Kui korra Kõpus, siis sai ka üle vaadatud luuderohi (Hedera helix). Paraku veeseis nii kõrge, et Ligude metsa luuderohupaika ei hakanud üritamagi tungida. Ilmselt vajanuks loopsudest üle saamine kummipaati. Aga ka üle aastate oli huvitav põhjapool mäestikuselgroogu Kriipsu ränka rängata. Siin asub Kõpu ja Hiiumaa teine looduslik luuderohu kasvupaik. Saaremaal on luuderohtu päris mitmel pool, ronivad kõrgustesse, õitsevad ja vast ka viljuvad. Nii nagu ka Ligude metsa luuderohi. Kriipsu ränga luuderohi on aga alati na tagasihoidlik olnud. Ikkagi siinpool Läänemerd oma absoluutsel põhjapiiril. Tegelikult on põhjuseks tugipuude puudus.
Esmalt oli vaja õige koht üles leida. Lihtne see ei ole. Alustuseks oli tegu õige sihiotsa leidmisega. Edasi lugeda umbkaudu 600 sammu läände. Kaitsealadel sihte enam ei hooldata, sestap kipub tükati kuuski täis kasvama. Läksin oma sammude lugemisega sassi. Kuniks läbimatu langenud puudepalkide räga edasimineku täiesti võimatuks tegi. Mäletan siin kõrval lagedamat ala, ent see mälestus pärineb vbl 1999. aastast. Nüüdseks on puud hoogsalt sirgunud.
Hüva, kust lõunasse keerata? Oleks nagu jalgrajake? Vanasti kulgenud siit metsatee, nagu mu kunagine kaart näitab. Pöörasin pilgu ülespoole. Jah, puulatvade vahel oli aimatav lagedam riba - siit pidi see tee muiste minema! Teest endast pole küll midagi maapinnal alles, aina langenud puud ja kinnikasvanud kõik puha. Lugesin umbkaudu 200 sammu. Nii, nüüd peaks olema enamvähem õige piirkond. Paremal, langenud puudekaosest nõlvakut ülespoole vaadates tundus midagi nagu tuttavat. Suundusin sinnapoole.
Kui viimati, hulk aega tagasi siia tulin, siis osutus luuderohu leidmine väga raskeks. Sedakorda läks aga hõlpsalt. Näed, seal mahamurdunud tüvel läikrohetasidki luuderohu lehed - leitud taas! Kahjutundega avastasin, et metsloomad olid väädid puruks rebinud ja need lebasid maaga ühenduse kaotanult tüvel. Juuretaolised jupid siiski vartel, tegin aiandust ja suskasin need varred samblasesse pinnasesse. Kuid luuderohtu jagus siin veelgi. Siin ja seal mõni väädike ja lehekimbuke, ikka samblal roomavana, või murdunud tüvedel või üle samblaste rahnude kaardudes. Aga väga vähe siiski. Ja mitte kusagil ei roni puule. Üks väät, va pimeloom juba kuusetüvele na lähedal, aga ikka osanud mööda rihtida. Nojah, ega taimel pole ju silmi peas, eksole...
Umbkaudu mõõtsin jalgadega kasvuala ära: 30 x 15 jalga ehk nii umbes 10 x 5 meetrit. Haide-Ene Rebassoo märkis kasvualaks siin 1959. aastal 15 x 15 meetrit. Ja toona üritas luuderohi ka kuusetüvele ronida. Ikka natukese pettumus see oli nüüd, justkui ei mingit edenemist. Igalpool istutatult on luuderohud ka aedades väga vägevaks muutunud, nii Kärdlas kui ka mul Nõmba koduaia mändidel, õitsevad ja viljuvad. Siin aga jätkuvalt vegetatiivsete väädikestena. Mis parata. Peaasi, et see vana-vana looduslik leiukoht sai taas üle kaedud.
Kriipsu ränga luuderohtude keskmeks on üksik sarapuu. On ilusaid ümaraid näsiniinepõõsaid, nagu pisikesed puud, kõrgem mulle rinnani. Paiguti tundus luuderohtu veelgi olevat, ent see oli petukas, need olid talihaljad sinilillelehed, ka euroopa metsputke lehti palju. Mitmel pool roomles harakkuljuste peenikesi pikki varsi. Pruunistunud kilpjalalehed risakil kõikjal ümber.
Hakkas hämarduma, oli viimane aeg asuda läbi metsaräga tagasi sammuma.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar