Suvine saartetuuri kähkukas 2.

14. juuli 2025 Rannaniidi-Püssina - 3 km 

Muhu Rannaniidi loopealsed meenutavad tõepoolest vahemerelisi maastikke. Laines kadakased niidud (taastatud), siin ja seal biohermseid lubjakaljusakke kerkimas, taustaks meri. Parajasti käis miski purjeregatt, meri oli punnis purjesid täis.

                                                Maasikamäe kaljune nõlv.

Põikasin Maasikamäele. Toredalt kaljune, ohtralt pruune raunjalgu, natuke ka müür-raunjalga. Panganuki taha kaema ei pääsenudki, jalam vesimudaligane. Olgu peale. Mul oli ju tegelikult nagunii muu siht silme ees. 

                                 Pruunid raunjalad (Asplenium trichomanes) Maasikamäel.

Rannaserva niit hõbetas koirohtudest. Kuna lambad neid ei söö, siis on madalmurusel niidul hõbetavad koirohupõõsad iseäralikult äge vaatepilt. 

                              Hõbetav koirohuniit (Artemisia absinthium) Muhu kirderannal.

Suund oli Püssina pangale. Olen seal käinud vist vaid kahel korral, aastal 2002 ja 2021, mõlemal puhul ikka pangajalamilt kõndinud. Ise teades, et seal kuskil kadastikus kasvab suur haruldus odane astelsõnajalg. Ja just selle pärast ma nüüdse reisi ja matka ette võtsingi. Sedakorda kõndisin pangapealsele. Olin kujutlenud, et on rannaäärne pangasein ja selle peal tasane loopealne, ent tegelikkus osutus sootuks erinevaks. Pangaservast tõuseb sisemaa poole korralik mäenõlv, siin ja seal kaljupangaseid välja turritamas. Sekka vedelvaid paekamakaid. Ka selline mägine võib olla loopealne! Tekkis täiesti tunne kui ukerdaks kusagil Kreeta saare kiviküllasel karjamaal. 

                       Püssina pangapealsel kerkib omakorda panganukke ja kaljurünki.

Üksteise järel jäi ette huvitavaid taimeleide. Muidugi kubinal pruune raunjalgu. Aga siin oli päris korralikult ka müür-raunjalgu. Üks väegade omapärane sõnajalg ikka.

                          Müür-raunjalad (Asplenium ruta-muraria) Püssina kaljuniidul.

Tore leid oli südame-emajuur. Nägin teda looduses teistkordselt elus. 2018 sai Läänemaal Laelatu lähistel ekstra käidud, nüüd jäid ette juhuslikult. kaks punti. Nii lopsakad, nagu oleks aialilled siia istutatud, ometi täiesti looduslik taim. Ja vaevalt neid siia keegi istutama hakkas. Ühe varre lehekaenlais lillasinetasid puhkemisvalmis õienupud. Hiiumaal südame-emajuurt looduslikuna ei leidu.

  

                              Südame-emajuured (Gentiana cruciata) Püssina looniidul.

Väga silmatorkavad olid käoraamatud. Kummalised nägid nad siin välja. Kõik lilla asemel valkjaõielised, vaid kerget lillat tooni õitel. Ja nii rammusad, kõrgeim mulle peagu puusani. Nagu eksootilised rohtlaliiliad!

             Hariliku käoraamatu (Gymnadenia conopsea) rohtlaliilialikud õisikuküünlad.

Ja teist liiki orhideedki silmasin. Esmalt imelikud vegetatiivse taime lehed, no ega ometi kuldking? Ei ole ju laialeine neiuvaip? Jah, olidki kuldkingad. Siin ja seal pundikestena. Muidugi ammu läbi õitsenud, ent see-eest mitmetel vartel küpsevad seemnekuprad. No nii iseäralikku kuldkinga kasvukohta nägin ma küll esimest korda! Kuldking on ikka pigem hõreda metsa taim. Eks siin hakkasid nad arenema küllap ajal kui tihe kadastik võimutses. Nüüdseks on loopealne taastatud, kuid kuldkingad saavad täiesti hakkama ka sellises avapäikselises tingimuses. Õitseajal võib see eriti äge vaatepilt olla: kullased kingasussid mere taustal ilutsemas.

                                      Harilik kuldking (Cypripedium calceolus) looniidul.

Huvitavad olid ka liblikõielised. Ehk siis magus hundihammas. Tegelikult peaks teda ka Hiiumaal kasvama, aga ma ei mäleta, et oleks ette jäänud. Pikad liaanilikud varred kannavad suuri liitlehti ning kreemjasvalkjad õisikud on täitsa silmatorkavad. Leidus nii veel õitsvaid taimi kui ka juba kaunasarvi kandvaid. Ühes paigas ronis hundihammas lausa kadakale.

                           Magus hundihammas (Astragalus glycyphyllos) ronib kadakal.

Aga odajad astelsõnajalad? Nende pärast ma ju siia tulin. Otsisin ja otsisin, teadsin umbkaudseid kasvukohti, ent no keda pole, seda pole. Hakkasin lootust kaotama. Kas ma tõesti ei leiagi neid? Kuidas siis nii? Tegelikult olen pikajuhtmeline, oleks pidanud taipama kohe otsida neid... Kuid siinkohal ma täpset vihjet ei anna. Nii haruldane sõnajalg, ega avalikustada ei tohigi täpset kohta. Ning pealegi, miks teha teiste elu liiga ihtsaks kui mul endal see leidmine nii keeruliseks osutus, eksole... Sest lõpuks ma ikka tema leidsin. Lõunapoolsemast kohast. No pole ime, et ei märganud. Niisugune arusaamatult tilluke teine. Tundub ju üsna vana taimena, ent lehed pisikesed, sõrmelaiuse pikukesed, paremal juhul kahe sõrme laiuse pikukesed. Tema kõrval tundusid pruunid raunjalad lausa hiiglastena. Igatahes jess, lõpuks ometi nähtud!

  

Odajas astelsõnajalg (Polystichum lonchitis) lõunapoolsemal kasvukohal. Kole pisike teine...

Innustununa edust, siirdusin põhjapoolsele kasvukohale. Ja siin läks juba libedalt. Sest kaljunuki kõrval kivikamakate vahel vaatas vastu lehtedelehter. See on juba ilus taim. lehed 15 cm pikad. Mmm, nii tore. Jeee! Milline toredus. Lähedal kasvab petteks ka kivi-imaraid, ent astelsõnajalg on ikka täiesti omamoodi.

 

 

  

      Pangapealse odajas astelsõnajalg (Polystichum lonchitis) iga külje pealt üles võetuna.

Ei suutnud edevusele vatsu panna ja tegin seal temaga koos ka ühe selfi.

                                             Õnnelikuna koos odajase astelsõnajalaga...

See sõnajalg kasvab ikka täiesti päikselistes oludes. Loogilisem oleks neid ikka varjulisemast kohast leida. Niisiis asusin kõrval oleva pangaseina jalamit läbi kammima. Ja tõesti, siin nemad olid. Nii hirmus peidulisena. Olin siit enne otsiva pilguga mööda läinud ja mitte märganud. Nüüd siis läks õnneks. Üks taim on päris pangajalami kaljupraos.

                                            Polystichum lonchitis pangajalami praos.

Kaks ja pool jalga eemal juba vägagi esinduslik kogumik. Kaks lopsakat astelsõnajalga koos. Kas kaks eri taime või vegetatiivselt laienenud? Lehed on neil siin varjus ilusad tumerohelised ning pikkust tervelt jalg ehk 30 cm. Ja kohe kõrval veel üks taim, väiksem ja seega ilmselt noorem.

  

  

 

  

     Pangajalami suuremad odased astelsõnajalad (Polystichum lonchitis) nii ja naa vaates.

Väga rahul nende leidudega, oli aeg hakata telkimisele mõtlema. Siin kivisel lambakakaloopealsel parem mitte, ehkki oleks ju tore mättal istuda ja neid astelsõnajalgu imetleda. Kõmpisin tagasi põhja poole, kus rannale on kujundatud väga kutsuv telkimispaik. Kiri teatas, et tuleb omanikult luba küsida. Seda ma tegin ja loa sain. Ainsa tingimusega, et pärast ei taheta seal ühtegi prügi näha. Nojah, mina võin ju korralik olla, aga kui keegi peale mind peaks prügistama, siis langeb vastutus ju mulle? Aga see selleks. Lõin vana ja palju ringi rännanud telgi püsti ning vaatasin Püssina panga sakilist seina ja üle vee helendavat Kessulaiu pankrannikut. Üks ütlemata äge koht.

                                   Kessulaiu pank. Nii lähedal, aga nii kättesaamatu.

                                             Õhtune Püssina pank.

Istusin pingil laua ääres, kuivatasin higist keret (ujuma ei hakanud minema, vesi na külm), tipsutasin ja tundsin end kui puhkusereisil viibivat. Ilmaga kah vedas, sel pärastlõunal ja õhtul pidas kuiva. 

                                             Tähistamine.                     

Suvine saartetuuri kähkukas 1.

14. juuli 2025 Nõmba-Sõru-Triigi-Kuressaare-Lõetsa - 170 km 

Muudkui sajab ja sajab, tõesti sitt suvi üle mitme aja. Aias niita ei saa ning nende võimalike hetkede varitsemise asemel otsustasin peale kolme aastat naabrite lõunasaartel ära käia. Viimati oli mai 2022 kui Saaremaal leeder-sõrmkäpa uudiskohta kaemas käisin. Nüüd tahtsin aga oma lausa paarkümmend aastat vana unistuse, Muhu Polystichum lonchitis'e ise oma silmaga üle näha. Hiiust Muhku tundus olema kiiremgi käia mandri kaudu. Kuna aga eelarvet pole ollagi, siis ikkagi otsustasin siit otse üle Soela lõunasse seilata. Tuli väga soodukas tegelikult, kogu 430 km kilometraaž nende kahe ööpäeva peale läks maksma vaid 14 eurot. Pole paha!

Nõmbalt üleeile 14. juuli hommikul bussiga Sõru sadamasse. Praamiga üle. Ja kas sa näe, seal mikrobuss tõesti vastas, regulaarliin Kuressaarde. Miks ma Saaremaal nii harva käin, on just see, et alati muretse, kuidas sealt Triigist vähemasti Leisi saab, vanasti kogu aeg pidi praamil autojuhte sebima et kas viskate mu ära. Nüüd õnneks ei peagi praamil n-ö hääletama. 

Saaremaa on põldhärgheinte (Melampyrum arvense) maa, seal tõesti kõik teeääreniidud puha lillapunerdavad. Hiiumaal on mõni koht ka, samas mandril täitsa puudub see ilus parasiitne umbrohi. 

Nojah, Kuressaares oli Muhu maakonnaliinini kolm tundi aega. Mida teha? Võtsin ajaviiteks viimaks ometi ette kaeda või aia tagantki põnevat dendroaeda. Kui tead vaadata, siis täitsa bussijaamas istudes paistavad plaatan ja tulbipuu ära. Tulbipuu osutus täies õies olevaks. Täitsa hull, õisi kubinal, lisaks veel puhkemisvalmis pungi. Vist ainsa korra olen tulbipuude õitsemist näinud 2011. aastal Leedus Veliuonase mõisapargis, kus kasvavad vähemasti sajandivanused puud. Nüüd on aga see Kuressaare vast vaevu 30-aastane puu hulluks läinud ja sedasi õilmitsema löönud. Lähedalt vaadates on tulbipuu õied ikka väga erilised ja ilusad. Magnooliaõitega harjunult tunduvad hoopis ägedamad. Puu kasvab aia ja parkla servas, tegin seal mõned pildid. 

  

  

                            Tulbipuu (Liriodedron tulipifera) õitsemine Kuressaares.

Aga... sellessamas aias kasvavad ju ka krüptomeeriad (Cryptomeria japonica). 2008. aastal oli Eestis omamoodi sensatsioon kui laiema avalikkuse ette jõudis teave, et seal Kuressaares kannavad krüptomeeriad käbisid. Mandril on see liik ju pigem kasvuhoonetaim. Tõsi, mul endal on kah krüptomeeriate katsetus siin Hiiumaal päris pikalt kestnud, aastast 2000. Lagedal kõik järgemööda hukkusid, ent viimane äbarik metsa kaitstud keskkonda viidult hakkas kosuma, on nüüd vast 5 meetri kõrgune ja kannab aastaid käbisid. Kuressaares kasvavad nad aga täitsa lagedal. Nojah, Saaremaa Riviera, ent siiski... korra on nad paraku tagasi külmunud.

Nojah, kügelesin seal värava taga, kuniks võtsin julguse kokku ja täiesti pealetükkivalt ebaviisakalt läksin aeda ja ukse taha ning andsin kaks korda kella. Neiu tuli vastu. Puude istutajat ennast pole enne õhtut oodata, vastati. Aga ma siis seletasin, et aastaid tahtnud näha ja endal Hiiumaal kah viljuv krüptomeeria ja seejärel lahkesti lubati üle kaeda.  Ning seda ma muidugi varmasti tegin. 

Krüptomeeriad on seal lausa saluna, vast kümme puud. Na vibalikud, nagu mu endagi puukene Hiiumaal. Kõrgust paaril kobedamal vast nii max 6 m. Hullult käbisid täis. Eestis ainulaadne krüptomeeriasalu sai igatahes lõpuks ometi enda silmaga ära nähtud. Tegin hetke jäädvustamiseks selfi kah.

  

  

                     Jaapani krütomeeria (Cryptomeria japonica) salu Kuressaares Saaremaal.

Lisaks nägin lähedalt ära toreda vahtralehise plaatani ning kaukaasia tiibpähklipuu on täitsa vägev laiutav kah, täis pikki viljavanikuid. Pildid jäid ses pilvealuses küll na nigelad, aga tühiasi see.

  

                                  Platanus x acerifolia & Pterocarya fraxinifolia Kuressaares.

Veel passimist samuses Kuressaare uhkes bussijaamas, kuniks maakonnaliinile ja ees ootas kahetunnine sõit. Läbi Kaali ja Laimjala ja Orissaare ja üle väinatammi Muhku ning seal üle saare põhjaosa kaljukõrgendike Lõetsa peatusse. Lõetsa oma külatänava kiviaedade ja vanade majade ning hoovidega on juba väga ehtne Muhu. Ilm õnneks paranes ja oli täitsa tore astumine. Kuniks jõudsin rannalähedastele vahemerelistele kaljumaadele. Aga sellest juba järgmine kord.

           

             Lõetsal Muhumaal kerkivad uued majad näevad välja nagu kuskil Vahemere saarel.

Selaginellijahil Kassarimaal

Selaginellid on ürgne eostaimede perekond, mille algus ulatuvat lausa karboni ajastusse. Selaginelliliste sugukond on koldtaimede klassi kaudu suguluses koldadega. Euroopas kasvab pärismaisena kolme liiki selaginelle: Selaginella selaginoides, Selaginella helvetica ja Selaginella denticulata. Neist viimast olen ma looduses näinud. Aprillis 2014, Rhodose saarel. Matkal Petaloudese ambrapuude orgu sai teelt tehtud üks väike põige ja seal maasikapuises metsas ojakese kaldal rohetas tore soomusvõrseline taimevaip. Meenutuseks pildid toonasest:

 

                                           Selaginella denticulata, 16.4.2014, Rhodos

Kodumaist koldjat selaginelli (Selaginella selaginoides) polnud ma aga seni veel kunagi kohanud. Ega selleks palju võimalusi olegi. Vaid Harju- ja Raplamaal jagub teda mitmel pool, veidi ka Lääne-Viirumaal, tiba Põhja-Pärnumaal ja Loode-Saaremaal, on olemas ka Läänemaal ja Vormsil. Hiiumaal arvati kaua aega mitte esinevaks. Kuid siiski, leitud teda on, Kassarimaalt, rannaniitude naabrusest. 

Nüüd, keset suvist õitsemiseaega lõi mu vana arm eostaimede vastu välja ning tekkis suur huvi lõpuks see eestimaine selaginell iseoma silmaga ära näha. Niisama teda otsima minna on üsna lootusetu ettevõtmine. Ikkagi väga haruldane ja pealegi hirmus raskesti märgatav taim teine. Õnneks sain abiks kaks varasema leiuga kaarti, mõlemad ühestsamast Kassari rannalähedasest piirkonnast. Ja siis eile, täpselt vihma lakates jõudsime kohale. Üksikasjaliselt ma teekonda targu ei kirjelda, sest selaginell on II kaitsekategooria taim ja tema täpsete kasvukohtade avalikustamine ei ole hea mõte. Kuigi, ausalt öeldes, ka täpse punkti kaardile panek vaevalt tekitaks suurt huviliste tormi. Ta on ju nii tagasihoidliku välimusega, pole uhkeid õisi ega midagi, täiesti ebaseksikas tegelane enamuse jaoks. Ja märgata pole teda üldsegi lihtne, isegi kui täpne koht teada, peab ikka väga hoolega otsima.

                   Esimene selaginelliala on väga käpalisterikkal soisel niidulaigul.

Teel esimesse leiukohta trehvasime õitsvaid rohekaid käokeeli ja ranna pool soo-neiuvaipu. Just siin oligi õige koht ära keerata. Männiku sisse on peitunud väike sooilmeline välu. Villpead valendasid. Lubikad ja vesihaljad tarnad ning sinihelmikat. Üksik sepsikas ja mitmeid pääsusilmi, siinseal võipätakate kleepjaid lehti. Ohtralt soo-neiuvaipu, üksjagu kärbesõisi, üksik ära õitsenud soohiilakas ning mõned väikesed mättaserval kügelevad õites muguljuured:

                Muguljuured (Herminium monorchis) on ühed mu lemmikumad orhideed.

Aga selaginellid? Soovituslik juhis oli vaadata mätastele. Just mätastel nemad valdavalt kasvavad. Hakkasin siis uurima. Ja kas sa näed, ongi selaginell! Ossa! Selline väike nupsik. Ilma eosvarteta poleks neid võimalik leida. Sel siin koguni kuus eosvart, hambuliste lehekeste vahel eoslad kollendamas. Et teda kuidagigi pildile saada, siis tuli ümbritsevat rohtu ära näpsida. Tulemus näeb piltidel välja küll na tehislik, aga mis parata, rohustus ei jääks fotole üldse miskit arusaadavat.

  

  

Selaginella selaginoides, 6.7.2025, Kassari esimeses leiukohas. Eosvarte jalamil maapinnal on märgata tugevrohelisi väikseid samblalaadseid moodustisi. Need on selaginelli steriilsed võrsed, mis erinevalt eosvõrsetest püsivad rohelisena aastaringselt.

Jätkasin uuringuid. Ja selaginelle hakkas täitsa tulema. Nelja eosvarrega, kahe eosvarrega ja üksikute eosvartega taimi. Viimaseid märgata on hoopis eriline kunsttükk. Kõik nad kasvavad mätastel ja kasvuala hoidub männikuserva lähedale. Kokku leidsin 12 selaginellitaime.

               Selaginellide rohustus silmamiseks peab silmi üksjagu pingutama.

Ees ootasid järgmised niidud. Neist kaks tundusid olevat selaginellidele mittesobivad. Tasased-niisked rohumaad, mättaid eriti polnud. Ühel niidul jäi ette kolm juba ära õitsenud soohiilakat. Teisel niidul lillatas kahkjaspunaseid sõrmkäppi. Jõudsime viimasele leiualale. Siin hakkas maastik jälle looma. Männikusse ulatub niidulaik, mättaid siin ja seal, mätastel igerikke kadakaid. 

                    Selaginellidele sobilik mätlik niiduala.

Lubikane rohustu, taas pääsusilmi, natuke muguljuuri ning ilusad veel õitsvad soohiilakad:

                          Soohiilakas (Liparis loeselii) on üks ütlemata ilus ja omapärane orhidee.

Kartsin, et mu selaginelliõnn on otsa saanud. Loomulikult alustasin ikkagi mätaste üksisilmi uurimist. Et ehk siiski... Jess, selaginell olemas! Ja kui juba silm esimest seletanud, hakkas neid tulema veel ja veel. Siin ja seal, mätaste ühel ja teisel küljel, mõni vaid üksiku eosvarrega. Asusin kokku lugema. See osutus keeruliseks ettevõtmiseks. Paaris kohas ei olnud aru saada, kas tegu üheainsa laiali roomanud taimega või on seal siiski kaks "pesakonda". Nii et eks ta natuke oletuslik tulemus sai, aga ütleme, et 30 selaginelli. Seega märksa rikkalikum esimesest selaginellikohast.

 

  

                    Selaginella selaginoides Kassari teisel leiukohal, 6.7.2025

Siingi pidin mõne taime rohustust välja prepareerima, et fotografeerida saaks. Paraku kole rasked modellid on nad. Enamus pilte jäid udujad ja tuli ära kustutada. Ning ilusat üheksa eosvarrega taime, kel jalamil erkrohelised steriilsed võsud näha, seda tervenisti hästi pildile ei saanudki, ikka osaliselt udusena. Nojah, mis parata.

  

Selaginella selaginoides Kassari teisel leiukohal, 6.7.2025. Suurte eosvarte jalamil on näha väikesi steriilseid võsusid.

Enne lahkumist mõtlesin, et võibolla tuleks selguse huvides lugeda hoopis kokku kõik eosvarred, nagu orhideedel loetakse õievarsi. Kuid sellest ma loobusin. See oleks võtnud ilge hulga aega ja mis va täpsust ikka nii väga taga ajada. Peaasi, et nad siin olemas on. Kusjuures pole üldse välistatud, et selaginelle võib neil Kassari rannaniitude mätastel kuskil veelgi leiduda. Aga eks sa otsi neid... Selleks kuluks päevi. Rahuldusin täiesti nende kahe selaginelli koha leidudega. Minu silmad on nüüd nemad igatahes ära näinud.

Lõppu traditsiooniline selfi kah. Rahulolevana selles teises, rikkalikumas selaginelli kasvukohas.

Punase tolmpea tuur läbi Ida-Hiiumaa

 Eilne taimetuur kulges peamiselt punase tolmpea (Cephalanthera rubra) lainel. Mullu jõudis minuni kuuldus Kirde-Hiiumaal asuvast punase tolmpea leiust. Nüüd saigi sealt alustatud. Esmalt liinikoridori rohumaalt kahe tolmpea avastamine. Sesse kohta neid kaardil märgitud polnudki veel. Need kaks on nüüd praegu teadaolevalt Hiiumaa kõige põhjapoolsemad tolmpead.

                           Hiiumaa kõige põhjapoolsem punane tolmpea.

Edasi põhileiukoht. Paraku täiesti teeäärse kinnistu nurgas. No ei saanud neid lähemalt vaatamata jätta, seega marssisin eesukseni ja koputasin. Keegi ei tulnud avama. Nii ma siis lugesin ja pildistasin käbedasti sealsed tolmpead üle. Natukese nigel sissetungija tunne ju oli, aga mis parata. Tolmpeahäda ei anna häbeneda.. Kokku lugesin seal 20 tolmpea õievart, eriti uhke oli neist seitsmevarreline rühm. Niidetava muruõue  kõrval on see nurk küllap harva niidetav, on aga võsast puhastatud. Mõelda millised uhked aialilled mõnel ikka on! Muidugi looduslikult need, mitte istutatud. Selle väikse asurkonna hea käekäigu tagab kindlasti just selline õueserva tähelepanelik hooldus.

                    Punased tolmpead hoovililledena.

Sõitsime vaevu meetrit kolmsada lõuna poole kui ma järsku karjatasin. Veel tolmpäid! Nagu orhideesafari, lihtsalt autoaknast vaatled ja leiad. See peaks täiesti uus kasvukoht olema! Niidetaval tee idaservaalal metsapiiril kaks punase tolmpea taime, ühe õievõsuline ning teine kolme õievõsuline. Pikimal õievarrel tosin õit. Tekkis tunne, et ehk on ses kandis veelgi neid. Aga edasisel sõidul siiski rohkem silma ei jäänud. 

                Ilmselt täiesti uus punase tolmpea leiukoht Kirde-Hiiumaalt.

Järgmiseks jõudsime Vahtrepa maile. Siit teeveerelt on kirjeldatud 10 aasta eest kuueisendiline punase tolmpea miniasurkond. Nüüdses kohas ei silmanud ma ainsamatki, teispool teed siiski täitsa olemas! Kokku kolm taime, üks ühevarreline päris kõrge (50 cm h), üks taimedest kahe õievõsuga (43 cm h), üks taim otse teeserva klibul (33 cm h). Siin varjukas kohas olid tolmpead alles nuppus. Kaaslaseks on neile käoraamatuid ja paas-kolmissõnajalga (Gymnocarpium robertianum). Viimane meie maal vaid läänesaartel ja Loode-Eestis. 

Punane tolmpea ja paas-kolmissõnajalad.

Edasi viis teekond Valipe küla maile. Postkasti juures olevat kolme punast tolmpead seekord vaatama ei läinud. Neid käisin kaemas 18. juunil. Ja siis oli nii väga tunne, et tolmpäid ses kandis kohe peaks veel olema, kõik ümbrus nii seda tüüpi. Ja tunne ei petnudki. Paari päeva eest meenus mullu saadud kaart, kus sesse piirkonda oli märgitud üks tolmpeade levikulaik. Nüüd siis sinna. Lagendiku leidmine oli lihtne. Selles ajuti ilmselt üleujuvas lohus leidub kümmekond muguljuurt (Herminium monorchis), mitmel pool on kärbesõisi (Ophrys insectifera) ja kaks valgeõielist käoraamatut. 

Aga see kõik oli üsna kökimöki, sest.. Oi ma hüüatasin ja ohkisin ja hüüdsin lausa Džiisöst appi! No see oli hullumaja. Lagendiku metsaservadest vaatas vastu täieline punase tolmpea uputus! Pisikesi paariõielisi, keskmisi ja igavesti uhkeid kõrgeid taimi, helepunalillakad õied avali. Ja mõnel nii suured, täiega troopilisi orhideid meenutavad. Nagu üle külvatud neist punatolmpedest kõik, ma ütlen! Tükati tihedamate rühmadena, tükati ükshaaval tipituna. Ja neid muudkui tuli ja tuli, näis et lõputult. Kõndisin ringi ja aina klõpsisin pilte teha (millest enamus jäid udujad), imetlesin ja ikka veel ahhetasin. 

Männimets on üsna hõre, ilmselt hõrendatud, lisaks tõrjutakse seal võsa. Palju on alles jäetud paakspuupõõsaid, seevastu juurevõsulist verevat kontpuud tuleb ilmselt tõrjuda peagu igal aastal. Niiskemais paigus lubikarohke, paiguti maikellukeselaike. Täitsa palju kärbesõisi. Mõelda, et ma olen sest peidetud aardest loendamatuid kordi mööda sõitnud või ka jalutanud, teadmata, mis imeline koht siinsamas olemas on. 

   

Tolmpeade üle lugemine tundus täiesti hullu ettevõtmisena. Kust kohast alustada, kuidas neid kõiki on võimalik üle lugeda? Siiski ma üritasin Lugesin lapikaupa, ajuti viskasin vihiku märgiks maha loendatud paiga lõpus, sellal lugesin kõrvalolevat ala. Sajad tolmpead kogunesid märkmevihikusse kirja. Võib karta, et muist ehk lugesin topelt. Kui ka sadakond läks liigselt lisaks, on suurusjärk siiski enamvähem teada. Sain kokku 967 punase tolmpea õievart. See sajurikas aasta on olnud tolmpeadele kindlasti soodne. Ja metssead pole siin veel tuhnimas käinud. Õnneks! Igatahes võib öelda, et ligi tuhat punast tolmpead. Andsin paigale nimeks Tuhande Tolmpea mets. Eesti rekord on Loode-Saaremaalt ulatuslikum metsaala, kus mitu tuhat punast tolmpead. Vormsil üsna piiratud alal on loendatud aga 700 tolmpea kanti. Siin on seega tegu Eesti ühe suurima punase tolmpea asurkonnaga ja küllap Hiiumaa kõige isendirohkemaga.

                       Punasee tolmpea kõrgekasvulised udjakad.

78 cm kõrge 23 õiega punane tolmpea.

Lõppu tegin ka paar endlit ühe eriti suurejoonelise tolmpeaga. 78 cm kõrge ja 23 õit, üks viljakupar moodustunud ka. Viljuma nad peavad siin hästi, kui nõnda palju laienevad-tihenevad. Muide, kellukaid õitses naabruses ka. Nimelt olevat tolmpeade viljumine parem kellukate läheduses. Kuna tolmpead on petturid ja tolmeldajatele midagi vastu ei anna, siis aitavad kõrval õitsevad kellukad tolmeldajate pead segi ajada ja juhuslikult põigatakse ka tolmpea õitele. 

Orhideevanik nagu Hawaiil!

Peale säärast Tuhande Tolmpea metsa ei oska Hiiumaa loodusest enam miskeid teisi orhideid tahta ega vaadeldagi. Kõik muu kahvatub selle ilusa uputuse kõrval üsna harilikuks.