtisid parajasti ilusasti:

Teispool triiphoonet paelus kahemeetrine Notofagus alpina. Eks mõned talved on teda tagasi kärpinud, ent ikkagi kipub täitsa puukeseks sirguma. Muide, Nõmbal osutus Wakehursti N. alpina seemneist tärganud vaid kaks taime kummalisteks hübriidideks. Aga see selleks.

Kõige-kõigem on aga triiphoone suurim "tasku", kus oleks jõudnud nagu täitsa teise kliimavöötmesse. Võtta või Celtis australised. Istutatud 2011. Ja täitsa puukesed juba, üks isegi õitseb! Nõmbal on 2008. a Cresi saarelt toodud viimane allesjäänud tseltis junn, pidevalt külmuvad viimase aasta võrsed tagasi.

Idaplaatan on suutnud tagasikülmumiste kiuste üle mu pea seal kasvada. Natuke on võrseotsi tänavugi näpistunud. Sedasi alles puhkevana ei jäta ta mingit muljet, ent mullu septembris sai seal päris kenasid fotosid. Idaplaatani sügavalt lõhestunud lehed on vägagi ilusad.

Ning seal suure jumalapuu taga on sirmokkad ja 8 m kõrge soosekvoia (Taxodium distichum). Too on aastakümnete eest istutatud otse maja seina äärde, ilmselt ei loodetud, et üldse ellu jääb. Nüüd aga sihukene puu juba! Tol mailõpupäeval oli ta veel üsna raagus.

       Sättisin end soosekvoia tüvega ühele pildile:

 Ameerika pöögi (Fagus grandifolia) lehestik on omapärane:

Lõunapöök (Notofagus antarctica) näeb pildil välja hiiglasuurena, tegelikult 5 m kõrge. Aga korralik saavutus on see igatahes. Mulle ikka väga meeldib see maailma üks lõunapoolsemaid puuliike. Ja, näed, õitseb seal. Nõmbal viskavad kah päris hästi, aga alles 2016 istutatud ja hiljem lookvõrsikuist juurde paljundatud; esimesed harud on üle mu pea sirgunud.

Lõunapöögi all õitseb teine lõunaameeriklane: Berberis heterophylla:

Üldvaade sellele imelisele "taskule". Vasakul all Celtis australised, paremal lõunapöök, keskel raagjas jumalapuu etc.

Klaasmajast lõuna suunas tegin enda jaoks uusi avastusi. Kena lääneplaatan ja hõlmikpuu ja sinisõrm vohab seal ja mis kõik. Isegi  Gunnera manicata on nad sinna suveks välja istutanud. Vaevalt seal lehed küll 2-3 meetristeks viskavad..

Claytoni osmunda on üks väga omapärane sõnajalg. Ja kohutavalt ürgne kah. Mingi 200 miljonit aastat tagasi oli see sõnajalaliik täpselt samasugune, pole üldsegi muutunud. Ka Nõmbal on see liik esindatud, aga veel väiksem, ehkki eoslehti juba teeb.

Juudapuulehik (Cercidiphyllum magnifica) on seal vägagi muljetavaldav puu:

Ja lõppu üks väga ilus lodjapuu (Viburnum furcatum). Mullu septembris Kaisaniemel käies sai sellelt põõsalt mõned seemned korjatud. Stratifitseerisin neid niiskes liivas algul soojas, ülejäänud talve jahedas. Kevadel külvasin maha. Näis, kas tuleb miskit üles..

Selline sai siis põgus ülevaade Kaisanieme botaanikaaia eksootidest. Mainimata jäi õitsev visteeria, tagasi külmunud viigipuu, uhked euroopa forsüütiad, suured Castanea sativad etc. Aga aitab siinkohal küll.

Patagoonia gunnera õitseb!

Gunnera magellanica on üks väheseid Lõuna-Ameerika taimi, kes end siin Nõmbal tõeliselt hästi tunneb. 2016. aastast hakkasin metsaaia tahaossa rajama oma Lõuna-Ameerikat, et luua mingigi killuke Tulemaad, oma unistuste reisisihti, kuhu ma aga ilmselt oma eluajal ei jõuagi. 

Paraku on hääbunud mitmed taimed, sammal on lämmatanud Primula magellanicad, kinglilled ja tibatillukese, ent esimestel aastatel väga ilusasti õitsenud-laienenud Lobelia oligophylla. Ka asorellid läksid hingusele. Vahepeal isekülviga vohanud patagoonia sardhein kah niruks jäänud. Tõsiselt laiutavad vaid patagoonia kassikäpp, patagoonia oganupp ning patagoonia gunnera. Puurinnet hakkab looma ilmselt vaid Notofagus antarctica. Teised lõunapöögid on õrnukesevõitu. Ja kardetavasti ka maailma lõunapoolseim okaspuu Pilgerodendron. Osa taimi tõin seemnetena Inglismaalt 2016, mõne sain 2017 Riho Teraselt. Nõnda ka selle gunnera.

Istutuskoht sai Hoorni neemele põhjanõlvale, kus pigem varjuline paik ja happelisepoolsem muld püsib pidevalt niiskena, ka põua ajal. Vähemalt seni. Gunnera pistis laiutama. Nüüdseks on ta täitnud endise istutusala, roninud ka mäkke lõunapöögi alla. Paraku kasvavad temast üle kolmissõnajalad, võistu vohavad kannikesed ja leselehed. Välja neid muidugi ei rohi, pole võimalik. Jääb vaid üle aegajalt möödaminnes ära näpsata. Nii nagu täna tegin. Ja külitasin tublisti fotografeerima, ise näljaste sääskede torkimise meelevallas. 

Jah, gunnera õitseb! Mõne päeva eest avastas selle siin käies lp Iwari Kandimaa. Aga usutavasti poleks mulle see õitsemine endalegi kahe silma vahele jäänud. Sest neid lillaudujaid urvakesi on seal ikka kohe päris mitu-mitu. Mullu ma ei osanud lehtede alt märgata. Siis pidi juba vähemalt üks õisik olema, nagu tõendab mullune kuivanud õisikukräbal. 

Patagoonia gunneral on vägagi pilkupüüdvad punased viljakobarad. Paraku mina neid siin näha ei saa. Sest see liik on kahekojaline. Vaadates rohelisi mummukesi, tundub, et Nõmbal on tegu emastaimega. 

Aga ka omapärase lehestiku poolest on see "baby gunnera" ehk "saatana maasikas" ehk "kääbusrabarber" üks igati kaunis taim. Kui vaid viitsiks sagedamini ta kohalt muu tärkava ära näpsida, et selle pinnakatja ilu täies ilus esile tuleks. 

Vaadates gunnera jõudsat risoomidega levimist, on ainult aja küsimus, mil ta Hoorni neemelt välja murrab ja Hiiumaa pinnale jõuab. Näis, mis siis saab...