Muudkui sajab ja sajab, tõesti sitt suvi üle mitme aja. Aias niita ei saa ning nende võimalike hetkede varitsemise asemel otsustasin peale kolme aastat naabrite lõunasaartel ära käia. Viimati oli mai 2022 kui Saaremaal leeder-sõrmkäpa uudiskohta kaemas käisin. Nüüd tahtsin aga oma lausa paarkümmend aastat vana unistuse, Muhu Polystichum lonchitis'e ise oma silmaga üle näha. Hiiust Muhku tundus olema kiiremgi käia mandri kaudu. Kuna aga eelarvet pole ollagi, siis ikkagi otsustasin siit otse üle Soela lõunasse seilata. Tuli väga soodukas tegelikult, kogu 430 km kilometraaž nende kahe ööpäeva peale läks maksma vaid 14 eurot. Pole paha!
Nõmbalt üleeile 14. juuli hommikul bussiga Sõru sadamasse. Praamiga üle. Ja kas sa näe, seal mikrobuss tõesti vastas, regulaarliin Kuressaarde. Miks ma Saaremaal nii harva käin, on just see, et alati muretse, kuidas sealt Triigist vähemasti Leisi saab, vanasti kogu aeg pidi praamil autojuhte sebima et kas viskate mu ära. Nüüd õnneks ei peagi praamil n-ö hääletama.
Saaremaa on põldhärgheinte (Melampyrum arvense) maa, seal tõesti kõik teeääreniidud puha lillapunerdavad. Hiiumaal on mõni koht ka, samas mandril täitsa puudub see ilus parasiitne umbrohi.
Nojah, Kuressaares oli Muhu maakonnaliinini kolm tundi aega. Mida teha? Võtsin ajaviiteks viimaks ometi ette kaeda või aia tagantki põnevat dendroaeda. Kui tead vaadata, siis täitsa bussijaamas istudes paistavad plaatan ja tulbipuu ära. Tulbipuu osutus täies õies olevaks. Täitsa hull, õisi kubinal, lisaks veel puhkemisvalmis pungi. Vist ainsa korra olen tulbipuude õitsemist näinud 2011. aastal Leedus Veliuonase mõisapargis, kus kasvavad vähemasti sajandivanused puud. Nüüd on aga see Kuressaare vast vaevu 30-aastane puu hulluks läinud ja sedasi õilmitsema löönud. Lähedalt vaadates on tulbipuu õied ikka väga erilised ja ilusad. Magnooliaõitega harjunult tunduvad hoopis ägedamad. Puu kasvab aia ja parkla servas, tegin seal mõned pildid.
Aga... sellessamas aias kasvavad ju ka krüptomeeriad (Cryptomeria japonica). 2008. aastal oli Eestis omamoodi sensatsioon kui laiema avalikkuse ette jõudis teave, et seal Kuressaares kannavad krüptomeeriad käbisid. Mandril on see liik ju pigem kasvuhoonetaim. Tõsi, mul endal on kah krüptomeeriate katsetus siin Hiiumaal päris pikalt kestnud, aastast 2000. Lagedal kõik järgemööda hukkusid, ent viimane äbarik metsa kaitstud keskkonda viidult hakkas kosuma, on nüüd vast 5 meetri kõrgune ja kannab aastaid käbisid. Kuressaares kasvavad nad aga täitsa lagedal. Nojah, Saaremaa Riviera, ent siiski... korra on nad paraku tagasi külmunud.
Nojah, kügelesin seal värava taga, kuniks võtsin julguse kokku ja täiesti pealetükkivalt ebaviisakalt läksin aeda ja ukse taha ning andsin kaks korda kella. Neiu tuli vastu. Puude istutajat ennast pole enne õhtut oodata, vastati. Aga ma siis seletasin, et aastaid tahtnud näha ja endal Hiiumaal kah viljuv krüptomeeria ja seejärel lahkesti lubati üle kaeda. Ning seda ma muidugi varmasti tegin.
Krüptomeeriad on seal lausa saluna, vast kümme puud. Na vibalikud, nagu mu endagi puukene Hiiumaal. Kõrgust paaril kobedamal vast nii max 6 m. Hullult käbisid täis. Eestis ainulaadne krüptomeeriasalu sai igatahes lõpuks ometi enda silmaga ära nähtud. Tegin hetke jäädvustamiseks selfi kah.
Lisaks nägin lähedalt ära toreda vahtralehise plaatani ning kaukaasia tiibpähklipuu on täitsa vägev laiutav kah, täis pikki viljavanikuid. Pildid jäid ses pilvealuses küll na nigelad, aga tühiasi see.
Veel passimist samuses Kuressaare uhkes bussijaamas, kuniks maakonnaliinile ja ees ootas kahetunnine sõit. Läbi Kaali ja Laimjala ja Orissaare ja üle väinatammi Muhku ning seal üle saare põhjaosa kaljukõrgendike Lõetsa peatusse. Lõetsa oma külatänava kiviaedade ja vanade majade ning hoovidega on juba väga ehtne Muhu. Ilm õnneks paranes ja oli täitsa tore astumine. Kuniks jõudsin rannalähedastele vahemerelistele kaljumaadele. Aga sellest juba järgmine kord.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar