30 oktoober 2023

Kändude eemaldamine metsaaias

 Olen ikka üks paras esteet. Nüüd oleks vaja enne ja pärast kõrvutavaid fotosid, ent neid "enne" polegi nagu võtta. Noh, asi on selles, et sai siin sügisel taga metsaaias maad natuke raadatud. Õigemini vanu kände ära raiutud ja ümbritsevat kõdu laiali laotatud. Nood vanad kännud võtsid üksjagu ruumi, niita oli keeruline nende ümbert, pealegi vohas seal laialt kanarbikku, mille seest tõstis pead tüütu paakspuuvõsa. 

Eile oli vägagi nö produktiivne päev, kõrvaldasin tervelt viis kändu. Sanglepakänd läks kergesti, ent männikännud ei ole ikka veel kõdunenud, ehkki puude langetamisest ja metsaaia tegemisest möödas juba kümmekond aastat. Niisiis tuli kirvele valu anda ja laast- ning tükkhaaval raiuda. Samusest tööprotsessist oleks saanud tegelikult huvitava fotoseeria, aga no hakkad sa seal vahepeal veel aega sellise asja peale raiskama. Niigi kippus hämarus nelja tunni järel juba peale ründama. 

Paar "enne" pilti mul siiski on. See esimene "enne" on juba tegelikult vahepealse töö tulemus. Esiplaanil hübriidne lõunapöök, selle järel eemaldatud suur kännukõdumägi ja nooristikuid minema viidud ning tehtud mullaplats Tšiili kukerpuude külvi jaoks. Aga taga vasakul paistab haljas sanglepapõõsas, mille nüüd eile välja juurisin.


Ja umbkaudu sama vaade täna:


Veel üks fotodepaar. Kuriili magnoolia kõrval vohanud sanglepapõõsas ning nüüd sama koht lagendatuna:



Tuliastelde (Pyracantha coccinea) ümbrusest sai eemaldatud kanarbikud ja paakspuud ning raiutud kaks kändu. Kändude kohti märgistavad heledamad liivased laigud:



Veel üldvaateid lagendatud metsaaiaosale, ehkki fotod na udunigelad:



Ja lõppu paar lähemat vaadet ühest mu lemmikust, tähkjast ebasarapuust (Corylopsis spicata), kelle kõrvalt raiusin kah ühe kännu maatasa. Nimi ebasarapuu on jama, sest tegelikult kuuluvad Corylopsised nõiapuuliste (Hamamelidiaceae) sugukonda. Algus on olnud sel põõsal raske, sageli tagasi külmunud, nüüd on pääsenud edenema, tänavused kasvud väga korralikud. Nii et koht on sobilik. Corylopsis on siin kevadeti ka juba õitsenud. Eriti meeldivad mulle aga tema lehed, nii ilusad vaomustriga.




Sedapsi. Tegelikult sai metsaaias klõpsitud hulk kauneid tiikide-sügisvärvide vaateid, aga ei hakka neid siia praegu juurde toppima.

27 oktoober 2023

Suveniirid Rhodoselt

Enne raagumist olen aias lausa paaniliselt kõiksugu värki pildistanud, justki oleks viimnepäev käes. Tegelikult kordub see igal sügisel nõnda. Kõige muu seas plõksasin ka fotosid oma kahest suveniirpuust Rhodose saarelt. 
Neist soomustammega (Quercus macrolepis) on lood natuke nigelavõitu. Koukisin aprillis 2014 Rhodoslinna servast Rodini oru nõlvalt tammenääpse kaasa. Neid talvitasin siin Hiiumaal esialgu potis jahedas siseruumis, mingil hetkel istutasin aga maha. Ma tõesti ei tea miks Tagapuisniidule. Valgust oli seal ju vähe. Kaks neid seal oli, üks istik hääbus, teine ikka ajas vitsakest. 
Mullu kevadel tõin ta sealt viimaks ometi ära. Istutasin Aadria õue sooja koha peale. Juurestik oli väike. Tänavuse põuaga kastsin hoolikalt. Pagan, vastu sügist kasvatas n-ö teiskasvu. See näeb ilus välja, aga no kindlasti ei puitu. Eks see võta aega, kuniks see tamm seal sügavama juurestiku kasvatab ning pikemaid kasve tegema hakkab.
Tõsi, ega mul soomustammesse väga usku pole. Ta levik on ikka väga vahemereline, ehkki heitlehine, kasvab nt Kreekas pigem Egeuse mere rannikuil ja selle lähedastel aladel. Puhtalt subtroopika puu. Külmataluvuseks antakse -15 kraadi. Aga tore kui üldse ellu jääb, ehk siiski mingi väikse põõsa siiski suudab moodustada. Näis...


Soomustamm (Quercus macolepis) Nõmbal, Hiiumaal 4. oktoobril 2023



Siia juurde lõiguke mu HLs ilmunud reisikirjast:

 "Enim võlusid mind seal aga soomustammed (Quercus macrolepis). Tulnud karmkaljuselt Lõuna-Roodoselt, kus mäenõlvul kohtab peamiselt vaid tillukeste igihaljaste lehtedega väiksekasvulisi värvitammesid, tundus Rodini org järsku nagu naasmine heitlehisesse parasvöötmesse. Laiutavad soomustammed meenutavad meie harilikku tamme, kuid nende pealt läikivad lehed on teravsakilised. Veelgi erilisemad on tõrud: – kuni tollise läbimõõduga, istudes kaks korda laiemates soomustest turris pesades ehk kuupulates.
Eestis kasvatamiseks on see ilus liik vist täiesti lootusetult külmaõrn, kuna levib vaid Albaanias, Kreekas ja Türgis, olles oma kodumaal eeskätt merelähedaste madalamate alade liik. Kõige rohkem soomustammi Roodosel nägime just Rodinis. Küll oruveerudel, küll puisniiduilmet loomas üleval platool, kaaslaseks õlipistaatsiad (Pistacia terebinthus). Kodust parasvöötmelisust rõhutasid rammusad valge ristiku niidud ja lehmakoogilatakad. Jah, lehmapidamine on Roodose linnas täitsa au sees – kohtasime linnaserva poollooduslikel aladel neid alatasa. Seegi on nii erinev pilt saare lõunapoolsematest kaljustest niitudest kitsedega.
Roodose põhjatipus on vist saare parim kliima, sest miks muidu jätkub rahva massiline kokkukolimine just sellesse nukka. Suviti puhuvad seal kolmest küljest jahutavad meretuuled.
Oma esimesel ja viimasel saareööl telkisime Rodini oruterrassil. Kõik oli seal ühtaegu kodune, samas eksootiline – vetepahinas laulsid musträstad ja kraaksusid hallvaresed. Üle kõige hõikusid ja mjaugusid aga vabapidamisel paabulinnud. Hommikupoole ööd oli võimatu magada, sest nende huilgamine lihtsalt lõikas läbi sügavaimagi une. Ja telk oli hommikuti kastest märg ning rohi vohas ja puud olid värskelt lopsakas lehes. See polnud meie juuni, vaid aprillilõpp Roodose saarel.
Kahju oli lahkuda, eriti kaunitest soomustammedest. Taolised meile lähimad soomustammikud kasvavad Põhja-Kreekas. Roodos on nende levila lõunapiir. Teisalt tahtsin juba koju ja kibelesin laeva peale. Pikale koduteele siit Aasia ranniku lähedalt. Peale muljete kaasas muuseas mõni vanade puude alt noaga mullast välja urgitsetud soomustammeseemik. Mis neist küll kaugpõhjas Hiiumaal saab?"
 

Soomustammed (Quercus macrolepis) Rodini oru kohal, Rhodos, aprill 2014

Seevastu ida-ambrapuu (Liquidambar orientalis) on ikka täiega imeloom! Olen ambrapuudest sel aastal kirjutanud oma reisikirjas. Rhodoselt kaasatooduist on mul vaid üks elus. Temagi oli esimesed aastad talvel potiga siseruumis, kuniks lõpuks nälga kippus jääma ja ta välja istutasin. Arvatavasti oli see 2018 kevadel, peale seni viiamseks jäänud karmi talve. Aga ma ei ole päris kindel. Päevikust ei viitsi täpsemalt otsima kah hakata.
Kasvukoht sai taha metsaaeda, niiskele liivmullale. Tõsi, otsest päiksevalgust on seal vähevõitu. Ometigi on ida-ambrapuu seal ilusasti edenenud, tagasikülmumisi pole olnud ja on nii kuskil meetrine. Paras põõsake, ma pole söandanud teda kujundama hakata, lase kasvab omatahtsi.
Ainus jama, et lehestik on seal tal sihuke heleroheline, justkui oleks mingist toitainest puudus või ei tea. Samas kui ameerika ambrapuu lehestik on lausa mürkroheliselt tume. Pilte oma ida-ambrapuust tegin igatahes.


Ida-ambrapuu (Liquidambar orientalis) Nõmbal, Hiiumaal 20. oktoobril 2023



Lisaks kaks suvist pilti kah!


Ida-amrapuu (Liquidambar orientalis) Nõmbal, Hiiumaal 11. juulil 2023


Ja kõige lõppu meenutus ida-ambrapuu saludest Rhodoselt:


Ida-ambrapuud (Liquidambar orientalis) Petaloudese lähistel Rhodosel, aprill 2014

25 oktoober 2023

Küdooniasaak

 Harilik küdoonia (Cydonia oblonga) on Ees-Aasiast pärit viljapuu, mida juba vanad kreeklased ja roomlased kasvatasid. Meil on ta seni veel üsna tundmatu n-ö kultuur. Eks seepärast, et on külmaõrnaks peetud. 

Nõmbale sai küdooniavits 2010. aasta kevadel. Kärdla Röösna metsas kasvab looduslikult (!) laiuv põõsaspuu, kes annab juurevõsusid. Viimane tundub üllatav, aga nii on. Woldemar istutas Kärdlasse kah ühe sealt pärit vitsa, see vohas hästi, aga külmus aina tagasi, kuni suri. Küllap liigniiske pinnase tõttu. 

Nõmba Aadria õue istutatud küdoonia kasvas tasapisi, ent tagasi ei külmunud ja on nüüdseks ligi kolmemeetriseks kaheharuliseks puukeseks paisunud. Õitseb igal varasuvel ohtralt, õitel imelik suht ebameeldiv lõhn, ehkki õied välimuselt õunapuu omi meenutavad.

Tunamullu ilmus puule esimene vili. Mullu oli neid kaks. Nendest tegin prooviks moosi. Omapärase tummise maitsega. Paraku kivisrakke täis, ikkagi metsik värk ju. Sestap on ka viljad pisikesed. Kui sordiküdooniad on peamiselt 250 grammised, ent olla ka poolekiloseid, suisa kolmveerand kiloseid kärakaid, siis siinsed kaaluvad palju vähem. Täna korjasin puu ladvast igatahes 11 vilja! Hakkab looma. Kuid kaalult: kergeim 43 grammi, suurimad 71-73 grammi. Metsküdooniad...

Kavatsen sel aastal neist marmelaadi teha. Esialgu panin esikusse järelvalmima. 




Sekka poseering oma aia küdooniatega:


Muuseas, Jaan Tallinna botaiast teatas, et sealse küdooniapõõsa all on varisenud vilju tänavu. Kuskil kahe pöidlaotsa suurused. Nii et metsikud küdooniad viljuvad meil täitsa normaalselt. Tasuks ka sordiküdooniate kasvatamisele mõtlema hakata...




Siin lõpus vaated küdooniatest puuladvas ning Nõmba küdoonia septembris ja täna, 25. oktoobril. 

21 oktoober 2023

Salix magnifica istutamine

 Mitu aastat susisenud Salix magnifica saamine sai lõpuks teoks ja eile õhtul jõudis ilus istikuvits otse Tallinna zoost Hiiumaale Nõmmba. Sealne emapuu on kasvanud juba aastaid, küll vahel näpistada saanud, ent alati ilusti taastunud. Igatahes viis jalga ehk 1,5 m kõrgust on küll üsna vähevõitu... See paju kasvab üldse vaid kuni 6 m kõrguseks või nii. Eriliseks teevad selle liigi lehed, suurimad kõikidest pajudest, ümarlaiad kuni 25 cm pikkused ning tugevalt paksud. Täiesti nagu magnooliale kuuluvad. Salix magnifica on endeemne liik, kasvades Edela-Hiinas Sichuanis 2000 kuni 3000 m kõrgusel mägedes. Hoolimata nii "kõrgest päritolust" ei ole just ülikülmakindla pajuga tegu. Inglismaal soovitatakse nt istutada sooja tuultest kaitstud kasvukohta. Samas ikka -20 kraadi peaks taluma. Saab kergesti paljundada pistokstest, mida Tln loomaaias ka tehakse, sedasi ka siis mulle see istik. 


Muide Salix magnifica eestikeelseks nimeks on pandud hunnitu remmelgas. No on alles nimi! Ma ise seda kuidagi kasutada ei taha, liiga imelik tundub.

Kuhu Salix magnifica istutada? Olin valmis mõelnud koha metsaaia tagaservas, kus soe päikseline koht tiigi kaldapealsel. Tänasel kibekülmal hommikul kui väiksed tiigid jääkaane all, mõtlesin paju kähku maha susata. Taha metsaaeda ning labidas maasse! Märt tegi fotoreportaaži.


Paraku ilmnes, et pinnase poolest on koht täiesti sobimatu. Tegin prooviks kõrvale kaeveaugu.


Ikka ei midagi paremat! Mu kunagi ümberkujundatud maa on selle koha peal nimelt kõdualuspõhjale kuhjatud liivakas muld, mis isegi praegu kuidagi kuivapoolne.


Aga proovime siiski veel! Kas ilmneb siiski mingi parem mullasoon?


Noh, katsume veel natuke... Ähh, ikka ei essugi paremat!




Aga miskipärast ei saanud ma pidurit pandud ja jonni ei jätnud ning istutasin paju siiski maha.



Noh, kuidas tundub? Iseenesest ju väga ilus seal, kõrval heamullalisel laigul Corylopsis kasvab hästi, kuriili magnoolia kah. Siin see paik aga...



Aga ei, see ei ole pajumaa. Ma ju tean kui kuiv see kõdupealne põndak seal suveti on, enamus emajuuri hukkus seal ja üldse. Pergele! Tõmbasin paju üles ja marssisin metsaaiast välja.


Ja siis laapsisin aias ringi, otsisin sobivat kohta, kuniks täiesti lootusetus peale tuli. Nii kurradima külm oli kah, käed jäätusid. No miks ma kindaid polnud kätte pannud? Noh, arvasin ju, et teen üks-kaks istutuse ära...


Koht peaks olema parajalt niiske, samas hea mullaga, samas valgusküllane. Viimaks lõi lambike põlema, nagu öeldakse. Sauna ette tiigi kaldale! Siin kus liigraskel mullal kunagi igimänd välja suri. Jah, parajalt hea drenaažiga savikas hea muld lubjasavimoreenil. Päikest jagub suvel küllalt kah. Ainus miinus, et ala on avatud talvistele kõledatele tuultele. Aga midagi pole parata, see on üldse ainus sobiv koht. Aed on suur ja lai, ent värke juba täis ja sobiva koha leidmine igale uuele eksoodile osutub aina hullemaks ajuragistamiseks.




Sedapsi. Siin tema nüüd on. Lehed külmadest juba kuivamas-räbaldumas, kaugel see raaguminegi enam. Loodetavasti ei tule väga kohutav talv. Tahaks juba nii väga näha kui see Salix magnifica uuel kasvuajal end värskete lopsakate magnoolialike lehtedega ehib.


19 oktoober 2023

Idaplaatanitest võib Eestis siiski asja saada

 2013. aasta aprillis sai käidud Bulgaarias plaatani (Platanus orientalis) levila põhjapiiril. Vägevad jurakad puud kasvavad seal Gorna Breznicas Vanajõe kaldail, aga ka Kresnas Struuma jõe ääres, tervete galeriimetsa ribadena. Tõin sealt kaasa mõne istiku ning ohtralt seemneid. Seemikud pistsid metsaaias mühinal vohama. Siis aga algasid hädad. Üks kidumine kidumise otsa, tagasikülmumised muidugi ka. Toona kümne aasta eest olin metsaaia alles rajanud, kuhjanud liigniiskele maale künkakesi, kuhu said kohad ka need idaplaatanid. Ilmnes aga, et edaspidi osutusid need künkad liialt kuivaks. Plaatan tahab ikka niiskust. Ja samas, niiskemas kohas ei võta ikka vedu. Kas seal süüdi sarapuu vari? Ju siis. Samas kui ida-ambrapuu (Liquidambar orientalis) kasvab rahuldavalt ega ole tagasi külmunud. 

On siis tõesti nii õrnukesed need idaplaatanid?

2021. oktoobri algul nägin Nõmbalt pärit idaplaatanit Sõrves Wintril Rannametsa arboreetumis, kuhu sai üks seemik 2015. aastal. Vahi, juba kolmemeetrine kahar puu! Olin väga kade.



                             Nõmbalt pärit Platanus orientalis Sõrves, Vintril 2. oktoobril 2021

Noh, Sõrve mahe kliima on ju teadagi, üritasin end lohutada. Kui aga nüüd sügisel reisikaaslane Erko teatas, et temal on samast 10 aasta tagusest reisist pärit idaplaatan kolmemeetriseks kasvanud, ja seda suisa sisemaal Raplas, siis ma lausa vihastasin. Mis pagan see olgu?! Seega ei ole asi ainult külmakartlikkuses, tähtis on ikkagi hea pinnas. Parajalt rammu ja niiskust peab olema.

Platanus orientalis Rapla-Uuskülas oktoobris 2023

Läksin vaatasin oma metsaaia idaplaatanid kriitilise pilguga üle. Ega seal enam suurt vaadata polnudki, paljud on surnuks kidunud. Ainult üks on hakanud tasapisi edenema. see on küll tegelikult Tallinna loomaaia puude pistokstest ainus ellujäänud, kes peale kõrvalt sarapuu eemaldamist hakkab toibuma. Tegu ei ole justkui päris puhta idaplaataniga, aga midagi sinnapoole küll, lehed on vahtralehise plaatani kohta liialt sügavalt lõhestunud.



         Tallinn Zoo hübriidne Platanus orientalise laadne plaatan Nõmba metsaaias 18.10.2023

Aga need Bulgaaria idaplaatanid? Noh, seemikutepundis paar tk on veel elus, väga nirud. Eks liialt kuiv küngas ole süüdi. Teisal niiskemal on aga ilmselgelt liialt sarapuutagune koht, vähe päiksevalgust:


Ühel künkal on aga üks idaplaatan mitu aastat suuremast tagasikülmumisest pääsenud ja natukese üle mu põlve sirgunud. Selle kaevasin nüüd üles ja surusin Aadria õue. Narmasjuuri imelikult vähe, juured said kannatada, eks ta nüüd põe ja pea edaspidi tulev aasta kastmist saama. Iseenesest ju väga tore kui vahemereline plaataniliik Aadria õue hakkaks ilmestama. Aga eks see näis. Kitsaks kisub seal, tihemetsaks. Sest kohe külje all on ilus elujõuline liibanoni tamm...

Platanus orientalis Aadria õue kolitult 15.10.2023 ning peale kuivanud harude eemaldamist 19.10.2023

Ja ühe seemnekülvi plaatani kaevasin kah välja, tohutu sammasjuur läks osalt katki. Selle viskasin suvaliselt alumise heinamaa serva. Üks paras tõmbetuulekoridor, samas niiskust palju ja rammus muld savimoreenil. No kui hukkub seal, siis hukkub, nutma ma ei hakka! Väga näru näeb ta praegu välja:


Aga jah, see käib ikka n-ö au pihta küll või mis iganes, kui Raplas Platanus orientalis mühab, siin saare peal aga säärased äbarikud. Ohjah. Lisan siia lõppu parem reisipilte tollest aprillist 2013. Kresna Struuma jõe äärest üks vaade ning mitmeid Gorna Breznica ja selle Vanajõe äärse plaatanimetsa ülesvõtteid. Fotode kvaliteet on kohati olematu, aga tühja sellest!







Viimane pilt tundub olevat nagu ei tea kust ajaloohämarusest. Tegelikult oli ümberpildistatav foto nii ebaloomuliku värvigammaga, et keerasin selle parem mustvalgeks. Ja too onu tõesti sõitis seal plaatanimetsas oma vankril läbi koolmekoha.


Läänemaa kummalised orhideed

  Taimeinventuur Läänemaal päädis sel 8. juuli õhtu poole sootuks imeliste orhideede küllusega. Esmalt viidi mind Noarootsi. Et vaataks veel...