Tänapäeval pole eestimaised kreeka pähklid tõttöelda küll enam eriline uudislugu. Kuid eelmise sajandi lõpul, eelnevate kümnendite karmide talvede järelmina viljuvaid kreeka pähklipuid Mandri-Eestis oli ilmselt väga vähe, rohkem jagus neid leebema kliimaga Saaremaale. 90ndatel olin ma noor ja entusiastlik, alles hakkasin eksootilisi puid avastama ja neid kasvatama. Üks pikim ja vaevalisem saaga oli kreeka pähklipuuga (Juglans regia). Ei saanud ma toona kätte kodumaiseid kreeka pähkleid, ostsin neid poest. See oli septembrikuus 1995, kui tulin Haapsalus rongilt ja soetasin jaama poest kotitäie kreeka pähkleid. Kodus, Hiiumaal, sõime enamuse ära, muist panin aga maha. Raamatutarkust kasutades kõksisin pähklite koorepoolmikele väikse prao sisse, et siis pääseb niiskus pähklituumani. Ei mäleta palju ma neid maha panin, aga hiljem potitasin vaid kaks taime, need tõin talveks jahedasse esikusse. Samuti ei mäleta, millal need lõplikult õue istutasin. Kuna Kesk-Aasia ja üsna vahemerelist päritolu puuliik, siis arvasin, et on pigem sobib kuivem kasvukoht. Paraku eksisin. Maja juures suviti põuasel künkal oli kasv vaevaline. Kõige hullem mure oli sajandialguse maikuude tugevad öökülmad. Need võtsid pidevalt ära puhkenud pähklipuu võrse- ja lehealged.
Alles vast nii eelmisel aastakümnel istutasin selle ainsa alles jäänud kreeka pähklipuu Aadria õue taha kraavipervele. Muld on seal üsna viljakas ning pidevalt niiske. Ja pähklipuu hakkas viimaks ometi edenema. Tõsi, mõne maikuu öökülmad on teda pisut näpistanud, ent puu oli juba piisavalt suur, et mitte saatuslikult kahjustuda. Nüüdseks on ta ehk nii 4 meetri kõrgune. Ning mullu tulid esimesed õisikuurvad.
Tänavu ilmusid aga viljad. Lõpuks ometi! Miski paarkümmend vilja. Kui Kärdlas on juba suured viljuvad puud ning nende pähklitest nt naaberkülas Vilivallas apteekriproual on kreeka pähklipuud vilja kandma hakanud juba kõigest 15-aastaselt, siis siin kulus lausa kolmkümmend aastat.
Esimene koduaia kreeka pähkli saak. Muist on veel puu otsas.
Täna avastasin, et rohelised kestad rebenevad, muist pähkleid juba maha kukkunud. Seal kraavi pruunis lehesodis neid üles leida oli keeruline. Raputasin puukest, pudenes neid alla, üks pähkel kopsas valusasti pähe. Mõni pähkel on veel jonnakalt üleval puu otsas.
Viljakestajäänused kreeka pähklipuu otsas.
Paraku kipub see pähklipuu suure vohava vahtralehise plaatani varju jääma, too kasvab ees just lõunakaares. Nõnda on plaatani varjus ka pähklipuu kõrval olev teinegi viljapuu - kirss-kontpuu (Cornus mas). Selle viljad punerdavad, aga pole veel päris küpsed. Kui pähkleid söön ma rõõmuga, siis kirss-kontpuu viljad kipuvad pigem raisku minema. Nõndasamuti küdooniaviljad. Cydonia oblongal on tänavu rikkalik vilja-aasta. Ja eile sai õunad korjatud.
Vaated kreeka pähklipuule. Alumisel pildil on taustal näha plaatani roheline müür, varjutab pähklipuud lõunakaarest.
Ilmselt sööme need kreeka pähklid ära. Võiks ju maha panna, aga pole siin häid kohti kuhu veel pähklipuid istutada. Olen aegade jooksul mitmeid kreeka pähklipuid kasvama pannud, ent liighapul maal on nad hääbunud, kahjuks ka puisniidule istutatu. Pähklipuud on pinnase suhtes ikka vägagi nõudlikud. Ilmekaimaks näiteks aiamaal olev mandžuuria pähklipuu. Tolle istutasin vitsakesena 2008. aastal ja nüüdseks on juba pool aiamaad enda võra alla haaranud, ahistab õunapuid ning kõrgub üle 10 meetri. Õudne elukas! Kreeka pähklipuu elu siin on olnud aga vaevane. Suurepärane, et nüüd ometi on viljakandmise ikka jõudnud.
Kui ma selle kreeka pähklipuu pähklist kasvama panin, olin 19-aastane. Nüüd olen 50-aastane ja lõpuks saan vilju maitsta.
