Ilm oli täna ilus, päike siras ja lausa +12 kraadi. Rohimiseni ma ei jõudnud, hoopiski tuli istutamiste kihk peale. Põhiliseks ajendiks, et paar okaspuud pottides on miskipärast niruks muutunud, koltuma hakanud. Õrnukesed nad ju on, peaks veel ühe talve potis poputama, jahedas siseruumis. Aga otsustasin riskida ja parem nad ikka nüüd maha panna. Vastu talve küll, samas heal juhul ehk kestab juurdumise aeg veel paar kuud. Pottidesse jätsin vaid mõne üksiku taime, neist õlipuu ja juusadiantum nagunii lootusetud õues püsivalt pidamiseks. Taivaania ja kiviviljaku (tammedele lähedane igihaljas liik) lase veel kosuvad. Niisiis viimane n-ö grupipilt istutamisele minevatest taimedest:
Neist see tagaplaanil kõrgeim on üks viimaseid suveniire Kanaaride reisilt 8 aasta eest. Toona Gomeralt kaevasin kaasa mitmeid taimi, nüüdseks need hingusele läinud. Lõunamaise mullaga tuli kaasa aga üks puiseerika seeme, mis potis idanes. Ammuilma on ta pisikeses potis nälga jäänud. Tihke juurepall ja vaid natuke liiva tuli potist välja. Suskasin ta metsaaeda jugapuu taha kõdusele maale. ilmselgelt temast seal asja ei saa. Puiseerikad on siin õrnukesed, isegi põhjapiirilt Bulgaariast pärit puiseerika võrsed külmusid juba esimese talvega siin lõhki. Küll on aga imekombel ellu jäänud sort 'Albert's Gold'.
.JPG)
Kaks okaspuud said koha Pöögiallee lõppu, kolisin sealt eest paar mõttetut miskit hübriidõunapuud. Paik on kaitstud hiliskevadiste päiksepõletuste eest, muld suhteliselt viljakas ja üldiselt püsivniiske. Neist erilisem on florida pähkeljugapuu (Torreya taxifolia). Liik, mis viimsel jääajal taandus liustike eest kaugele lõunasse. Nüüdseks on ta aga jäänud seal Florida ja Georgia piiril jõeorgu lõksu, välja levida enam ei suuda ja seemneliselt õieti ei paljune. Praeguses kliimas on tegemist ta jaoks liiga sooja paigaga. Palju paremini kasvab aga inimese poolt istutatuna põhja pool Apalatši mäestikus. Põhimõtteliselt võiks ta hakkama saada isegi Hiiumaa talvedega. Eks näis, proovime järgi!
%20%E2%80%93%20koopia.JPG)
Fortunei peajugapuu oli väikses potis ilmselgelt nälga jäänud, suskasin tema pähkeljugapuu kõrvale maha. Meil välitingimustes katsetamata liik, proovin igatahes järgi. Cephalotaxus harringtonii on mul juba varasemast olemas, peaks olema külmakindel, on metsas talve üle elanud, aga ilmselt seal liiga varjuline ja toitainevaene muld.
.JPG)
Igati külmakindel peaks olema aga Bakeri küpress. Levila on väga piiratud sel liigil, vaid üksikuis paigus Kalifornia põhjaserva ja Oregoni lõunaserva mägedes. Välimuselt igati ehtne küpress, ent nüüd on ta liigitatud omaette perekonda, varasema Cupressus bakeri asemel Hesperocyparis bakeri. Aga ega nimi küpressi riku. Hädine vitsakene ta ju küll on. Maha istutades ilmes, et on väga suured juured tekitanud. Koht Oregoni alleele nutkaküpresside ja mertensi tsuugade vahele metsatiigi kaldale. Paik osutus väga liivaseks, vaid õhukese mullakihikesega, tõin mulda paar ämbritäit lisaks.
Ning lõupks Quecus hemisphaerica. Sarnaneb väga loorberlehisele tammele, ent looduses kasvab pigem kuivematel liivastel aladel, suisa ranniku luitemetsades. Levilalt väga lõunamaalane, USA lõuna- ja kaguservas. Samas taluvat isegi 6. kliimatsooni talvesid. Soojemas kliimas igihaljas, veidi karmimates tingimustes pooleldi talihaljas. Tõttöelda meenutab ta täiesti Quercus phellost. Too on 5. kliimatsooni taim, aga siin Nõmbal Kesk-Hiiumaal külmub alatasa tagasi, on jäänud väikese põõsa tasemele. Mis siis veel sellest hemisphaericast tahta... Aga noh, proovin järgi. Koht sai Arkansase aeda Moosese heinamaale (levib looduses Arkansase lõunaservani), paik on suiti päikseline ja soe, ehk teeb see imet?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar