Selaginellid on ürgne eostaimede perekond, mille algus ulatuvat lausa karboni ajastusse. Selaginelliliste sugukond on koldtaimede klassi kaudu suguluses koldadega. Euroopas kasvab pärismaisena kolme liiki selaginelle: Selaginella selaginoides, Selaginella helvetica ja Selaginella denticulata. Neist viimast olen ma looduses näinud. Aprillis 2014, Rhodose saarel. Matkal Petaloudese ambrapuude orgu sai teelt tehtud üks väike põige ja seal maasikapuises metsas ojakese kaldal rohetas tore soomusvõrseline taimevaip. Meenutuseks pildid toonasest:
Selaginella denticulata, 16.4.2014, RhodosKodumaist koldjat selaginelli (Selaginella selaginoides) polnud ma aga seni veel kunagi kohanud. Ega selleks palju võimalusi olegi. Vaid Harju- ja Raplamaal jagub teda mitmel pool, veidi ka Lääne-Viirumaal, tiba Põhja-Pärnumaal ja Loode-Saaremaal, on olemas ka Läänemaal ja Vormsil. Hiiumaal arvati kaua aega mitte esinevaks. Kuid siiski, leitud teda on, Kassarimaalt, rannaniitude naabrusest.
Nüüd, keset suvist õitsemiseaega lõi mu vana arm eostaimede vastu välja ning tekkis suur huvi lõpuks see eestimaine selaginell iseoma silmaga ära näha. Niisama teda otsima minna on üsna lootusetu ettevõtmine. Ikkagi väga haruldane ja pealegi hirmus raskesti märgatav taim teine. Õnneks sain abiks kaks varasema leiuga kaarti, mõlemad ühestsamast Kassari rannalähedasest piirkonnast. Ja siis eile, täpselt vihma lakates jõudsime kohale. Üksikasjaliselt ma teekonda targu ei kirjelda, sest selaginell on II kaitsekategooria taim ja tema täpsete kasvukohtade avalikustamine ei ole hea mõte. Kuigi, ausalt öeldes, ka täpse punkti kaardile panek vaevalt tekitaks suurt huviliste tormi. Ta on ju nii tagasihoidliku välimusega, pole uhkeid õisi ega midagi, täiesti ebaseksikas tegelane enamuse jaoks. Ja märgata pole teda üldsegi lihtne, isegi kui täpne koht teada, peab ikka väga hoolega otsima.
Esimene selaginelliala on väga käpalisterikkal soisel niidulaigul.Teel esimesse leiukohta trehvasime õitsvaid rohekaid käokeeli ja ranna pool soo-neiuvaipu. Just siin oligi õige koht ära keerata. Männiku sisse on peitunud väike sooilmeline välu. Villpead valendasid. Lubikad ja vesihaljad tarnad ning sinihelmikat. Üksik sepsikas ja mitmeid pääsusilmi, siinseal võipätakate kleepjaid lehti. Ohtralt soo-neiuvaipu, üksjagu kärbesõisi, üksik ära õitsenud soohiilakas ning mõned väikesed mättaserval kügelevad õites muguljuured:
Muguljuured (Herminium monorchis) on ühed mu lemmikumad orhideed.Aga selaginellid? Soovituslik juhis oli vaadata mätastele. Just mätastel nemad valdavalt kasvavad. Hakkasin siis uurima. Ja kas sa näed, ongi selaginell! Ossa! Selline väike nupsik. Ilma eosvarteta poleks neid võimalik leida. Sel siin koguni kuus eosvart, hambuliste lehekeste vahel eoslad kollendamas. Et teda kuidagigi pildile saada, siis tuli ümbritsevat rohtu ära näpsida. Tulemus näeb piltidel välja küll na tehislik, aga mis parata, rohustus ei jääks fotole üldse miskit arusaadavat.
Selaginella selaginoides, 6.7.2025, Kassari esimeses leiukohas. Eosvarte jalamil maapinnal on märgata tugevrohelisi väikseid samblalaadseid moodustisi. Need on selaginelli steriilsed võrsed, mis erinevalt eosvõrsetest püsivad rohelisena aastaringselt.Jätkasin uuringuid. Ja selaginelle hakkas täitsa tulema. Nelja eosvarrega, kahe eosvarrega ja üksikute eosvartega taimi. Viimaseid märgata on hoopis eriline kunsttükk. Kõik nad kasvavad mätastel ja kasvuala hoidub männikuserva lähedale. Kokku leidsin 12 selaginellitaime.
Selaginellide rohustus silmamiseks peab silmi üksjagu pingutama.
Ees ootasid järgmised niidud. Neist kaks tundusid olevat selaginellidele mittesobivad. Tasased-niisked rohumaad, mättaid eriti polnud. Ühel niidul jäi ette kolm juba ära õitsenud soohiilakat. Teisel niidul lillatas kahkjaspunaseid sõrmkäppi. Jõudsime viimasele leiualale. Siin hakkas maastik jälle looma. Männikusse ulatub niidulaik, mättaid siin ja seal, mätastel igerikke kadakaid.
Selaginellidele sobilik mätlik niiduala.Lubikane rohustu, taas pääsusilmi, natuke muguljuuri ning ilusad veel õitsvad soohiilakad:
Soohiilakas (Liparis loeselii) on üks ütlemata ilus ja omapärane orhidee.Kartsin, et mu selaginelliõnn on otsa saanud. Loomulikult alustasin ikkagi mätaste üksisilmi uurimist. Et ehk siiski... Jess, selaginell olemas! Ja kui juba silm esimest seletanud, hakkas neid tulema veel ja veel. Siin ja seal, mätaste ühel ja teisel küljel, mõni vaid üksiku eosvarrega. Asusin kokku lugema. See osutus keeruliseks ettevõtmiseks. Paaris kohas ei olnud aru saada, kas tegu üheainsa laiali roomanud taimega või on seal siiski kaks "pesakonda". Nii et eks ta natuke oletuslik tulemus sai, aga ütleme, et 30 selaginelli. Seega märksa rikkalikum esimesest selaginellikohast.
Selaginella selaginoides Kassari teisel leiukohal, 6.7.2025Siingi pidin mõne taime rohustust välja prepareerima, et fotografeerida saaks. Paraku kole rasked modellid on nad. Enamus pilte jäid udujad ja tuli ära kustutada. Ning ilusat üheksa eosvarrega taime, kel jalamil erkrohelised steriilsed võsud näha, seda tervenisti hästi pildile ei saanudki, ikka osaliselt udusena. Nojah, mis parata.
Selaginella selaginoides Kassari teisel leiukohal, 6.7.2025. Suurte eosvarte jalamil on näha väikesi steriilseid võsusid.Enne lahkumist mõtlesin, et võibolla tuleks selguse huvides lugeda hoopis kokku kõik eosvarred, nagu orhideedel loetakse õievarsi. Kuid sellest ma loobusin. See oleks võtnud ilge hulga aega ja mis va täpsust ikka nii väga taga ajada. Peaasi, et nad siin olemas on. Kusjuures pole üldse välistatud, et selaginelle võib neil Kassari rannaniitude mätastel kuskil veelgi leiduda. Aga eks sa otsi neid... Selleks kuluks päevi. Rahuldusin täiesti nende kahe selaginelli koha leidudega. Minu silmad on nüüd nemad igatahes ära näinud.
Lõppu traditsiooniline selfi kah. Rahulolevana selles teises, rikkalikumas selaginelli kasvukohas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar