Eilne taimetuur kulges peamiselt punase tolmpea (Cephalanthera rubra) lainel. Mullu jõudis minuni kuuldus Kirde-Hiiumaal asuvast punase tolmpea leiust. Nüüd saigi sealt alustatud. Esmalt liinikoridori rohumaalt kahe tolmpea avastamine. Sesse kohta neid kaardil märgitud polnudki veel. Need kaks on nüüd praegu teadaolevalt Hiiumaa kõige põhjapoolsemad tolmpead.
Edasi põhileiukoht. Paraku täiesti teeäärse kinnistu nurgas. No ei saanud neid lähemalt vaatamata jätta, seega marssisin eesukseni ja koputasin. Keegi ei tulnud avama. Nii ma siis lugesin ja pildistasin käbedasti sealsed tolmpead üle. Natukese nigel sissetungija tunne ju oli, aga mis parata. Tolmpeahäda ei anna häbeneda.. Kokku lugesin seal 20 tolmpea õievart, eriti uhke oli neist seitsmevarreline rühm. Niidetava muruõue kõrval on see nurk küllap harva niidetav, on aga võsast puhastatud. Mõelda millised uhked aialilled mõnel ikka on! Muidugi looduslikult need, mitte istutatud. Selle väikse asurkonna hea käekäigu tagab kindlasti just selline õueserva tähelepanelik hooldus.
Sõitsime vaevu meetrit kolmsada lõuna poole kui ma järsku karjatasin. Veel tolmpäid! Nagu orhideesafari, lihtsalt autoaknast vaatled ja leiad. See peaks täiesti uus kasvukoht olema! Niidetaval tee idaservaalal metsapiiril kaks punase tolmpea taime, ühe õievõsuline ning teine kolme õievõsuline. Pikimal õievarrel tosin õit. Tekkis tunne, et ehk on ses kandis veelgi neid. Aga edasisel sõidul siiski rohkem silma ei jäänud.
Järgmiseks jõudsime Vahtrepa maile. Siit teeveerelt on kirjeldatud 10 aasta eest kuueisendiline punase tolmpea miniasurkond. Nüüdses kohas ei silmanud ma ainsamatki, teispool teed siiski täitsa olemas! Kokku kolm taime, üks ühevarreline päris kõrge (50 cm h), üks taimedest kahe õievõsuga (43 cm h), üks taim otse teeserva klibul (33 cm h). Siin varjukas kohas olid tolmpead alles nuppus. Kaaslaseks on neile käoraamatuid ja paas-kolmissõnajalga (Gymnocarpium robertianum). Viimane meie maal vaid läänesaartel ja Loode-Eestis.
Edasi viis teekond Valipe küla maile. Postkasti juures olevat kolme punast tolmpead seekord vaatama ei läinud. Neid käisin kaemas 18. juunil. Ja siis oli nii väga tunne, et tolmpäid ses kandis kohe peaks veel olema, kõik ümbrus nii seda tüüpi. Ja tunne ei petnudki. Paari päeva eest meenus mullu saadud kaart, kus sesse piirkonda oli märgitud üks tolmpeade levikulaik. Nüüd siis sinna. Lagendiku leidmine oli lihtne. Selles ajuti ilmselt üleujuvas lohus leidub kümmekond muguljuurt (Herminium monorchis), mitmel pool on kärbesõisi (Ophrys insectifera) ja kaks valgeõielist käoraamatut.
Aga see kõik oli üsna kökimöki, sest.. Oi ma hüüatasin ja ohkisin ja hüüdsin lausa Džiisöst appi! No see oli hullumaja. Lagendiku metsaservadest vaatas vastu täieline punase tolmpea uputus! Pisikesi paariõielisi, keskmisi ja igavesti uhkeid kõrgeid taimi, helepunalillakad õied avali. Ja mõnel nii suured, täiega troopilisi orhideid meenutavad. Nagu üle külvatud neist punatolmpedest kõik, ma ütlen! Tükati tihedamate rühmadena, tükati ükshaaval tipituna. Ja neid muudkui tuli ja tuli, näis et lõputult. Kõndisin ringi ja aina klõpsisin pilte teha (millest enamus jäid udujad), imetlesin ja ikka veel ahhetasin.
Männimets on üsna hõre, ilmselt hõrendatud, lisaks tõrjutakse seal võsa. Palju on alles jäetud paakspuupõõsaid, seevastu juurevõsulist verevat kontpuud tuleb ilmselt tõrjuda peagu igal aastal. Niiskemais paigus lubikarohke, paiguti maikellukeselaike. Täitsa palju kärbesõisi. Mõelda, et ma olen sest peidetud aardest loendamatuid kordi mööda sõitnud või ka jalutanud, teadmata, mis imeline koht siinsamas olemas on.
Tolmpeade üle lugemine tundus täiesti hullu ettevõtmisena. Kust kohast alustada, kuidas neid kõiki on võimalik üle lugeda? Siiski ma üritasin Lugesin lapikaupa, ajuti viskasin vihiku märgiks maha loendatud paiga lõpus, sellal lugesin kõrvalolevat ala. Sajad tolmpead kogunesid märkmevihikusse kirja. Võib karta, et muist ehk lugesin topelt. Kui ka sadakond läks liigselt lisaks, on suurusjärk siiski enamvähem teada. Sain kokku 967 punase tolmpea õievart. See sajurikas aasta on olnud tolmpeadele kindlasti soodne. Ja metssead pole siin veel tuhnimas käinud. Õnneks! Igatahes võib öelda, et ligi tuhat punast tolmpead. Andsin paigale nimeks Tuhande Tolmpea mets. Eesti rekord on Loode-Saaremaalt ulatuslikum metsaala, kus mitu tuhat punast tolmpead. Vormsil üsna piiratud alal on loendatud aga 700 tolmpea kanti. Siin on seega tegu Eesti ühe suurima punase tolmpea asurkonnaga ja küllap Hiiumaa kõige isendirohkemaga.
Lõppu tegin ka paar endlit ühe eriti suurejoonelise tolmpeaga. 78 cm kõrge ja 23 õit, üks viljakupar moodustunud ka. Viljuma nad peavad siin hästi, kui nõnda palju laienevad-tihenevad. Muide, kellukaid õitses naabruses ka. Nimelt olevat tolmpeade viljumine parem kellukate läheduses. Kuna tolmpead on petturid ja tolmeldajatele midagi vastu ei anna, siis aitavad kõrval õitsevad kellukad tolmeldajate pead segi ajada ja juhuslikult põigatakse ka tolmpea õitele.
Peale säärast Tuhande Tolmpea metsa ei oska Hiiumaa loodusest enam miskeid teisi orhideid tahta ega vaadeldagi. Kõik muu kahvatub selle ilusa uputuse kõrval üsna harilikuks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar