Jälle botaanikaaias

 Praktikakohustuse täitmine muudkui jätkub. Taaskord Tallinna botaanikaaeda. Eks seal need tööd-tegemised hakka juba üksjagu korduma, kas lugejal enam teab mis huvitav ongi. Aga kirjutan siin sellegipoolest, pärast endal mugav praktikapäeviku-esitamise tegemisel siit vaadata. 

Esimene objekt oli valge maja külastuskeskuse talveaia puude hooldus. Suur lambiharjapuu (Callistemon) oli araukaariat ahistama hakanud. Iseenesest ilus nagu igihaljas leinapaju, aga tagasi kärpima peab, Ega's midagi, teleskoopkäärid-saed ja peale plaanipidamist hakkasime kolmekesi pihta. Vaated enne ja pärast lõikamist:

Tegelikult sai vist veelgi hõredam, aga juba nende kahe pildi võrdlusel mingi vahe siiski märgata on. Peale selle lõikusin tagasi hibiskuseid ehk n-ö toakaski. Lähenesin päris julmalt, lopsakatest põõsastest jäid alles tüükaharvikud. Aga hibiskused vohavad tagasi väga kiiresti, neile peabki jõuliselt lähenema. Pildid enne ja pärast:

Sekka klaasialusele kaesin veidi ka välikollektsioone. Mägiaias, seal kus nüüdseks on hävinud Pätsu-aegne pöökpuu, peavad sõnajalad nüüd hakkama saama lauspäikses. Palju on seal ogaseid astelsõnajalgu, seevastu odast astelsõnajalga (Polystichum lonchitis) aga üks punt. Mulle väga meeldib see liik. Eesti looduses üliharuldane. Mullu Muhumaal käisin neid otsimas ja leidsin ka. Mul endal seda toredat talihaljast sõnajalga aga pole kahjuks tänini. 

Palmimaja esisel väljakul kirendab väike niidulapp kodumaiste suvikutega. On kummelit, varesjalga ja rukkilille, valitsevad aga moonid:

Kasvuhoone ees Eesti osakonnas paelusid väga lopsakad verevad kurerehad (Geranium sanguineum):

Väga palju, lausa katvalt on seal nõmmnelki (Dianthus arenarius). Lausa tihke vaibana, on end laiali sillutisepragudesse külvanud ka. Hakkasid juba õitsemist lõpetama:

Aga tööd ikka siseruumes. Üheks ettevõtmiseks sai Monstera deliciosa lõikus. Vohab troopikaosakonnas kui sõge, on rünnanud mööda tuge väheldasemakasvulise-lehelise Monstera obliqua peale. Saagisin suuri lehelahmakaid, Jaan jupphaaval vart maha. Osad lehed läksid kõrvalepanekuks ühele tekstiilikunstnikule. Koos varrega tuli maha kolm kopsakat käbisarnast vilikonda. Nagu nimi ütleb, on selle monsteraliigi viljad maitsvad, täiesti söödavad. Varre poolt juba natuke kollendasid, läksid botaia kööki järelvalmima, ühe neist viisin Hiiumaale koju kaasa. Küpsedes pealmised n-ö soomused tulevad lahti, paljastub valkjas pehme sisu. Väga lõhnav, magus ja nämmi. Paraku sisaldavad imelikke justkui klaasikiude, mis panevad keele veidiks ajaks kipitama. 

Monstera enne ja pärast lõikust ning korjatud viljad, koos kohaliku papaia viljaga:

Muide, ülejäävad monsterajäätmed toppisin prügikasti, vedisin selle õue ja kallasin kärusse. Koputasin kasti puhtaks. Paraku oli seal põhjas ühest viigikaktusest jäänud kiht kollakaid udupeeni karvu-astlakesi. Need lendusid kergesti, hea, et silma ei läinud. Lõuna-Ameerikas jäävad vahel lambad nende kaktuste vahel lausa pimedaks. Jõle taim! Hakkasin igatahes kihelema. Hiljem kodus Hiiumaal avastasin, et käsivarred on mul punasetäpilised. Ju need vastikud udukarvakesed need põletikulised täpid tegid:

Muide, ka monstera mahl võib lõikamisel nahale halvasti mõjuda, eriti päikselisel päeval. Sellega läks mul siiski õnneks. Nojah, siis üheks vahetööks oli palmimaja seintelt näitusepiltide maha võtmine, ladusin need suured raamitud lõuendid eest ära. Sildid seintelt kah ära, kleepisin need ükshaaval iga pildi tahaküljele. Uue näituse pani üles juba kunstnik ise.

Siis saabusid austraalia lepatriinud. Jahutatud kastis pudeleis vastsed ning sedakorda ka neli karpi valmikuid. Küll need aga sagisid ja krõbistasid seal sees!

Neid biotõrje-triinusid tuuakse botaeda ikka väga sageli. Triinud jaotati osakondade vahel laiali, me Hellega läksime esmalt palmimajja laotama. Valmikud-triinud tõttasid karbi avanedes kohe laiali. Helle sai neilt hammustada, ma õnneks mitte. Karpi lehtedele üleval rõdul sättides kukkus see alla. Tõin tagasi üles. Muist triinusid lendas juba ringi. Pudeliga ronisin kõrgel mööda treppe, sealt saputasin sisu alla. Tatrakestade seas seekord palju valgekarvjaid vastseid. Pudelisisu haises imelikult. Ju vastsete elutegevuse hais, neid peaks ühes pudelis olema koos sadu.

Troopikas võtsin ette pool osakonda, hakkasin järjest minema, saputasin pudelite sisu lehtedele ja leherosettidesse. Triinuvastsed hakkasid kohe usinalt ringi roomama, toidupoolist otsima - villtäisid. Lisaks olin kõrbeosakonnas Jaanile redelihoidjaks, kui ta oma hoolealuste taimede ladvarosettidesse samust biotõrjet saputas.

Palmimaja viigipuid lõikasin viimati mullu veebruaris. Nüüdseks olid nad taas tihelopsakaks kasvanud. Niisiis taas teleskoopkäärid ja hiiglamapikk teleskoopsaag. Bengaali viigipuu tilkus kõvasti piimmahla, prille ma seekordse soojaga ei tahtnud kanda, aga sai ilusti hakkama, kui vaid paar lõikekohast tilkunud piimmahla plärtsu kiilale pealaele välja arvata. Hoopis suurem töö oli Ida-Austraaliast pärit Ficus rubiginosa lõikus. Nii kõrge teine. Saagisime-lõikusime Jaaniga, Ingrid koristas langenud oksi ja kiitis, et küll saab palju valgust nüüd. Jajah, võra sai vägagi ažuurne. Peale selle köndistasin inglitrompeti kah ära. See vohab ilgelt kiiresti. Vaated enne ja pärast lõikust, see kõrgem kaardoksine on Ficus rubiginosa:

Üheks väikseks tööks oli palmimaja esiväljaku peenral oleva installatsiooni ära koristamine. Väga mõjus kompositsioon oli: datlipalmitüvedel taimepotid (bromeeliad jms) ja värvitud lauguvilikonnad etc. Tasandasin peenra. Palmitüved ja taimed kasti, sõidutati kraam maja taha, ladusime seina äärde, kuhu omanik neile peagi järgi pidi tulema. Sain veelkord kinnitust, et ei palm ole miski puu, tüvi koosneb vaid miskitest kiududest, on lagunev ja pehmo, mingist puidust pole juttugi. Pilti ma sellest kompositsioonist paraku ei märganud teha.

Ei pääsenud ma kastmisetööst seegi kord, isegi kõrbeosakond vajab vett. Suvel kord nädalas vähemasti, eriti just taladel olevad turbapätsid oma taimestikuga. Kui need pätsid peaks päris läbi kuivama, on nende uuesti niiskeks saamine keeruline. Niisiis ma kastsin ja kastsin ja kastsin, turbapätse edasi ja tagasi ja uuesti ja veelkord, lisaks seinal olevad bromeeliad etc. Ja üldse enamvähem kogu krundi ka. Reguleerisin juga, kaugemale survet tugevamaks, lähemale vähemaks. Tillandsiakardinad said kah üle pihustatud. Tõstsin sekka vooliku järgmisse veevõtukohta, kinnitasin ja kastsin, kastsin, kastsin... Teraapiline mõnus tegevus.

Valik mu kastetud alasid:

Läksin peale enda puhtaks pesemist veel kõndima, klõpsasin siit ja sealt mõne pildikese. Väike endel kesksuvisest džunglist:

Kui varemalt Peetja ikka karjust juba lausa hommikust peale: "Koju-koju!", siis viimastel aegadel enam mitte. Teeb muid häälitsusi, kui viitsib. Olgu siis lõppu üks Peetja portree ka: