14 mai 2023

Maajalad, künnapuud ja lepiklilled - meenutades nädalatagust pühapäeva Liivimaal

 Kevad areneb viimase nädala soojuses mürinal, kisub lausa suviseks. 

Siinkohal tahaks aga veel meenutada nädalatagust pühapäeva Liivimaalt Kutjalt, Raudsiku talust, mu teisepoole kodukohast. Kahjuks jõuan sinna palju harvem kui tahaks. Ent seda hingeminevamad need üksikud käigud on...

                            Vana künnapuu all. Üks mu lemmikumaid künnapuid, see "minu" künnapuu seal Liivimaal...

Igal kevadel üllatun seal taaskord, kuivõrd täis on taluõue serv kollaseid ülaseid. Justnagu parimal lääne-eestilikul puisniiduaasal. Tõsi, nüüd olid karmid öökülmad (2 m h õhus isegi -5 kraadi!) ülasteõisi tükati siit-sealt nipistanud-näpistanud, täitsa räsinud.

Seevastu maajalad polnud miinuskraadide peale isegi köhatanud. Maajalgu jagub seal kõikjale üle õue ja esimesed sinised huulõied olid just avanenud. Säärane maajalgadeküllus tuletas meelde, et see olla ka sobilik toidutaim.  Mekkisin möödaminnes.  
Nojah, ei miskit erilist, aga küllap salatis käraks küll. 

Hiiumaal ei ole ma maajalga üldse trehvanud. Ehkki mõni leiukoht olla siin saarel täitsa olemas. Kolme aasta eest tõin sealtsamast Raudsiku talu hoovist maajalga ka omale. Suskasin puisniidu kraavipervele, ent kahjuks ei saanud temast seal asja. Peaks uuesti introdutseerima ja sedakorda kuskile aeda istutama. Maajalg meeldib mulle miskipärast vägagi.





Kutja kant on rikas künnapuudest. Neid kasvab ka selle talu maadel. Üks eriti ilus vana puu kõrgub seal vanal n-ö popsikoha asemel. Küllap kunagi istutatud õuepuu. Eemalt vaadates näib selle kevadises õite veinpunas võra justnagu hiiglasuur seen. Pruunpunetas puukroon nüüdki, ent lähedal selgus, et õitest juba noorte viljade kimbud saanud. Küllap seesama künnapuu on ümberringi külvanud kõik need teisedki künnapuud. Nõnda on sinna tekkinud lausa omalaadne künnapuupuisniit.. Mu lemmikkoht on seal, mu lemmikpuu on see suur ja vana künnapuu. Iga käik ta juurde on justkui omamoodi väike palverännak.

Üks Kutja kandi kevade tunnustaimi on lepiklill. Hiiumaal see armas lill looduslikuna puudub. Olen teda puisniidule istutanud ja paaris kohas isegi täitsa elab. Erilist rõõmu pakub aga lepiklille isetahtsi kasvamas näha. Ning näe, nüüd künnapuude juurest allanõlva minnes leidsin enda jaoks täitsa uue lepiklillekoha. Ikka nätskel kraavipervel, siin ja seal, säravkuldsete laigukestena vastu vaatamas. Lepiklill on arusaamatult võluv, mu jaoks üks lemmikumaid lilli üldse. Kahju ainult, et ta raskevõitu modell on. Miskipärast ei taha lepiklill end mu fotoobjektiivi ees peagu kunagi ilusasti pildile sättida. Ikka aina kipub udutama-hägutama. Nii õnnestus nüüd saada kokkuvõttes vaid üks enamvähem korralikum kaader.

Ja siia lõppu üks pilt loojangust läbi künnapuu viljade. Väegade meeleolukas mu meelest.






Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Lõunapöök õitseb!

  Eks niiöelda seksikam oleks pilduda igasugu koduaia värvilisi õisi, need püüavad inimeste pilku mõistagi enim. Näiteks õitseb virsikupuu m...