14. juuli 2025 Rannaniidi-Püssina - 3 km
Muhu Rannaniidi loopealsed meenutavad tõepoolest vahemerelisi maastikke. Laines kadakased niidud (taastatud), siin ja seal biohermseid lubjakaljusakke kerkimas, taustaks meri. Parajasti käis miski purjeregatt, meri oli punnis purjesid täis.
Põikasin Maasikamäele. Toredalt kaljune, ohtralt pruune raunjalgu, natuke ka müür-raunjalga. Panganuki taha kaema ei pääsenudki, jalam vesimudaligane. Olgu peale. Mul oli ju tegelikult nagunii muu siht silme ees.
Rannaserva niit hõbetas koirohtudest. Kuna lambad neid ei söö, siis on madalmurusel niidul hõbetavad koirohupõõsad iseäralikult äge vaatepilt.
Suund oli Püssina pangale. Olen seal käinud vist vaid kahel korral, aastal 2002 ja 2021, mõlemal puhul ikka pangajalamilt kõndinud. Ise teades, et seal kuskil kadastikus kasvab suur haruldus odane astelsõnajalg. Ja just selle pärast ma nüüdse reisi ja matka ette võtsingi. Sedakorda kõndisin pangapealsele. Olin kujutlenud, et on rannaäärne pangasein ja selle peal tasane loopealne, ent tegelikkus osutus sootuks erinevaks. Pangaservast tõuseb sisemaa poole korralik mäenõlv, siin ja seal kaljupangaseid välja turritamas. Sekka vedelvaid paekamakaid. Ka selline mägine võib olla loopealne! Tekkis täiesti tunne kui ukerdaks kusagil Kreeta saare kiviküllasel karjamaal.
Üksteise järel jäi ette huvitavaid taimeleide. Muidugi kubinal pruune raunjalgu. Aga siin oli päris korralikult ka müür-raunjalgu. Üks väegade omapärane sõnajalg ikka.
Tore leid oli südame-emajuur. Nägin teda looduses teistkordselt elus. 2018 sai Läänemaal Laelatu lähistel ekstra käidud, nüüd jäid ette juhuslikult. kaks punti. Nii lopsakad, nagu oleks aialilled siia istutatud, ometi täiesti looduslik taim. Ja vaevalt neid siia keegi istutama hakkas. Ühe varre lehekaenlais lillasinetasid puhkemisvalmis õienupud. Hiiumaal südame-emajuurt looduslikuna ei leidu.
Väga silmatorkavad olid käoraamatud. Kummalised nägid nad siin välja. Kõik lilla asemel valkjaõielised, vaid kerget lillat tooni õitel. Ja nii rammusad, kõrgeim mulle peagu puusani. Nagu eksootilised rohtlaliiliad!
Ja teist liiki orhideedki silmasin. Esmalt imelikud vegetatiivse taime lehed, no ega ometi kuldking? Ei ole ju laialeine neiuvaip? Jah, olidki kuldkingad. Siin ja seal pundikestena. Muidugi ammu läbi õitsenud, ent see-eest mitmetel vartel küpsevad seemnekuprad. No nii iseäralikku kuldkinga kasvukohta nägin ma küll esimest korda! Kuldking on ikka pigem hõreda metsa taim. Eks siin hakkasid nad arenema küllap ajal kui tihe kadastik võimutses. Nüüdseks on loopealne taastatud, kuid kuldkingad saavad täiesti hakkama ka sellises avapäikselises tingimuses. Õitseajal võib see eriti äge vaatepilt olla: kullased kingasussid mere taustal ilutsemas.
Harilik kuldking (Cypripedium calceolus) looniidul.
Huvitavad olid ka liblikõielised. Ehk siis magus hundihammas. Tegelikult peaks teda ka Hiiumaal kasvama, aga ma ei mäleta, et oleks ette jäänud. Pikad liaanilikud varred kannavad suuri liitlehti ning kreemjasvalkjad õisikud on täitsa silmatorkavad. Leidus nii veel õitsvaid taimi kui ka juba kaunasarvi kandvaid. Ühes paigas ronis hundihammas lausa kadakale.
Aga odajad astelsõnajalad? Nende pärast ma ju siia tulin. Otsisin ja otsisin, teadsin umbkaudseid kasvukohti, ent no keda pole, seda pole. Hakkasin lootust kaotama. Kas ma tõesti ei leiagi neid? Kuidas siis nii? Tegelikult olen pikajuhtmeline, oleks pidanud taipama kohe otsida neid... Kuid siinkohal ma täpset vihjet ei anna. Nii haruldane sõnajalg, ega avalikustada ei tohigi täpset kohta. Ning pealegi, miks teha teiste elu liiga ihtsaks kui mul endal see leidmine nii keeruliseks osutus, eksole... Sest lõpuks ma ikka tema leidsin. Lõunapoolsemast kohast. No pole ime, et ei märganud. Niisugune arusaamatult tilluke teine. Tundub ju üsna vana taimena, ent lehed pisikesed, sõrmelaiuse pikukesed, paremal juhul kahe sõrme laiuse pikukesed. Tema kõrval tundusid pruunid raunjalad lausa hiiglastena. Igatahes jess, lõpuks ometi nähtud!
Innustununa edust, siirdusin põhjapoolsele kasvukohale. Ja siin läks juba libedalt. Sest kaljunuki kõrval kivikamakate vahel vaatas vastu lehtedelehter. See on juba ilus taim. lehed 15 cm pikad. Mmm, nii tore. Jeee! Milline toredus. Lähedal kasvab petteks ka kivi-imaraid, ent astelsõnajalg on ikka täiesti omamoodi.
Ei suutnud edevusele vatsu panna ja tegin seal temaga koos ka ühe selfi.
See sõnajalg kasvab ikka täiesti päikselistes oludes. Loogilisem oleks neid ikka varjulisemast kohast leida. Niisiis asusin kõrval oleva pangaseina jalamit läbi kammima. Ja tõesti, siin nemad olid. Nii hirmus peidulisena. Olin siit enne otsiva pilguga mööda läinud ja mitte märganud. Nüüd siis läks õnneks. Üks taim on päris pangajalami kaljupraos.
Kaks ja pool jalga eemal juba vägagi esinduslik kogumik. Kaks lopsakat astelsõnajalga koos. Kas kaks eri taime või vegetatiivselt laienenud? Lehed on neil siin varjus ilusad tumerohelised ning pikkust tervelt jalg ehk 30 cm. Ja kohe kõrval veel üks taim, väiksem ja seega ilmselt noorem.
Väga rahul nende leidudega, oli aeg hakata telkimisele mõtlema. Siin kivisel lambakakaloopealsel parem mitte, ehkki oleks ju tore mättal istuda ja neid astelsõnajalgu imetleda. Kõmpisin tagasi põhja poole, kus rannale on kujundatud väga kutsuv telkimispaik. Kiri teatas, et tuleb omanikult luba küsida. Seda ma tegin ja loa sain. Ainsa tingimusega, et pärast ei taheta seal ühtegi prügi näha. Nojah, mina võin ju korralik olla, aga kui keegi peale mind peaks prügistama, siis langeb vastutus ju mulle? Aga see selleks. Lõin vana ja palju ringi rännanud telgi püsti ning vaatasin Püssina panga sakilist seina ja üle vee helendavat Kessulaiu pankrannikut. Üks ütlemata äge koht.
Istusin pingil laua ääres, kuivatasin higist keret (ujuma ei hakanud minema, vesi na külm), tipsutasin ja tundsin end kui puhkusereisil viibivat. Ilmaga kah vedas, sel pärastlõunal ja õhtul pidas kuiva.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar