Üle kolme nädala võtsin vaevaks kodusele Tagapuisniidule kõndida. Esmalt metsas jäi pilk õitsvatele eerikatele, Põhiliselt möllab punane eerika (Erica carnea), aga ka värdeerikad (Erica x darleyensis) on seekord üsna kenasti talvitunud. Seda tänu paksule lumikattele, Lume alla paindunult püsis lausa haljana ka iilekstamm (Quercus ilex). Kui paljude üle lumepiiri kõrgunud igihaljaste okaspuude ja lehtpõõsaste seis on nukker, siis iilekstamm pakub veidikest lohutust.
Kahjuks sai tuju kohe rikutud, sest samas naabruses oleval pisarmännil (Pinus wallichiana) on hiljuti latv ära hammustatud. Kurradima sõralised! Samas see metsakeskkond on pisarmännile kui õige nõudlikule eksoodile ainusobilik koht. Aga ulukite tõttu peaks ta olema lausa aastaringselt kaetud. Nojah, niisiis pesrspektiivitu nii või teisiti, ei jõua ma kaitsekontstruktsioonide ehitamiseni...
Keskmetsas hakkavad juudapuulehikud (Cercidiphyllum magnificum) taas õitsema, nii isaspuukesed kui emane juudapuulehik. Pilti aga ei teinudki. Lase jõuavad täisõitsenguni. Kui siis muidugi õigel ajal sinna metsa satun...
Soopuisniidul üritasin pildistada porsa (Myrica gale) emasõisikuid. Need lillapunased pintslikesed on uskumatult kirkatoonilised. Aga väga pisitillukesed. Proovisin nii ja naa, kõik kaadrid jäid udused. Juba aastaid üritan neid tulutult fotole saada. Kustutasin samused udukogud viimseni ära.
Siinseal õitsevad lodukannikesed (Viola uliginosa). Põhimass neist ilutseb kraavis ja selle pervedel. Mingi aeg oli lodukannikesi üle puisniidu päris palju, nüüd aga harvemaks jäänud. Võibolla on süü selles heinaniitmisega aastatega tihenev rohukamar?
Tagapuisniit tervitas ülastevaibaga. Ikka need võsaülased (Anemone nemorosa). Kunagi viisin sinna kollaseid ülaseid ka, ent ei meeldinud neile seal, on sootuks kadunud.
Viimasel pildil on näha me puisniidu tagant mullu RMK poolt maha võetud metsa lagedus. Kole tuuline on seal kogu aeg. Nii ka täna, na vilu oli. Ei taha ma seal enam eriti olla, kuidagi on selle puisniidu lummus hääbunud... Tegin väikse fototuuri, jõin kaasavõetud tee kähku ära ja tulin tulema. Mida seal klõpsatuist esile tuua? Üksikud lepiklilled (Chrysophyllum alternifolium) ikka veel õitsevad:
Karpaadi hammasjuured (Cardamine glanduligera) on aga juba peagu läbi õitsenud. Kuidagi harvaks on nad seal jäänud, mõne aasta eest pakkusid lopsakamat pilti.
Möödaminnes klõpsakas ruskusest (Ruscus hypoglossum). Nagu näha, on ta mullu õitsenud, aga jällegi ei sattunud ma siis õigel ajal peale. Õied keset lehte - leht on tegelikult muundunud, laiaks kasvanud võrse ehk kladood. Selle erilise ruskuseliigi seemned korjasin 2015 aastal loodusest, Kagu-Bulgaariast Strandžast. Miski neli taime on senini elus.
Tagapuisniidul ei saa kevadel ümber käopäkkadest (Lathraea squamaria). Nondest 2016 külvatuist ja esmakordselt 2023 kevadel maa peale ilmunuist. Lepa ja kase vahel on nad praegu täisõitsengus ja vägagi ilusad:
Seevastu sarapuu all neid tänavu polegi, ainsamatki õievart mitte. Imelik lugu. Küll aga tabas üllatus naabruses samblatüvelise sanglepa juures: tervelt 28 käopäka vart, lisaks üksik sarapuu all. Veel mullu polnud neist märkigi, on alles 10 aastat peale külvamist end nii äkki ja massiliselt ses kohas ilmutanud. Siin lõunapäiksele avatumas paigas on nad juba natukese väsima hakanud:
Nii et mine sa tea, ehk võib kuskil mujal puisniidul tulevikus veelgi käopäkaüllatust loota?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar