Valged tolmpead Ida-Hiiumaal!

 Nii uskumatu kui see ka pole, siis tõesti: nüüd on valge tolmpea (Cephalanthera longifolia) leitud kasvamas ka Ida-Hiiumaal. Olen aastaid mõelnud, et miks ometi see liik on siin saarel seni rangelt lääneosaga piirdunud, samas kui seal sobivaid kasvumaid vähe, sellal puududes Hiiumaa idaservas, kus lubjarikkaid maid, terveid loopealseid, jalaga segada. Nüüd on siis see Hiiumaa valgeks lääneks (valged tolmpead) ja punaseks idaks (punased tolmpead) jagunemine segi paisatud.

Juuni algul avastati Ida-Hiiumaalt kaks-kolm valget tolmpead. See uudis mõistagi oli mu jaoks paras pauk ning muidugi tahtsin ise sinna jõuda. Et näha, millistes tingimustes nad kasvavad. Täna jõudsin pärale. Eilsest hiigelvihmast (Nõmbal 38 mm) tingituna loopealsed lausa ujusid veest, mistap kummikud olid väga asjakohased. 

Palju huvitavat muud orhideekraami on ses kandis. Kärbesõisi, täies õies kuldkingi, veel üsna nuppus punaseid tolmpäid, aga ka kollakaid sõrmkäppi ja mida kõike veel. Kuid minu ainus huvi oli täna valge tolmpea. Ning seal tema oli. Väiksel välul vaat et suvaliselt ette jäädes. Üle kahe vaksa kõrgune taim, küll juba peagu läbi õitsenud. Kokku olnud tal 9 õit. Kuid kohe kaks jalga kõrval väike kolme õiega taim. Veel kaks jalga edasi otse noore männi jalamil juba kolmevarreline taim. Õisi vartel vastavalt 8, 7 ja 2. Tolmpeade niidul valitseb lubikas (Sesleria uliginosa), lisaks käoraamatute lehti ja üks kärbesõis (Ophrys insectifera). 

   

                       See äraõitsenud valge tolmpea jäi mulle esimesena ette.

     

Olin vägagi rahul. Kuid see polnud sugugi kõik. Ilmnes, et olin mööda marssinud sootuks peamisemast valgete tolmpeade kasvualast! Tosinkond sammu tagasi lõuna poole silmasin üht ilusat alles õide puhkevat taime.

     Teine, see peamine valgete tolmpeade kasvuala. Pildil mitu taime, aga eks sa katsu neid silmata!

Ja siis aina avastasin neid seal kühmul juurde, paar tükki täiesti kadakapõõsasse peitunud, muist aga veel noored, üks lausa vaid ühe õiekellukesega. Ka kadakapõõsa taga oli neid. Ja üks toekas õierohke taim eksinud metsaserva võsavillu.

                Võsametsa villu sattunud valge tolmpea.

   

    

             Kuuse naabruse valgetele tolmpeadele seltsib sinilillelehti (Hepatica nobilis)

            

See oli nii hea tunne. Kas just päris ekstaas, aga jah,  muudkui hüüatad: näed, veel üks! Ja veel! Näed, siin ka! Ja nii edasi. Kokku oli seal 14 tolmpea õievõsu. Neist üks taim kolmevõsuline, millest ühel õievars. 

Kokku sai ses populatsioonis loendatud 19 õievart. Pisemate taimede olemasolu näitab, et asurkond on igati elujõuline ja aina laienev. Tõsi, erilist laienemise ruumi seal paraku pole. Ida pool on vastas sarapikune metsapadrik. Muuseas paar kuuske. Teisal kolmest küljest liigniiske loopealne, tükati kidur, põhja pool väga lopsakrohune. Need kõik paigad valgele tolmpeale ei sobi. Nemad on koha leidnud vaid ses vahevööndis. 

Käisin ka laiemalt ringi, juba lootes, et ime jätkub ja ehk on veel kuskil tolmpead, ent muidugi mitte. Praegu oli valgeid tolmpäid näha vaid sellel kitsalt piiratud alal. Tuleva aasta juunikuus peaks kindlasti naasma. Et näha, kuidas neil tolmpeadel siis läheb. Arvestades praegust veerohkust, võiks arvata, et aastal 2026 veelgi paremini. 

Orhideetuur läbi Hiiumaa

 Eile sain rattad alla, ehk siis sai Kõpu sõbra ja tema autoga tehtud risti läbi saare käpaliste tuur. Oli kohtumisi vanade tuttavatega, aga oli ka päris uusi leide.

Esmalt üllatasid hallid käpad (Orchis militaris). Kohe Nõmbal Kapasto poole tee ääres lillatas hulk halle käppi. Ning 3 versta edasi oli neid veelgi, oma paarkümmend õievart, selhulgas heledamaõieline vorm. Võiks arvata, et ma pole varem lihtsalt õigel nende õitseajal seal jalutamas käinud? Või pigem on siiski hallid käpad sinna sedasi siginema hakanud viimastel aastatel. Üheks algallikaks võib vabalt olla mu enda koduaed, kus tänavu ilutseb lausa 160 õievart.

Edasi viis tee kuldkingade (Cypripedium calceolus) kasvukohta. Hiiumaal on üldse kolm elujõulist populatsiooni. See sisesaare asurkond avastati vist raietööde käigus, kui juba pool kuldkingaalast hävitatud oli. Teine pool on alles. Seal nõlvaaluses viljakas kuuselises metsas, kus isegi üksik pärnapõõsas elutseb. Lisaks näsiniini, kevadist seahernest ja mõni pruunikas pesajuur (Neottia nidus-avis):

Aga kuldkingad olid täiesti imelised. Ma vahepeal pole neid väga fännanud, kuidagi häirivalt muumitrollinäolised on nende sussid. Kuid sedakorda ei tulnud see mulle meeldegi. Kuldkingi on seal viis punti ja paarist pundist ning üksiktaimedest koosnev ala, leidub noortaimede lehti, ka üks mullune viljakupar seisis veel püsti. Lugesin kokku 86 õievart. Paar punti ikka eriti lopsakad, kõrgeim õievars mulle poolde reide ehk 69 cm kõrge. Eesti rekordit sellega ei püüa, aga Hiiumaa kohta ikka väga tubli tulemus!

Laevametsas on alati nii kosutav viibida. Kahesaja aastased männipuud seal kahe soo vahelisel seljandikul jäid alt rakursiga pildistades nagu sekvoiad:

Võtsin suuna Pihla sohu. Pihla raba asub lääne pool, aga selle idaserv on madalsoo, üsna lubjarikas pealekauba. Sestap õitseb seal natukese pääsusilmi ja sood katavad pruuni sepsika mättad. Ubalehed õitsesid oma karvaseid õisi, eemalt tundusid käpalistena. Päris orhideid trehvasin ka. Esmalt miski sõrmkäpp (Dactylorhiza sp.), millest ma aru ei saagi kes ta siis õieti on.

Ning kahkjaspunase sõrmkäpa kahte alamliiki, mida on ka eraldisesvate liikidena määratletud. Olin tulnud eeskätt kollaka sõrmkäpa (D. incarnata subsp. ochroleuca) pärast. Mu esmakordne sellise käpaga üldse! Päris palju kasvab teda Kagu-Hiiumaa niisketel loopealsetel, aga ka Kõpu soodes ning laialdaselt Pihla soo idaservas. Mulle jäi ette neli kollakat sõrmkäppa. Liiga vara oli veel, vaid ühel õied osaliselt avanenud, teised veel üsna nuppus. Miskipärast mulle vägagi meeldib ta. Selline kreemja kollakasvalkja õievärviga orhidee.

    

Ning ka täpilist sõrmkäppa (D. incarnata subsp. cruenta) nägin arvatavasti esmakordselt elus. Kuigi veel õieti ei õitsenud, tunneb ta ilmeksimatult ära lehtede järgi: need on lillakalaigulised, tükati üleni tumeda värviga kaetud ning ka lehtede alumine külg on värvunud. Pildid tulid na nirud, aga lisan siiski ka ühe uduse, lihtsalt nii äge hark oma üldkujult.

Sooteema lõpetuseks üks selfi sealt lagedalt maastikult. Sood hakkasid mulle jälle meeldima.

Edasi sõit ikka lääne suunas. Sülluste must mänd on na hõredaks jäänud. Kuid eluvaim on siiski sees. Üksik pesajuuur õitses ta lähistel. Ning siis ikka veel läände. Kuniks jõudsime Valge Tolmpea alleele. Sinna astumine tekitab alati natukese pühaliku tunde. Risu on ette langenud, ent see on just hea, siis ei satu juhuslikke kõndijaid sinna ülearu. Ehk. Tegemist on vana lubjase teetammiga, tänu millele valged tolmpead (Cephalanthera longifolia) ses kohas üldse kasvada saavad. Lubjataimedest esineb seal nt vesihaljast tarna, varvastarna, on tumepunaseid neiuvaipu ja kahelehist käokeelt. Olen sest alleest postitanud siia ka mullu. Tänavu taas tolmpäid üle lugema. Ilmnes, et olime tulnud natuke vara, mullusega võrreldes on õitsemine väga algusjärgus, paar taime täies õies, osad alles peidavad õienuppe lehtede vahel. Kokku lugemine oli sestap keeruline, lausa pingeline. Pealegi tänavu neid seal nii palju, väga hea tolmpea aasta! Mullu loendasin 34 õievart, ent tänavu sain 54 õievart. rekord! Üks pisike üheõiene oli teelt välja liivavallile roninud. Õierikkamatel tolmpeadel 15 õit varrel, üks nuppus 43 cm kõrge, kui õievars areneb, siis küllap saab kõrgemakski. Paraku on metssead seal tuhninud tolmpeade vahel. Kuna mugulaid tolmpeadel pole, siis vast ekstra neid üles tõnguma ei hakka, loodan ma.

 

                                 Üks tolmpea kasvab teistest tükk maad eemal.
 

          43 cm kõrge tolmpea, õievarre arenedes saab pikkust küllap juurdegi.

                          Valge Tolmpea allee.

Ja lõppu ei saa mitte lisamata jätta üht valget tolmpead ühest teisest kohast Hiiumaal. Tema on vist rekordiomanik: kõrgust 48 cm ning õisi varrel 27 tükki. Lisaks on see üksik taim andnud ka järglase. Loodetavasti kujuneb sinna tulevikus omaette asurkond. Kui too Valge Tolmpea allee välja arvata, siis on see liik mujalt Lääne-Hiiumaalt peagu hävinud (Tahkuna, Leluselja, kardetavasti ka Kõrgessaare) Nii et valge tolmpea kasvukohti on saarel praegu üldse vaid võibolla kolm. Kuid ei maksa välistada edaspidiseid meeldivaid üllatusi. Loota ikka võib.

Neli liiki tselkvaid (Zelkova) Nõmbal Hiiumaal

 Suur õitsemine möllab, ei jõua kõigele pihta saada, veel vähem pildistada. Kuigi õied on ilusad ning orhideed veel iseäranis, siis põhiomaduselt olen ikkagi dendrofänn. Ja õitega vähemalt võrdväärselt paelub mind praegu lehtpuude värske rohelus. Enim fännan ma ikkagi tselkvaid. Neid teiste jaoks täiesti ebaseksikaid puid, pole neil silmapaistvat õitsemist ega midagi. Mnjah, tegelikult tundub, et olen sedasama juttu juba varem kirjutanud. Nojah, mis sest ikka. Teen siis taaskord Nõmba tselkvate ülevaate. Kasvab siin neli liiki tselkvaid, mis on Eestis peagu ainulaadne, küllap vaid Tartu botaias on sama palju liike. Maailmas on üldse kuus tselvaliiki säilinud, neist Zelkova sinica tasuks täitsa hankida, võib meil perspektiiivne olla. Üliharuldast sitsiilia tselkvat (Z. sicula) aga ei saa naljalt kuskilt kätte, pealegi meie oludesse küllap lootusetult külmaõrn. Ülevaade siinkohal tähestikulises järjekoras.

Zelkova abelicea/kreeta tselkva (istik saadud 2023)

Kui mullu siin esmatalvitumisel sai -21 kraadi ning ei esinenud üllatuslikult mingit külmakahjustust, siis tänavune -10,4 kraadi oli muidugi paras subtroopika. Talvitus hästi, kuid kasvuhoogu kätte pole ikka veel saanud. Tal on kummaline komme teha uued kasvud kohe kevadel ning siis suvi otsa passida. Nii nüüdki. Maikuuga tegi oma kasvukesed täis ja ongi vist jokk. Kuigi ladvalehed on tänavu juba suuremad, isegi kuni seitsme hõlmapaariga. Kui teised, Aasia tselkvad, on välimuselt õige sarnased, lehtede järgi eristada ülikeeruline, siis Euroopa liikide kreeta tselkva ja sitsiilia tselkva lehed on teistmoodi väljanägemisega.

               

Zelkova carpinifolia/ kaukaasia tselkva (istik saadud 2017)

Tema on mu õnn ja rõõm, kasvanud väga hästi. Külmakahjusid ei ole esinenud, nii ka tänavugi mitte. Aastaid oli see vibalik tugipuudega toestatud, nende mädanemisel jäi väga õõtsuma, sestap tuli 2022 teha lopsakale ladvakasvule tagasilõikust. Nüüd on puu toekamaks kosunud, ent ladvakasvud säherdust hoogu pole enam saavutanud. Aga parajalt sõuad, kaugele jõuad. Suve jooksul lehed küll muutuvad kollakaks. Oskan kahtlustada, et ehk pinnase liigne lubjasus pole talle meeltmööda. Niiskusepuuduses asi olla ei tohiks, juured on ammuilma sügavale tunginud.

           

          

Zelkova schneideriana/ Schneideri tselkva (seemned külvatud 2019)

Tänu Kopenhaageni botaiast korjatud seemnete külvile on mu Schneideri tselkvaid paras posu. Kahe aasta eest sai viis tükki Tartu botaanikaaeda antud, mõne istutasin Keskmetsa välul laiali, osad on ikka veel külvilapil trobikonnas. Sealt parimakasvulise tõin mullu kodule lähemale metsaaia serva. Koht näib sobivat, on niiske ja ehk kergelt hapukas liivhuumusmuld. Otsest päiksepaistet on küll vähe, kuid ega seal Keskmetsaski sellega priisata olnud. Kasvavad pisitasa, väga kurta ei saa ning külmakahjusid pole seni esinenud.  

Zelkova serrata/ jaapani tselkva (istik saadud 2015)

Eestis kõige perspektiivsemaks peetakse just jaapani tselkvat. Tallinna botaias on suurte puude all küll äbarikuvõitu, kuid Tartu botaias viskab lausa vaat et meetriseid kasve ning ei mingit tagasikülmumist. Selle minu üldse esimesena saadud tselkvaga on aga üks rist ja viletsus. Algne päikseline kasvukoht okasmetsaservas oli liiga kuiv. Kolisin aiale lähemale heale mullale. Hakkas kasve viskama. Kuid alati on üks ja seesama häda: kasvab sügiseni, võrsed ei jõua lõpuni puituda ning tagasikülmumised on regulaarsed. Kas on viga väheses päikses ses kohas? Kuid Schneideri tselkvaid see küll teps ei näi morjendavat. Nii oskan kahtlustada vaid, et olen saanud lihtsalt erakordselt viletsa klooni. Mullu talve -21 võttis puuhakatise tüükale tagasi. Pikkadel uutel kasvudel oli tagasikülmumist selgi erakordselt mahedal talvel. Nii et tundub, et sellest tegelasest mul asja ei saagi. Millest on kahju. Oleks vaja hankida uus jaapani tselkva, et prooviks sellega. Teisalt ei ole mul häid istutuskohti enam võtta. Tammed-valgepöögid etc on suured ja laiutavad ning lagedamas metsaaia kohas valitsevad vesirotid. Igatahes liigina jaapani tselkva mul olemas on, kuigi miskit rõõmu temast paraku pole mitte.

Juudapuu ja hallide käppade õitseaeg

 Juudapuu on kolmandat aasta õitsemas. Tänavu juba päris palju õisi, täitsa lillatab. Tegemist ikka selle külmakindlaima kanada juudapuuga (Cercis canadensis). Hiina juudapuu oli mul ka, ent see vindus, kuniks ümberistutamise järel üldse hingusele läks. Vahemereline Cercis siliquastrum on aga üks rist ja viletsus, ei ela ega sure, 2008. aastast juba, aga isegi sel mahedal talvel külmusid vitsakesed jälle maani.

                       Kanada juudapuu (Cercis canadensis) õitseb tänavu rikkalikult
              

Ka kanada juudapuul on olnud igal talvel külmanäpistusi, aga siiski suutnud peagu kolmemeetriseks sirguda. Hangitud 2012 Zaleniekist Lätist. Kunagi aiakülaliste toodud väike kanada juudapuuistik hukkus aga esimese talvega. Nii et õrnuke liik. Muide, kanada juudapuu ei ole Kanadas üldsegi looduslik, kunagi Pelee saare lõunatipus olnud vaid üks suur puu. Küll on aga Kanadas kultuurist metsistunud. Nojah, õitsemine on ilus, loob vahemerelise meeleolu seal metsaaias. Kevadel olin sunnitud ameerika ambrapuud kõrval laasima, kuna hakkas juudapuule liiga selga ronima.  Ehk jäävad mõlemad alles. Nimelt va vesirotid on seal palju paha teinud, mullu hävitas nt väikse puukujulise Lindera samas kõrval ära..

                  

                             Autoportree õitsva kanada juudapuuga

Eile õhtupoolikul tegin halli käpa (Orchis militaris) loendust. Ikka koduaias, tiigi ümber ja tiigi taga, kus 45 aasta eest tiigi kaevel välja laiali lükatud lubjasavimoreenpinnas. Seda käpalised armastavad väga. Hallid käpad ainult sellel pinnasel kasvavadki, vaid paar tk on eemale eksinud, neist üks taas kadunud. 

                              Halli käpa (Orchis militaris) aas koduõuel    

Ütleme nii, et on täitsa hea halli käpa aasta. Mõne viimase aasta loendusandmed: 

2022: 90 õievart

2023: 163 õievart

2024: 114 õievart

2025: 158 õievart

Niisiis arvukus kõigub päris tublisti. On kahe ja isegi kolme õievarrega taime, need loen ikkagi eraldi. Palju on ka noori vegetatiivseid taimi, ronivad juba käiguradele, kõiki pole võimalik säästa.

           

Kahjuks see aasta Nõmba lõunaserva puisniidule ma ei jõuagi, et lugeda üle sealseid jumalakäppi. Mullu oli nigelam aasta, tunamullu oli oma 250 õievart. Eks põuakevaded tee oma töö. Mullu mai oli väga põuane, 3 mm sademeid vaid. Tänavu Nõmbal 22 mm tulnud, mis on ikka kah vähe. Sellal kui Ida-Eestis on vihma kallanud nii et põllud ujuvad.

Eks igasugu õitsejaid ole siin maa ja ilm praegu, ka mõned pääsusilmad. Kuigi tundub, et Soopuisniidul on pääsusilmadel vilets aasta. Neid on seal vahepeal märksa rohkem õilmitsenud. Ei hakka neist harvikutest siia pilti lisamagi.

Osmanthus decorus õitseb!

 Osmantused on igihaljad õlipuuliste sugukonda kuuluvad põõsad, hinnatud eeskätt vast õite tõttu, mis küll pisikesed, aga lõhnavad väga tugevalt. Eesti oludes on osmantused suhteliselt lootusetud, meie talved kipuvad neile liiga karmid olema. Ometigi olen üritanud neid omale kasvama saada. Esmalt hankisin Osmanthus x burkwoodii, siis Osmanthus heterophylluse. Aga suurim soov oli Osmanthus decorus. 2019 Kopenhaageni botaanikaaias imetlesin vast nii kolmemeetrist (või oli kõrgem?) põõsast ja kahetsesin, et sel ainsamatki vilja küljes polnud, mida kaasa noppida. 

2021. aasta sügisel tellisin Hollandist Esveldist Osmanthus decoruse, samuti Osmanthus armatuse. 

Kuidas osmantused siin Kesk-Hiiumaal hakkama on saanud? Nii ja naa. Osmanthus x burkwoodii põdes liiga kuivas kohas, kuniks 2021 novembris tegin Osmantuste välu Keskmetsa. Seal on hea niiske viljakapoolne muld, väga kaitstud kasvukoht. Kolisin burkwoodi sinna, ent ta pole eriti kosunud tänini. Ülemised oksad kuivavad, allpool laiutab siiski rohelist. 

Osmanthus heterophyllus aga hakkas kolimise järel edenema. Mullu kevadel paraku kukkus kuivama ja suri üldse ära. Ju on süüdi vastik jaanuari paljaskülm, mis kahjustas juuri. 

Osmanthus armatus, see Esveldi oma, oli kohe õnnetu saatusega. 2022 suvel sahmasin ta vikatiga kogemata maha, järgmise talvega hukkus. Ilmselt oli liigniiske mikrolohk tal. Mullu hankisin uue O. armatuse, see elas selle pehme talve ilusti üle, on istutatud veidi kõrgemale kohale.

                                 Osmanthus decorus, Nõmba, Kesk-Hiiumaa 28. mai 2025

Ja siis see mu lemmik, Osmanthus decorus. Ka tema algus on olnud keeruline. Istutasin sinna kraavipervele 2022 kevadel. Talv tuli ilgepaksulumega, mis murdis kaheharulise taime natukese lahti. Toestasin küll, ent mullu kuivas üks haru ära. Teine haru on püsima jäänud. Juurdekasvud on paraku väga nadid. Kuid otseselt talvekülmad pole midagi häda teinud, ka mullune -21 kraadi mitte. Ja ülijäikpaksud lehed ei näi maitsevat ka kitsedele. Korra on proovinud rebida, aga rohkem pole mekitud. 

         

                                      Osmanthus decorus õitseb Kesk-Hiiumaa metsas.

Ning tänavu maikuus avastasin, et sel väiksel hakatisel valendavad isemoodi pungad. Valmistub juba õitsema! Eilsel puisniidutuuril põikasin mõistagi ka Osmantuste välult läbi. Esimesed õied on avanenud. Lõhnavad imehästi, magusalt, suurepärane parfüüm. Tegin mõned pildid. Nüüd fotosid suurendatult vaadates ilmnes, et õied meenutavad ootamatult orhideeõisi. Käpalistega pole muidugi midagi pistmist, aga tore väike vimka igatahes.  

  Osmanthus decoruse õied meenutavad natukese orhideeõisi, ehkki on hoopiski õlipuuline.

Osmanthus decoruse kohta on internetis materjale võrdlemisi napilt. Üldiselt olla selle liigi levila üsna piiratud alal Lääne-Gruusias ja Kirde-Türgis, suhteliselt subtroopilises kliimas. Külmataluvuseks antakse -20 kraadi. Armastab suvist niiskust, Kolhis on ju teadagi sademeterikas. Samas üleujutust pigem mitte ei salli. Tundub, et seal metsavälul kraavipervel sai talle üsna sobiv koht. Kuis edasi, eks me näe. Ehk hakkab ikka pikemaid aastakasve kah tegema, loodan ma.

Osmanthus decorus on Eestis kindlasti väga haruldane, ei imestaks kui see Nõmba metsas kasvav taim on me maal üldse ainus.