Eile sain rattad alla, ehk siis sai Kõpu sõbra ja tema autoga tehtud risti läbi saare käpaliste tuur. Oli kohtumisi vanade tuttavatega, aga oli ka päris uusi leide.
Esmalt üllatasid hallid käpad (Orchis militaris). Kohe Nõmbal Kapasto poole tee ääres lillatas hulk halle käppi. Ning 3 versta edasi oli neid veelgi, oma paarkümmend õievart, selhulgas heledamaõieline vorm. Võiks arvata, et ma pole varem lihtsalt õigel nende õitseajal seal jalutamas käinud? Või pigem on siiski hallid käpad sinna sedasi siginema hakanud viimastel aastatel. Üheks algallikaks võib vabalt olla mu enda koduaed, kus tänavu ilutseb lausa 160 õievart.
Edasi viis tee kuldkingade (Cypripedium calceolus) kasvukohta. Hiiumaal on üldse kolm elujõulist populatsiooni. See sisesaare asurkond avastati vist raietööde käigus, kui juba pool kuldkingaalast hävitatud oli. Teine pool on alles. Seal nõlvaaluses viljakas kuuselises metsas, kus isegi üksik pärnapõõsas elutseb. Lisaks näsiniini, kevadist seahernest ja mõni pruunikas pesajuur (Neottia nidus-avis):
Aga kuldkingad olid täiesti imelised. Ma vahepeal pole neid väga fännanud, kuidagi häirivalt muumitrollinäolised on nende sussid. Kuid sedakorda ei tulnud see mulle meeldegi. Kuldkingi on seal viis punti ja paarist pundist ning üksiktaimedest koosnev ala, leidub noortaimede lehti, ka üks mullune viljakupar seisis veel püsti. Lugesin kokku 86 õievart. Paar punti ikka eriti lopsakad, kõrgeim õievars mulle poolde reide ehk 69 cm kõrge. Eesti rekordit sellega ei püüa, aga Hiiumaa kohta ikka väga tubli tulemus!
Laevametsas on alati nii kosutav viibida. Kahesaja aastased männipuud seal kahe soo vahelisel seljandikul jäid alt rakursiga pildistades nagu sekvoiad:
Võtsin suuna Pihla sohu. Pihla raba asub lääne pool, aga selle idaserv on madalsoo, üsna lubjarikas pealekauba. Sestap õitseb seal natukese pääsusilmi ja sood katavad pruuni sepsika mättad. Ubalehed õitsesid oma karvaseid õisi, eemalt tundusid käpalistena. Päris orhideid trehvasin ka. Esmalt miski sõrmkäpp (Dactylorhiza sp.), millest ma aru ei saagi kes ta siis õieti on.
Ning ka täpilist sõrmkäppa (D. incarnata subsp. cruenta) nägin arvatavasti esmakordselt elus. Kuigi veel õieti ei õitsenud, tunneb ta ilmeksimatult ära lehtede järgi: need on lillakalaigulised, tükati üleni tumeda värviga kaetud ning ka lehtede alumine külg on värvunud. Pildid tulid na nirud, aga lisan siiski ka ühe uduse, lihtsalt nii äge hark oma üldkujult.
Sooteema lõpetuseks üks selfi sealt lagedalt maastikult. Sood hakkasid mulle jälle meeldima.
Edasi sõit ikka lääne suunas. Sülluste must mänd on na hõredaks jäänud. Kuid eluvaim on siiski sees. Üksik pesajuuur õitses ta lähistel. Ning siis ikka veel läände. Kuniks jõudsime Valge Tolmpea alleele. Sinna astumine tekitab alati natukese pühaliku tunde. Risu on ette langenud, ent see on just hea, siis ei satu juhuslikke kõndijaid sinna ülearu. Ehk. Tegemist on vana lubjase teetammiga, tänu millele valged tolmpead (Cephalanthera longifolia) ses kohas üldse kasvada saavad. Lubjataimedest esineb seal nt vesihaljast tarna, varvastarna, on tumepunaseid neiuvaipu ja kahelehist käokeelt. Olen sest alleest postitanud siia ka mullu. Tänavu taas tolmpäid üle lugema. Ilmnes, et olime tulnud natuke vara, mullusega võrreldes on õitsemine väga algusjärgus, paar taime täies õies, osad alles peidavad õienuppe lehtede vahel. Kokku lugemine oli sestap keeruline, lausa pingeline. Pealegi tänavu neid seal nii palju, väga hea tolmpea aasta! Mullu loendasin 34 õievart, ent tänavu sain 54 õievart. rekord! Üks pisike üheõiene oli teelt välja liivavallile roninud. Õierikkamatel tolmpeadel 15 õit varrel, üks nuppus 43 cm kõrge, kui õievars areneb, siis küllap saab kõrgemakski. Paraku on metssead seal tuhninud tolmpeade vahel. Kuna mugulaid tolmpeadel pole, siis vast ekstra neid üles tõnguma ei hakka, loodan ma.
Ja lõppu ei saa mitte lisamata jätta üht valget tolmpead ühest teisest kohast Hiiumaal. Tema on vist rekordiomanik: kõrgust 48 cm ning õisi varrel 27 tükki. Lisaks on see üksik taim andnud ka järglase. Loodetavasti kujuneb sinna tulevikus omaette asurkond. Kui too Valge Tolmpea allee välja arvata, siis on see liik mujalt Lääne-Hiiumaalt peagu hävinud (Tahkuna, Leluselja, kardetavasti ka Kõrgessaare) Nii et valge tolmpea kasvukohti on saarel praegu üldse vaid võibolla kolm. Kuid ei maksa välistada edaspidiseid meeldivaid üllatusi. Loota ikka võib.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar