Ideel on käivitav jõud. Millegi uue aiaidee pähetorkamine tõmbab mind käima nagu varemalt. Jah, mullu jäi palju asju rohimata, aga ei ole kohe seda rohimise soont praegu, kui muld märg ja ilmad na jahedavõitu. Aga istutamisteks on praegu ideaalne aeg. Jäin üleeile vaatama metsaaia tagaservas olevat risuhunnikut. See sai alguse kunagi metsaaeda võsast raadates, hiljem lisandus kraami aina juurde, nüüdseks aga hakanud madalamaks vajuma. Mis oleks kui teisaldaks poolgi sellest teispoole mändi, krundi piirile? Ja istutaks asemele paar rodo?
Eilsel suurel reedel ajasin end lõunaks välja ja asusin risuhunniku kolimise kallale. Kui juba, siis kohe terve hunnik eest ära! Algul edenes hästi. Paraku ilmnes, et risuhunniku all polegi kõdupinnast, vaid hoopis auk, kust mädanemata oksi ja tüükaid aina tuli ja tuli. Ju ma kunagi risuhunniku sesse kohta seepärast tegingi, et alguses sügav lohk, kuhu oksakraami ja tüvenotte ja juurikaid kuhjata. Igatahes auk sai rõlge suur. Pilti sellest pole, fotokat polnud kaasas. Uus risuhunnik sarnaneb aga kopra pesakuhilale:
Uus suur auk vajas täidet, kõvasti täidet. Õnneks oli mul metsas olemas lasu kõdumättaid, mis pärit tunamullusest, mil tegin portugali loorberkirsipuudele istutusala, koorisin kõdu ja asemele paremat aiamulda viisin. Nüüd siis kulusid need kõdukamakad marjaks ära. Kärutasin ja kärutasin neid, va auk näis neelavat täidet lõputult. No vast ligi 15 kärutäit sai küll veetud. Mättad hakkisin labidaga peenemaks ja vajutasin kinni. Tegin eemale ka teise rodode kohakese. Nimelt Rhododendron ferrugineum'itele. Metsas külvilapil on nende edenemine kohutavalt aeglane, külvatud 2018. Kaevates ilmnes, et haava jämedad juured on seal peagu maapinnale end ajanud. Ühtlasi tõin ka suurelehise rodo istikuid, sama aasta külvist. Neid jäi sinna tohutu hulk alles. Vajaksid kõik laiali istutamist, metsas ruumi ju küll, ent iga istutuskoht vajaks mustikatest puhastamist ja edaspidi pidevat jälgimist esimestel aastatel, et mustikapuhmad neid ära ei lämmataks. Eks kunagi tulevikus näis...
Samuseid suurelehiseid rodosod tuli 19 tükki, nad on külvilapil tõesti tihkelt, juured enamasti pikad üksikud, sest pole neil ruumi hargneda. Muide, selle rodoga on omaette lugu. Kui Tallinna botaias seemneid korjasin, rõõmustasin, et saan Rhododendron maximumi seemneid. Silt põõsa all teatas, et tegemist just selle liigiga. Siis aga teispool põõsast avasasin, et on veel üks silt: Rhododendron campanulatum. Toona ma ülemäära ei süvenenud, et kummaga siis õigupoolest tegu. Millegipärast aastaid arvasin, et mul just kellukrodo ongi. Eile tegin lõpuks uurimustööd ja ilmnes, et ei ole siiski mitte Rhododendron campanulatum. Sel Himaalaja liigil on lehealused natukese südajad ning lehtede alumine külg kaetud pruuni villkarvastikuga. Minu rododel on lehed aga kiilja alusega ja miskit erilist karvasust pole märgata. Ju siis on ikkagi tegu Apalatšide Rhododendron maximum'iga. Igatahes väga tore rodo. Muidugi ei saa välistada ka hübriidsust, eri liiki koos kasvavad rodod võivad seemneist anda ristandeid.
Nagu näha, on lehed osaliselt nagu pruunikalapilised. Ilmselt raske talve ja päikse koosmõju. Ehk küll sinna metsa külvilapile paistab päikest na napilt. Uus koht on hoopiski julge valik. Seal jagub päikest märksa enam. Aga kuna Rhododendron maximumil on külmade vastu lehtede rullikeeramise võime olemas ja üldse... noh, riskin. Eks näis. Varjutama ma neid seal muidugi ei hakka. Istutusala sai kole tihe, eks hiljem tuleb enamus seal enamus taimi kuhugi mujale teisaldada.
Nii seal eile toimetades ja väsimusega võideldes hakkas lõpuks hämarduma. Aga valmis ma selle kupatuse ühe pika päevaga jõudsin. Hea on, sest täna on sajune, ei saakski õues midagi teha. Käisin hommikul oma kätetööd pildistamas. Jõin seal rohelist teed ja olin igati rahul.
8h tunnise töö kohta igati hea tulemus ja kui sadu ka peale, siis on eriti hästi.
VastaKustuta