Osmantused on igihaljad õlipuuliste sugukonda kuuluvad põõsad, hinnatud eeskätt vast õite tõttu, mis küll pisikesed, aga lõhnavad väga tugevalt. Eesti oludes on osmantused suhteliselt lootusetud, meie talved kipuvad neile liiga karmid olema. Ometigi olen üritanud neid omale kasvama saada. Esmalt hankisin Osmanthus x burkwoodii, siis Osmanthus heterophylluse. Aga suurim soov oli Osmanthus decorus. 2019 Kopenhaageni botaanikaaias imetlesin vast nii kolmemeetrist (või oli kõrgem?) põõsast ja kahetsesin, et sel ainsamatki vilja küljes polnud, mida kaasa noppida.
2021. aasta sügisel tellisin Hollandist Esveldist Osmanthus decoruse, samuti Osmanthus armatuse.
Kuidas osmantused siin Kesk-Hiiumaal hakkama on saanud? Nii ja naa. Osmanthus x burkwoodii põdes liiga kuivas kohas, kuniks 2021 novembris tegin Osmantuste välu Keskmetsa. Seal on hea niiske viljakapoolne muld, väga kaitstud kasvukoht. Kolisin burkwoodi sinna, ent ta pole eriti kosunud tänini. Ülemised oksad kuivavad, allpool laiutab siiski rohelist.
Osmanthus heterophyllus aga hakkas kolimise järel edenema. Mullu kevadel paraku kukkus kuivama ja suri üldse ära. Ju on süüdi vastik jaanuari paljaskülm, mis kahjustas juuri.
Osmanthus armatus, see Esveldi oma, oli kohe õnnetu saatusega. 2022 suvel sahmasin ta vikatiga kogemata maha, järgmise talvega hukkus. Ilmselt oli liigniiske mikrolohk tal. Mullu hankisin uue O. armatuse, see elas selle pehme talve ilusti üle, on istutatud veidi kõrgemale kohale.
Ja siis see mu lemmik, Osmanthus decorus. Ka tema algus on olnud keeruline. Istutasin sinna kraavipervele 2022 kevadel. Talv tuli ilgepaksulumega, mis murdis kaheharulise taime natukese lahti. Toestasin küll, ent mullu kuivas üks haru ära. Teine haru on püsima jäänud. Juurdekasvud on paraku väga nadid. Kuid otseselt talvekülmad pole midagi häda teinud, ka mullune -21 kraadi mitte. Ja ülijäikpaksud lehed ei näi maitsevat ka kitsedele. Korra on proovinud rebida, aga rohkem pole mekitud.
Ning tänavu maikuus avastasin, et sel väiksel hakatisel valendavad isemoodi pungad. Valmistub juba õitsema! Eilsel puisniidutuuril põikasin mõistagi ka Osmantuste välult läbi. Esimesed õied on avanenud. Lõhnavad imehästi, magusalt, suurepärane parfüüm. Tegin mõned pildid. Nüüd fotosid suurendatult vaadates ilmnes, et õied meenutavad ootamatult orhideeõisi. Käpalistega pole muidugi midagi pistmist, aga tore väike vimka igatahes.
Osmanthus decoruse kohta on internetis materjale võrdlemisi napilt. Üldiselt olla selle liigi levila üsna piiratud alal Lääne-Gruusias ja Kirde-Türgis, suhteliselt subtroopilises kliimas. Külmataluvuseks antakse -20 kraadi. Armastab suvist niiskust, Kolhis on ju teadagi sademeterikas. Samas üleujutust pigem mitte ei salli. Tundub, et seal metsavälul kraavipervel sai talle üsna sobiv koht. Kuis edasi, eks me näe. Ehk hakkab ikka pikemaid aastakasve kah tegema, loodan ma.
Osmanthus decorus on Eestis kindlasti väga haruldane, ei imestaks kui see Nõmba metsas kasvav taim on me maal üldse ainus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar