Kümme suve puisniitu

 Ma ikka imestan oma kunagist usinust, töökust ja haaret. Olin noorem ja õhinapõhine ja leiutasin omale me üle kolmehektarilisel maaribal aina uusi tegevusi. Üheks suurimaks oli puisniidu taastamine. Me ma tagaotsas hakkas mind ühel hetkel paeluma padrikusse kasvanud ala suurte haabade, mõnede sookaskede ja sangleppadega, lisaks okaspuid, noori vahtraid jne. Ilmselgelt oli aimata, et muiste oli see ala puisniit. Veebruaris 2016 hakkasin seal võsa raiuma. Paakspuupadrikust jätsin alles vaid mõned põõsad, nooremad kuused kõrvaldasin sealt enamuses. Tükati tasandasin maad. Istutasin sinna juurde pärnasid, valgepööke jne, et ikka laialehisem oleks. Aga niitmiseni jõudsin seal alles 2018 suvel, kui olin eelnevast raiest jäänud kännutüükad maani kõrvaldanud. Algul kutsusin seda paika puisniiduks, ent edaspidi Tagapuisniiduks. Sest veidi maad kodule lähemal taastasin teisegi metsaheinamaatüki. Kuna madalam, ajuti vesine, sai see nimeks Soopuisniit. Seal kasvavad musueas lubjalembesed vesihaljad tarnad, lubikad ja veidi pääsusilma. Hulga lodukannikesi ka.

Soopuisniidu keskne suur välu. See on olnud ka lõkkeplatsiks, kus heinu olen talviti põletanud.

Soopuisniit oli tänu liigniiskusele, mis ei lubanud kuuskedel hästi kasvada, säilitanud oma algse ilme märksa paremini. Veel 1955 aastal oli kogu see ala kasepuisniit, nüüdsed kuused on valdavas osas hiljem juurde sirgunud. Tõttöelda päris esimese lapi puhastasin seal kuuskedest-võsast juba 2015 detsembris. Nimelt avastasin sealt porsad (Myrica gale). Hiiumaa soistel aladel on see vürtsikalõhnaline põõsas sage. Mulle meeldib ta miskipärast vägagi. Niisiis sai kõik neli porsalaiku seal valguse kätte päästetud. Kaks klumpi on emastaim, kaks isastaim.

                    Üks porsa (Myrica gale) põõsaklumpidest Soopuisniidul.

Suurem võsavõtt Soopuisniidul oli 2017. aasta hilistalvel. Kevadel tasandasin maa ära ning juba samal suvel tegin vikatiga esimese niitmise. Algul oli seal varjuline ning rohukasv hõre. 2018 "jõulukingiks" võeti lõunakaarest mets maha ning see lisaks hooldusele tingis rohustiku aina tihenemise. Nüüd on seal niitmine paras tõsine töö. Eriti raske on vikatiga maha saada sinihelmikat ja kastekaera, nende kõrred on nagu traadist. Lubikat ja jussheina võtab vikat hõlpsamini. Muide, jussheina (Nardus stricta) peetakse meil väheneva arvukusega liigiks. Pusiniiduhooldus on aga tema arvukust seal kasvatama hakanud. 

  

                      Kaks vaadet Soopuisniidult peale heina koristamist 25. augustil.

Tavaliselt jõudsin heinaniitmiseni ikka kuskil 20. juuli paiku. Tänavu ei jõudnud mitte. Olid botaanikaaias praktikal käimised, koolitööd ja kooli lõpueksamiteks õppimine. Niisiis jõudsin oma vikatiga sinna alles 17. augustil. Alustasin Soopuisniidust. Hein sai maha kolme päevaga. Aga ära see kuivada ei saanudki. Viskas siin lausa 80 mm ühe ööpäevaga. 25-26. augustil riisusin selle niiduse na märjana kokku ja kuhjasin risuhunnikule ning võssa. Kahjuks, mis parata. Nii et kuiva heina talvine põletamine jääb seal ära.

                       Hein sai Soopuisniidul niidetud ja koristatud.

26. augustil kasutasin tehnikat. Muruniidukiga sai kogu pikk tee ära niidetud, seda madalat kõva rohtu vikatiga rapsida pole tõesti mingit mõtet. Ning siis 27-29. augustil niitsin vikatiga ülejäänud Tagapuiusniidu ära. Kui Soopuisniidult saaks täitsa loomasöödaks sobilikku heina, siis seal on puistu tihedam ning rohustus ohtralt maikellukest ja kilpjalga, lisaks lamanduvat palu-võnkvart. Langi pool avaramates oludes on jäneskastikuväli. Vaateid Tagapuisniidult:

  

                  Tagapuisniidu eespoolsem, s.t läänepoolsem osa.

  

Tagapuisniidu tagumine ehk idapoolsem osa. Sealseks uhkuseks on ligi saja-aastased terved haavapuud, piltidele siinkohal õieti küll ei jäänud.

Jälle sajab. Eks pean sellegi kraami lihtsalt kuskile võssa vms silma alt ära koristama, põletuskuivaks see mitte ei saa. Eile käisin vihma järel seal Tagapuisniidul ja tegin mõned ülesvõtted. Kui niidus koristatud, saaksid vaated veelgi ilusamad. Vast homme on vihmatum päev, siis võtan selle töö ette.

Tagapuisniidul üle pea sirgunud kastanipuuga (Castanea sativa). Kui viimane talv mõjus aia kastanipuudele halvasti, siis siinsed on vastupidavamad. Korjasin kastaneid 2016 Inglismaal Chichesteri ja Dorkingu lähistelt, torkisin Tagapuisniidule maha kohe samal sügisel. Kümme kastanihakatist seal on. Paraku kipuvad neid ründama metsloomad. Muidu aga näikse Tagapuisniidu olud ja pinnas kastanipuudele vägagi sobilikud olevat.

Varemalt kasvas mul Tagapuisniidul kolme liiki alpikanne. Aga ei meeldinud neile seal, hääbusid kõik. Ainult see viimane, euroopa alpikann (Cyclamen purpurascens), pärit Itaalia Alpidest Tennost, on kuidagi suutnud elus püsida, tegi ühe õiekesegi nüüd.

Heinaaeg algas alles nüüd

 Tavaliselt on kodupuisniidul hein selleks ajaks juba tehtud. Sel aastal aga jõudsin oma vikatiga sinna alles täna. Rohi on hakanud tükati juba puituma, paiguti lamandub, ega see kerge töö ole samune käsitsi niitmine. Täna sain kesksel Soopuisniidul siiski päris suure tüki maha. Sekka tegin pilte ka. Tänu niitmise viibimisele on saanud hilised õitsejad end täies hiilguses avada. Kuldvitsu on siin ja seal. Aga lausa massiliselt on peetrilehte (Succisa pratensis). Eriti langi pool küljes. Eks ta kahju ole neid maha niita, aga ei saa ju ometi septembrisse välja oodata. Peetrilehtede õisikutel lendavad liblikad, sealhulgas admiralid:

     Niidutäis peetrilehti (Succisa pratensis) mõne admirali-liblikaga (Vanessa atalanta).

Kogemata sahmasin vikatiga maha pundi viljunud balti sõrmkäppi. Hoopis haruldasemaid emajuurelisi säästan aga iga hinna eest. Sinise emajuure (Gentiana pneumonanthe) seemned sain ma 2017. aastal Tartu botaanikaaiast. Neist tärganud taimed hakkasid õitsema väga ruttu, lausa teisel-kolmandal aastal. Neli punti neid seal on. Pidasin millalgi plaani ikka neid laiali istutada, ent parem see plaaniks jäägugi. Väga raske oleks neid vikatist säästa kui aina siin ja seal kasvaksid. Sinise emajuure sügavtumesinine värv on lausa ebamaine. Olen käinud eelmisel kümnendil neid loodusest otsimas, Emajõe suudme lähistel Peipsi ääres, ent ei leidnud. Sinist emajuurt pole ma looduses näinudki. See liik on Eestis väga haruldane, vaid üksikud kohad Ida-Eestis. Kuulub II kaitsekategooriasse. Hiiumaa mõistes on tegemist sissetoodud võõrliigiga.

                 Sinine emajuur (Gentiana pneumonanthe) on väga kaunis taim.

Teiseks Soopuisniidu emajuureliseks on püsiksannikas (Swertia perennis). Tema leiukohad on peamiselt Kagu-Eestis, eeskätt Tartumaal, aga ka Harju- ja Raplamaal on olemas. On meil arvatud lausa rangeimasse I kaitsekategooriasse. Püsiksannikat on mul olnud õnn näha oma ihusilmaga looduses lausa kahel korral, mõlemad Tartumaal, soodes. Oma n-ö määrdunudsiniste õietähtedega ei ole sannikas nii silmipimestavalt uhke kui sinine emajuur, ent omamoodi tore ikkagi. Nõmbale on ta saanud samuti Tartu botaia seemneist. Õitsemisealiseks jõudmine võttis neil aga väga kaua. Alles tänavu viimaks on ilmunud õievarred, kolm tükki. Ühel varrel on õied avanenud, teistel veel nuppus.

                      Püsiksannikas (Swertia perennis) on lõpuks oma õied avanud.

Nagu näha, jõudsin püsiksannikate ümbert täna juba heina ära niita. Aga seal läheks veel mitu-setu päeva rasket tööd. Puisniidumetsaala on ikka paganama suur. Ja sekka lubab vihmapäevi ja üldse - kardetavasti nii hilise niitmise järel heina tänavu kuivaks vist ei saagi. Eks me näe...

                       Väike puhkepaus niitmise sekka.

Kool sai läbi

 Ja saigi läbi mul see kool. Ehk siis Suuremõisas linnaaianduse eriala. Kaks aastat kestis see. Tegelikult pääsesin ma sinna Hiiumaa ametikooli kõige viimasele aianduskursusele 2024. aastal üle noatera. Konkurents oli kõva, kandideerijad kah kõvad tegijad. Jäin toona napilt joone peale.

                        Suuremõisa kooliaed, tiigis õitsevad kollased vesiroosid.

Nende kahe aasta jooksul oli mitmeid mõõnu. Tundsin korduvalt kahtlust, et kas ma vean ikka välja. Eks ma ole na impulsiivne kah. Tundub nii lihtne minema kõndida. Kuid ikka jälle pöördusin tagasi. Oli mitmeid huvitavaid käike kooliprogrammi raames, neist nt tänavu veebruaris nostalgilisse Räpinasse. Mu viimane lõpetatud kool oli 1997. aastal Räpina metsakool. Too oli üheaastane kursus ja ikka lihtsam kui nüüdne. Ning muidugi olid toredad need praktikanädalad Tallinna botaanikaaias. Neist olen ma üksipulgi siia kirjutanud. Nii detailselt seetõttu, et oleks võtta hõlpsalt materjali portfooliosse. Samuse portfoolio sain kah kevadel tehtud. 

Eeskätt põdesin ma ladina keele pärast. Meie kursusele väänati peale 500 nime, mis on ikka räige hulk.  Puid-põõsaid ma teadsin varasemast, lisaks mõned kodumaiste taimede ladinakeelsed nimed. Aga kõik need suvelilled ja toataimed ja köögiviljad ja umbrohud... Eks ma siiski üritasin sekka õppida. Proovieksami järel eriti muudkui tuupisin ja tuupisin, nii et kogu elu näis koosnevat vaid kohustuslikest ladina nimedest, kõik muud n-ö ebavajalikud ladinakeelsed nimed katsusin peast elimineerida. Olin üllatunud kui kergesti nimed siiski tegelikult pähe jäid. Aju oleks nagu ise end kokku võtnud, et kui midagi väga vaja, siis on justkui võimalik. 

                         Sel koolinädalal sai harjutatud eksamiks, tegin nt pistikuid.

Neljapäeva õhtul oli esimene eksamietapp. Sain ühe suure püsikuala ja pidin seal koostama aastaringse hoolduskava. Nägin kui rohtunud seal oli ja ei osanud kuskilt pihta hakata. Midagi kokku luuletasin, et millal välja kaevata kevadel, uuendada, rohida, kuude lõikes igast tegevused. Pärast karmilt Laursoni-daamilt sain märkuse, et ikka kompostmullast ei piisa, väetama PEAB ka ning et kõrrelisi ei tohi sügisel tagasi lõigata. Hoolimata sellest, et olin eelnevalt seletanud, et päideroog, selline vastupidav värk, et võib lõigata sügisel nt esimese sõlmevahepeale, siis ei pääse vesi juurtesüdamikku. Looduslikud kõrrelised ju niidetakse maha, ei need sure sellest mette talvega välja. Nojah.

Üleeiele oli siis hommikul see ladina keele lõplik kontroll. Aeti kuskile võlvkeldri vangikongi meenutavasse urkasse ja anti igaühele ette kuhil oksi-pealseid. Kõik kakskümmend tuli veatult ära määrata-nimetada. No jummel tänatud, et olin õppinud, sattus mulle nt Phalaris arundinacea ehk päideroog, mis kipub vägisi segi minema Phaseoluse ehk aedoa nimega. Ja va Antirrhinum majus ehk lõvilõug oli ka. Selle olin pähe tagunud alles eelmisel päeval. Kokkuvõttes vist tegin vaid ühe tähevea, arvan ise.

Seega pääsesin edasisele eksamile. Kasvuhoones pidime tegema külve. Kiirustati takka, et 20 minutit aega, täitke kümme potti mullaga ja pärast kiletage külvid. Kileraip kleepis rullis lootusetult kinni, äsasin noaga, haavasin end kahel korral ja pidin veritsevana katkestama. Külvatud vähemasti sain.

Järgmine etapp oli pistikute tegemine. Igihali oli normaalne, aga lavendliladvad olid küll meelega praht valitud, et peaks ikka sitast siidi tegema. No kõiki 20 pistikut ma ei teinudki, tegin vähem, panin tokid ja mässisin kile, jõudsin laua isegi puhtaks kasida. 

                        Mõned hetked enne lõpliku kohtuotsuse välja kuulutamist.

Lõpuks klassis. Kiideti meie tugevat kursust ja siis hakati ette lugema kohtuotsuseid. Ikka nimi ja et "kutse on.... omistatud". Mina nimekirjas viimane. Kui tuli, et kutse on omistatud, tegid kursanaised kõva aplausi. Sedapsi.

Peale kohtuotsust. Uimane ja väsinud, ei olnud emotsioone, et ohoo, et saingi selle aednik 4 tase kutse. Ootan bussi, et koju Nõmmba sõita.

Aga mis edasi saab? Seda ma ei tea. Lisan siia hoopis kaks pilti sellest nädalast Suuremõisast. Trompetipuu õitseb uhkesti, see kräbul on pisikesest peale õitsenud ja viljunud. Nüüd üle 2 m kõrge ja eriti õisikuid täis, lisaks mõned piitspeened viljakaunad juba kah. Mul kodus kasvab juba üle 20 a vana puu, kuid see pole veel õitsemiseni jõudnud mitte.

                           Trompetipuu (Catalpa sp.) õitseb Suuremõisas.

Topiaaria ehk pügamisetööd

 Kunagi nooruses, kui nägin asju mustvalgelt, hindasin vabakujulist aiakujundust, igasuguseid prantsuse aiakunsti rangeid pügatud vorme nimetasin ma mõttetuseks. Õnneks muutsin peagi oma seisukohti. Hekid on igatahes omal kohal. Kusjuures mitte ainult aiaäärse piirdena, vaid suures aias ka eri aiaosade liigendajana. Just nagu Nõmbal ongi. 

Alustasin pügamisetöödega, nagu ikka, maja juurest, juuli lõpul, kus käisin üle läikiva tuhkpuu hekid, punase kukerpuu ümarpüstja vormi ning viirpuu. Viimane on kujundatud jaapanipärases niwaki stiilis, ehk n-ö pilvepuu. Viirpuu on väga jõulise kasvuga, teine pügamine tuleb võtta ette lisaks sügisel.

                          Viirpuu (Crataegus sp.) niwaki

Edasi järgnes ligustrihekijupp. See on rasketest lumedest lääpa vajunud ning tagasi vormi saamine nõuab väga jõulist lõikust, nõnda et tükati see hekijupp päris raagjas jääb. Kasvatasin need ligustritaimed ise seemnest.

Omaette paik on alumisel heinamaal, kuju üritan luua midagi topiaaraia sarnast, mõneti paks meenutama n-ö rohelisi varemeid. Põhiliseks on seal pöögi- ja valgepöögihekk. Fagus sylvatica taimed kasvatasin Kärdla Rannapargi puude seemneist, Carpinus betulus taimed aga Vaemla pargi puu seemneist, mõlemad kasvama pandud sajandivahetuse paiku. Algselt tahtsin istutada pöögimetsa, aga kuna me metsamaa liigniiske, siis enamus läks hekiks. Valdavalt punaselehise vormi sekka on roheliseks triibuks põhiliigi pööke. Pügatult nad oma eredad värvid küll kaotavad, fotol jääb üsna tume riba. Pöögiheki ees on ligustritest kujundatud sambad. Ligustritel on viimastel aastatel miski häda kallal, on hõredad ja lehed tumetäpilised vms. Tänavu siiski pole väga vigagi neil sammastel.

              Hariliku pöögi (Fagus sylvatica) hekk ja esiplaanil ligustri (Ligustrum vulgare) sambad

Kõige suurem ja töömahukam alumisel heinamaal on valgepöögihekk. Olen ta lasknud ehk liiga kõrgeks, üle pea sirguda, paras vaev seal küünitada. Pügasin seda hekki kokku lausa kolmel päeval, töötunde sai oma 8, just täna lõpetasin. Toreduse pärast on valgepöögihekki kujundatud ka väravakaar. Heki ühes nurgas see heledam sammas on aga lodjap-põsienela (Physocarpus opulifolius) kollaselehine vorm. Lisaks on seal alumisel heinamaal pügatud ka ebajasmiin.

                      Lodjap-põisenela (Physocarpus opulifolius) sammas valgepöögiheki ees.

                      Hariliku valgepöögi (Carpinus betulus) hekk väravakaarega.

Väsinud ja higine, aga rahul, et töö tehtud sai. Muide, ma pole juba aastaid suiti nii päevitunud olnud. Kui ilm soe, mis sest higisest särgist ikka seljas ligundada, eksole.

Aga sellega pole pügamisetööd siiski veel lõppenud. Sest tiigi taga ootavad oma järge tammesammas, vervev kontpuu pallpuukene, kukerpuupõõsas, türnpuu jne. Ning lisaks elupuu-grotta ehk uksekaare ja aknaga koobas. Nendeni jõuan vast ikka ka veel augustikuus, ehkki elupuu-grottat olen vahel püganud ka septembris.