Jõulu esimesel pühal käisin Tallinnas vitsakimbul järel. Jõuluvana tõi vitsu, ehk siis puuvõõriku (Viscum album) valgemammulise igihalja okstekimbu. Soomest, Turu lähistelt, kus puuvõõrikud vohavad lausaliselt nagu kusagil Kesk-Euroopas. Imeline võõrikumaa Edela-Soome! Ikka väga raske seda imet uskuda. Jõuluvanasid oli tegelikult kaks: Jouni ja Jari. Nende kodust paarisaja meetri kaugusel vohavad puuvõõrikud põldudevahelistel haabadel ja pajudel. Redelit polnudki tarvis, Jari roninud krabinal puude otsa võõrikute järele.
Jõudsin eile koju Hiiumaale oma aardega. Kimbust aina mamme pudises, kaasa oli antud eraldi minigripi kotikesse pandud hunnik juba varisenud marju. Mis jutt see on netis, et hoidke oksi kevadeni ja alles siis võib külvata, no ei säili ju kuidagi, ilmselgelt mammud küpsed, kui juba pudisevad. Teine netisoovitus mainib aga, et jõuluvõõrikuid saab säilitada kuni 3 nädalat vaid. Mis on märksa tõepärasem. Sättisin võõrikukimbu maja ees viirpuoksale ja tegin mõned petukapildid nagu olekski juba viljuv võõrikukera siin looduslikult kasvamas.
Niisiis ei jäänud muud üle kui külvama asuda. Eile olid oksad veel märjad ja hästi ei haakunud limapalliga ümbritsetud seemned, tegin vaid proovikülvi viirpuule ja õunapuule:
Täna tormab tuul, oksad on ideaalselt kuivad ja läks suur võõrikuseemnete kleepimine lahti. Teedolt redelit ei viitsinud küsima minna, liimisin maast nii kõrgele okstele kui sain, maja taga ronisin toolile siiski kah. Ilge tugev limaniit on seemnel taga. Niisiis pläkerdasin ja limatasin. Vahepeal pudistasin kimbust veel juurde, nii et võõrikuokstele jäid vaid mõned mammud, mis on tugevalt kinnitunud, nende edaspidiseks külviks sobivaid ilmu võibolla enam ei tulegi. Ähvardatakse püsivate miinustega. Aga no külma ei tohiks need seemned peljata, pärinevad ju Edela-Soomest, meie saartega sarnasest kliimavöötmest.
Niisiis, mis puudele sain võõrikuseemneid limastatud? Roosõielistele, pärnadele ja vahtratele, need on sobivad puuvõõrikule ja neil madalal oksi kuhu kinnitada. Loen siinkohal üles, kuhu võõrikuseemned paika panin:
Pärn ja vaher (Tilia cordata & Acer platanoides) maja taga.
Viirpuu (Crataegus sp.) maja ees.
Harilik ja hõbevaher (Acer platanoides & Acer caccharinum) Moosese heinamaal.
Pooppuu (Sorbus intermedia) nooruke puukene luuderohumännikus.
Harilik pihlakas (Sorbus aucuparia) aiamaal Karbonis.
Korea vaher (Acer pseudosieboldianum) aiamaal
Õunapuud (Malus domestica) 'Tiina' ja 'Kuldrenett' aiamaal.
Punaselehine sammasõunapuu (Malus) sauna taga.
Krimmi pärn (Tilia x euchlora) ja põldvaher (Acer campestre) alumisel heinamaal.
Prantsuse vaher (Acer monspessulanum) Aadria õues.
Küdoonia (Cydonia oblonga) Aadria õues.
Pirnipuudel ei tahtvat võõrik kasvada, küdoonia tundub nagu pirnile lähedane olevat, aga no prooviks mõne seemne panin. Ning eks osad puukesed ole na noored, vahest ei oleks hea neid puuvõõrikuga koormata. Kuid eks näis, kas üldse mõni seeme kuskil ellu jääb ja oma haarmed välja ajab. Kirjanduse väitel peab puuvõõrikuseemned liimima pliiatsi kuni sõrmejämeduse oksa külge, kus õhuke vigastamata koor. Tegin siis just nõnda. Hilisem võõrikuseemnete külv, sobivad puuliigid - võiks ju edu olla. Erinevalt 2011. aastast, mil Ungarist tõin võõrikuid juba oktoobri algul ja liimisin üsna suvalt, isegi tammede koorepragudesse. Niisugust vägevat limapalli seemnetel nagu ümber polnud, küllap olid toona liiga vara korjatud.
Igatahes jään nüüd ootama ja lootma parimat!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar