2014. aasta aprillikuu reis Rhodose saarel, ida-ambrapuude otsinguil. Põhineb kahel Hiiu Lehes ilmunud artiklil, millele nüüd uusi lõike täienduseks juurde kirjutasin.
Petaloudes, org Rhodosel, on muudetud massiturismi osaks. Sinna veetakse bussitäite kaupa ekskursioone, millel osalejad saavad viieeurose piletihinna eest läbi kapata oru jalgraja. Kõigi sihiks on liblikad (Euplagia quadripuntaria), kes suvise leitsaku ja põua eest sinna massiliselt varju tulevad.Kindlasti on puid vaibana kattev liblikatemeri võimas vaatepilt, kuid tegelikult on Petaloudes veelgi ainulaadsem varjupaik ühele teisele liigile. Nimelt ida-ambrapuule (Liquidambar orientalis). Enne jääaega levisid ambrapuud Mandri-Euroopaski, näiteks Saksamaa alal. Nüüd on nad säilinud vaid Edela-Türgis ja Rhodose saarel. Tänapäevasel netiajastul on kummaline, et Rhodose ambrapuude kohta pole peagu üldse mingit teavet. Kirjutatakse vaid aina Petaloudesest kui Euroopa ainsast ambrapuude kasvualast. Siiski pole see õnneks tõsi, Rhodosel on teisigi ambrapuuorgusid. Paari neist jõudsime ise kohale. Kuid esimeseks sai teada-tuntud Petaloudes, mis on saare kõige rikkalikum ambrapuude kasvuala. Ja nüüd olime teel sinna.
Õnneks olime ärgates ikka sealsamas Rhodose saarel. Tõusnud päike ujutas üle maasikapuude punased tüved. Mesilased sumisesid früügana õites. Hele-hele-koobaltivärvi väina taga sinetasid Kreekale kuuluv Symi saar ja nüüd Türgile kuuluvad Väike-Aasia mäed. Vanasti oli seal tegelikult samuti Kreekamaa, enam paraku mitte.
Tee laskus mööda serpentiine aina allapoole, aina lähemale meie sihtmärgile. Ilmus teine kohalik okaspuu-metsaliik: laiuv harilik küpress. Ilmelt nagu sünge sagris seeder või kalifornia ebaküpress või… Kuid küpressidesse süvenemine pidi ootama. Sest siinsamas olid ju ambrapuud.
Ja kell 8.10 hommikul, neljapäeval, 17. aprillil 2014 jõudsime oma palverännaku sihile: otse tee servades ilmusid äkki AMBRAPUUD. Kohal!
Puud olid juba täies lehes. Tumekorbalised tüved kandsid rässakakujulist, peenelt lõhestunud lehtedega mattrohelist võra. Lehestikust tumendas pruune mulluseid seemnepalle. Kõrval pladises kalju seest välja allikanire, ümber juusadiantumid. Kõrval, liiga tee servas kasvav ambrapuu oli maha raiutud, ent jonnakalt võsus känd uuesti. Nii püha see jääajaeelne relikt seega pole, et viimne kui üks võiks puutumatult vohada. Muljusin lehti, küünistasin koort. Loodetud magusa viirukilõhna asemel jäi kleepuvatele näppudele külge tärpentiinilõhn. Tjah, kujutlesin paremat aroomi ette. Kuid oma välimuse poolest ületasid ambrapuud mu ootusi. Arvasin, et on teised üsna vahtra moodi, kuid siiski on ambrapuu täitsa omaette tegelane. Vahtratega pole tal mingit sugulust, kuulub hoopis koos raudpuu, võlupõõsa ja nõiapuudega nõiapuuliste (Hamamelidiaceae) sugukonda. Tõsi, uuem süstemaatika on tekitanud hoopis Altingiaceae sugukonna, kuhu ambrapuud on pistetud...
Võtsime ambrapuuallikast vett ja astusime seejärel lahtisest väravast sisse. Et liblikahooaeg polnud veel alanud, saime tasuta. Ka oli turiste veel hõredalt.
Iseenesest oli siin ju igati uhke. Ainult, et kuidagi üle kujundatud... Tahtsin metsikut loodust, mitte nii välja ehitatud ala. Ja seda me saimegi.
Kõndisime turismimagnetist eemale, allapoole. Ette jäi militaarala hoiatavate siltidega. Ent kuna pauke ega miskit kosta polnud, astusime vapralt edasi. Oo, siin läks vägevaks! Ojaorg oli siin madaldunud ja võrdlemisi tasandikulist, isegi puisniidulikku maastikku kaunistasid üha aina ambrapuud. Sekka mõni plaatan kah. Ühel haljal välul vuliseva oja kaldal tegime hommikusöögipikniku. Ja pärast oli nii mõnus lebada ning vahtida peakohal ambrapuude lehestikku. Mida need mulle küll meenutasid? Ei, vahtrat kindlasti mitte. Siis ühtäkki taipasin: need rässakad tumekorbased tüved ja viisnurk-tähtlehed - justament nagu kalopaanaksid! Nojah, ent see on vaid näiline, kalopaanaks kuulub ju hoopis araalialiste sugukonda. Imelikul kombel on ambrapuude lehed väga eri tüüpi: valguse käes sügavalt lõhestunud, varjus aga märksa täidlasemad. Nõnda, et ausalt öeldes ida-ambrapuu ja ameerika ambrapuu vahel erilist vahet küll pole. Ainult niipalju, et üks kasvab siin Euroopa ja Aasia piirialal, teine kaugel ookeani taga.
Ambrapuude vilus.
Edasi kõndides lummasid üha aina ambrapuud, lagedal täisvalguses kasvavad kahara laia krooniga justnagu tammepuud. Kuid miilijagu Petaloudesest allavoolu sai siiski ambrapuude ala otsa, asendudes plaatanite galeriimetsaga.
19. aprillikuupäeval jõudsime saare teise tähelepanuväärsemasse ambrapuude kasvupaika. Ka Salakosel on oma Petaloudes ehk Liblikaorg. Oru kohale on välja ehitatud meeldiv pinkide ja varjualusega puhkeala, kuid õnneks on siinne org massiturismist veel pääsenud. Ei mingeid tarasid, keegi ei nõua piletiraha. Orus viibimisel ei kohanud me ainsamatki teist inimhinge.
Ambrapuid on Salakoses tegelikult suisa kolmes eri kohas. Külapoe väga suhtlemisaldis müüjanna, kes sekka leti tagant väljus ja raadiost kõlava kohaliku muusika saatel mõne tantsuringi tegi, päris, et mis meid Salakoses huvitab, kuhu läheme? Mainisin kreekakeelset ambrapuu nime zitia, lootuses, et ehk ta teab mõnd juhatada. Müüjanna aga kehitas arusaamatuses õlgu. Ei, mingitest zitia tree’dest ei tea tema midagi. Parem öelgu ma, kuidas meile meeldib praegu kõlav kreeka muusika? Tjah, olin Rhodosel imestanud, kuivõrd türgilikult kaeblik on valdavalt kreeklaste laululooming, ei mingeid kaasahaaravaid toredaid sirtakisid. Loomulikult ma seda talle ütlema ei hakanud. Poetasin vaid mokaotsast, et “interesting”, ehk huvitav. Ise samal ajal juureldes, et kas kohalikud siis tõesti ei tunne oma erilist ambrapuud?
Asi oli seda imelikum, et veidi hiljem jäi otse külamajade kõrval veenirelise ojaveeru kohal ja Profitis Iliase kaljumäe maalilisel taustal ette kaks suurt ilusat ambrapuud. Looduslikud või istutatud?
Mõni päev hiljem silmasin bussiaknast Salakose põhjaservas mööda vilksatavaid tähtlehiseid puid. Just seal, kus maantee teeb enne asulat järsu kurvi. Ambrapuud!
Siiski kõige peamisem ambrapuude ala jääb Liblikaorgu. Lasime end juhatada sildist: “Petaloudes. Butterflies”. Puittrepid aina laskusid. Ojavesi solises kuristikus, ümber vohas rikkalik rohelus. Mida kõike siin leidus: suuri värvitammesid, harilikke maasikapuid, vahemere türnpuid, juudapuid, viigipuid, stüürakseid, mürte, õlipuid, karvaseid tammesid, metsistunud tsitruseid, mastikspistaatsiaid, loorberipuid, idaplaataneid… Oeh, üks lõputa rikkalik segapudru, nagu tohutu suures põhjamaise botaanikaaia kasvuhoones! Tagatipuks ripnesid okstelt veinipuude ja teiste liaanide väädid.
Kuid see polnud veel kõik. Järgmisena lisandus kõrgele üle pea sirutuv mürditihnik, hiigelsuur jaanikaunapuu, ogaliste smiilaksiväätide kardinad. Veidi lagedamates veeruhäiludes õitses raagjaid spartsiumipõõsaid. Tohutud luuderohud laiutasid plaatanitel nagu troopilised viigipuud: ronivad mööda plaatanitüve üles ja ajavad seal võras oma oksad laiali. Siiski luuderohi, erinevalt viigipuudest, oma tugipuud surnuks ei kägista. Luuderohi kasvab seal orus ka suisa 2–3 m kõrgete ise püsti seisvate puukestena.
Muuseas jäi ette imelikke heitlehiseid tammesid. Arvatavasti on tegu boisseri tammega. Nagu karvane tamm, on ka see liik Rhodosel haruldane, levides vaid saare põhjaosas. Karvaseid tammesid kasvab Salakose Liblikaoru kohal aga suisa ilusa niiduserva palistava rühmana.
Peale pikka laskumist ilmusid lõpuks ambrapuud. Tükati lausalise puisturibana, sekka plaataneid. Üks paeluv joake vahutas jämeda tumekorbalise ambrapuu juurte kõrvalt alla.
Asi oli seda imelikum, et veidi hiljem jäi otse külamajade kõrval veenirelise ojaveeru kohal ja Profitis Iliase kaljumäe maalilisel taustal ette kaks suurt ilusat ambrapuud. Looduslikud või istutatud?
Mõni päev hiljem silmasin bussiaknast Salakose põhjaservas mööda vilksatavaid tähtlehiseid puid. Just seal, kus maantee teeb enne asulat järsu kurvi. Ambrapuud!
Siiski kõige peamisem ambrapuude ala jääb Liblikaorgu. Lasime end juhatada sildist: “Petaloudes. Butterflies”. Puittrepid aina laskusid. Ojavesi solises kuristikus, ümber vohas rikkalik rohelus. Mida kõike siin leidus: suuri värvitammesid, harilikke maasikapuid, vahemere türnpuid, juudapuid, viigipuid, stüürakseid, mürte, õlipuid, karvaseid tammesid, metsistunud tsitruseid, mastikspistaatsiaid, loorberipuid, idaplaataneid… Oeh, üks lõputa rikkalik segapudru, nagu tohutu suures põhjamaise botaanikaaia kasvuhoones! Tagatipuks ripnesid okstelt veinipuude ja teiste liaanide väädid.
Kuid see polnud veel kõik. Järgmisena lisandus kõrgele üle pea sirutuv mürditihnik, hiigelsuur jaanikaunapuu, ogaliste smiilaksiväätide kardinad. Veidi lagedamates veeruhäiludes õitses raagjaid spartsiumipõõsaid. Tohutud luuderohud laiutasid plaatanitel nagu troopilised viigipuud: ronivad mööda plaatanitüve üles ja ajavad seal võras oma oksad laiali. Siiski luuderohi, erinevalt viigipuudest, oma tugipuud surnuks ei kägista. Luuderohi kasvab seal orus ka suisa 2–3 m kõrgete ise püsti seisvate puukestena.
Muuseas jäi ette imelikke heitlehiseid tammesid. Arvatavasti on tegu boisseri tammega. Nagu karvane tamm, on ka see liik Rhodosel haruldane, levides vaid saare põhjaosas. Karvaseid tammesid kasvab Salakose Liblikaoru kohal aga suisa ilusa niiduserva palistava rühmana.
Peale pikka laskumist ilmusid lõpuks ambrapuud. Tükati lausalise puisturibana, sekka plaataneid. Üks paeluv joake vahutas jämeda tumekorbalise ambrapuu juurte kõrvalt alla.
Tükati tekkis mulje nõiutud metsast, kus peagu horisontaali vajunud ambrapuude tüved võnklesid pahiseva oja kohal. Metsikust lisas hiidroog, 6 m kõrged mürdid. Maapinnal valendas varisenud stüüraksiõisi.
Jah, Salakose Liblikaorg on üks Rhodose kaunimaid pärle. Üldse on Salakos üks saare kiidetumaid paiku. Kindlast mitte asjata! Siin võiks täitsa elada...
Plaanisime õhtuks tulla Liblikaorgu tagasi. Tundus väga ahvatlev telkida siin nende reliktsete ambrapuude all. Kuid päev oli pikk ja õhtu leidis meid hoopis kümmekond versta vastassuunast, Nani järve äärest.
22. aprillil jõudsime Rhodose kolmandasse suurepärasesse ambrapuude paika. Malona on apelsiniistanduste piirkond. Suundusime piki Kapi oja põhja poole. Paraku otse ojani pääsu takistasid esialgu aina traattarad. Kuid siis: esimene ambrapuukroon paistis! Ja veel üks. Edasi lausa kuuepuuline rühm. Vahepeal pausi, siis jälle neid toredaid tähtlehiseid puid. Sel üle verstasel lõigul loendasime päris mitukümmend ambrapuud. Kolmkümmend? Ei, kindlasti rohkem! Järg kippus sassi minema. Noh, ühesõnaga: päris palju! Kusjuures tundub, et ambrapuud laiendavad siin oma kasvuala. Palju on noori, käsivarrejämeduste tüvedega puid. Mõnus oli paljajalu jahedas madalas ojavees kahlata, kahel pool kõrge hiidroopadrik ja ikka need ambrapuud.
Kirjutasin seal päevikusse: "Siin Malonas on me ambrapuuotsingute lõpp. Käimata jäi Petaloudesest edelas ojakuristikes (küllap üliraske kui võimatu oleks seal turnida), Dimylias, ja ei lähe me ka vaatama, mis sai Laerma 2008 põlengu piirkonda jäänud ambrapuudest. Apollonas käisime, kuid ei leidnud ambrapuid. Seevastu väga rõõmustavad on ka need kolm kohtumispaika nende jääajaeelsete reliktidega: Petaloudes, Salakos ja Malona. Uskumatuna tundunud elu tippreis on teoks saanud. Oleme ambrapuude saarel, ühes ambrapuude orus, ikka veel."
Päike loojus kolaki alla, ei mingit libisemist mäeharja mööda. Lõunamaa värk, 36. põhjalaiuskraad ikkagi.
Ja siis, veidi enne kella seitset ilmusid nõmedad sääsed lagedale. Võehh! Murdsime kumbki ambrapuult oksakese nende vehkimiseks. No see oli ikka ülimalt eksootiline sääsetõrjeviht! Omapäraselt tärpentinilõhnaline pealekauba.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar