Üks suur rutt teise järel käib, ei pole mahti mette pikemalt aega võtta, et süveneda ja natust põhjalikumalt heietada. Nüüd siis puhkes juudapuu õide. Ega ma seda imet nii väga uskunudki. See 2012 Lätist Zaleniekist toodud kanada judapuu (Cercis canadensis) istik kippus võrseid alatasa tagasi külmetama. Ometigi sai päikseline soe metsaaia välu seal Montisola poolsaare nõlval ikka piisavalt hea (ning ärgem unustagem viiamaseid pehmemaid talvesid!), et veidi üle mu pea sirgunud puu läks lõpuks ikkagi õitsema. Juba mullu tegi ta paar lillatavat punga, ent need kärbusid. Ei olnud veel õige aeg. Nüüd siis tuli õie aeg. Ja kohe pauguga. Oma nelikümmend õisikut võrseil, isegi paar õit tüvel. Rõõm esimestest lillatavatest pungadest oli suur. Ja nüüd õied avanevad. Meenuvad kunagised kevadreisid Vahemeremaile. Garda järve äärsel kaljunõlvade lillatas juudapuid palju. Ning Sistianas, Aadria mere ääres, istusime kord suure lillapilvelise juudapuu all, mille võra sumises mesilastest...
Nüüd saab seda ilu nautida oma koduaiaski. Tõsi, eks suures lillarosoljekuhjas võrani läheb veel aastaid. Ent parajalt uskumatu on praegunegi silmale avanev.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar