Hariliku sügislille levik on oma perekonnas Euroopas kõige laiem. Ka Eestis kasvab teda siin-seal looduses. Metsistunult? Samas, säärase välimusega sügislilli aedades ei leidu, seal on ikka need tugevatoonilised robustsed õiekarikad. Eks ta müstikaks jäägi, kuidas need looduslikud kasvukohad ikkagi siinmail tekkinud on. Ka Hiiumaal leidub looduslikku põhiliiki. Mina tean vaid ühte kohta Palade lähistelt, kus viimati käisin 15 aasta eest. Kirjutasin toona ka artikli, siinkohal väike katke sellest:
"Jõudsin mihklikuu kümnendal päeval Paladest Soera pool, Tamme talu lähistel sügislillevälule. Selle leidmine polnud üldse keeruline, sest sügislilli piilus sarapuude alt, vohas suisa teeroobaste vahel, mõni söakam oli tunginud isegi niitmata heinamaale. Ja seal sarapiku taga… Pilt oli ikka täitsa uskumatu küll. Terve väli täis sügislilli, paar pisivälukest samuti tihe-tihedalt õites. Ja tõepoolest olid nad sootuks erinevad kultuursetest sugulastest, kes jäid just tulles maha Palade aedadesse. Neis looduslikes lilledes oli enam graatsiat, nad olid vähem robustsed. See on ühest küljest ka miinus, sest väga pikad õieneelud (“varred”) kipuvad äärmiselt kergesti tuulte ja vihmadega lamanduma. Äsjaste paduvihmade järel tunduski välu justkui täis olevat joobnud lilli – enamus poollääbakil. Kuid sellele ei tasunud tähelepanu pöörata, eks loodus tea ise paremini, või kuis? Need sügislilled meeldisid mulle ometigi väga. Tõsi mis tõsi, nad osutusid aia omadest täiesti erinevaks: värvus mitte priiskavalt tugev, vaid stiilselt valkjas kahvatulilla, kroonlehed pikad ja kitsad, nõnda et avatud õied meenutasid suvelõputaevasse kiikavaid peopesasuuruseid tähti."
Sain aastate eest Taavi Tuulikult paar loodusliku sügislille mugulsibulat. Need taimed on mul metsaaias siiani elus. Kuhugi laiali end küll ei külva. Seal kivitamme all ogase astelsõnajala vilus hakkab neil tegelikult liigagi varjukaks minema. Täna tegin paar klõpsakat, õitsemise viimasel hetkel:
Ning siia võrdluseks näited aiasügislilledest. Neid on nii aiamaal kui maja taga künkal kui ka Aadria õue taha kirss-kontpuu alla olen neid istutanud. Seal plaatani vilus on sügislill end ise laiali külvanud. Vesirott neid mürgiseid mugulsibulaid ei söö, ent nälkjad ei pea mürgist miskit, on üsna usinalt lasknud õielehtedel heamaitsta:
Kolmandaks sügislilleks on mul ruuduline sügislill (Colchicum bivonae). Sain kolm mugulsibulat 22. augustil Suuremõisas kooli lõpetamise päeval, Kristiina Hellström jagas neid tervele kursusele. Juba olid õieotsad välja ilmunud, sestap panin kodus kiiresti Aadria õue maha. Juba nädala pärast nad õitsesid. Ning septembri teiseks nädalaks olid nad kahjuks läbi, sellal kui aiasügislilled hakkasid end ilmutama. Ma ei tea, kas see liik peabki nii varajane õitseja olema või oli põhjuseks mugulsibulate vahepealne üles võtmine. Igatahes nimele vastavalt on nende sügislille õielehtedel peenike ruudumuster tõepoolest olemas. Colchicum bivonae on üpris lõunamaise levikuga: Sardiiniast-Sitsiiliast üle Itaalia ja Lõuna-Balkani Lääne-Türgini välja. Samas peaks meil olema täitsa vastupidavad. Mõni pilt augusti lõpust ja septembri algusest Nõmbale saanud ruudulisest sügislillest:
Kui sügislilled lõpetavad, siis nüüd on algamas sügisel õitsevate krookuste aeg. Nemad lummavad mind iseäranis.
