30 mai 2023

Omalose tulpide õitsemine

 Mu koduses Aadria õues on lõpuks käes Omalose tulpide õitsemine. Täpsemini küll Tulipa bakeri 'Lilac Wonder'. Mullu poebussil jäi silma üks pakk tulbisibulaid, mille kaanepilt lummas jalamaid. Selgus, et tegu on Kreeta endeemse tulbi (alam)liigi sordiga. Ning selle liigi suuremaid kasvualasid asub Omalose platool, kreeta tselkvapuude naabruses. 

2016. aprilli lõpul sai Omalose platool käidud, tselkvaid otsimas ja leidmas. Siis ei teadnud ma aga neist tulpidest veel midagi. Eks olime ka hiljaks jäänud, nende õitseaeg seal looduses jääb aprilli algupoolde. Oleks lummav näha sealseid lillaroosasid tulbivälju...

Aga ajab asja ära ka see kümnetaimeline rühm siin kodus. Tärkasid nad väga vara, aprilli algul, ent õitsemaminek võttis aega. Õitsesid ära kõik looduslikud tulbid, ka metstulbid ja Darwini tulbid lõpetamas, kui alles maikuu lõpupoole need kauaoodatud õied avanesid. Ilusad on nad tõesti, mu meelest ühed kaunimad tulbid ülepea. Aluselt ja südamikust kollased, kroonlehed helelillaroosad. Ja see lõhn... Ning üllatavalt suured on nad ka. Täitsa kohe nagu niiöelda päris tulbid!

Kahjuks kreeta tselkvate introduktsioon mul ebaõnnestus. Asenduseks siis vähemasti kaukaasia tselkva. Kuid Omalose tulbid näikse end tundvat siin vägagi hästi. Täitsa nagu oleksingi mu lemmikuimas paigas Kreetal. Seal ilusal, rahuliku õhustikuga, hinge läinud mägiplatool. Mõneti sarnast õhustikku loovad mu Aadria õues paekivivaremed ja -aiad, igihaljad pukspuud, mitmed vahemerelised kääbuspõõsad (lavendlid, salveid etc) ja Vahemeremaade tammed. Ning kõige krooniks praegu need tulbid

Ega oskagi siin pikka juttu heietada. Lükin otsa mõned Omalose tulpide pildid. 









Ning kõikse lõppu kollaaž neist. Justkui postkaart kukkus välja:



 

26 mai 2023

Jumalakäpad õilmitsevad Nõmbal kui muiste!

 Olen paras aia ja kodu ori. Tegemisi vaja aina järgemööda kaelast ära saada ja "peaaegu oleksid lasknud mööda kõige ilusama aja," nagu ütles Raja-Teele. Aga sõber Erko tuli mandrimaalt ja võttis kätte ning tegi põrutava avastuse: jumalakäpp pole siin Nõmba mail mette ammuilma välja surnud, vaid täie elu ja tervise juures!


Orchis mascula on Hiiumaal nüüdseks säilinud eeskätt loopealsetel. Seevastu koos puisniitude kadumisega on mujalt siin saarel üsna välja surnud. Nõmbalgi pole enam ju puisniite selle klassikalises mõttes alles. Nojah, ma ise küll mingit tükki taastasin, ent see on omaette teema. Kuid Nõmba lõunaservas, lubjamoreenmäe jalamil, on vanast ajast säilinud tükikesi endistest heina- ja karjamaadest. Seal on täitsa äge. Kolm tammepuud ja iidvana pärna kadumisest tekkinud pärnatüvede ring ja seljandiku sarapuud ja salutaimestik ja niisketel heinamaadel oma floora ja üldse. Ja seal kolme tamme piirkonnas ongi need jumalakäpad. Ning kohe kamaluga! Loendasin seal täna kokku 156 õitsvat võsu. Tükati kippus lugemine küll sassi minema, sest leidus lausa paari-kolmekümne varrelisi kogumeid. 

Huvitav oli näha, et tegelikult päris avatud rohuaasadel jumalakäppi peagu polnudki. Ikka hoidsid kas tammede lähedusse või noorte kasetukkade alla. Seega pooleldi nagu metsalill. Erinevalt hallist käpast saab jumalakäpp täitsa hästi hakkama ka suurte puude võrade vilus. Peaasi, et päris tihket padrikut peale ei tule.

Kõige kaunim oli jumalakäppade tumelillade õisikuküünalde kooslus kollendavate nurmenukkudega. Kuid leidus ka heledamaid vorme, üks üsna roosavärviline. Päris albiinot siiski ei ole. 

Muust taimestikust võib mainida ohtrat mustjuure esinemist, on kollast ja võsaülast, metstulikat, sinilille jne. 

Kunagi on see ala olnud üpris lage, vaid üksikute puudega. Nüüd aga kipuvad ka viimased avatud rohulagendikud hiiliva võsavitste invasiooni alla jääma. Mõelda, alles sain suure rõõmu osaliseks, et jumalakäpad üldse siin Nõmbal olemas on, kui juba muretsen nende edasise käekäigu pärast...







Eri vormi ja värvi jumalakäppi Nõmbalt. Paraku üldvaated tumelilladele jumalakäpakogumikele ei tulnud teps mitte välja. Ikka udujad ning varjus ei suutnud aparaat tabada õiget tooni, värvides arulagedalt tindisiniseks. Vähemasti portreevaated tulid siiski täitsa kenad. 







25 mai 2023

Juudapuu läks õitsema!

 Üks suur rutt teise järel käib, ei pole mahti mette pikemalt aega võtta, et süveneda ja natust põhjalikumalt heietada. Nüüd siis puhkes juudapuu õide. Ega ma seda imet nii väga uskunudki. See 2012 Lätist Zaleniekist toodud kanada judapuu (Cercis canadensis) istik kippus võrseid alatasa tagasi külmetama. Ometigi sai päikseline soe metsaaia välu seal Montisola poolsaare nõlval ikka piisavalt hea (ning ärgem unustagem viiamaseid pehmemaid talvesid!), et veidi üle mu pea sirgunud puu läks lõpuks ikkagi õitsema. Juba mullu tegi ta paar lillatavat punga, ent need kärbusid. Ei olnud veel õige aeg. Nüüd siis tuli õie aeg. Ja kohe pauguga. Oma nelikümmend õisikut võrseil, isegi paar õit tüvel. Rõõm esimestest lillatavatest pungadest oli suur. Ja nüüd õied avanevad. Meenuvad kunagised kevadreisid Vahemeremaile. Garda järve äärsel kaljunõlvade lillatas juudapuid palju. Ning Sistianas, Aadria mere ääres, istusime kord suure lillapilvelise juudapuu all, mille võra sumises mesilastest...

Nüüd saab seda ilu nautida oma koduaiaski. Tõsi, eks suures lillarosoljekuhjas võrani läheb veel aastaid. Ent parajalt uskumatu on praegunegi silmale avanev.










 

21 mai 2023

Õied, õied, õied...

Õitsemine käib täistuuridel. Aina uued ja uued puhkejad, praegu on küll vist tippaeg. Ei jõua kõiki jälgida-nautida, vägisi tekib tunne, et see pillandus kimab must mööda. Muudkui tassi fotoaparaati kaasas ja klõpsi nagu segane. Siinkohal väike valik õitsvaid puid-põõsaid.

Kõige ilusam tundub mu jaoks virsikupuu (Prunus persica). Mitte ostetud istik, vaid umbes 9 aasta eest poe virsikuvilja seemnest mulda pistetud. Aastaid külmus vitsake tagasi, viimastel aegadel on aga kõrgusse pääsenud, nüüd mul pisut üle pea. Õitseb kolmandat kevadet. Mullu oli õisi päris kenasti, tänavu veelgi enam. Kas ehk lõpuks ka vilju tuleb? 





Lillatab kanada rodo (Rhododendron canadense). Tosina aasta eest saadud põõsas tunneb end väga hästi. Tegin sellest seemnekülvi, nüüdseks on ta aga ise end metsaaeda külvanud tiigikaldale, emapõõsast mitukümmend meetrit eemale. Näitena suure põõsa pildi juurde ka ülesvõte isetekkelisest rodost:


Tavaliselt õitseb kanada rodo läbi väga kiiresti, mingi nädalaga. Tänavu sattusin aga õigel ajal jaole ja nii olen saanud seda ilu vaadelda mitmel päeval.

Ja siia lõppu paar vaadet magnooliaõitest. Sain selle Magnolia x soulangeiana 11 aasta eest. Istik võttis vedu, üritasin puukujuliseks tuunida, ent raskes lehes oksad on paraku murdunud, mistap tuleb ikka põõsakujulisega leppida. Mõned õiepungad murdumata osal säilisid ja nüüd siis need avanesid. Vist teist kevadet või nii. Õisi vaadates tekkib kahtlus, et tegemist võib olla hoopis sordiga 'Peppermint Stick'. 
Muuseas, mingi kolme-nelja aasta eest puhkes see magnoolia esmalt õide hoopiski suve teisel poolel. Läks omadega natuke sassi, noh. Tegelikult oli see veel kõige suurejoonelisem vaade: valged tulbilikud õied nahkjate tumeroheliste lehtede taustal hiilgamas. Kuskil on mul toonasest ka fotosid, aga jäägem siinkohal siiski tänavuste õite juurde.



 Täna puhkesid ka õunapuud õide. Ja ees on ootamas juudapuu esmakordne õide minek. Kuid sellest juba järgmine kord.

14 mai 2023

Uutele puulemmikutele koha leidmine pole naljaasi

 Aia planeerimine ehk puudele sobivate kohtade leidmine on vahel paras peavalu. Peab arvestama pinnaseolusid, valgusolusid, eri puuliikide erinevaid kasvukiirusi ja n-ö lõppkõrgusi. 

Kui korraga saaks ühesuurused istikud, siis oleks asi lihtsam. Kuid aastate möödudes tiksub uusi eksoote tasapisi juurde, sellal kui varasemad on juba päris suureks sirgunud ning neid oma võraokstega varjama võivad hakata. Ning kui ruum on kah veel piiratud, siis...

Mu lemmikuimaks on saanud Aadria õue tagaservas kujunev Kaukaasia aiaosa. Maa laius on siin kõigest 25 meetrit, nii et mänguruumi just palju pole. Ning sajandi algul istutatud pöögid ja 2007 paika pandud plaatan kipuvad juba vägisi päris laiuvaks. Siiski olen juurde lisandunud lemmikuid seni sinna edukalt mahutanud. Näiteks 2016 kaukaasia tselkva ja kaukaasia tiibpähklipuu, 2020. aastal pontose ja pärsia tamme. 

Tundus, et puud on nüüd paigas ja nii jääbki. Kuid ei. Nädala eest Siguldast saadud gruusia tamm nõudis kah sinna oma kohta. Suure surmaga ma selle leidsin. Ehk küll see loodetavasti heakasvuline liik hakkab kunagi põõsjaks jäävale pontose tammele liialt kuklasse hingama. Õnneks on too päiksele avatud lõunakaares. Ja sealt edasi peab välu puudeta jääma, seda üle kulgeva elektriliini pärast. Ja ongi hea. Nii jääb ruumi ka looduslikele orhideedele.

Aga kui ma kunagi peaks oma suure unistuse kastanlehise tamme saama - noh, temale seal küll enam tõesti kohta ei leiaks!

Kirjutasin samal teemal artikli Targu Talita tarbeks. Ja et fotod sellest veel pealtnäha lagedast platsist liialt petlikud jäävad, siis võtsin ette selle aiaosa plaani tegemise. Hekseldasin ja siiberdasin mõõdulindiga risti-rästi, kandsin vahemaad vihikusse. Hiljem tegin selle põhjal kaardi. 


Aga ikkagi jäi kuidagi n-ö kuiv see asjandus. Niisiis tuli mõte üldvaatefotole puude juurde nimed peale trükkida. Tagumised vitsad küll õieti välja ei paista, ent sellegipoolest päris kenasti ülevaatlik sai mu meelest.



Maajalad, künnapuud ja lepiklilled - meenutades nädalatagust pühapäeva Liivimaal

 Kevad areneb viimase nädala soojuses mürinal, kisub lausa suviseks. 

Siinkohal tahaks aga veel meenutada nädalatagust pühapäeva Liivimaalt Kutjalt, Raudsiku talust, mu teisepoole kodukohast. Kahjuks jõuan sinna palju harvem kui tahaks. Ent seda hingeminevamad need üksikud käigud on...

                            Vana künnapuu all. Üks mu lemmikumaid künnapuid, see "minu" künnapuu seal Liivimaal...

Igal kevadel üllatun seal taaskord, kuivõrd täis on taluõue serv kollaseid ülaseid. Justnagu parimal lääne-eestilikul puisniiduaasal. Tõsi, nüüd olid karmid öökülmad (2 m h õhus isegi -5 kraadi!) ülasteõisi tükati siit-sealt nipistanud-näpistanud, täitsa räsinud.

Seevastu maajalad polnud miinuskraadide peale isegi köhatanud. Maajalgu jagub seal kõikjale üle õue ja esimesed sinised huulõied olid just avanenud. Säärane maajalgadeküllus tuletas meelde, et see olla ka sobilik toidutaim.  Mekkisin möödaminnes.  
Nojah, ei miskit erilist, aga küllap salatis käraks küll. 

Hiiumaal ei ole ma maajalga üldse trehvanud. Ehkki mõni leiukoht olla siin saarel täitsa olemas. Kolme aasta eest tõin sealtsamast Raudsiku talu hoovist maajalga ka omale. Suskasin puisniidu kraavipervele, ent kahjuks ei saanud temast seal asja. Peaks uuesti introdutseerima ja sedakorda kuskile aeda istutama. Maajalg meeldib mulle miskipärast vägagi.





Kutja kant on rikas künnapuudest. Neid kasvab ka selle talu maadel. Üks eriti ilus vana puu kõrgub seal vanal n-ö popsikoha asemel. Küllap kunagi istutatud õuepuu. Eemalt vaadates näib selle kevadises õite veinpunas võra justnagu hiiglasuur seen. Pruunpunetas puukroon nüüdki, ent lähedal selgus, et õitest juba noorte viljade kimbud saanud. Küllap seesama künnapuu on ümberringi külvanud kõik need teisedki künnapuud. Nõnda on sinna tekkinud lausa omalaadne künnapuupuisniit.. Mu lemmikkoht on seal, mu lemmikpuu on see suur ja vana künnapuu. Iga käik ta juurde on justkui omamoodi väike palverännak.

Üks Kutja kandi kevade tunnustaimi on lepiklill. Hiiumaal see armas lill looduslikuna puudub. Olen teda puisniidule istutanud ja paaris kohas isegi täitsa elab. Erilist rõõmu pakub aga lepiklille isetahtsi kasvamas näha. Ning näe, nüüd künnapuude juurest allanõlva minnes leidsin enda jaoks täitsa uue lepiklillekoha. Ikka nätskel kraavipervel, siin ja seal, säravkuldsete laigukestena vastu vaatamas. Lepiklill on arusaamatult võluv, mu jaoks üks lemmikumaid lilli üldse. Kahju ainult, et ta raskevõitu modell on. Miskipärast ei taha lepiklill end mu fotoobjektiivi ees peagu kunagi ilusasti pildile sättida. Ikka aina kipub udutama-hägutama. Nii õnnestus nüüd saada kokkuvõttes vaid üks enamvähem korralikum kaader.

Ja siia lõppu üks pilt loojangust läbi künnapuu viljade. Väegade meeleolukas mu meelest.






10 mai 2023

Sünnipäevapuu teekond Siguldast Hiiumaale

                                                      Gruusia tamme lehestik Nõmbal 9. mail 2023


 Sattusin Looduse omnibussiga 6. maikuupäeval Lätti. Peaeesmärgiks Siguda taimelaat. 

Siguldas polnudki ma veel käinud. Sealne Koiva 85 m sügav org pakub ikka vägevaid vaateid. Oleks veelgi sääraseid, kui enamust maastikku poleks lastud nõnda metsa kasvada. Kaabligondel kulges üle pea. Taamal punas Turaida üleskõpitsetud linnuse torn. Paar vaadet:



Oruveeru pealsel laadaplatsil käis üks melu ja sagimine, rahvas kirendas. Paraku kipun sellises massis närviliseks minema. Tuiad üldises voolus ringi nagu zombi, vilksad siia-sinna vaadata, ent millessegi eriti süveneda pole tahtmist. Eks peale surus ka ajalimiit, ikkagi selline ekskursioonibussiga käik. 


Aga siiski-siiski. Karoliina rodo mind lummas. Rodoliike on nii raske tänapäeval kätte saada, valdavad ikka üha hübriidide hübriidid. Seegi oli küll sort: P.J. Mezitt. Aga tühiasi. 8.50 euri istiku eest oli soodsalt saadud. Hiljem kodus istutama hakates selgus, et potis kogunisti kaks taime. Väegade hää!! 

Aga siis, aga siis... Kalsnava arboreetumi väljapanekus köitis tamm. Quercus iberica ehk gruusia tamm. Tänapäeval on see küll kivitamme alamliigiks taandatud. Veelgi tobedam, et mõned kaotanud üldse ära, tehes subspecies polycarpa'ks. Polycarpa tammesid olen ma omale Bulgaaria loodusest kaasa kaevanud. Gruusia tamm on ikka aga täitsa isemoodi, va polycarpa lehed pole üldse nõnda sügavalt hõlmistunud.

Kahjuks oli see tammeistik hirmus suur, üle mu pea. Seletasin, et bussidega viia vist ei saa. Müüja soovitas siis teisi tammi. Pärsia tamme näiteks, mille istik väiksem. See liik mul õnneks juba on. 

Tegin veel tiiru laadaplatsil, põikasin ürgoru veerule, pidasin aru ja... läksin tagasi ning ostsin selle gruusia tamme siiski ära. 20 euri säherduse istiku eest on tänapäeval vägagi odavalt saadud! Tarisin ta ekskursioonibussi. Vahepeal tegin õnneliku omanikuna selfi kah:


Bussi pagasiruumi ta mahtus. Ja Eestis väiksesse autosse kah. Vahepeatus ja kena pühapäev oli Sigastes Vaike talus. Ülesvõtted gruusia tammest ja karoliina rodost seal:



Murekohaks sai Lihula-Haapsalu mikrobussiubrik. Kuidas seda tammehiidu sinna mahutada? Niisiis olin sunnitud võtma ette puu retsimise. Lõikasin alt laiuvaid oksi ära ning kahjuks ka latva lühemaks. Siis oksad kokku, kiled teibiga ümber. Sellest kookonist jäi pilt siiski tegemata.

Reis läks õnneks, üleeile ma Hiiumaale koju oma gruusia tammega jõudsin. Ning eile, 9. mail võtsin ette istutamise töö. Varasematel aastatel ma olen vahel ikka just oma sünnipäeval eksoote istutanud. 2005 näiteks Taxodium distichumi, kui meenutama hakata. Sedakorda sai sünnipäevapuuks gruusia tamm. 

Ta miskipärast hirmsasti meeldib mulle. Kaunis lehestik ja selline saamislugu ja üldse. Ei raatsinud seda puud kuskile taha metsa ära peita. Pidasin pikalt aru, kuniks leidsin ainuvõimaliku platsikese Aadria õue tagaservas. Sinna hakkab kujunema omamoodi väike Kaukaasia nurgake. On kaukaasia tselkva, pärsia tamm, kaukaasia tiibpähklipuu, raudpuu, hürkaania vaher... Ainult pontose tammele võib hakata tulevikus see gruusia tamm kuklasse ronima. Aga mis teha. Kollektsionäär oli aiakujundajast minus võitu saanud. Selleteemalise loogi kirjutasin, Targu ajakirja tarbeks.

Tamme jämedad juured olid potis hullupööda keerdunud ja segi põimunud, nende lahti rebimine oli karm töö. Mõistagi läks natuke juuri ka puruks. Nojah, maha mina tema istutatud sain. Siia lõppu eile õhtul klõpsatud sünnipäevapilt oma sünnipäevapuuga:



02 mai 2023

Kevadlilleliselt puisniidult

 Lilleline aeg jätkub. Siinkohal valik pilte eilselt kodupuisniidult.

Esmalt tuli käopäkalisa (Lathraea squamaria), ikka 2016. aasta külvist. Leidsin sarapuu alt lausa 7 õievõsu, neist üks õige kopsakas, justnagu mingi lihavärvi loom-elukas end maapõuest välja ajanud. Äge taim!



Koerahambad (Erythronium dens-canis) hakkavad läbi õitsema. Üks pilt sai väegade ilus:

Ning kõrvalepõikena ka Erythronium sibiricat maja juurest Karbon-kiviktaimlast. Tänavu eriti õierohked!


Kuid tagasi puisniidule. Lepiklilled (Chrysosplenium alternifolium) olen sinna Tagapuisniidule istutanud. Kahjuks Hiiumaa looduses see liik puudub, on siin saareriigis võõrliik. Imelikult kombel on lepiklill väga raske pildistusobjekt, no mette ei taha fotole korralikult jääda, aina kipuvad udutama. Üks sai pisut talutavam:


 Ei tea kust on puisniidule siginenud üksik kollane ülane (Anemone ranunculoides). Otse metspipra sisse. Metspipar on siin saarel kah võõrliik, tõin kunagi Rapla metsast. Paraku jäi see üleseõis udujas, ehkki klõpsisin mitu ülesvõtet:


Üks väegade tore lill on karpaadi hammasjuur (Dentaria glandulosa). Nüüdseks on sellele Karpaatide pöögimetsadest pärit liigile antud nimeks sootuks magedamalt kõlav näärmekas jürilill (Cardamine glanduligera). Kahjuks ei suuda fotosilm tema õite lillakat tooni tabada, kipub siniseks tegema. Üritasin tuunida ta normaalset värvi pisutki tagasi:

Ahjaa, üks huvitav lõokannus on ühe pukspuu serva ilmunud. Arvatavasti eemalt punaseõielise sordi järglane?


Üks vaade ka võsaülastele (Anemone nemorosa). Nemad valitsevad kõikjal. Nii ülitavalised, ometi aga asendamatud kevadeilmestajad:

Ning lõppu pilte Soopuisniidu lodukannikestest (Viola uliginosa). See ilus kannike on seal täitsa looduslik, iseäranis tihkelt vohab kraavikallastel. Lillatavad õitelaigud on hästi pilkupüüdvad. Kuid lodukannikeseõite puhul on fotosilm eriti jonnakalt saamatu. Ei aita isegi päiksepaistel pildistamine, ikka teeb jäädvustusel õied ülikirgassiniseks. Ehkki tegelikkuses on need lillat värvi. Kruttisin pilditöötlusprogrammis sinist vähemaks nii palju kui sain, värvides paratamatult taustad liialt punakaks. Nagu oleks 1960-ndate fotod. Varakabjaõied avanevad seal juba kah, ent jäid kogemata kombel pildistamata. Aga kes siis varsakapja ei teaks! Lodukannikest tuntakse aga vähem. See III kaitsekategooria liik levib eeskätt Lääne-Eestis. Hiiumaal on õige sage, sest veel jagub siia märgi soometsi päris laialdaselt. 






Helsingi dendrotripp 2.

Viskan lubatud Helsingi dendrotripi teise osa siia üles. Kaisanieme välikollektsioonidest. Triiphooneis sees on omaette põnev maailm, nagu v...